Reede, 31. jaanuar 2014

Hautatud saba

Saba on hautatud õlles ja saba on hautatud valges veinis
Seekord hautasin punases veinis, maitseks konjak ja muskaatpähkel. 
Saba on igas asendis hea, ka punase veini ja muskaatpähkliga ja sabaga pole kunagi muret, et lapsed meie eest kõik ära sööks:) St sabapäevadel söövad lapsed piimasuppi, makaronidega.
Retsept jäi silma tastespottingust, pärit sellest Hispaania köögi raamatust, aga ega siin peale koostisainete midagi järgitud pole, kogused tulid tunde järgi.

Vaja läks:
8 sabalõiku, sellist u 5 cm paksust
rohkelt oliivõli praadimiseks
jahu, sabatükkide paneerimiseks
pipart
1 suur porru
3 keskmist/suuremat sibulat
3 keskmise suurusega porgandit
4 küüslauguküünt (suurt)
0,5 dl konjakit
pool pudelit punast veini
2 loorberilehte
tüümiani 2 oksa (sain veel peenralt lume alt võtta, aga 25.jaanuar polnud nii külm ka veel)
muskaatpähklit, pool pähklit riivisin sisse
soola maitse järgi

Ajasin oliivõli pannil kuumaks, veeretasin toasoojad sabatükid jahust läbi, jahvatasin peale ohtralt pipart ja pruunistasin nad kõrgel kuumusel, 4-5 minutit kummaltki poolt. Tõstsin potti ootama. Tükeldasin porru, porgandi ja sibula, suhteliselt suured tükid jätsin, küüslauguküüned vajutasin lihtsalt noalejaga lapikuks. 
Panin pannile kõigepealt porgandi ja sibula, siis porru ja küüslaugu, pruunistasin kergelt läbi ja valasin peale konjaki. Lasin alkoholil ära aurustuda ning valasin potti, sabatükkide peale. Lisasin potti veini, loorberi ja tüümiani, riivisin muskaatpähkli, maitsestasin natuke soolaga ning lasin kiirelt keema tõusta. Seejärel alandasin kuumuse väga madalaks (minu pliidiskaalal 1-12+max, kuumusel 4) ja hautasin kaane all neli tundi. Lõpupoole, kui kaste liiga paksuks hakkas tõmbuma, lisasin veidi vett ja maitsestasin veel soolaga
Kui soovi ja tahtmist on, võib pärast kastme blenderist läbi lasta, on ilusam. Siis uuesti kaste potti saba peale ja kuumaks. Kartulipuder muskaatähkliga on minu meelest väga hea kõrvale.   



Neljapäev, 30. jaanuar 2014

Banaanipannkoogid

Ilmselgelt on banaanipannkoogid "so 2013", kuid mis teha, eks mul ongi kõigi moeröögatustega kaasaminek pikaldane ja vaevaline. Peale selle, kui vanim prl.Lind poleks poest banaane koju toonud (mis esimesel korral küll lihtsalt ära söödi ja draamat kui palju oli) ja pannkooke ära teinud, oleks see hitttoode minust kauge kaarega mööda läinud ja me sööks ikka veel tavalisi kreppe.
Nüüd ta teeb neid isegi hommikuti, enne kooli minemist, mis on tegelikult suur asi, sest hommik algab juba kell kuus ja seitse läbi viisteist minutit peaks me teoorias juba autos istuma ja enamasti ei vaevu keegi varem tõusma selle nimel, et sooja hommikusööki teha.

Vaja on ühte banaani ja kahte muna (kuigi mõnes kirjelduses on kasutatud ka kahte banaani, eks proovime ka kahega kunagi). Kui taigna tegemise au minule osutub, lisan paar keerdu soola ka soolaveskist, siis pole maitse nii läila:)

Tambime siis banaani peenikeseks ja vispledame munad sisse. Praeme panni peal. Valmis ongi. Eriti hästi maitseb mamma Inge tehtud murelimoosiga (mulle maitseb aplesinimoosiga, mis on ka pildil, aga laste meelest on see moos liiga mõru).

 

Kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Salat merevetika, kurgi ja makraga.

Praegusete külmade ilmadega salatit eriti ei tahaks, aga kõigi nende lihaliste ja hautiste vahele tuleb ikka tasakaalu mõttes vahest suppi, sušit (oi kui kole on mo meelest selle võõrsõna kirjapilt, sushi on ikka ilusam :D) ja salatit ka süüa. Tellisime nädala algul töökaaslastega suure hulga igasugust Aasia köögi nodi ühest netipoest ja otsisin siis uusi mõtteid. Merevetikatega salati retsepti sain nami-namist, tegin prooviks poole kogusega ja väikese lisandiga seemnete näol. Minu suureks rõõmuks meeldis see salat päris paljudele pesakonnaliikmetele, st lapsed väljaarvata, kelle meelest raisati lihtsalt terve kurk ja makra ära :) 
Piltide kvaliteeti ma ei hakka isegi mitte vabandama, mida pole olnud ja ei ole ka praegu, seda ei tule ka, ja ega ma ei ole ka midagi teinud olukorra parandamiseks. Võib olla kunagi... praegu pean aga reedeseks Linnulapse koolis toimuvaks moedemonstratsiooniks õmblema ja aplitseerima kaks kleiti, st mõlemale Linnupreilile, sest koolis oli tulnud neil särav mõte, et kui nad meie pisema kaasavad catwalk'ile, suudavad nad kohtunike nunnumeetri põhja vajutada :D. Niisiis sai ühest kleidist sujuvalt kaks. Õnneks suutsime natuke ohjata preilide lennukaid mõtteid kleitide endi osas, nii et väga võimatu see kõik enam ei tundugi :). ja kui see on tethud, küll siis tuleb järgmisi "üliolulisi" ülesandeid, mis takistavad pilditegemise kunsti lähemalt tudeerida.


Salat siis selline:
1 kurk
1 punane sibul (pildil paistab sibul küll valge, aga tegelikult on täitsa roosakas punane)
wakamet, kuivatatut 1 peotäis
2 pulka makrat/lumekrabipulka
musti seesamiseemneid 1-2 tl
kastmesse 1 spl riisiäädikat
0,5 spl sojakastet
1 tl suhkrut

Merevetikad panin korraks külma vette likku. Segasin salatikastmeasjad kokku, tükeldasin kurgi ja viilutasin sibula, pigistasin wakame'st vee välja, rebisin makra tükkideks, raputasin seesamiseemnetega üle ja segasin kõik kokku, sh kastme.
Lasin enne söömist natuke seista, et maitsed saaks imenduda.
Täna teen jälle :)

Reede, 17. jaanuar 2014

Jõhvika-pistaatsiaküpsised

Ilmselt ühed kallimad küpsised, mis ma teinud olen, tervelt mitusada eurot maksid, auto kaskokindlustuse omavastuse osa. Kõik algas sellest, et taigen oli tehtud sinnamaani, kus oli vaja lisada jõhvikad. Teadsin, et mul on pool pakki kuivatatud jõhvikaid kapis (tegelikult olin ma need seganud jõulude ajal pähklite ja mandlitega ning kõik söödi ära), aga otsin ja otsin ja ei miskit. Meelde ka ei tulnud, et ära kasutasin. Viisin läbi ristküsitluse, tuvastamaks, kes see kuri inimene oli, kes mu jõhvikad ära sõid, keegi omaks ei võtnud... aga taigen pooleli ja kell palju. Hr.L võttis siis jalad selga (st auto) ja tormas poodi jõhvikuid tooma. Neid muidugi poes polnud, oli selle asemele suhkrustatud kirsse (ajasid asja ära, aga teinekord paneks ikkagi jõhvikad). Tõi siis neid kirsse ja tagasiteel jooksis hirmussuur rebane talle otse autosse sisse. Sant lugu. Aga kirsid said koju ja küpsised tehtud.

Vaja läks:
175 g toasooja võid
85 g suhkrut
1 tl vanillipastat
näpuotsaga soola (kui on soolased pistaatsiad, siis mitte)
225 g jahu
75 g puhastatud pistaatsiaid (soolata eelistatult, aga soolaga aitavad kah)
75 g kuivatatud jõhvikad


Vahustasin või, suhkru ja vanillipasta, lisasin jahu, pähklid ja kirsid/jõhvikad. Voolisin taigna pikaks u 3 cm läbimõõduga vorstiks, keerasin toidukilesse ja panin külma (tunniks-paariks, aga nami-nami lubab sügavkülmutada kuni kolmeks kuuks).
Ahju soojendasin 180C pöördõhule. Lõikasin vorstist viilakad u 1 cm paksused. Küpsetasin ahjus 15 minutit, kuldseks.
Küpsisekarbis seisid päris kaua, st nädal hiljem olid ka veel täitsa ok. Mitte et nad head poleks olnud, et ära ei söödud, lihtsalt kõike oli aastavahetuse paiku nii palju, et need küpsised läksid meelest ära:)
Retsept ise pärit nami-nami.ee'st.

Kolmapäev, 15. jaanuar 2014

Rugelachid

Nagu canneléd eelmisest postitusest, on ka rugelachid meie suured lemmikud, kuigi varem ei viitsinud ma neid eriti tihti teha. Olin nimelt jõudunud hirmsale valearusaamisele, et nende rullimine on üks õudne mäkerdamine. Jama puha. Kui on piisavalt kaua külmas olnud taigen, st 24 tundi, siis on nende rullimine väga ok, tegemine väga lihtne ja söömine lihtsalt suussulavalt imeline :) Igatahes korrigeerununa oma arusaamu, teen neid edaspidi tihedamini. Retsept on pärit mul nami-namist, rugelach ise on pärit juudi köögist, kuigi wikipedia teab rääkida, et mõningatel andmetel (mis samas ilmselt võib olla linnalegend) on croissantil ja rugelachil sama algupära, just selle sarvesaialiku kuju tõttu :)

Vaja läks:
200 g toasooja võid
200 g toasooja toorjuustu
2 tl suhkrut
200 g jahu
soola näpuotsaga

Segan taigna kokku ja vormin ilusa pallikese, panen toidukilesse ning külmkappi seisma 24 tunniks.

Täidiseks on vaja:
100 g metspähkleid (peeneks hakitud)
5 spl kakaod
50 g fariinsuhkrut
2 tl kaneeli
seest määrimiseks 25 g sulavõid 
pealt määrimiseks 1 munavalge (munakollase saab ära kasutada cannelétes)

Segan kokku täidise.
 Lõikan taignapalli pooleks. Esimese poole vajutan ja rullin ilusaks ümmarguseks ringiks. Teise poole panen külma tagasi, kuniks on tema kord käes. 
Määrin ringi sulavõiga (poole kogusega), panen poole täidisest ringile. Täidist on palju, surun taingarulliga seda rohkem taignasse ja riputan jääke peale jms. Lõikan ringi 16 sektoriks ja keeran sarvesaia kombel rulli, väljapudisevat täidist ikka tagasi sisse toppides. Sarvekesed lähevad ahjuplaadile ja määrin nad pealt munavalgega. 
Ahjus peab olema kuumust 160C pöördõhku ning küpsetan 30 minutit, kuni rugelachid on ilusad kuldpruunid. Ja siis kordub kõik seesama teise poole taignapalliga.

Tavaliselt ma panen küpsisekausi silme alt ära, kuniks kõik rugelachid on valmis ja jahtunud, muidu süüakse käigupealt kõik kohe kiiresti ära :)


Teisipäev, 14. jaanuar 2014

Canneléd

Tervitustega Kairile, kes homme hakkab esimest korda canneléid tegema;)
Canneléd on meie pere suured sõbrad. 
Nii kui natuke maha jahtuda saavad, on otsas ja pärast kuuleb ainult suurte ja väikeste kisa ja vaidlemist, et miks ikka üks rohkem sai, kui teine. Nii see on minu pesakonna liikmetega, aga olen ka juhtunud kohtama inimesi, kellele need kas ei maitse või jätavad külmaks või siis lihtsalt ei jaga meie vaimustust. Nojah, samas olen ma neid ka siinmail kohvikus söönud ja ega ma ka ei jagaks vaimustust, kui ma arvaks, et canneléd just sellised ongi. Aga põhimõtteliselt on kõik nagunii maitse asi. 
Alguse sai nende võidukäik Eestis Nami-nami Pillest ja eks minu retseptki on ikka see üldtuntud nami-nami oma, mis kunagi sai kirjutatud ümber minu retseptivihikusse, kuhu on lisandunud aastate (eriti canneléte küpsetamise algusaastate:)) jooksul kribamisi sellest, kuidas teha või mida vältida:). St et ega otsest blogimise vajadust polekski, aga käesoleva aasta jooksul on mul tulnud juba paar korda cannelédest rääkida, siis miks ka mitte siia kirja panna.

Esimese laari kunagi tegin muffinivormis. Maitse sai ju enam-vähem kätte, vaimustust ei kohanud, aga paljutõotava lubaduse andsid. Peale seda esimest korda ostsin endale silikoonist cannelévormid. 
Metallist oleks ju muidugi etemad, aga need olid ikka sigakallid vähemalt tol ajal. 
Nüüd pole enam vaadanud... võib olla peaks... 
Aga oma silikoonvormidega olen suhteliselt sõbraks saanud (ainukesed silikoonvormid minu köögis, mitte küll esimesed, aga loodetavasti viimased!). Küpsetusaeg on pikem ja muljuda või pigistada ei tohi, kui tahad korraliku kujuga canneléid.

Vaja läheb:
5 dl piima
25 g võid
225 g suhkrut 
125 g jahu
2 muna ja 2 munakollast
2 tl vanilliekstrakti
1 (kuhjaga:)) spl valget rummi 


Kuumutan piima ja või peaaegu keemiseni. Hõõrun munad ja munakollased suhkruga kergelt vahule (lugesin kuskilt, et originaalis Prantsusmaal kasutatakse tuhksuhkurt, peaks kunagi proovima), segan sisse jahu ja seejärel niristan sinna sisse peene joaga kuuma piima-võisegu, samal ajal munasegu korralikult segades. Siinkohal kasutan peaaegu alati mõne saadaval oleva pereliikme abi (õpitud abitus, tean-tean), nemad siis niristavad ja mina segan. 
Kui segu on natuke jahtunud, lisan rummi ja vanilliekstrakti. NB! Segu peabki jääma nii vedel, pole vaja kahtlema hakata!
Ja siis läheb ta kile all külmkappi seisma. 24-36 tundi (maksimum nami-nami sõnul 48 tundi).

Siis ahi sooja, 180C pöördõhku. Ootan, kuni ka "päris"termomeeter näitab, et ahjus on 180C (st et minu ahi näiteks valetab hirmus palju, piiksub juba valmisolekut siis kui tegelikult on alles mitukümmend ja rohkemgi kraadi vähem).
Segan taigna läbi ja jagan vormide vahel võimalikult võrdselt ära (vajadusel olen lusikaga veel pärast ümber tõstnud:). Panen ahjuplaadile (kuigi nami-nami foorumis soovitatakse resti, siis minu ahju puhul toimib plaat paremini). Küpsetan 60 minutit, ilma ust avamata ja ei lase end häirida sellest, et pealt juba tumepruun on, see ei ole kõrbemine. Kuskil 20-30 minuti peal juba istun ahju ees ja jälgin kuidas nad vormist välja ronivad ja sinna tagasi vajuvad. Kuigi alati on ka üks jonnakas hulgas, kes ronib viltu välja ja tagasi ei taha minna (kuna silikoonvorm on pehme, siis vorm ise võib ka vabalt kergelt viltu toetuda plaadile, mitte et cannelél endal midagi viga oleks).

Kui siis canneléd piisavalt valmis minu silma jaoks, st võimalikult tumepruunid pealt ja kindel tund möödas (metallvormi õnnelikel omanikel muidugi tundi ei lähe), tõstan plaadi välja ja jätan jahtuma. Natukese aja pärast keeran vormi tagurpidi ja siis nad potsatavad väga lihtsalt ise sealt välja. Igasugune muljumine ja kohe ahjusoojalt väljavõtmine on kuju ära rikkunud, muljumisjäljed tagasi ei lähe. 
Leigelt ja jahtunult on head. Järgmise päevani pole neid kunagi jätkunud, aga arvestades kohvikus proovituid, seismisilmingutega eksemplare, siis ma pigem neid mitmeks päevaks ette ei teeks.