Praetud maks

Absoluutne lemmik. Maksa (vahet pole mis looma) ma armastan peaaegu igas asendis, va seda klassikalist koolisöökla maksakastet. Peale selle üks kümnest kõige kasulikumast toiduainest kaaluabi arvates;)
Paastuaegne libastumine küll, aga kuskilt on ju kasulikke aineid ka vaja saada ja peale selle maks on ju lahja:)

Vaja läheb:
üks veisemaks
3 sibulat
peterselli
soola-pipart
natuke õli praadimiseks

Puhastasin maksa kelmetest, lõikasin üsna õhukesteks viiludeks ja kuivatasin köögipaberiga. Viilutasin sibulad ja ajasin pannil õli kuumaks. Praadisin sibulad pehmeks, lükkasin panni ühte nurka ja panin maksa pannile. Praadisin suhteliselt kõrgel kuumusel ühelt poolt 2 minutit ja teiselt poolt natuke alla kahe minuti. Jahvatasin praadimise ajal peale musta pipart ning praadimise lõpul puistasin peale peterselli ja segasin sibulaga läbi.
Panin maksa sooja kaussi ja lasin fooliumi all paar minutit tõmmata ja jahvatasin peale ka natuke soola.
Supertoit meiesugusele praegu suhteliselt vegetaarset toidulauda harrastavale perekond Spordile:).

Lillkapsas peekoni, küüslaugu ja fetaga

Kevad murrab täie hooga sisse ja ega toidulaudki sellest pääse:) 

Päris taimetoitlust ja paastu veel ei ole, aga tee juba sinnapoole viib ehk et käes on üleminekuetapp, st juustu ja sinki antakse. :)

Lillkapsas on hea, ahjus röstitud lillkapsas ka hea ja allpool toodud koosluses on veel eriti mõnus.

Vaja läks:

1 pea lillkapsast

1 terve küüslauk (mitte üks küüs)

suitsupeekonit 100 g

fetat (maitse järgi, aga u 200g oli mul)

soola-pipart- oliivõli

Segasin kapsaõisikud, hakitud küüslaugu ja peekoniribad törtsu oliivõliga läbi ja valasin ahjupannile. Peale raputasin soola-pipart ja röstisin 180C pöördõhus u 15 minutit, kuniks peekon särises ja kapsas oli kergelt pehmenenud. Segasin korda paar ja röstisin veel viis minutit. 

Valasin kaussi ja murendasin peale feta. 

Väga mõnus õhtusöök. Imekombel isand Lind ka ei vingunud. Lastel oli kahjuks just parasjagu see päev, mil lillkapsas öäkk oli (kuigi ma pole varem eriti täheldanud, et lillkapsa söömisega meil probleeme oleks).

Hautatud saba

Saba on hautatud õlles ja saba on hautatud valges veinis. 

Seekord hautasin punases veinis, maitseks konjak ja muskaatpähkel. 

Saba on igas asendis hea, ka punase veini ja muskaatpähkliga ja sabaga pole kunagi muret, et lapsed meie eest kõik ära sööks:) St sabapäevadel söövad lapsed piimasuppi, makaronidega.

Retsept jäi silma tastespottingust, pärit sellest Hispaania köögi raamatust, aga ega siin peale koostisainete midagi järgitud pole, kogused tulid tunde järgi.

Vaja läks:

8 sabalõiku, sellist u 5 cm paksust

rohkelt oliivõli praadimiseks

jahu, sabatükkide paneerimiseks

pipart

1 suur porru

3 keskmist/suuremat sibulat

3 keskmise suurusega porgandit

4 küüslauguküünt (suurt)

0,5 dl konjakit

pool pudelit punast veini

2 loorberilehte

tüümiani 2 oksa (sain veel peenralt lume alt võtta, aga 25.jaanuar polnud nii külm ka veel)

muskaatpähklit, pool pähklit riivisin sisse

soola maitse järgi

Ajasin oliivõli pannil kuumaks, veeretasin toasoojad sabatükid jahust läbi, jahvatasin peale ohtralt pipart ja pruunistasin nad kõrgel kuumusel, 4-5 minutit kummaltki poolt. Tõstsin potti ootama. Tükeldasin porru, porgandi ja sibula, suhteliselt suured tükid jätsin, küüslauguküüned vajutasin lihtsalt noalejaga lapikuks. 

Panin pannile kõigepealt porgandi ja sibula, siis porru ja küüslaugu, pruunistasin kergelt läbi ja valasin peale konjaki. Lasin alkoholil ära aurustuda ning valasin potti, sabatükkide peale. Lisasin potti veini, loorberi ja tüümiani, riivisin muskaatpähkli, maitsestasin natuke soolaga ning lasin kiirelt keema tõusta. Seejärel alandasin kuumuse väga madalaks (minu pliidiskaalal 1-12+max, kuumusel 4) ja hautasin kaane all neli tundi. Lõpupoole, kui kaste liiga paksuks hakkas tõmbuma, lisasin veidi vett ja maitsestasin veel soolaga

Kui soovi ja tahtmist on, võib pärast kastme blenderist läbi lasta, on ilusam. Siis uuesti kaste potti saba peale ja kuumaks. Kartulipuder muskaatähkliga on minu meelest väga hea kõrvale.   

Siga. Apteegitilli, sibula ja kapparitega. Tomatikastmes.

25.juuni oli eelmine postitus siin. Enam-vähem siis sai ka esimesed värsked kartulid. Sealtmaalt oleme peaaegu igal õhtul söönud värsket kartulit kurgi-tomatisalati variatsioonidega, kas koos kodujuustuga või lihtsalt hapukoorega ja keegi ei ole veel virisenud. Lihtsalt jumalik söök. Eriti kui veel praelesta ka kõrvale saab. Aga ega ikka lõpmatuseni ka ei jaksa, mis siis et nii hea. Täna söime vahelduseks vähe tummisemat liha.

Vaja läks:
5 lõiku 2cm paksust kaelakarbonaadi
oliivõli praadimiseks (u 0,5 dl)
2 purki purustatud tomateid (praegu sobiks ka värsked tomatid, aga mul nii palju ei ole ja poe omad ei ole nii küpsed)
1 apteegitilli mugul, õhukeselt viilutatult
2 sibulat, õhukeselt viilutatud
väga suur peotäis peterselli
1 dl valget veini
2 spl kappareid
soola, pipart

Hõõrusin lihatükid pipraga sisse. Ajasin panni ja õli kuumaks ning praadisin liha kummaltki poolt 2 minutit. Võtsin liha pannilt ning panin sibula ja fenkoli asemele (kuumuse keerasin madalamaks, minu 12+max skaalal 6-le). Hautasin neid umbes 5 minutit, lisasin peterselli ja valasin veini pannile. Kuumutasin veel natuke ning lisasin purustatud tomatid. Kui mögin podises, lisasin lihaviilud ja hautasin u 15 minutit.
Siis lisasin kapparid ja veel natuke peterselli. Lisasin veel ka soola ja pipart ning valmis ta oligi.

Enne serveerimist lasin natuke taheneda. Kõrvale kõlbas nii ciabatta kui ka keedukartul, kuskussist rääkimata.

Kaelakarbonaadilõigud sibula ja tomatiga, fooliumis

Lihtne, mahlane ja maitsev.

Ühesõnaga meile meeldib. 

Kaelakarbonaadi on pidevalt ja palju käes ning tomatiga ja sibulaga fooliumis küpsetatuna on mõnus vaheldus igasugu šnitslitele. Retsept nami-namist.

Vaja läheb:

Niipalju kaelakarbonaadilõike, kui sööjaid (mul 5 tk)

kirsstomateid (nt igale tükile 2-3 tk)

3 suurt sibulat

soola-pipart

100 g võid

peotäis peterselli peeneks hakituna

fooliumit 5 tk (nii suured et lihalõik sisse mahub ja pealt kinni saab panna)

Praadisin karbonaadilõigud kiirelt väheses õlis läbi (kõrgel kuumusel u 1 minut kummalegi poolele). Tõstsin lihalõiguld fooliumitele.

Praadisin kiirelt sibula läbi, jagasin lihalõikudele, purustasin lõikudele soola ja pipart ning panin peale tomatid. Fooliumid mässisin kokku ja panin 155C pöördõhuga 30 minutiks ahju.

Tegin valmis petersellivõi - segasin toasooja või sisse peterselli ja maitsestasin soolaga. Keerasin toidukilesse ja panin külma.

Võtsin välja, lasin taheneda  umbes 15 minutit, võtsin pealt lahti ja lisasin lõigu petersellivõid.

Valmis. Serveerime nagu alati igavalt ehk keedukartuliga:)

Küüslaugupasta krevettidega

Pasta pole mul blogis eriti tihe külaline, kuigi me aeg-ajalt ikka sööme seda. Eriti just laste nõudmisel, need ainult pastat sööksid ja mida lihtsam, seda parem. Ja mis sa neist käe ja maitse järgi tehtud pastadest ikka blogid:)  Seekordse pasta algidee sain pintrest.com kaudu, aga algretseptist sai võetud praktiliselt ainult küüslaugukogus.

Vaja läks:

500 g pastat (fusillid sellepärast, et kaste jääb ilusti nende keerdude vahele pidama)

2 spl oliivõli

2 spl võid

4 suurt küüslauguküünt (kasutan praegu neid suuri ühest küünest koosnevaid küüslauke, nii et neli seda)

soola-pipart

5 dl kanapuljongit

2 dl 35% rõõska koort 

2 dl riivitud parmesani (Valio Forte asendab kenasti)

peotäis peterselli

200 g kooritud krevette (tooreid, kui võimalik)

200 g tiigerkreveti sabasid (tooreid, kui võimalik)

Praadisin kiiresti küüslaugud pooles koguses kuumas oliivõlis ja võis läbi (nb! ei tohi pruuniks minna). Lisasin kanapuljongi ja keetsin paar minutit.

Samal ajal panin pasta keevasse vette (millele oli soola lisatud u 1 tl) ja keetsin 7 minutit (sõltub pakil olevast soovitusest). Kurnasin pasta ja panin korraks ootele, kuni kaste valmis.

Maitsestasin kanapuljongi soola-pipraga. Lisasin rõõsa koore ja keetsin läbi. 

Teisel pannil säristasin ülejäänud oliivõlis ja võis kiirelt tiigerkrevetisabad roosaks ja lisasin krevetid (kuna mul olid need juba keedetud, kui oleks toored, siis ilmselt tuleks lisada need siis, kui tiigerkrevett hakkab kergelt roosatama). 

Valasin koorekastme krevettidele ja segasin sisse pasta, parmesani ja peterselli.

Lihtne, kiire (st ka tegijal on väga kiire, sest kõik toimub sekunditega ja korraga:)), aga väga yummie.

Meie rõõmuks nokkis mõni laps oma tiigerkrevetid välja :D 

Liharullid suitsupeekoni-hapukurgi-leivatäidisega

Kohevarsti täiskasvanuks saava Linnulapse arvates eluhead asjad. Ja on tõesti. Neid saab teha veiselihast või sealihast (äkki isegi kanafileest?, st saab muidugi, aga kas maitse ka hea jääb??). Algidee on pärit nami-nami.ee'st, aga lõpptulemus on algideest päris kaugele jõudnud. :)

Vaja läheb:
4-5 tk umbes 1cm paksust sea kaelakarbonaadi lõiku
60 g leiba (ilma terade ja/või seemneteta)
2 keskmist hapu(marineeritud)kurki
u 100 g suitsupeekonit
1 suur sibul
150 g hapukoort (hea paks Saaremaa smetana hapukoor on täpselt paras)
soola-pipart

Vasardasin lihatükid. Hakkisin leiva peenikeseks pudiks tükeldasin kurgi, peekoni ja sibula peenikesteks kuubikuteks ja segasin omavahel läbi. Igale lihatükile panin umbes 3 spl täidist. Keerasin liha rulli ja sidusin niidiga kinni.

Praadisin kõrgel kuumusel liharullid ümberringi läbi. Valasin pannile vett niipalju, et liharullid olid umbes 3/4 ulatuses kaetud. Lasin keema, panin pannile kaane peale ja hautasin liha madalal kuumusel pehmeks, umbes kolmveerand tundi võib minna (vahepeal keerasin mõned korrad rullid ümber ka)
Võtsin liharullid pannilt, lasin jahtuda ja eemaldasin niidi. Kaste samal ajal redutseerus kõrgel kuumusel. Kui vedelikku oli umbes poole vähemaks jäänud, segasin sisse smetana ja maitsestasin soola pipraga.

Liharullidele ma soola/pipart ei lisanudki, sest täidis oli ise juba täitsa soolakas.

Natuke mängimist ju oli, aga mitte midagi keerulist või aeganõudvat. :) Ja jahtunud peast kõlbavad võileiva peal ka süüa või siis niisama suupisteks. :)

Pikkpoiss suvikõrvitsa ja hakklihaga

Kotletide praadimine ei ole just mu lemmiktegevus. Lihtsam on pikkpoissi teha või veel lihtsam on  kogu kupatus keeksivormi panna ja siis rahumeeli lasta sel ahjus küpseda.

Nii et ega siin retseptis miskit erilist ei ole, tavapärane kotletitaigen suvikõrvitsaga, seekord vähe rohkema suvikõrvitsaga.

Vaja läks:

400 g hakkliha

2 keskmist suvikõrvitsat riivituna ja nõrutatuna

2 muna

1 dl hapukoort

1 dl riivsaia (kui liiga vedel taigen on, siis rohkem)

soola-pipart

1-2 suurt küüslauguküünt

peale soovi korral riivitud juustu

Segasin ained omavahel, panin taigna kahte 15 cm keeksivormi, mis olid küpsetuspaberiga vooderdatud ning küpsetasin algul 250C pöördõhu juures 10 minutit ja siis 1 tund 160C pöördõhuga. Umbes 10 minutit enne lõppu, riputasin peale riivjuustu.

Lasin fooliumi all rahuneda pool tundi ja valmis ta oligi.

Külm küüslaugu-kurgikaste on kõrvale väga mõnus.

Pippuripihvi Prantsuse retsepti järgi:)

Piinlik lugu küll, aga postitamisele tuleb Vabariigi aastapäeva õhtusöögi üks viimastest talletamist väärt osadest. Nagu kuskil juba öeldud vist sai, oli meil tookord läbivaks teemaks hoopis Prantsuse(pärane) köök. Eestimaist on juba niiiiii kaua aastaid järjest tehtud ja niigi igapäevane asi.

Steak au poivre tundus igati sobilik olema:)

Piprapihv on nii mõnegi tuttava mehe lemmikroog, ja pole nad isegi mitte soomlased. Oleme seda teinud sõpradega ja ilma sõpradeta. Seekord oli tõesti küpsusastmelt, meie maitse järgi muidugi, täpselt nii kui peab, rare' ja medium'i vahepealne. Muidugi pipart lisaksin järgmine kord vähem, sest laste jaoks oli ikkagi tiba piprane.

Retsept pärit raamatust nimega Little taste of France, mugandusi ei ole, tahtsingi teha täpselt nii nagu ette kirjutet. Ja sobis.

Vaja läks:

4 umbes 200 g tükki lihaveisefileed 

2 spl õli

3 spl musta pipart, uhmriga purustatult

40 g võid

3 spl võid

60 ml valget veini

125 ml 35% rõõska koort

soola 

Hõõrusin lihatükid mõlemalt poolt õliga kokku, pipra valasin taldrikule ja pressisin lihatükid mõlemalt poolt pipraga kokku. Sulatasin või pannil, praadisin lihatükke kuumal pannil mõlemalt poolt 2 minutit. Lisasin pannile  konjaki ja flambeersin ehk panin pannitäie põlema :) 

Peale leegi kustumist panin lihatükid kuumale taldrikule fooliumi (fooliumi läikiv pool seespool) alla serveerimist ootama. 

Pannile aga valasin veini (kui tahad vähem piprast kastet, eemalda pipar pannilt, lihatükkidelt tuleb lisapipart niigi) ja lasin keema, keetsin 1 minuti ning lisasin koore. Kuumutasin pidevalt segades 2 minutit, maitsestasin soolaga.

Serveerisin kartuli-maapirnipudruga ning salatiga röstitud tomatitest ning rohelisest salatist.

Kuna serveering toimus pidulikul vabariigi aastapäeval, siis Hr. Lind oli valinud ka kõrvale veini, eks ta ise kirjutab lähemalt:

Hr. Lind veinisoovitus nr 683

Kemendy Privatus Cabernet Sauvignon 2003

Seekordses maitsete, riikide ja pidumeeleolu virrvarris sai taas tunnistatud, et vanad tuntud maitsed toidu osas, on nagu palsam hingele. Aga seda eriti just siis, kui neid maitseid aitab kõhtu libistada vana tuntud veinimaa Ungari punavein. Prantsuspärase piprapihvi kõrvale valisin just sealt, Madjarite maalt, pärit keelekaste selliselt tootjalt nagu seda on Kemendy. Perekond, kes põlvkondade järjepidevusena on jõudnud tänasesse ja neile vägagi edukasse aega. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignon viinamarjast. Piirkond päris lõunas, Horvaatia naabruses olev Villanyi ja aastaks oli seekord 2003. Seega päris küps vein. Tumepunane värv, intensiivne, vürtsikas aroom. Maitse täis küpseid metsamarju, samuti vaarikat ja põldmarja. Hea happesuse ja küpsete tanniinidega vein.

Mulle igatahes sobis.

Egészségedre! (terviseks)

PS! Kuna lastele ei sobi piprapihv nagunii siis lastele soovitan seekord Jussi viinereid koos friikatega. Joogiks üks Miki-Hiire pildiga vahujook J Olgu siis lastel ka üks pidupäev.

PPS! Tegelikult siiski on see veinitootja Prantsusmaaga ka pisut seotud. Nimelt tema 2002 Chardonnay võitis just Prantsusmaal kuldmedali. (Chardonnay du Monde International Wine Competition) Aga see on juba hoopis teine vein ja tuleme selle veini juurde tagasi, kui sobiv toit teda nõuab.

Kala tomati ja basiilikuga, kõrvale kuskussisalat.

Soe talveilm ja külm talveilm, meie köögis erilist vahet ei ole. Toitume kuidagi väga tavaliselt ja meis on tärganud kuidagi eriliselt lastega arvestavad lapsevanemad ehk toitume vastavalt laste soovidele (ehk on siin omajagu mängus meie väikesed süümepiinad laste ees, et me ei kavatse neid sel aastal kuhugile väljasõitudele kaasa võtta.).

Aga ühteteist huvitavat on ikkagi ette tulnud ja üks tore ja maitsev õhtusöök oli valgest kalast, fooliumis küpsetatult ning kõigesööjaile oli kõrvale serveeritud lisandiga kuskuss, meesperele aga keedukartul. (Retsepti algmõte tuli BBC GF-ist, aga koostisainete koguseid sai kõvasti kohandet meie pere maitsele sobivamaks).

Suur rõõm on lisaks toidule seekord (ja loodetavasti ka edaspidi) juurde pakkuda veinisoovitusi asjatundjalt. Hr.Lind on oma sõna andnud, et tema heameelega hakkab siin sheerima ja tuleviku tarbeks talletama ka toidukõrvale joodud veinimuljeid-/kommentaare :). Nii et tema kirjatükki vaata retsepti lõpust:))

Kala jaoks läks vaja:
1 kilo valge kala fileed (viie fooliumipakikese vahel ära jaotatuna)
1 sidrun
1 tšillikauna (või kuivatet tšillit) (ma väiksemate laste pakikestesse tšillit ei pannudki)
peotäis värsket basiilikut
u 20 kirsstomatit
soola-pipart

Soojendasin ahju pöördõhul 180C-ni.
Jagasin kalafilee fooliumisse, pigistasin igasse pakikesse sidrunimahla ja lisasin riivitud sidrunikoort. Lisaks panin igasse pakikesse neli neljaks lõigatud kirsstomatid, näpuotsaga tšillipipart, tavalist pipart ja soola ning rebitud basiilikulehti.
Panin ahju küpsema u 20 minutiks.

Kuskussi jaoks läks vaja:
150 g kuskussi
200 g kirsstomateid
u pool värsket kurki
3 spl balsamicot
peotäis oliive
peotäis värsket basiilikut
pipart

Panin kuskussi 150 ml keeva veega seisma. Hakkisin tomatid-kurgi-oliivid ja rebisin basiilikulehed väiksemateks tükkideks. Segasin kõik jahtunud kuskussiga, maitsestasin balsamicoga ja purustasin juurde veidi musta pipart.

Veinisoovitus:

Joo juurde head veini.

Apelsinikastmes part

Jõuluõhtu. Part apelsinikastmes. 

Kõrvale muskaatpähkliga maitsestatud kartulipuder ning aurutatud köögiviljad.

Väga hea part oli ja sobis kastmega imeliselt (retsept nami-namist, mugandamata).

Vaja oli:

1 part (2 kilose kohta on järgnev retsept)

Kastmeks: 

1,5 dl köögiviljapuljongit

2 spl valge veini äädikat

2 spl suhkrut

2 apelsini mahl ja koor

3 spl apelsinilikööri 

1 kaneelikoor

2 tähtaniisi

1 tl maisitärklist

2 mandariini

soola-pipart

Puhastasin pardi liigsest rasvast. Torkasin pardi naha kahvliga auke täis ja valasin pardi kannutäie keeva veega üle. Panin pardi ahjurestile (resti alla ahjupanni rasva kogumiseks) ja ahju 130C pöördõhu juurde 2 tunniks. Seejärel tõstsin kuumuse 45 minutiks 180C pöördõhule.

Kastmeks sulatasin suhkru veiniäädikas ja kuumutasin kuni vedelik hakkas karamelliseeruma. Lisasin köögiviljapuljengi, apelsinimahla ja riivitud koore, likööri, kaneelipulga ja tähtaniisi. Kuumutasin umbes 5 minutit, kuni hakkas kaste paksenema. Paksema kastme saamiseks lisasin veega (u 1spl) segatud maisitärklise, meie pere meestele meeldib vähe paksemat sorti kaste.

Lisasin mandariinitükid ja maitsestasin soola-pipraga.

Kui part oli ahjust väljas ja vaagnale tõstetud, valasin kastme pardile peale ja lasin paar minutit seista enne kui hr.L parti lahti lõikama hakkas.

Kõrvale pakuti suvel Moldovast Milestii Mici veinikeldrist kaasatoodud veini, millel oli lisaks heale maitsele ka  suur nostalgiline tähendus. :D

Üks vana võlg - ananassikarri rannakarpide ja tiigerkrevettidega

Täna küsis üks hea tuttav;) mu käest, et mida teha rannakarpidest. Ma kohe teatasin, et ananassikarrit! Aasta alguses tegime seda kodus (nami-namis oli karride kooskokkamine ja seal Maria tegi seda karrit ja kiitis. Ma sellepeale tegin ka kohe ja ka kiitsin :)) Olin täiesti kindel, et retsept sai ka kirja pandud, täna aga otsisin ja võta näpust, polegi.
Võiksin vist praegu lubada, et kui kitseliha otsas ja see suur tükk head Saaremaa seakaela ka otsas, siis teen rannakarbi-tiigerkreveti-ananassikarrit! oi-oi-oi.. limpsab keelt... :)
Aga nagu Woody A. ütleb, et If you want make God laugh, tell him your plans....


Nii et siis siit tuleb üks ammu tehtud vana hea asi, mida tulevikus kindlasti korrata tuleks! Voilà mr.L, siin on teile idee, mida teha rannakarpidest:

Vaja läheb:
6 dl kookospiima
2 spl punast Tai karripastat
2 spl Tai kalakastet
1 spl suhkrut
250 g kooriku ja seljaveenita tooreid hiidkrevette
400 g puhastatud rannakarpe (kuna pärast jääb kastet nagunii üle, võib neid isegi rohkem olla, saab kastmega uuesti juurde keeta)
175 g peenelt hakitud värsket ananassi
5 katkirebitud kaffiri laimilehte
Serveerimisel peale riputamiseks kaks seemnetest puhastatud punast (mul oli seekord roheline) tšillikauna ja hakitud värsket koriandrit

Kuumutasin pool kookospiimast potis keemiseni ja keetsin vaiksel tulel umbes 5 minutit.
Segasin juurde karripasta ja kuumutasin tasasel tulel veel 5 minutit.
Lisasin kalakastme ja suhkru ning keetsin veel paar minutit. Segasin juurde ülejäänud kookospiima ja kuumutasin uuesti keemiseni.
Lisasin krevetid, puhastatud rannakarbid, ananassitükid ja kaffirilaimilehed.
Kuumutasin keemiseni, vähendasin kuumust ja keetsin vaiksel tulel umbes 3-4 minutit, kuni rannakarbid olid avanenud. (NB! Eemaldasin rannakarbid, mis ei olnud lahti läinud ja viskasin minema.)
Tõstsin karri suurde serveerimisnõusse, puistasin peale hakitud tšilli ja koriandri.
Kõrvale sõime (kastme viimaste tilkade kättesaamiseks) tavalist baquette'i ja jõime valget veini (täpsemaid marke enam ei mäleta :P) 

Tallekeeled lõpuks ka minu köögis;)

See oli talve lõpp, kui tallekeeled oli popp teema toidublogijate hulgas. Siis ma sellega veel kaasa ei läinud, kuigi õigem oleks öelda, et tegudes ei läinud kaasa, aga mõtetes olin juba sõrme andnud ning esitanud emale tellimuse, et kui tallekeeled saadaval, siis võtku mulle ka. Nüüd siis pea pool aastat hiljem ema tõi mulle kilokese.

Kuidagi patt tundus nii pisikesi keelekesi keeta ja süüa, aga pragmaatikuna ja karnivoorina tuleb tõdeda, et elu on elu ja mis vahet seal enam, kas kints või keel. Ja tuleb tunnistada, et maitsesid tõesti hõrgult!

Ma olen keelefänn olnud terve oma elu. Keel (muidugi tavaline veisekeel, tallekeel on uus trend meie jaoks:))on alati mul seostunud suurte pidustustega ja lookas pulma-/juubelilaudadega, see tundub, kui üks haruldane delikatess, mille keetmine on aeganõudev ja mida ainult pidupäeval saab.  Seekord siis olime ära teeninud erilise koduse pidupäeva kõige tavalisemal argiõhtul.

Keetsin siis keeled:

1 kilo keeli

vett (niipalju, et keeled oleks kaetud ja natuke rohkemgi)

piprateri kümmekond

paar loorberilehte

kolm-neli tera vürtspipart

tilli (nt üks õisik)

0,5 spl meresoola

kaks porgandit

suur sibul

Lasin veel ja keeltel kiirel tulel  keema tõusta, riisusin vahu ja keerasin tule madalaks. Panin potti maitseained ja sibula-porgandi (mõlemad neljaks lõigatud)

Keetsin (ilma kaaneta) umbes 50-60 minutit, kuni keeled olid noaga katsudes pehmed.

Valasin keeduvee minema, lasin jahtuda ja koorisin valge kihi maha.

Viilutasin keeled, segasin salatilehtedega, kõrvale tegin peedi-toorjuustukreemi (karp toorjuustu, kuhu segasin sisse riivitud peeti umbes 100 grammi, küüslauku ja tilli, maitseks pipart ja mädarõigast).

Sõime niisama eelroaks, keeratuna salatilehte ja määrituna peedikreemiga. Jäägid olid ideaalseks  võileivakatteks järgmisel hommikul.

Svenska köket vol 2

Jätkan Rootsi lainel. Kuidagi peab ju omale Rootsi-külastuse apetiitseks muutma :P.
Seekordsed kolm retsepti sobiks imeliselt ühel söögikorral teha.

Ehk siis ooperikeldri räimed (nimi räimedel pärineb Operkällari nimelise restorani populaarsetest räimedest ja allpool esitletu on namis olev versioon neist), Skåne sinepised ja rõõska koorde uputatud kartulid ning salatiks võiks nende kaloripommist kartulite ja rõõsas koores leotet räimede kõrvale teha kapsasalatit (mida nami-namist pärineva info põhjal peaks saama enamasti pizzakohtadest ning mida kutsutaksegi pizzasalatiks). Nagu juba aru saada võis, on kõik kolm retsepti nami-namist.

Skåne sinepisteks kartuliteks läks vaja:
1 kg kartulit, lõigatuna 1 cm kuubikuteks
1 suurem sibul
3 dl 35% rõõska koort
2 spl teralist Dijoni sinepit
soola ja pipart
praadimiseks rapsiõli

Praadisin sibula õlis, lisasin kartulikuubikud ja praadisin veidi aega veel. Lisasin omavahel segatud koore, sinepi, soola-pipra. Hautasin aeg-ajalt segades niikaua, kuni kartul oli pehme.

Kapsa- ehk pizzasalatiks läks vaja:
400g värsket kapsast peenteks ribadeks hakituna
1 lt keevat vett
Kastmeks:
2 spl sidrunimahla
2 spl oliivõli
soola-pipart
1 spl salatimaitseainet (ostsin poest SM valmissegu, Rootsis on kindlasti teistsugune, aga eks ma uurin järele salat on küll seda väärt, et üks kotike salladskrydda't) kaasa osta).

Valasin kapsaribad kuuma veega üle, nõrutasin ja lasin jahtuda. Segasin kokku kastmeained ja seejärel segasin ettevaatlikult kokku kastme ja salati.

Ooperikeldri räimedeks oli vaja:
600 g puhastatud räimi
2 dl 35% rõõska koort
2 muna
rukkijahu
soola
praadimiseks õli

Kloppisin munad lahti ja vispeldasin rõõsa koore sisse. Valasin kalad koore-muna segusse ja lasin seista tunnikese, vahepeal segades.
Ajasin panni kuumaks, paneerisin kalad rukkijahu-soola segus (fileed uuesti muljusin kokku kalakujuliseks)ja praadisin ära.
Maitses väga mõnusalt pehme.

Mida sõbrad/tuttavad soovitasid:
Lisaks Jansson frestele'le (mis nagunii on meie ammune lemmik), Isterband'ile, stekt strömming'ule ja inlagd sill'ile ka spettekaka't ja Smalandi ostkaka't ja veel selliseid asju nagu:

Ärtsoppa - Peasoup of yellow peas and thick bacon.
Bruna bönor - A stew of brown beens and served with bacon or falukorv.
Lappskojs - meat from reindeer and mashed potatoes.
Kroppkakor - its a boiled doe of potatoes and pork and spices inside, served with lingonberries and white sause.
Fläsk med löksås - Pork bacon with onionsauce and boiled potatoes with its skin on.

Eks proovime ära:)

Rootsi eriväljaanne, vol 1

Ei räägi surströmmingust. Praegu veel mitte. Muuseas, minu muljed sellest mädakalast on üllatavalt positiivsed. Milleks lasta end häirida millestki nii tühisest nagu lõhn :D

Hoopis Rootsi eri algas meie kodumenüüs ja kestab veel ... kuni 10 päeva pärast on 2011.a rattahooaja avastart esimesele "pikemale väljasõidule".
Just küsisin hr.L-i käest, et kuidas eesti keeli peaks meie "väljasõite" nimetama. Meie klubi keel on inglish ja väljasõite kutsutakse "meeting'uteks", eesti keeli kõlab see minu jaoks nagu Kivirähu Kalevipoja Meeste konverentsid, ainult et meil on mõnikord naised ka kaasa lubatud:D:D :D No tegelikult ju vahet pole.

Ühesõnaga sõit on Rootsi ja põhjalikuma uurimise alla tuleb Smålandi piirkond.
Ja et uuesti end Rootsi köögipoolel kindlalt tunda ja ka nö reisiisu turgutamiseks alustasin ka koduköögis Rootsi-eriga.

Kõik Rootsi söögi ajatu klassika lemmikud ja rootslastest tuttavate soovitused kavatsen ka pikemas perspektiivis blogisse üles tähendada, praegu aga esimesed kaks positiivset üllatajat.
Rootsi suvesalat nami-namist (siin küll vähendatud kogustega ja tibake muudetuna) ja lihapallid hapukoore ja rohke tilliga BBC GF-st.

Suvesalatiks läks vaja:
1 väike lillkapsas
4 porgandit
2 dl herneid

Kastmeks:
200 g kodujuustu
1 dl hapukoort
1,5 spl Dijoni sinepit
suur peotäis murulauguvarsi (peenikeseks hakituna)
1 tl soola
musta pipart maitse järgi

Serveerimiseks:
5 keedetud muna
singiviile

Keetsin lillkapsa õisikuid ja porgandikuubikuid kolm minutit, lisasid herned, keetsin veel minuti. Valasin köögivilja sõelale ja loputasin külma veega. Segasin kokku kastmeained.

Ettevaatlikult segasin kokku kastmeained ja köögiviljad.
Serveerisin keedetud munapoolikutega ja singiviiludega.

Need kes proovida julgesid, kiitsid ja arvasid, et suvel grillliha kõrvale sööksid nad seda teinekordki hea meelega!

Lihapallideks läks vaja:
500 g hakkliha (kuna mul ju nüüd hakklihamaisn, tegin hakkliha ilusast abatükist)
1 sibul väga peenikeseks hakitud
suur peotäis tilli hakituna
1 munakollane
soola ja pipart

Kastmeks:
1 dl hapukoort
suur peotäis tilli (ikka peeneks hakituna)

Segasin hakklihasse sibula, tilli ja munakollase, maitsestasin soola ja pipraga.
Veeretasin märgade käte vahel hakklihasegust 10 lihapalli. Praadisin õlis pallikesi, kuni need olid igast küljest ilusad pruunikad. Kokku nii umbes 13-15 minutit. Valasin peale hapukoore-tillikastme. Segasin soojal pannil kastme ja pallikesed läbi ja valmis ta oligi.
Kõrvale pakkusin keedukartuleid (kuigi kartulipuder oleks ju kordades maitsvam ja klassikalisem olnud, siis puhtalt lähenevalt motohooajale mõeldes, sundisin ka ülejäänud perele peale madalakalorilisemad keedukartulid).

Rootsi erile peaks järg tulema. Nii soolast kui magusat.
Ja siis veel see võrratu Rootsi muusika :D:D:D

Poolest juunist peaks Rootsi eri muutuma Rumeenia-Moldova-Ukraina-Valgevene eriks väikese põikega Slovakkia ja Ungari köögi pärlitele ;) Tundub, et tuleb suvi täis erinevaid rahvuskööke! :D

Praeahjus suitsutatud lõhe

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Musta pipra terriin

Võiks juba ju kevadisematest katsetustest kirjutada, aga ei ole veel miskist põnevast kirjutada, paastuaeg ju alles käib, seetõttu on Linnuperes rõõmupäevad ja nad saavad söögiks tavalisi, st ilma retseptita tehtud klassikalisi "kodutoite". :))) Neljapäeva hommikul aga algab uus puhas elu, mis päädib ühe toreda laulu-ja tantsuõhtuga, mille korraldab üks tore bänd, kus laulab ja mängib pilli ka üks mu tore sõber. :D Nii et seni katsun need paar päeva veel üle elada. Sellest ka kevadisest rõõmust mittepakatav postitus.
Juttu tuleb seekord terriinist. Loomulikult sobib see maitsev amps hästi ka kevadisele suupistelauale, nii et kõlbab seda kevadel küpsetada küll.:)
Terriinidega mul erilist suhet ei ole kunagi olnud. Eks ma olen ju neid ikka proovinud, aga erilisi "ohhoo" efekte ei ole nagu tekitanud. Tegemine on alati tundunud üks paras mittehuviäratav nikerdamine. Maksapasteet tundub nagu kordades etem olevat.

Aga nami-namis lõppes just terriinide kooskokkamine, mis andis hea tõuke ka paar retsepti ära proovida. Eriti aga oli tahtmine ära teha ühte köögiviljaterriini sparglitega (kuigi kohalik hooaeg ei ole veel alanud, oleks võinud ju poest väljamaa oma osta), mis mul ToDoListis vedeleb juba aastaid.
Aga nagu öeldakse, et jumal naerab, kui sina plaane teed. Ahju ja lauale jõudis ainult üks lihaga terriin. Köögiviljaterriini tegemise kompenseerisin endale köögiviljaterriini söömisega ühes Riia nooblis restoranis. Maitses väga hea, aga minu ettekujutus, mis suuresti tänu ka nami-namile oli juba üsna asjatundlik, oli terriinist veidi teistsugune.

Lihaga terriini retsept pärineb BBC GoodFoodist, natuke kohandasin vastavalt kapis olevatele lihakogustele. Kahjuks selline kogus terriini on meie "pisikese" pere jaoks liig mis liig, peale selle on ta ka üsna nö tugeva maitsega, mida küll röstsaiaviil ja kapparid hästi mahendavad. Kui oleks pisikesi vorme, siis teeks järgmine kord poole kogusega.

 Vaja läks
500 g sea kõhuäärt
250 g veise hakkliha
1 spl tüümiani
1 tl musta pipart (purustasin uhmris)
500 g kanamaksa
4 spl punast veini
1 tl soola
u10 viilu toorsuitsupeekonit (kogus peab olema selline, et kataks vormi pealt ära)
Röstsaiaviile, kappareid ja pisikesi marineeritud kurke serveerimiseks

Panin ahju 160C pöördõhule sooja. Vooderdasin 25 cm keeksivormi fooliumiga.
Tükeldasin 200 g kõhuäärest suhteliselt pisikesteks (nii 1 cm suurusteks) tükkideks. Segasin tükid tüümiani ja uhmerdatud pipraga. Panin kõrvale ootele.

Ülejäänud kõhuääred, veisehakkliha ja 2/3 puhastatud kanamaksast koos punase veini ja soolaga blenderdasin ühtlaseks paté'ks.
Pool paté'st panin vormi, selle peale ühtlase kihina jämedamalt hakitud kõhuäär tüümianiga, ülejäänud terved kanamaksad (terve vormi ulatuses ühtlase triibuna) ning kõige selle peale ülejäänud paté.

Paté katsin toorsuitsupeekoniviiludega, nii et paté paistma ei jäänud ja seejärel katsin vormi fooliumiga.
Panin vormi suurde ahjuvormi, mille täitsin külma veega.
Küpsetasin 1 tunni ja 50 minutit (kuni terriin on veidi tahenenud).

Võtsin veevannist välja ja jahutasin maha. NB! Vormist välja ei võtnud! Kui terriin oli jahtunud, panin vormile raskuseks peale kolm konservipurki (400grammiseid). Lasin vajutise all olla terve öö, kuni järgmise lõunani.

Järgmisel lõunal kummutasin terriini ettevaatlikult vormist välja ning veel ettevaatlikumalt lõikasin terava noaga võimalikult õhukesed viilud, mida siis koos kapparitega röstsaial serveerida. Peab ütlema, et kapparid sobisid selle terriiniga imeliselt.

Tõe huvides pean seda ka mainima, et Linnumehed lasid endale terriini kõrvale keeta kartuleid ja teha külma kastet marineeritud kurgiga ja sõid terriiniviilakaid nagu tavalisi lihatükke. Ja olevat ka niimoodi maitsenud väga hea.

Kammkarbid vol 2

Jälle oli käes see suurpäev, kui armas H. andis teada suurepärasest võimalusest saada värskeid kammkarpe.

Võtsin kohe esimese hooga neli kilo ja siis pärast kõik allesjäänud karbid ka.:) Natuke jagasin värsket saaki ka Zooziga, kes võttis seepeale ikka päris suurelt katsetamise ette. Zoozi on lihtsalt supertubli.

Me võtsime vähe lihtsamalt ette. Hr.Lind arvas, et tema erilisi uusi katsetusi ei tahaks, vaid sööks lihtsalt nõrkemiseni seda tavalist, aga ülihead juustuviiluga varianti. :) Mis seal salata, mulle maitseb see ka väga. Ja see pidavat olema kõige tavalisem variant kuidas karbipüüdjad ise karpe söövad. Nii et enamus karpe sai tehtud Häli retsepti ja õpetuse järgi. Mulle meenutab selline karpide söömine suvist vähkide püüdmist-keetmist-söömist Saaremaal. :D

Printisin küll välja paar retspeti GoodFoodist, kuid lõpuks ikkagi loobusin neist, kuidagi ei raatsinud saiapuru ja küüslauguga hõrku maiuspala "rikkuma" hakata :P. Sõelale jäi teise variandina ainult Juci blogist pärit Aasia-pärane retsept. 

Karpide avamine ja puhastamine (nagu kõikide muude kalade rookimine) on meie majas meeste töö. Nagu pildilt näha, antakse oskusi edasi isalt pojale. :D

Nagu öeldud, mõned karbimusklid ja korallid (oranž emaspool karbis) tegin ka Aasia-pärase soja-sidrunikastmega (Sibyl Kapoori retsept, Juci blogi).

Vaja läks:
umbes 10 musklit ja koralli
2 spl extra virgin oliivõli

3 spl sojakastet

1 spl mett

1 sidruni koor

poole sidruni mahl

1 spl seesamiseemne õli

1 väike tšilli (kuna meie tšilli ei olnud üldse tugeva maitsega, siis panin terve kauna, kuid teravamat võiks vast vähem panna).

Panin kastrulisse mee, sojakastme ja tšilli ning kuumutasin, kuni mesi oli sulanud. Lisasin sidrunikoore ja mahla ning seesamiseemne õli.

Lõikasin musklid pooleks (korallid jätsin terveks). Määrisin oliivõliga. Praadisin kuumal pannil mõlemalt poolt umbes umbes 1 minuti.

Panin serveerimiskaussi ja valasin kastmega üle.

Karpe loputasime alla Mionetto proseccodega. 

Viimastegi kastmeriismete kättesaamiseks oli abiks värkse ciabatta. 

Mis ma muud lõpetuseks oskan öelda kui et aitäh Häli ja ma loodan isekalt, et see ei jääks viimaseks korraks, kui sa karpe tood. ;)

Siidris hautatud köögiviljad sealihaga

St.Patricku päeva puhul pidasime meeles kaunist Iirimaad ja toredaid iirlasi, jõime klaasikese Black Velvetit (1/2 osa Guinessi ja 1/2 osa kuiva vahuveini) ja sõime siidris hautatud iiri-pärast köögiviljahautist sealihaga (BBC GF-st algretsept).
Kuigi mu mõningad "kiuslikud" pereliikmed küsisid, et mis vahe nüüd siis oli sellel suurepärasel roal tavalise suurepärase ühepajatoiduga, siis mina küll leidsin mõnusa nüansivahe.

Vaja läks
1/2 keskmist kapsast
4 keskmist porgandit
1/2 kaalikat
4 suuremat kartulit
toorsuitsupeekonit kümmekond viilu
5 lõiku sealiha
2 loorberilehte
300 ml kuiva õunasiidrit
200 ml kanapuljongit

Pruunistasin  sealihalõike suurel kuumusel mõlemalt poolt maksimum paar minutit. Samal pannil pruunistasin kartuli-, porgandi- ja kaalikatükke, kuni nad muutsid kergelt värvust. Panin köögiviljad haudepotti, lisasin kapsatükid ja loorberi, panin lihatükid peale, valasin siidri ja puljongiga üle, katsin kaanega ning hautasin madalal kuumusel umbes 20 minutit, kuni köögivili oli pehme.
Originaalretseptis soovitatakse serveerida koos colcannoniga, kuid kuna kartul oli juba hautises sees, siis meie kõrvale midagi ei serveerinud. Joogiks siis Guinessi asemel Black Velvet.

Ja järjekordselt unustasin Patricku päeval rohelist kanda :D

Meie pere Vabariigi aastapäeva kokkuvõte kulinaarsest aspektist.

Väike ülevaade meie pere selle-aastasest vabariigi aastapäevast. Kuna aeg on kiire ja kunstiliik nimega kirjandus paelub mind hetkel rohkem kui kokandus, siis midagi väga keerulist ja pingutust nõudva tooraine hankimisega seotud plaane ei viitsinud teha. Külalisi oodata ei olnud, meie tavapärased pidukülalised viibisid ka Ameerikamaal ja seetõttu plaanisin piduõhtuks teha kerged suupisted ja isand Linnul lasta korkida lahti ühe hea punase veini ja presidendi vastuvõtu ajal lugeda diivanil raamatut (silmanuragst piiluda vastuvõtu kleite), limpsida veini ja näksida heeringakaaviari mustal röstleival. Nii ka tegelikult läks :)
Aga sellele eelnevast:
Hommik algas kamapannkookidega, mida sõime maasikatoormoosiga (viimane, nüüd sügavkülm täitsa tühi marjasest ja moosidest).

Tegemist oli meie pere lemmiku krepitaignaga, kuhu lisasin 1 dl kamajahu.

Taigen siis kolmest detsiliitrist kuivainest, millest 1 dl oli kamajahu ja 2 dl tavalist jahu, 1 tl soola 
2 spl suhkrut, kuivainete segule valasin peale 3 muna ja poole liitri piima segu (tavaliselt piima vähem, aga kuna taigen kippus paks tulema, lisasin piima), 40 g sulatud võid ka lisaks.

Lasin paisuda taignal umbes pool tunnikest. Krepitaina algretsept ei olegi pärit mu oma peast või vanaema käest, vaid hoopis ühest vanast Oma Maitsest, kus rubriigis Kokakool oli see baasretseptiks. Kui ma küpsetan neid puupliidil, siis maitsevad täitsa vanaema pannkookide moodi. Minu lapsepõlve pannkoogid vanaema juures olid õhukesed ja väikesed, pruunide täppidega heledad koogid. Moosiga. :) Õnneks minu lastele maitsevad need õhukesed pannakad ka.

Lõunaks sõime mulgi putru. Kruubid ja kartulid, rohkelt praetud sibulat, suitsusink ja seekord ka kukeseeni. Kõrvale külm hapukoorekaste rohke tilliga.

Õhtuks kolme sorti suupisteid ja kook. Kõige kiiremini kadusid laualt heeringakaaviariga leivakesed, õigustatult, sest heeringakaaviar ehk "vaese mehe kaaviar" oli tõesti väga maitsev.

Algtõuke heeringakaaviari tegemiseks sain tükk-tükk aega tagasi Mari-Liisilt (praegu linki otsides vaatan, et see idee on seisnud ideetasandil üle aasta :O), seejärel ühelt juubelilt Rootsis, kus serveeriti mustalt leival mingit heeringa-kalamarja-majoneesi salatit nimega "Vana mehe kiusatus", aga varem polnud tulnud veel seda õiget hetke, et "kaaviari-tegu" ette võtta.
Plaanisin vaadata natuke ringi ja otsida erinevaid variante ja ideid, aga siis testis Kiilike, hea inimene, kolme erinevat nami-nami retsepti.
Kasutasin selle ära ja tegin kahte neist, külamehe heeringakaaviari ja heeringakaaviari Hans Välimäki moodi.

Kuna mul hakklihamasinat ei ole, siis hr. Lind oli nii armas ja riivis heeringafileed ära. Ma arvan, et imepeenikeseks tükeldamine oleks samuti asja ära ajanud.

"Kaaviari" serveerisin röstitud porgandileival ja röstitud täisteraleival.

  

Kolmandaks suupisteks oli nami-namist pärit sibula-juustupirukas.
Sibulapirukad meil praegu eriti popid, kuid tuleb tunnistada, et eilne pirukas jäi natuke alla tavalisele sibula-oliivipirukale, mis on maitsestatud meega ja tüümianiga.

Magusaks tegin virsiku-maasika-jõhvika šarloti. Sellest pole midagi pikemalt kirjutada, kuna tegu oli väga kalorivaese ja mitte väga kreemja tekstuuriga šarlotiga. Koogi täidis oli iseenesest mõnus siidine ja õhuline parajalt hapukas-magus (jõhvikad ja maasikad selle aasta viimased sügavkülmast), kuid rullbiskviidiks järgmine kord kasutan kindlasti tavalist rullkoogi tainast.

Täna on jääkide söömise päev. :)