Tšillikurgid

Kurkide purki panemine ei ole minu tassike teed. Ma kohe kardan seda. Et kaaned hüppavad pealt ja kurgid lähevad pehmeks või maitse ei ole hea jne jne. Ja siis ma parem ei teegi neid purki. Teen hoopis kausside viisi värske kurgi salativariatsioone, malasolnaja'id ämbrite kaupa (mis mitte kunagi ei jõua 48-tunnise maitseni! max 36 tundi ja otsas) ja siis veel purgis kurgisalatit, mis on lihtsalt imeline süüa siis, kui tahad midagi head, aga ei tea, mis see on. :D
Sel aastal, mu tulevase kasvuhoone vundamenti tehtud peenardes, on mul 18 kurgitaime. Õnneks ei kanna nad niipalju, et mul kurke üle jääks, aga siiski piisavalt, et otsida maailmaavarustest, et mida teised inimesed kurkidega teevad. Tastespottingus oli viide ühe blogijapere lemmikretseptile, mida ma siis mugandatud kujul tegin algul prooviks kaks väikest purki. Kuigi retseptis oli soovitatud lasta seista vähemalt viis päeva kuni kaks nädalat, proovisime (sõime) me esimese purgi ära kolmandal päeval ja teise purgi neljandal päeval. Täna tegin viis purki juurde.

NB! Ilmselt ei ole tegu kurkidega, mis seisavad ületalve. Ma hoian neid külmkapis ja sööme ilmselt ära kiiremini, kui meeldiks.

Vaja läks kahe poole liitrise purgi jaoks:

pikkupidi neljaks lõigatud kurke nii palju kui purki mahub
2 suurt küüslauguküünt
2 suurt tilliõisikut
2 tl musta terapipart
1 tl kuivatatud tšillihelbeid ( mul on väikesed kuivatatud kaunad, 1 kauna hakkisin kahe purgi peale)

0,5 liitrit vett
1 spl soola
0,5 spl suhkrut
1 spl äädikat

Purkide põhja panin küüslauguküüned (pooleks lõigatud), pipra, tilli ja tšilli. Kurke panin purki nii palju kui mahtus, viimased sai surutud suht jõuliselt. Ajasin marinaadi keema ja valasin kohe kurkidele peale. Kaanetasin purgid ja kui olid jahtunud, panin külmkappi.
Loodan, et seekord saavad vähemalt viis päeva maitsestuda, enne kui ära sööme.

PS! Lapsed neid ilmselt ei taha, kuigi nad algul kipuvad ütlema, et üldse ei ole ju piprased ...

Kurgisalat, hilinemisega

Minu vastus küsimusele, et kas pea higine hoidiseid vekkiv toidublogija on tõesti müüt, on JAH, sel aastal küll:)))
Sisse sai tehtud täpselt kolm purki kirsimoosi, natuke seeni (kuna pole veel metsa õieti jõudnudki, aga lootust on, et ikka jõuan ja teen miskit) ja nüüd siis läheb lahti suuremat sorti aroonia-kirsisiirupi tegemine.
Sügavkülma küll üht-teist on saanud, aga ka mitte hoidiste kujul.
Moosid, kompotid, suvikõrvitsatšatnid??? Ei, ei ole ja ei tule ka. Saak oma aias oli vilets, polnud ei vaarikaid ega maasikaid, suvikõrvitsaid vähe (kuigi taimi oli 12), tomateid sain vähe, kurke täpselt niipalju, et malasonajaid teha, õunu ümmargune null jne.
Juba paar aastat olen olnud suht põhimõtteline, et sissetegemiseks marju, puu-ja köögivilju ei osta. Ei tundu  nagu otstarbekas olevat, sest ega meil ju neid moose-kompotte sööda ka eriti. Sahvririiulite tühjendamiseks saatsime ülejäägid heategevusprojektidesse...
Nii et elu on ilus ja talvele võib vastu minna ka siis kui sahvris ei ole kümmet purki maasikamoosi :)) Piisab kui on mõnikümmend purki seeni ja muidugi 100 liitrit ämma tehtud kurke (jah, tõsijutt, minu superämm saatis mulle 100 liitrit marineeritud kurke!)!!!

Angerjat muidugi ostaks ja teeks sisse, aga pole sel aastal häid pakkumisi olnud:(( Ohkab igatsevalt...
Mida ma aga tegin ja mida ohtralt söödi ja mis on juba peaaaegu otsas, oli kurgisalat...

...erinevad, aga sama tüüpi kurgisalatid on viimasel ajal palju teisteski blogides olnud, aga minu retsept on pärit ühelt toredalt inimeselt nimega Ivi, kes aga ei lubanud seda Ivi kurgisalatiks nimetada, kuna tema sai selle retsepti oma naabrinaiselt.

Vaja läheb
2 kilo kurki
2 spl soola
4 spl suhkrut
2 spl äädikat
tilli (õisikuid või suur peotäis hakitud tilli)
4 suurt! küünt küüslauku
4 sibulat

Lõika kurgid viiludeks (meile meeldis maitse rohkem, kui oli viilutatud õhukeseks riivi küljel oleva viilutajaga (mis selle õige nimi on, ei tea)), viiluta sibul ja küüslauk (võimalikult peenikeseks). Sega läbi ja lisa sool-suhkur-äädikas. Pane külma seisma (meie hoiame üleöö, maksimum 24 tundi).

Sööme kas kohe või paneme purkidesse. Väidetavalt sobib söömiseks kuu jooksul ja hiljemgi. Meil kahjuks nii kaua ei seisnud.

Oravlus - seened.

Ega siin sõnu polegi vaja:) Minu viimased viis päeva on siin nähtaval.

Sügavkülm on täis kukeseeni. Sel aastal enam ei praadinud, vaid panin keevasse vette 30 sekundiks, siis sõelale nõrguma ja jahtuma. Eelmise talve kogemus - kõige maitsvamad seened olid niiviisi külmutatult.

Puravikke, tatikaid, kitsemapleid ja riisikaid marineerisin enam-vähem ühe marinaadiga, riisikatele lisasin veidi soola ja äädikat, et tiba teravam tuleks. Muidu aga magusamat sorti mahe puravikumarinaad, milles on:

1 lt vett

2 spl soola

3 spl suhkurt

6-8 tera pipart

2 tera vürtspipart

1 leht loorberit

1 sibul

1 porgand

1-2 tilliõisikut või vart või tillioksi

3 spl äädikat

Keetsin vee, soola ja suhkru ning maitseained paar minutit läbi, lisasin porgandi ja sibula. Kui need olid parajalt krõmpsuks keenud, siis panin sisse seened (puravikud toorelt, kupatamist vajavad seened kupatatult). Keetsin 10 minuti ja siis lisasin äädika. Keetsin veel paar minutit ja siis - purkidesse.

Neile, kes saavad aru, millest ma räägin - tundub, et olen nüüd Suti Niina marinaadi saladuse lõpuks kätte saanud ;))) Igatahes proovipurgid maitsesid küll samamoodi!!!

Suvikõrvitsast nii ja teisiti

Suvikõrvits on ainuke köögivili, mis meie "põllumaa" peal korralikult kasvab. Ja igal aastal on meil suvikõrvitsauputus. Sel aastal hakkas vähe varem peale, kui tavaliselt. Kõik naabrid on suvikõrvitsaga varustatud ja iga päev sööme erinevates variantides, küll täidetuna põhiroaks, siis röstituna või grillituna salati asemel, küll kotleti sisse panduna ja saia sisse riivituna (sellest lapsed ei tea ametlikult midagi :P) :)
Hoidistasin ka. Eelmisel aastal tegin suvikõrvitsa-arooniamoosi.
Enamik sellest tarbiti ära morsina, osa sain ka muffinitesse/keeksidesse panna. Arooniate valmimiseni on praegu veel aega küllalt, aga kui siis veel suvikõrvitsaid jagub, teen kindlasti seda moosi ka veel. Nädalavahetusel tegin BBC GFi retseptide (mida natuke timmisin oma maitse järgi) põhjal kahte sorti moosi, üks oli magus ja teine mitte. Ega täpselt ei tea, kuidas välja tuli, maitsete täielikuks segunemiseks pidavat aega minema, väidab GF. Magusaks moosiks läks vaja:
1,8 kilo suvikõrvitsat, koorituna ja tükeldatuna
1 kilo suhkurt
1 pakk moosipaksendajat
4 suurt sidrunit
100 g inverit

Panin suvikõrvitsatükid potti koos ühe sidruni mahlaga. Kuumutasin ja segasin kuni mahl hakkas kõrvitsast välja tulema. Riivisin potti kõikidelt sidrunitelt koore, pigistasin kõikidest sidrunitest mahla ja panin ka sidrunipoolikud potti keema. Keetsin päris kaua, umbes pool tundi, et kõrvits pehmeneks. Lisasin vahepeal ka riivitud inveri potti. Siis lisasin suhkru ja paksendaja. Keetsin u 15 minutit.
Võtsin välja sidrunipoolikud ja viskasin minema.
Osade kaupa blenderdasin moosi ühtlaseks.
Keetsin veel umbes 5 minutit, kuni moos oli piisavalt paks.
 Sellest kogusest sai veidi vähem kui 2 liitrit želeed.

Soolasesse moosi ehk suvikõrvitsa chutney'sse läks vaja:
2 sibulat, tükeldatuna
500 g suvikõrvitsat
500 g tomateid
250 ml valge veini äädikat
2 haput õuna
1 spl sinepiseemneid
1 kaneelipulk
vürtspipart, 6-7 tera
musta pipart, 10-15 tera
pool muskaatpähklit  riivituna
nelki 5-6 tera
4 küüslauguküünt, purustatuna
ingverit u pöidla suurune jupp, riivituna
250 g tumedat suhkurt (ma kasutasin fariinsuhkurt)

Panin kõik ained potti ja keetsin u 45 minutit. Sellest kogusest tuli u 1,3 liitrit chutneyt. Lõpptulemus oli natuke magus ja natuke terav. Loodan südamest, et paari-kolme nädala pärast on maitse vähe rohkem teravamaks tõmmanud.