Teisipäev, 29. märts 2011

Tunnustus

Viimasel nädalal ringleb blogijate hulgas "The Gorgeous Bloggeri" tunnustuse jagamine.
Minu blogi sai ka ära märgitud Kiilikese poolt, kes peab üht äraütlemata asjalikku toidublogi, mis on kahtlemata ka üks minu lemmikutest! (Lisaks veel pean mainima, et meie "toidumaitsed" on sarnased, nii et kui tema miskit kiidab või laidab, võin kindel olla et perek.Lind jõuab samale arvamusele. Ja mõte käib meil ühte rada, saarlaste värk :P)
Tegi ikka meele rõõmsaks küll, et keegi peab minu "retseptiraamatut" huvitavaks. :)


Ja nüüd siis tunnustusega kaasnevate kohustuste juurde, milleks on esmalt viiele küsimusele vastamine ja seejärel viie hea blogi tunnustamine.

1. Millal alustasid oma blogiga?
2009 juuli alguses, päev peale minu sünnipäeva mil sain kingituseks uue fotoaparaadi.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Retsepidest ja toidust ja vahest ka hetkemõtetest, mis kirjutamise hetkel tahavad kirja saada (mulle meeldib aastaid hiljem lugeda, et "näe 2010 viisin lilled terrassile 7.mail:)")

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei pea oma blogi eriliseks teistega võrreldes, ja ega ma tahagi võrrelda. Minu blogi on ainult minu isiklike "tulevikus kordamisele tulevate retseptide" kogumik, millest mu pojakese pruudid saaksid näpunäiteid, kuidas Linnupojukesele kõhu kaudu südamesse hiilida ;) ja tütrekestel oleks koht, kust võtta ühe või teise lapsepõlvemaitse juhiseid. Kuigi kiusatus on suur talletada kõike tehtut ja jagada vahest õpetussõnugi, siis ikkagi katsun meeles hoida oma põhieesmärki.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Blogi esimese sissekande päevaks oli täis saanud minu käsitsikirjutatud retseptivihik (mille kohta lapsed ükskord küsisid, et kes selle endale saab, kui ma ära suren:)). Kuna käsitsi kirjutada enam ei viitsinud ja selleks ajaks olin ka hakanud vaikselt toitudest pilte tegema nami-sse, siis tundus blogimõte täitsa ok olevat. Algul blogisin "salaja", aga siis saabus hetk, kui pidin vennanaisele retsepti saatma ja laiskusest saatsin talle hoopis blogi lingi. Sealtmaalt on blogi ka avalik olnud, kuigi ma ei tee kuskil (peale nami-nami) talle reklaami:.)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Soovin, et isand Lind, kellel on fotonduse peale rohkem silma ja kätt, hakkaks minu asemel siia pilte tegema. :D

Nüüd raskem osa, minu 5 lemmikut. Mul on neid muidugi rohkem kui viis, esimese hooga annaks ju tunnustuse ka kohe Kiilikesele tagasi.

Minu vanem tütar tegi mu valiku väga lihtsaks. Ta nõudis, et ma pean tunnustama "seda Sadama turu perenaist, kes vaarikakooki tegi" ja vahelduseks olime me täitsa ühel meelel. Nii et siis:

1. Liina Aglio et Olio, tema kirjutamisstiil on mulle väga meelepäraseks saanud. Väga mõnus lugemine.
2. Vernanda Da Vahta Residence, samad sõnad mis eelmisele.
Mõlemal autoril on väga isikupärane käekiri, mida ma väga naudin ja mida lugedas saab tihtipeale naeru pugistada :P.
3. Thredahlia Pisike ja Pisut Segi - tema teaduslikud lahtiseletused ja muidu mõnusad kirjutised imponeerivad mulle väga.
4. Kätrini Kokkamispäevik - eriti meeldivad mulle tema küpsetiste postitused! Meie pere sulab ainuüksi mõeldes tema juustuküpsistele või singi-juustupärjale. :)
5. Kuna Mari-Liisi (kes muidu oleks mu valik kindlasti olnud) on juba nii palju kiidetud, siis annan tunnustuse hoopis Zoozi tegemistele. Mul oli väga hea meel, kui ta lõpuks blogima hakkas! Tema valikute mitmekesisus on lihtsalt hämmastav. Ilmselt olen ma aastate jooksul Zoozi kommentaare retseptidele, nii nami-namis ja nüüd ka ta blogis, kõige rohkem arvesse võtnud.

Lõpetuseks laulu seekord. Minu ja hr.Linnu praeguse hetke lemmiklaul, mis kuidagi oma veidral moel sobib siia:). Mulle vähemalt tulevad esimeste "laitteet'itena" meelde kohe kõikvõimalikud köögitarbed, mida ma tahtnud olen ja et mul siiamaani ei ole sausegurit :D:D:D.

Kammkarbid vol 2

Jälle oli käes see suurpäev, kui armas H. andis teada suurepärasest võimalusest saada värskeid kammkarpe.
Võtsin kohe esimese hooga neli kilo ja siis pärast kõik allesjäänud karbid ka.:) Natuke jagasin värsket saaki ka Zooziga, kes võttis seepeale ikka päris suurelt katsetamise ette. Zoozi on lihtsalt supertubli.


Me võtsime vähe lihtsamalt ette. Hr.Lind arvas, et tema erilisi uusi katsetusi ei tahaks, vaid sööks lihtsalt nõrkemiseni seda tavalist, aga ülihead juustuviiluga varianti. :) Mis seal salata, mulle maitseb see ka väga. Ja see pidavat olema kõige tavalisem variant kuidas karbipüüdjad ise karpe söövad. Nii et enamus karpe sai tehtud Häli retsepti ja õpetuse järgi. Mulle meenutab selline karpide söömine suvist vähkide püüdmist-keetmist-söömist Saaremaal. :D


Printisin küll välja paar retspeti GoodFoodist, kuid lõpuks ikkagi loobusin neist, kuidagi ei raatsinud saiapuru ja küüslauguga hõrku maiuspala "rikkuma" hakata :P. Sõelale jäi teise variandina ainult Juci blogist pärit Aasia-pärane retsept. 

Karpide avamine ja puhastamine (nagu kõikide muude kalade rookimine) on meie majas meeste töö. Nagu pildilt näha, antakse oskusi edasi isalt pojale. :D

Nagu öeldud, mõned karbimusklid ja korallid (oranž emaspool karbis) tegin ka Aasia-pärase soja-sidrunikastmega (Sibyl Kapoori retsept, Juci blogi).



Vaja läks:
umbes 10 musklit ja koralli
2 spl extra virgin oliivõli
3 spl sojakastet
1 spl mett
1 sidruni koor
poole sidruni mahl
1 spl seesamiseemne õli
1 väike tšilli (kuna meie tšilli ei olnud üldse tugeva maitsega, siis panin terve kauna, kuid teravamat võiks vast vähem panna).

Panin kastrulisse mee, sojakastme ja tšilli ning kuumutasin, kuni mesi oli sulanud. Lisasin sidrunikoore ja mahla ning seesamiseemne õli.
Lõikasin musklid pooleks (korallid jätsin terveks). Määrisin oliivõliga. Praadisin kuumal pannil mõlemalt poolt umbes umbes 1 minuti.
Panin serveerimiskaussi ja valasin kastmega üle.

Karpe loputasime alla Mionetto proseccodega. 
Viimastegi kastmeriismete kättesaamiseks oli abiks värkse ciabatta. 

Mis ma muud lõpetuseks oskan öelda kui et aitäh Häli ja ma loodan isekalt, et see ei jääks viimaseks korraks, kui sa karpe tood. ;)

Neljapäev, 24. märts 2011

Sibulapirukas

Sibulapirukas on viimasel ajal väga tihe supikõrvane meie söögilaual, vaheldusena mustale leivale või valgele saiale ja tihti just Vahemere-päraste suppide lisandina. Algtõuke sain blogikohvikust, kus Profa pakkus oma sibulapirukat. Aja jooksul olen ära proovinud päris mitmeid erinevaid retseptiga ja retseptita variante, küll juustuga ja muna-piimaseguga ja millega iganes. Üsna selgelt on aga pere ja sööjate lemmikuks kujunenud see magusa sibulaga variant:


Põhjaks teen tavalise muretaigna:
100 g külma võid
150 g jahu
3 spl külma vett

Jahu ja või hakin kiiresti noaga läbi, lisan külma vee ja segan kiiresti taignapalliks, mille panen paariks tunniks külmkappi tahenema. Siis rullin taigna, panen vormi ja koos vormiga uuesti vähemalt veerand tunniks külma.
Täksin kahvliga augud sisse ja eelküpsetan umbes 15 minutit 205 C pöördõhus.

Täidiseks läheb vaja:
6 keskmisest suuremat sibulat, õhukesteks viiludeks viilutet
1 spl mett
1 tl tüümiani
soola ja pipart
musti oliive
päikesekuivatet tomateid
praadimiseks võid

Praen sibula võis klaasjaks (suhteliselt madalal kuumusel, et sibul ei pruunistuks), see võtab aega umbes 10-15 minutit. Lisan mee ja tüümiani, soola ja pipra.
Eelküpsetatud põhjal valan sibulasegu, lisan oliivid ja päikesekuivatet tomati tükid.
Küpsetan 205C pöördõhus umbes 20 minutit (altkuumusega režiimil).

Vahel teen väikeste tartlettidena ka:

Kolmapäev, 23. märts 2011

Aleksandrikook

Minu laste lemmikkook.
Mulle endale ka lapsena maitses, aga nüüd ma seda ei ostaks kohvikust ka siis, kui mitte midagi muud valida ei oleks. Seetõttu on Aleksandrikook olnud mu ToDoListis juba aastaid. Listi korraliku puhastustöö käigus otsustasin ka selle ära teha, lootuses, et praegusel paastuajal ei teki mul endal kiusatust seda magusat ampsu proovida. Irww:) Sõin kohe mitu tükki ja pärast käisin ja näksisin juurde :P. Maitses palju värskem ja muredam, kui viimati 30 aastat tagasi Maiasmoka kohvikus Kuressaares. :)

Kuna vaarikamooside ja hapude mooside varud on selleks aastaks otsas, tegin ploomimoosiga. Järgmine kord teen jõhvikamoosiga ja suvel ka kindlasti vaarikatoormoosiga.

Põhja läks vaja (retsept nami-namist):
1,75 dl suhkurt
5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
200 g toasooja võid
1 muna

Segasin kuivained omavahel, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin kiiresti taignapalliks.
Rullisin küpsetuspaberil ahjuplaadi suuruseks ja küpsetasin 155C pöördõhuga umbes 20 minutiga kuldseks.

Lõikasin plaadi kaheks ja servad ilusti ühtlaseks, määrisin ühele plaadile umbes 3 dl moosi ja tõstsin teise plaadi peale.

Glasuuriks oli vaja:
4 dl tuhksuhkurt
4 spl arooniamahla (seekord oli mul lahja mahl, sellest ka lahjem värv)

Segasin tuhksuhkrusse mahla ja hõõrusin ühtlaseks. Kui kook oli ilusti jahtunud, määrisin glasuuri koogile.
Enne koogi lahtilõikamist lasin glasuuril kenasti taheneda, see võttis ikka paar-kolm tundi aega.

Kook on väga magus, kuid mis mulle aga väga meeldib on see, et kook seisab värskena üsna pikka aega.  Päris mitmeks päevaks jagus meile sellest ühest plaaditäiest ning ei olnud karta, et kook vanaks läheks enne kui ta ära süüakse.

Teisipäev, 22. märts 2011

Siidris hautatud köögiviljad sealihaga

St.Patricku päeva puhul pidasime meeles kaunist Iirimaad ja toredaid iirlasi, jõime klaasikese Black Velvetit (1/2 osa Guinessi ja 1/2 osa kuiva vahuveini) ja sõime siidris hautatud iiri-pärast köögiviljahautist sealihaga (BBC GF-st algretsept).
Kuigi mu mõningad "kiuslikud" pereliikmed küsisid, et mis vahe nüüd siis oli sellel suurepärasel roal tavalise suurepärase ühepajatoiduga, siis mina küll leidsin mõnusa nüansivahe.

Vaja läks
1/2 keskmist kapsast
4 keskmist porgandit
1/2 kaalikat
4 suuremat kartulit
toorsuitsupeekonit kümmekond viilu
5 lõiku sealiha
2 loorberilehte
300 ml kuiva õunasiidrit
200 ml kanapuljongit

Pruunistasin  sealihalõike suurel kuumusel mõlemalt poolt maksimum paar minutit. Samal pannil pruunistasin kartuli-, porgandi- ja kaalikatükke, kuni nad muutsid kergelt värvust. Panin köögiviljad haudepotti, lisasin kapsatükid ja loorberi, panin lihatükid peale, valasin siidri ja puljongiga üle, katsin kaanega ning hautasin madalal kuumusel umbes 20 minutit, kuni köögivili oli pehme.
Originaalretseptis soovitatakse serveerida koos colcannoniga, kuid kuna kartul oli juba hautises sees, siis meie kõrvale midagi ei serveerinud. Joogiks siis Guinessi asemel Black Velvet.

Ja järjekordselt unustasin Patricku päeval rohelist kanda :D

Pühapäev, 20. märts 2011

Mimosa-kokteil

Ei ole reklaam. Pudel on ausalt ise ostetud. Aga nagu Saaremaa LT toodangu puhul, on mul ka selle joogi müüja juures käpp sees ja kuna mind on fänniks ära tinistatud (muidugi mitte ainult Henkell Bruti), siis pilt tuli nagu ta tuli, pühendusega töökale maaletoojate kollektiivile :D
Ja oma mimosad teen ma tõesti viimasel ajal Henkell Brutiga.

Valan 1/3 apelsinimahla (värskelt pressitud ja veel parem kui punase apelsini mahla) vahuveiniklaasi ja valan 2/3 osa (kuiva) vahuveini peale.

Reede, 11. märts 2011

Vanaema pannileib

Nüüd on kätte jõudnud jälle see kole päev, kui ma pean silmad häbis maha lööma ja oma sõnu sööma. Olen ma ju eluaeg rusikatega vastu rinda tagunud ja öelnud, et pannileib on õudus kuubis ja seda jälkust ma enda suhu ei pane. Paar nädalat tagasi proovisin onutütar K tütre M sünnipäeval. See maitses täpselt nagu laupäeva õhtuti vanaema juures 30 aastat tagasi (kusjuures ma ei ole kindel, kas ma kunagi seda vanaema oma proovinudki olen) ja appikene kui hea see oli!!! Täna oli siis see suurpäev, kui ma tegin ise oma esimese pannileiva, ikka onutütar K-lt saadud retsepti järgi, kes sai selle retsepti oma emalt, kes omakorda sai selle minu vanaemalt :) Tõe huvides pean mainima, et mu oma ema teeb ka sama pannileiba, aga ma ei ole kindel, kas see on sama maitsega, sest ma pole seda kunagi proovinud :(((

Ma ei tea kas mandril ka pannileiba tehakse, meil Saaremaal tehakse seda tihti ja igas peres vist erinevalt. Igatahes see retsept, mis nami-namis on, ei ole meie oma moodigi.

Minu vanaema pannileiva jaoks on vaja:
2 sibulat väga peenikeseks hakitult
u 300 g toorest soolapeekonit, väikesteks kubikuteks lõigatud (või suitsupeekonit või isegi näiteks kõhuäärt, mis tuleks vast natuke enne ära praadida)
1 muna
0,5 l piima
1 tl soola
jahu niipalju, et tuleks vedela hapukoore taoline tainas.

Segasin kõik ained (sibulat ja liha ei prae enne!) omavahel ära ja valasin ahjuplaadile.
Küpsetasin 160C pöördõhus, kuni pannileib oli pealt ilus kuldne.

Maitseb nii soojalt kui külmalt.
Ma olen üksi kodus ja pool plaati on otsas (kes oleks seda veel kuu aega tagasi uskuda võinud:P). Lapsed loomulikult ei proovigi (ja seekord  ma ei saa neile seda pahaks panna, olen ju ise sama imelik olnud) ja isand Linnu arvates saavad sellist asja süüa ainult saarlased, nii et ilmselt ta ka ei anna pannileivale võimalust.

Vol 225, 11.09.2012 Miina sünnipäev


Laupäev, 5. märts 2011

Šokolaadimuffinid

Nooremad lapsed sõitsid nädalavahetuseks mamma juurde Saaremaale. Selle sõidu juures on traditsiooniks, et küpsetan teele kaasa kotitäie muffineid, tavaliselt kahte sorti.  Seekord tegin kaasa kaerahelbe-banaani-porgandimuffineid Martha Stewarti järgi ja Hummingbird Bakery šokolaaadimuffineid ilma valge šokolaadita. Tervislikud porgandi-jpm-muffinid kordamisele ei lähe, imalad ja läilad.
Aga no need šokolaadimuffinid, tekstuurilt on nad väga lähedased brownie'dele, (kuigi natuke rohkem küpsenud, sest tikk  peab puhtaks jääma) see aga tähendab šokohoolikutele, et tegemist on eriti maitsva ampsuga. :) Tegin läbilõikest pilti ka, et oleks ilusti näha mõnusalt niiske tekstuur. NB! Tegemist ei ole vähe kerkinud ja untsu läinud küpsetisega.

Hummingbird Bakery retsepti sain nami-namist. Muuseas, nami-namis lööb laineid ka Hummingbird Bakery  vaarika-toorjuustu-šokolaaditort. Sain seda proovida blogijate kohvikus, pole lihtsalt sõnu kui hea see oli. :) Ilmselt saan seda sünnipäevade hooajal mitmeid kordi teha.

Muffiniteks läks vaja:
2 muna
200 g suhkrut
130 g jahu
50 g kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
1,75 dl piima
näpuotsatäis soola
0,5 tl vanillisuhkrut (mul on isetehtud vanillisuhkur, palju kangem, kui poes müüdav)
100 g sulatatud võid (algretseptis 150 g)
100 g tumedat (70%) šokolaadi (hakkisin suhteliselt ebaühtlaselt, et suuremaid tükke ka jääks).
(50 g valget šokolaadi on ka algretsepti järgi panna)

Kloppisin munad suhkruga heledaks vahuks, segasin teises kausis kuivained. Segasin kuivained vaheldumisi piimaga munavahusse. Lõpus lisasin sulatatud või ja hakitud šokolaadi

Küpsetasin 160C pöördõhus 30+2 minutit, kuni puutikk puhtaks jäi.

Neljapäev, 3. märts 2011

Vastlakuklid, klassikalised, a la Ida Savi

Huvitav, kas talv on sellepärast nii pikk sel aastal, et vastlaliu saaks ikka ära lastud?? 8.märtsil ju tavapärasel aastal kelgutada ei saaks.
Segased tunded selle kevadega sel aastal mul. Ühest küljest nagu õudselt tahaks juba ja veedame aega oma lemmiktegevusega, st atlas näpus suvisele matkale marsruute valides ja kataloogid näpus uut varustust imetledes :D. Plaan minna läbi Valgevene ja Ukraina Rumeeniasse, kus me siis saame tuttavatega Šibius kokku ja siis sõidame kohapeal ringi. Nüüd siis dilemma, kas sõita läbi Odessa või otse, kus ja mida teha ja kas kambajõmme üldse tahaks või oleks omaette :D Ja uusi kindaid oleks mulle vaja, aga valikut teha raske. Kohutav isu juba ratta selga istuda ja minna, eriti veel seetõttu et eelmine suvi jäid pikad sõidud ära. (Igaks juhuks vist peaks mainima neile, kes meid ei tunne, et me matkame mootorratastega;), muidu võidakse arvata, et ma ikka puhta segane, suviseks reisiks lõunamaale otsib kindaid:P)

Teisest küljest aga, kuidas sa ikka kevadet tahad, kui vastlakukli hooaeg alles algab. Mulle igatahes vastlakukli aeg väga-väga meeldib.
Eile tegin esimese proovipartii. Vanasti, kui ma ei olnud pärmitaignaga suur sõber, otsisin alati nö ideaalselt retsepti, mis lollikindlalt välja tuleks, siis nüüd, kui põhitõed peas, pole enam seda muret, küsimus juba pigem peenelt öeldes maitsenüanssides :)  Eelmisel aastal said minult ideaalste kuklite nimetuse Bertinet' taignast  tehtud ja martsipani ning pohlamoosiga tehtud kuklid.
Aga rahutu hing ei saa ju pidama jääda vanale  ja järeleproovitule. Ikkagi tahtsin proovida midagi, mida ma seni teinud ei olnud.
Kukleid tegin kolme erineva täidisega. Igal meist oma lemmikud. Mul martsipanitäidise ja pohla- või jõhvikamoosiga, meestel lihtsalt pohla- või jõhvikamoos ja vahukoor(ja martsipan nende jaoks nii jäle, et nad nokivad selle välja), ühel tüdrukul maasikatoormoosiga ja teisel tüdrukul kuklitest absoluutselt ja siiralt ükskõik.


Vaja läks:
250 ml piima
30 g pärmi
100 g suhkrut
1 muna
100 g võid
riivitud sidrunikoort (1 sidruni)
0,5tl kardemoni (või 2 sl roosivett)
0,5 tl soola (järgmine kord paneks kuni 1 tl)
475 g jahu (I.S ütleb 450-500g, mul piisas 475g.)

3 dl 35% rõõska koort
martsipani
vastavalt soovile erinevaid moose

Lahustasin pärmi suhkrus ja lisasin käesooja piima ning poole jahu kogusest. Segasin ja lasin kerkida umbes tunnikese.
Segasin jahuga kuivained ja lisasin taignasse, sõtkumise käigus lisasin muna ja pehme või. Sõtkusin ja venitasin ja lappisin tainast, kuni sain ilusa siidise palli.
Lasin kerkida umbes kahekordseks.
Jagasin taigna kaheks, veeretasin pikad vorstid ja lõikasin kukli suurusteks tükkideks, vormisin ilusad pallikesed ja panin ahjuplaadile kerkima. Umbes 15 minuti pärast määrisin kuklid piima-suhkruseguga ja küpsetasin 200C pöördõhus 10 minutit.

Lasin kuklitel jahtuda, lõikasin pealt ära mütsikesed, osadel uuristasin sisu välja.
Segasin ja hekseldasin martsipani ja saiasisu segu ühtlaseks ja panin kuklitesse.
Lisasin moosid ja kõige peale vahukoore, siis kuklitele mütsid pähe ja tuhksuhkrust lumi peale.

Kuklid olid ausad ja head. Õigel liulaskmise päeval teen Berinet' tainast kuklid. Aga kindlasti teen kunagi jälle ka Ida Savi kukleid.

Vol 2 õigel vastlapäeval. Kuklid Bertinet' taignast. Täidist kolme sorti - 1) tavaline vahukoor; 2) vaarika toormoosiga läbi segatud vahukoor (minu lemmik) ja 3) vaarika toormoos all ja peal tavaline vahukoor.

Ülejäänud pärmitaigna keerasin kaneelisaiakesteks, mis töö juures järgmine päev rõõmuga ära söödi ;).

Teisipäev, 1. märts 2011

Juustukakukesed ja juustuküpsised

Väga mõnusad supikõrvaseks. Retsept pärit ühest ammusest Valio üllitisest nimega Küpsetised.

Vaja läks:
3,5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 tl köömneid
2 dl riivitud juustu
2 dl piima
50 g sulatatud võid

Segasin kuivained ja riivitud juustu (ma kasutasin Saaremaa extra juustu, mille pisut parmesanilik magus maitse minu meelest siia küpsetisse imehästi sobis. Ei ole reklaam. Lihtsalt ma ainult Saaremaa liha- ja piimatooteid ostan. Patriotismist ja usaldusest.), kuivainesegu hulka segasin piima ja sulavõi segu ning vormisin kaheksa pätsikest, mille siis ahjuplaadil lapikuks muljusin. Täksisin kahvliga auke täis ja küpsetasin 230C pöördõhus 12 minutit.

Leigena maitsesid kõige paremini.

Kuna mul jäi riivjuustu üle, tegin pärmilehttaignast küpsiseid. Rullisin 250 g taignalehe, määrisin piima-munaseguga kergelt üle, puistasin peale riivitud juustu, nii et taigna kogu pind oli korralikult kaetud ja riputasin peale köömneid. Lõikasin paraja ampsu suurused ristkülikud ning küpsetasin 200C pöördõhus u 10 minutiti, kuni olid kuldsed.
Kadusid laualt ülehelikiirusel. :D