Amaretti (mitte amaretto) kook

Seda sai proovida blogipuhvetis Rannarahva muuseumis. 

Oli hea ja maitses mõnus ja sai kiita. 

Algallikaks oli Giada De Laurentiis. 

Vaja läks:

20 amaretti küpsist taignasse ja 8 küpsist koogi peale

120 g tumedat šokolaadi

220 g toasooja võid

2,5 dl suhkrut (või tiba vähem, kui magusam šokolaad)

5 suurt muna

2 spl apelsinilikööri

1,2 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 dl apelsinimarmelaadi

Pildi autor Britt Paju

Panin ahju 160C pöördõhule soojenema. 

Hakkisin šokolaadi väga peeneks ja amarettiküpsised mitte niiväga peeneks. Vahustasin või ja suhkru. Ükshaaval vahustasin sisse munakollased ja lisasin likööri. Segasin jahu ja küpsetuspulbri ning vahustasin munavalged tugevaks vahuks.

Sõelusin munakollase-võivahtu jahu ning segasin läbi. Lisasin küpsise-šokolaadipuru. Lõpetuseks lisasin taignasse munavalgevahu ja segasin õrnalt läbi. 

Küpsetasin 45 minutit (kuni tikk jäi puhtaks).

Jahutasin koogi täielikult maha. 

Määrisin peale apelsinimarmelaadi. 

Vahetult enne serveerimist puistasin peale allesjäänud amarettiküpsised (vahetult seepärast, et puru kena krõbe oleks).

Küüslaugupasta krevettidega

Pasta pole mul blogis eriti tihe külaline, kuigi me aeg-ajalt ikka sööme seda. Eriti just laste nõudmisel, need ainult pastat sööksid ja mida lihtsam, seda parem. Ja mis sa neist käe ja maitse järgi tehtud pastadest ikka blogid:)  Seekordse pasta algidee sain pintrest.com kaudu, aga algretseptist sai võetud praktiliselt ainult küüslaugukogus.

Vaja läks:

500 g pastat (fusillid sellepärast, et kaste jääb ilusti nende keerdude vahele pidama)

2 spl oliivõli

2 spl võid

4 suurt küüslauguküünt (kasutan praegu neid suuri ühest küünest koosnevaid küüslauke, nii et neli seda)

soola-pipart

5 dl kanapuljongit

2 dl 35% rõõska koort 

2 dl riivitud parmesani (Valio Forte asendab kenasti)

peotäis peterselli

200 g kooritud krevette (tooreid, kui võimalik)

200 g tiigerkreveti sabasid (tooreid, kui võimalik)

Praadisin kiiresti küüslaugud pooles koguses kuumas oliivõlis ja võis läbi (nb! ei tohi pruuniks minna). Lisasin kanapuljongi ja keetsin paar minutit.

Samal ajal panin pasta keevasse vette (millele oli soola lisatud u 1 tl) ja keetsin 7 minutit (sõltub pakil olevast soovitusest). Kurnasin pasta ja panin korraks ootele, kuni kaste valmis.

Maitsestasin kanapuljongi soola-pipraga. Lisasin rõõsa koore ja keetsin läbi. 

Teisel pannil säristasin ülejäänud oliivõlis ja võis kiirelt tiigerkrevetisabad roosaks ja lisasin krevetid (kuna mul olid need juba keedetud, kui oleks toored, siis ilmselt tuleks lisada need siis, kui tiigerkrevett hakkab kergelt roosatama). 

Valasin koorekastme krevettidele ja segasin sisse pasta, parmesani ja peterselli.

Lihtne, kiire (st ka tegijal on väga kiire, sest kõik toimub sekunditega ja korraga:)), aga väga yummie.

Meie rõõmuks nokkis mõni laps oma tiigerkrevetid välja :D 

Antica Osteria il Borgo

Käesolev kirjatükk siin ei pretendeeri mitte mingil juhul restoraniarvustusele. Lihtsalt väike pildimeenutus väga mõnusast õhtusöögist ja toiduga imeliselt kokkusobivast veinist.

Juba esimesel päeval andis päris mitu inimest meile tungiva soovituse just il Borgosse õhtust sööma minna, sest seal olevat sealse kandi parim liha. Sealne kant tähendab Valdobbiadenet Itaalias. 

Kui sinnakanti asja on, siis otsige il Borgo üles! Meie esimene õhtu ei leidnud. Aga päevavalges, teisel päeval, ei saanud aru kuidas me seda üles ei leidnud, sest asub ta ju otse Valdobbiadenet läbiva peatee ääres.

Mis siin ikka pikemalt jutustada ja kiita, muidu kruvib ootused üles ja siis... 

Eelroaks erinevad ampsud seentega, lihaga ja kalaga.

Pearoaks t-bone, meie silme all grillituna, kõrvale köögiviljavalik.

Ja kui hästi see vein sobis t-bone'iga.. :)

Magustoitu ei võtnud.

Lõpp piirdus ainult espressoga.

Nii et kui sinna kanti satute, julgen soojalt soovitada õhtusöögikohaks il Borgot.

Spargel, singi ja mozzarellaga. Veini ka.

Viimane kuu - arvutivaba elu.
Natuke siit sealt sai maailmaga end kursis hoitud, aga isiklik arvuti, kus tahaks midagi teha või pilte laadida või kirjutada, puudus. Ega elul ilma arvutita ka midagi viga polnud, telekat sai vaadatud ja raamatud tekkisid jälle öökapile, rootsi keele jaoks oli palju aega ja avastasin e-raamatute võlumaailma (arvutivabadus viis mind kontakti tahvlitableti maailmaga ja see ka üks tore viis aega sisustada :) ja kokkuvõtlikult öeldes, terve mai läks kui linnulennul ja tantsukaart oli pilgeni täis igatsugu suuri ja väikeseid üritusi.
Aga nüüd siis uus elu uue läppariga. Sain viimase kuu pildid fotokast kätte (nii vähe, kui neid oli), programmid peale laetud ja here we go... :)

Kevadtoitudest jõuab siia sel aastal ainult spargel.

Ei hakka pikki ülistuslaule kirjutama. Järgmisel kevadel peaksin saama paar esimest sparglivõrset oma aiast, tänud Kiilike! Sel aastal aitas pr.Aino Sadama turult.
Esimese satsi tegin tavaliselt - paar minutit keeta, kergelt kuumalt pannilt läbi, koos küüslauguviiludega, peale soolahelbed ja parmesan. Kõrvale nt hea külm mullivein.

Peale kohustuslikku klassikat, tegin prooviks toorsingi ja mozarellaga. Idee tuli BBC GF-st. Aga retsepti ei kasutanud, nii et ega pead ei anna, palju omaloomingut juurde tuli.

Vaja läks 4 sööja kohta:
16 sparglivart
4-8 viilu toorsinki (oleneb viilu suurusest)
2 palli mozarellat
basiilikulehti (suuri lehti vähemalt 8)
soola-pipart
balsamicot

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.
Trimmisin sparglivarred, keetsin kaks minutit (nii et spargli tipud ei olnud veega kaetud). Nõrutasin vee ära, lasin tiba jahtuda ja seejärel tegin nii: lõikelauale laotasin kaks singiviilu, sinna peale kaks sparglivart, pool mozarellapalli kangidena, katsin juustu ühtlaselt basiilikuga ja panin veel kaks sparglivart sinna peale.
Vahele jahvatasin pisut soola - pipart ka. Siis keerasin pundi singiga kinni ja ahjuplaadile.
Ahjus hoidsin u 10 minutit, kuni sink hakkas krõbedaks minema.
Balsamicot lisas igaüks ise oma maitse järgi.

Kõrvale pakkus hr.Lind sellist jooki nagu Mummi rielsing Saksamaalt.
Käisime hr.Linnuga üksõhtu Dominicis Uus-Meremaa veinidega söömaajal ja seal pakuti ka rieslingut spargli-tiigerkreveti ja koorikloomakastme kõrvale. Veinimaja esindaja ütles, et proovime ära, mis kuidas peakokk on selle kõik sobima pannud, aga et neil on spargli kõrvale klassikaline valik Savignon blanc.  No kastmega koos sobis see rielsing tookord küll, kuigi tegemist oli väga tugeva marjasusega veiniga (ehk tegelt ikka päris diislimaitseline).
Mummi riesling pole üldse nafta, oli hoopis elegantne ja heas tasakaalus, buketis oli segunenud puuviljaline värskus ja mineraalsus ;). Ja mis peamine - sobis spargliga üliheaste !

Cantucci di Toscana

Aastavahetus.
Hilisõhtune suupistelaud.
Itaaliapärased antipasti'd.
Singid, salaamid, melon.
Crostinid tomati-kapparikattega.
Mozarella basiiliku ja tomatiga.

Ciambellini'd ja cantucci'd.

Vahuvein, vahuvein ja vahuvein :)

Seekordsed cantucci'd olid väga minimalistlikud.

Toskaanast pärit retsept.

Vaja läks:

250 g jahu (ehk kaks osa jahu)

 125 g suhkrut ( ja üks osa suhkrut)

1 tl vanillisuhkrut

100 g mandleid

2 suurt muna

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

tuhksuhkrut

Segasin kokku kuivained ning lisasin kergelt lahtiklopitud munad. Sõtkusin taigna ühtlaseks ja lisasin mandlid.

Taigen peabki olema kuiv ja vaevu-vaevu koos püsima!

Tuhksuhkruga üle puistatud lõikelaual veeretasin taignast kaks u 4 cm läbimõõduga pulka ja vajutasin kergelt lapikuks.

Küpsetasin neid 160C pöördõhus 30 minutit.

Jahutasin ja lõikasin (väga) terava sakilise noaga u 1 cm paksused viilud.

Küpsetasin viile veel 10 minutit, kuni nad olid kuldpruunid.

Et hammastel vähe kergem oleks, tuleks neid kasta muidugi Vino Santo'sse, aga mo meelest aitab neid  kasta ka kõikidesse teistesse jookidesse, mida parasjagu cantucci kõrvale rüüpad, olgu see siis kohvi või tee või punane vein. ;)

Panna cotta apelsini-kõrvitsakastmega

HEAD UUT AASTAT!

Jõuludest ja viimasest postitusest on hulk vett merre voolanud, ka aastavahetus on juba minevik. Pilte tehtust ja teoksil olevast, pühadest ja pidustustest on muudkui kogunenud, aga tegemisi on olnud palju ja kui on ka vabu hetki olnud, siis millegipärast olen ma aega hoopis viitnud arvuti asemel telekat vaadates :O Mitte et ma oleks taasavastanud telekas peituvad tohutud ajaviitmise võlud, vaid hoopis avastasin, et laste teleka pilti on lausa lust vaadata, aegade jooksul tehnikakaugeks jäänud inimesena ei ole ma kunagi viitsinud süveneda HD-desse ja muudesse imevidinatesse. :) 

Aga nüüd on avastamisrõõm möödas ja elu jälle tavapärane. Aga järgmised postitused tulevad jõuludest ja aastavahetusest. Kuigi mitte just seapraest, kuigi sai ka seda tehtud, küüslaukude ja mustade ploomidega täis tikitult, ahhh kui hea maitses :).

Sel aastal enne kui jõulumenüüd planeerima hakkasin, küsisin pereliikmetelt nende soove. Üks ütles, et ükskõik. Teine ütles, et tahaks pizzat. Kolmas ütles, et tahaks pastat. Esimene küsis seepeale, et kas hamburgerit ei saaks. Neljas pobises midagi piimasupist. :DDD 

Kuna jõuluvana ju ka kõiki soove ei täida ja mulle autot, maja ja lennukit ei too, jätsin ma jätsin südamerahuga pere tahtmised kõrvale ja kuulasin ainult magustoidusoove. 

Täpsest kronoloogiast ja menüüst kinni ei pea ja esimesena kirjutan üles magustoidu. Tegelikult oli meil kaks magustoitu, Mississipi mudakook prl.L-1 soovil ja panna cotta hr.L-jr soovil.

Panna cotta peale tegin kastme, mille koostisosi ma tegelikult kellelegi avaldanud varem ei ole, sest ega seda ju muidu söödud poleks:) Aga nüüd söödi kõik kiiresti ära ja kiideti ka.

Panna cotta'ks (kohandatud erinevatest retseptidest kokku ja aja jooksul proovitud retseptidest püsima jäänud)  läks vaja:

6 dl rõõska koort

2 dl piima

5 želatiinilehte

50 g suhkrut

2 tl vanillisuhkrut (ise tehtud suhkur ja väga-väga vanilline) 

Panin želatiinilehed külma veega likku. Kuumutasin piima-rõõsa koore segu koos suhkru ja vanillisuhkruga (nt ühe vanillikaunaga, kui head vanillisuhkrut käepärast pole) keemiseni. 

Pigistasin želatiinilehed kuivaks ja panin kooresegusse.

Jaotasin kooresegu klaaspokaalidesse (meil ei olnud plaani neid vormidest välja kummutada), lasin maha jahtuda ning seejärel panin külmkappi tahenema.

Tegin valmis eelmisel õhtul ja järgmisel õhtul süües oli väga mõnusalt kreemja konsistentsiga.

Kastme tegin valmis ja panin panna cotta peale enne õhtusöögi algust. 

Kastmeks läks vaja:

1 apelsin 

2 dl kõrvitsa-ingverimoosi

apelsinilikööri 1-2 spl (maitse järgi)

1 sidruni mahl

Fileerisin apelsini, sektorid lõikasin kolmeks, pressisin kahvliga tükid veidi pehmemaks, mahlad välja. Lisasin riivitud apelsinikoore. Segasin kõrvitsa-ingverimoosiga, lisasin sidrunimahla ning tempisin apelsinilikööriga parajaks.

Sellistest kogustest sain seitse pokaali panna cottat. Ja kui juhuslikult mu lapsed seda postitust lugema ei satu, siis saan retsepti kasutada ka teinekordki.

Kanamaksapasteedi crostinid

Jätkuvalt prosecco kõrvale sobivate eelroogade lainel.

Ciabatta tegin suitsupaprikase maitsega. Ciabattaviilud pintseldasin oliivõliga ja grillisime (lisaks tavalisele söele, viskasime ka salveioksi grillile). Soojadele ciabattaviiludele määrisime kanamaksapasteeti (mille retsepti sain nami-namist.

Kanamaksapasteediks läks vaja:

1 karp kanamaksa (450 g)

oliivõli praadimiseks

0,5 tl soola

0,5 tl pipart

1 punane sibul viilutatult

2 küünt küüslauku

4-5 salveilehte

1,5 dl vermutit

(originaalreptseptis ka kadakamarju)

Poolitasin kanamaksad, kuivatasin köögipaberiga, hõõrusin soola-pipraga sisse ja praadisin kõrgel kuumusel oliivõlis (ühelt poolt 2-3 minutit ja teiselt poolt ka 2 minutit). Tõstsin kanamaksad pannilt ära.

Praadisin sibulat madalal kuumusel umbes paar minutit, lisasin hakitud küüslaugu ja hakitud salvei. Hautasin kuni sibul oli klaasjas.

Lisasin vermuti ja keetsin kastme kokku st paar minutit kõrgel kuumusel, kuni kaste oli siirupjas.

Valasin kastme kanamaksadele ja ajasin kogu kupatuse kaks korda hakklihamasinast läbi. 

Maitsestasin täiendavalt soola-pipraga.

Panin külmkappi tahenema (seisab edukalt paar-kolm päevagi).

Kuna ciabattasid sai küpsetatud ka päikesekuivatet tomatitega, siis grillisime ka neid.

Lisandiks sai kreeka pähkli adžikat (imeline asi, Kaunissaare talu toode, Sadama turult ostetud!) määritud grillitud saiale, sinna peale viil tomatit ja viil mozarellat. Grillisoojast läbi, kuni juust sulama hakkab ja lauale :)

Eelroad paprikast

Kaks paprikat

kaks palli mozarellat

kaheksa anšoovist

peotäis oliive ja peotäis päikesekuivatet tomateid

õli tomatipurgist

soola-pipart

küüslauku

Poolitasin paprikad, puhastasin seemnetest ja määrisin kokku päiksekuivatet tomatite õliga. Grillisime paprikad peaaegu valmis.

Hakkisin küüslaugu, päiksekuivatet tomati ja oliivid, niristasin peale tomatipurgist õli, hakkisin anšoovised ja segasin kõik kokku. Lisasin basiiliku ja maitsestasin soola-pipraga. Segu peaks olema pigem terav, kui lahja :)

Määrisin segu paprikapooltele,  peale panin poolitatud mozarellapalli ja uuesti grillile. Grillisime kuni mozarella hakkas sulama.

Serveerida klaasikese jahutatud proseccoga. :)

Kaks paprikat ja kaks tomatit

oliivõli

kaheksa anšoovist

kaks suurt küünt küüslauku

soola ja pipart

basiilikut

Grillisime poolitatud ja oliivõliga määritud paprikad ja poolitatud tomatid poolpehmeks (kui ma neid paprikaid ahjus teen, siis eemaldan enne tomatitelt nahad, aga grilli peal tehes jätsin nahad külge, muidu oleks pisut ebamugav neid grillida olnud). Hakkisin küüslaugu. Igale paprikapoolele panin küüslaugu ja kaks anšoovist, purustasin soola ja pipart, raputasin basiilikut ning peale panin poolitatud tomati. Grillisime paprikad pehmeks.

Jälle serveerida klaasikese jahutatud proseccoga!

Nimetatud paprikad on tuntud ka Piemonte paprikate nime all ja ei olnud meie söögilaual teps mitte esimest korda, aga esimest korda tegime me neid tavalisel grillil, mitte ahjus.

Panzanella ehk saiasalat

Kevadetunne hakkab ka lõpuks pisitasa lähemale tulema ja hing ei ihka enam ei tummiseid suppe ega lihahautisi, hapukapsaid ega punast veini. Tahaks juba proseccosid, värskeid salateid ja Eton messi. Kurk maitseb juba täitsa hea, basiilik vohab aknalaual ja kuigi tomatitega veel küll nii hea lugu ei ole, siis mõned suuremad kirss-kobartomatid kõlbavad täitsa hästi ja nii ongi vaikselt, aga järjekindlalt talvetoidud laualt kadunud ja hooajalisel menüül uus lehekülg keeratud.
Kreeka salatit on tehtud juba korda kolm, kreeka salat (suhteliselt autentne, niipalju kui see Eestis võimalik on) on nimelt hr. Linnu lemmiksalat ja seda ma pean tegema kogu aeg. Ma vahest ikka mõtlen, et ei tea kas ta sellest kunagi ära ka tüdineb??!! Kusjuures soovitatavalt pean ma seda tegema kogu aeg ühe maitsega ja ka väljas süües on salati headuse kriteeriumiks sarnasus minu salatiga :D. Aga näiteks Caesari salatit me kodus ei söö/tee, kui mul isu tuleb, siis söön seda väljas ja teistele meie peres ei avalda see mingit erilist muljet.
Aga käesoleva kevadhooaja esimeseks toredaks salatileiuks on panzanella. Mitte ei ole juhtunud seda päritoluriigis sööma, aga ehk ma lihtsalt ei ole osanud märgata, seal ju tahaks igasugu prociuttodega ja formaggiodega rikastatud salateid süüa:).
Panzanella ehk saiasalat on pärit Itaaliast,pidavat olema väga levinud maapiirkondade kodudes ning salatisse võib vabalt lisada erinevaid mereande või linnuliha või misa iganes.
Ma olen nüüd teinud mitu korda kõige tavalisemat versiooni ja saia olen pannud poole vähem, kui õpetustes ette nähtud (lihtsalt sellepärast, et katsuks kevadel natuke jahutoodetega piiri pidada).

Vaja läks:
umbes 400 g kõvaks minema hakkavat saia (nt iseküpsetatud ciabattat ;))
100 ml valget kuiva veini
2 suurt punast sibulat
4 suurt lihatomatit
2 varselleri vart
1 salatikurk (kooritud)
suur peotäis basiilikulehti
soola ja valget pipart
5 spl oliivõli
3 spl balsamicot

Lisada võib juurde vastavalt soovile tuunikala, kanaliha, mereande, kappareid vms, aga ei pea lisama midagi, kui ei taha.

Saiast lõikasin kuubikud, niisutasin valge veiniga (peaks jääma niiske, aga mitte märg, kui liiga märg jääb, siis tuleks vein välja pigistada. Aga parem on ikkagi rohkem veini, sest muidu jääb sai liiga kõva). Panin saiakuubikud salatikaussi, kui sai oli niiskuse endasse imanud, segasin hulka tomati-, kurgi-,varselleri- ja sibulatükid. Basiilikulehed rebisin tükkideks ja panin väikesesse kaussi, kuhu valasin ka oliivõli. Maitsestasin õli soola ja pipraga. Valasin salatile ning lasin seista 3 tundi külmas (kuni 4 tundi on hea seista lasta). Siis lisasin balsamico ja ülejäänud rebitud basiilikulehed (kui vaja siis lisada ka soola ja pipart).

Maitseb hea ja kõrvale maitseb hea ka mõni jahutatud Valdobbiadenest pärit kihisev jook.

Ciambelline al vino bianco e pisikesed valge veini sõõrikud :)

Retsept algselt tastespottingu kaudu, kuid täiendasin oma teadmisi ka YouTubis olevate videotega:) Teha võib neid nii valge kui punase veiniga. Kindlasti proovin ka punasega ära! Väga mõnusad küpsised, tugevalt tuntava oliivõli maitsega. Minu jaoks maitses küll eheda Itaaliana:)

Ei hakka siin pikemalt meie pere Itaalia-lembusest heietama, kes teab, see teab :) Ära pean ikka mainima, et meie peres ei ole inimest, kes ei oleks Itaalias käinud ja suurem osa perest on käinud seal korduvalt :) Viimase 13 aasta jooksul on ainult mõned aastad, kui me ei oleks seal olnud. Ja ikka metsikutel paarinädalastel auto/motomatkadel, mitte ristiinimese kombel viksilt lennukiga :) Kuigi ka lennukiga on üks kord käidud, pisim prl.Lind oli siis 5,5-kuune ja meiega kaasas. Aga ka see oli omamoodi road trip from Barcelona to Milan :)

Äraminekuigatsus on praegu küll oi-oi kui tugev, ühed sõbrad saavad just praegu Alcase's kokku ja teised sõbrad Allgäu Mountains'is. Aga õnneks on ilm ilus, lilled sai õue kolitud, terrassil soe, päike paistab ja värskelt jahvatatud kohviubadest piimakohv aurab lemmikkruusis :)
Kui nüüd ainult Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia teise osa saaks ka kiiremini kätte ja lugema:))


Aga küpsisteks oli vaja:
250 g jahu
100 g suhkurt
80 ml valget veini
80 ml extra virgin oliivõli
1,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola


Segasin kõik ained kokku, kuni moodustus ilus pehme taignapall. Murdsin taignapallist u 25 grammised pallikesed, rullisin käte vahel peenikeseks köieks ja tegin rõnga. Ühe poole rõngast kastsin suhkrust läbi.
Rõngas võiks ikka u 3 cm auguga olla, muidu kerkivad ahjus tavaliseks plänniks (nagu mul pildil), mitte ei jää rõngaks :) Maitseomadusi see ei mõjuta :)

Küpsetasin 180 C pöördõhus umbes 15 minutit, kuni rõngad olid kuldsed.
Ahjust välja võttes panin kohe restile jahtuma.

Spaghetti alla Carbonara written by MarcO

Meie pere lemmik-carbonara (vähendatud kogustega teen kodus), retsept saab siinkohal tulevikutarbeks ilma pildita talletatud.
Retsepti ja näpunäited kirjutas ja edastas mulle üks meie sõber:

OK friends, here it is. Perhaps the best pasta dish out there. When we lived in Italy we ate this at least once a week. Yummy,quick and easy to make. Here's our recipe as we learned it from our local Italian friends:

Spaghetti alla Carbonara a'la MarcO
INGREDIENTS
1 pound pancetta, diced into 1/4-inch cubes (unsmoked bacon, or use smoked if you can't find unsmoked)
Sea salt and freshly ground black pepper
6 eggs, at room temperature (you can use less, but it's really worth trying it this way first)
1/2 cup heavy cream, at room temperature (some Italians don't use cream, ours did, but leave it out if you really want to)
1 1/4 cup freshly grated Parmesan (use real Parmigiano,freshly grated, not from a can or bag, it makes a bid difference)
1 pound dried spaghetti (buy pasta that has a rough surface, not the smooth kind. Sauce will stick to the rough surface better)
4 tablespoons chopped fresh parsley leaves (optional)

HOW TO
In a large pot, boil 6 quarts of salted boiling water (the water will be ready by the time you do the next steps). Heat a large saute pan, until hot. Add pancetta and saute until golden brown and crispy, about 5 minutes. Season with black pepper and remove pan from heat. In a medium bowl, lightly beat the eggs and cream. Season with salt and pepper. Stir in Parmesan, reserving 2 tablespoons for garnish.Add pasta to the boiling water and cook until al dente, about 8 to 10 minutes. do these next steps one after the other, nonstop:Drain pasta in a colander which is sitting in your serving bowl (this will preheat your serving bowl !!). Do not rinse with water; you want to retain the pasta's natural starches so that the sauce will stick.While the pasta is still hot, return it back to the pot. Add the browned pancetta and mix well. Add the cream mixture and coat the pasta completely. (tip-I add one tablespoon of the pasta cooking water at this time,it'll be creamier) It's important to work quickly while the pasta is still warm so that the cream mixture will cook, but not curdle. Add remaining Parmesan and chopped parsley.Place into your drained preheated serving bowl and serve immediately.
Bon Appetiteher are a couple of links to videos to show you how easy it is to make, with a couple of variations:http://www.youtube.com/watch?v=dH-oZMkdDm8 in English,but he forgot the pepper !http://www.youtube.com/watch?v=GmP9BkFoQto in Italian (he doesn't use the egg whites, I do with great results)There are many recipes for this,non of them wrong. Because it's so easy to make and very tasty you might be adding it to your family's list of favorites.

Tiramisujäätise kook

Nami-namis käib kooskokkamine, teemaga kohv toidus. Surfasin ringi ja otsisin retsepte. Algatuseks tegin tiramisut jäätisena. Retsept BBC GF-st. Plaanis järgmisena kukeseenekaste kohviga, eks näis kas süüakse ära :)

Külmutatud tiramisu maitses aga tõeliselt imeliselt hea!!! Ma ise siiras vaimustuses! Kiitsid ka külalised. Isegi minu lapsed sõid hea meelega (kuigi alkoholikogus on selles päris suur ja maitsest ka tunda, purju muidugi ei teinud kedagi. Loodan et keegi nüüd laste mürgitamise pärast mind sotsiaalametisse ei kaeba. Oma vabanduseks võin öelda, et muus osas nad söövad suht e-ainetevaba tervislikku hooajalist ja eelistatult kohalikku toitu:), salaja natuke rämpsutoitu ka oma taskuraha eest. Kõik nad on allergiavabad ja terved nagu purikad ptüiptüiptüi).

Retsept ise siin:
2 x 250g mascarponet
115g suhkurt

6 spl marsalat (minul seda kodus polnud ja asendasin šerriga:))
50g tumedat šokolaadiga, hakitult
1,5 dl vahukoort
5 spl värskelt jahvatatud kohvi
85g suhkurt
3 spl bräandit
300 g Savoiardi küpsiseid

Vahustasin mascarpone suhkruga, lisasin veini ja šokolaad. Segasin õrnalt kokku vahustatud rõõsa koorega. Tegin valmis kohvi (600 ml veega), maitsestasin suhkru ja brändiga.

Vooderdasin keeksivormi kilega.

Küpsised kastsin kohvist läbi ja vooderdasin vorm küpsistega.

Valasin pool mascarponevahust vormi, panin mõned küpsised peale, surusin natuke kokku seda kõike ja valasin ülejäänud vahu peale. Katsin küpsistega.

Kiletasin pealt ka kinni ja pistsin sügavkülma.

6 tunni pärast oli täiesti serveerimiskõlbulik!

Minestrone di fagioli e orzo ehk maakeeli oa-kruubisupp

Asusin otsustavalt ToDoListi kallale. Tegutsemistahe hakkab vaikselt tagasi tulema.

Alustasin Itaalia Kulinaarsete luureretkede kokaraamatu järgi oa-kruubisupist ja magusaks tegin pähklitäidisega rugelach-küpsiseid (neist blogin hiljem, kui uuesti teen, hr.Lind ja vanem prl.Lind arvasid, et need on maailma parimad küpsised;))

Supp:

150 g kruupe (ma kasutasin tangu)

150 g punaseid ja valgeid ube (või borlotti ube)

3 loorberilehte

ribiliha (u 3 tk pehme kondiga ribi)

2 varselleri vart

2 porgandit

1 suur kartul

2 spl puljongipastat (Herbamare)

1 sibul

1 küüslaugu küüs

oliivõli paar spl

peterselli

suitsupeekonit u 100 g

Tangud ja oad panin juba varahommikul likku. Kui supikeetmiseks läks, panin kõigepealt oad 2 lt veega keema. Samal ajal pruunistasin pannil väiksemaks lõigatud ribitükid.

Lisasin lihatükid ja loorberi ubadele ning keetsin neid koos umbes tunni. Lisasin tangu ja keetsin veel 15 minutit. Lisasin pisikesteks tükkideks tükeldatud porgandi ja varsselleri.

Samal ajal praadisin pannil sibula oliivõlis pehmeks, lisasin küüslaugu ja peekoni.

Kui porgand oli enam vähem pehme, panin potti kartulikuubikud ja praetud peekoni-sibulasegu.

Keetsin kuni kartul oli pehme. Puistasin peale peterselli. Kui vaja oleks olnud, oleks siin nüüd täiendavalt maitsestanud soola-pipraga, aga ei olnud vaja.

Maitses väga hästi, selline tummine talvesupp. Originaalretsept oli vähe teistmoodi (nt oli kartuli-porganid kuubikud vaja lisada suht alguses ja siis keeta neid 1 tund, pildil igatahes olid terved kartulikuubikud, mitte pudru, nii et tegin ikkagi nii nagu ise õigeks pidasin).

Kalasupp, vürtsikas, valgest kalast

Veel üks kalasupp nami-nami kooskokkamise raames. Tahaks vaheldust ja uusi maitseid. Lappasin läbi kokaraamatud ja surfasin arvutis. Kammisin tastespottingut. Ideid on mustmiljon. Aga mul endale antud lubadus, et poodi ei lähe enne, kui kodust on kiiresti riknevad toidukaubad kasutatud. Ja leidsin lihtsa ja kodus olemasolevate vahenditega tehtava supi.

Retsepti algautor in Giada di Laurentiis. Tuleb häbiga tunnistada, et pole temast midagi varem kuulnud, jõuad sa siis kõiki teada:) Küll aga on nii mõnigi tema vanaema näitlejatöö ja vanaisa film mulle kustumatuid mälestusi jätnud (eriti Magamistoa aken;) ja peale filmi pimedas sõbrannaga kojuminek, mis kujunes lõpuks kojujooksuks ja hilisemaks ühe naabripoisi irvitamiseks meie üle :D).
Aga kalasupp on aus, maitsev ja itaalialik.

Supiks läks vaja:
Oliivõli
1 suur sibul
5 küüslauguküünt
5 porgandit
200 ml valget kuiva veini
1 purk purustatud tomateid
0,5 tl tšillihelbeid (panin 0,5 tl teravat paprikapulbrit ja mõned helbed tšillit)
0,5 kilo valge kala fileed (pangafileed kasutasin)
meresoola, pipart ja peterselli
Kuumutasin vokipannil õli ja panin sibulaviilud u 10 minutiks hauduma. Lisasin porgandi ja küüslaugu ning hautasin veel u 10 minutit, kuni sibulad hakkasid karamelliseeruma. Keerasin kuumust suuremaks ja lisasin valge veini. Keetsin niikaua, kuni vein oli peaaegu arustunud. Lisasin tomatid, paprika, soola ja vett (u 1 klaasi). Lasin keema ja hautasin u 20 minutit, kuni porgand oli peaaegu pehme (pigem kergelt krõmpsuv, sest pehme porgand ei ole nii hea, minu meelest). Tükeldasin kala kuubikuteks sellised 3*3 cm. Lisasin kala ja keetsin kuni kalakuubikud olid valmis. Raputasin peale peterselli.
Kõrvale küpsetasin oliivi-päikesekuivatatud tomatite muffineid (kuigi Giada soovitab ciabatta-tüüpi leiba) ja joogiks oli supis kasutatud Itaalia valge veini ülejääk ning magusaks maasika-rabarbri crumble vahukoorega :D No kurjam küll, mitte ei suuda paastust kinni pidada :(((

Tomatine supp tortellinide, herneste ja ubadega

Selle nädala menüüsse otsisin retsepte BBC GF-st, polnud sealseid Favorite'ide kausta tõstetud retsepte ammu vaadanud ning natuke palju huvitavaid asju oli sinna kogunenud. Mulle ei meeldi eriti kui favoriitide kaust väga suureks paisub, siis hakkan unustama :D Ükspäev tegin sealt võetud retsepti järgi kana chorizo ja ubadega, polnud nagu midagi märkimisväärset ja nüüd siis Hearty pasta soup'i ainetel suppi tortellinide, herneste ja ubadega.

Vaja läks:

250g tortellinisid (mul olid juustutäidisega)

2 porgandit

1 suur sibul

1 liiter vett (või puljongit, ma kasutasin vett ja maitsestasin pestoga)

purk purustatud tomateid

200 g herneid

purk ube (ma kasutasin seekord punaseid ube)

soola ja pipart

serveerimiseks pestot ja parmesani

Praadisin sibula ja porgandi tükid oliivõlis ning lisasin purustatud tomatid ja vee. Kuumutasin u 10 minutit. Samal ajal panin teise potti keema tortellinid (kui kasutada värskeid, siis seda pole vaja teha). Lisasin herned ja oad. Maitsestasin soola-pipra ja pestoga. Keetsin suppi u 10 mintuti, peaaegu valmis.

Lisasin tortellinid (mis pakil olnud õpetuse järgi oleks pidanud veel paar minutit keema) ja kuumutasin veel paar minutit.

Riivisin potti ka veidi parmesani (ma ju puljongit ei kasutanud).

Serveerisin supi parmesanilaastude ja teelusikatäie pestoga (värske basiilik kõlbab ka).

Mulle endale väga maitses ja vanim ning noorim laps sõi ka. Keskmisel oli paha tuju ja seetõttu isegi ei proovinud.

Biscottid/cantuccid/cantuccinid

Cantuccid on minu ja isand Linnud lemmiküpsised, mida me Itaaliast alati ostame kokku (hinnavahe on suuuuuuuuur, Eesti kahjuks). Nüüd jäi silma BBC GF-st kaks retsepti, isetehtud jõulukingituste retseptilistis, double-chocolate biscottis ja jõulused biscottid. Mõeldud- tehtud. Mõlemad variandid. Ei tea küll, miks ma neid varem ei ole ise teinud, mõelda vaid, olen neid ostnud Stockist väike kotike 60 krooni:S Uurisin ka vähe nende küpsetiste tausta, neil ju niipalju nimesid ja variante. Tegelikult muidugi nimesid veel rohkem, kui ma arvata oskasin:) Põhja-Ameerika tunneb neid biscotti nime all. Biscotti algne nimetähendus = kaks korda küpsetatud. Nime cantucci ja cantuccini võib ka kasutada, saadakse aru küll, millest jutt.

Oma cantuccisid ühe pildi peale ei saanud, pruun variant oli juba ootamatult otsas.
Pruunide retsept:
200 g jahu
150 g suhkurt (traditsioonilisse retsepti läheb kaks osa jahu, 1 osa suhkurt, nii et kogust võib vähendada)
60 g kakaod (tavalist, mitte kakaojoogi pulbrit)
3/4 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
3 muna (lahtiklopitud)
1 tl vanilliekstrakti
100 g mandleid (võiks isegi rohkem olla)
60 g tumedat sokolaadi

Segasin kuivained (sokolaad kah, aga mitte mandlid) omavahel ja lisasin lahtiklopitud munad. Segasin ja sõtkusin, kuni sain taignapalli. Võimalikult kuiv peab olema taigen! Siis rullisin taigna jahusel laual lahti (hilisem kogemus soovitab kasutada tuhksuhkurt, mitte jahu!) ja riputasin peale mandlid, surusin mandlid taginasse ja vormisin 4 u 30 cm pulka, nii umbes 2-3 cm kõrged.
Panin ahju 160C pöördõhuga reziimile. Küpsetasin umbes 25-30 minutit ja panin jahtuma. Kui pulgad juba nii palju jahtunud sai käega kini hoida, lõikasin diagonaalis u 1 cm viilud. Panin need uuesti ahju 15 minutiks.

Valgete, jõuluste biscottide retsept (seda muutsin üsna palju, nii et BBC GFist tuli ikkagi ainult taigen):
350 g jahu
250 g demererat (panin pooleks valge suhkruga, teist korda tehes panin poole demerat ja pool fariinsuhkurt)
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl piparkoogimaitseainet (kasutasin SantaMaria valmissegu)
3 muna, lahtiklopitud
1 apelsini koor
100 g mandleid
170 g kuivatatud puuvilju (kasutasin kõikvõimalikke, mida kodus oli, kirsse, maasikaid, papaiat,rosinaid, ananassi, lisaks puuviljale panin ka peotäie kreeka pähkleid ja peotäie metsapähkleid)

Segasin kuivained kokku, lisasin muna ja segasin-sõtkusin kokku taignapalliks. Lisasin pähklid, puuviljad ja apelsinikoore ning sõtkusin need enam-vähem ühtlaselt taignasse. Tuhksuhkrusel laual rullisin neli pulgakest, jälle u 30 cm pikad, 2 cm kõrged-laiad. Panin 160C pöördõhuga ahju 25 minutiks.
Lasin jahtuda, lõikasin diagonaalsed viilud ja panin uuesti ahju 120C pöördõhuga reziimile. 15 minutit küpsesid, siis keerasin cantuccid teist pidi ja küpsetasin veel 15 minutit.

Pruunid olid mõnusalt tugeva musta sokolaadi maitsega, mandleid panen järgmine kord rohkem ja veeretan taignapulgad tuhksuhkrus. Valgete maitse on nii hea, et mitte midagi ei muudaks. Isegi see, et järgmine kord pole täpselt need samad puuviljad, ei muuda midagi.

Kana cacciatore

Täitsa huvitava maitsega kanakintse sai tehtud. BBCGoodFoodist idee.

6 kanakintsu (originaalis 6 poolikut kanarinnakut)
2 küüslauguküünt purustatult
oliivõli
2*400 g kirsstomateid
4 tl toorjuustu (originaalis mascaroponet)
peotäis basiilikut


Praadisin sibulad õlis kuldseks, siis lisasin küüslaugu ja praadisin läbi. Lisasin tomatid, maitsestasin soola-pipraga ja kuumutasin u kuni 20 minutit, kuni segu oli ilus paks ja ühtlane. Võtsin panni tulelt ära ja segasin sisse toorjuustu (mul oli Farmi juustu) ja osa basiilikust.

Samal ajal ma pruunistasin kanakintsud (maitsestasin enne soola ja pipraga ära) teisel pannil ära (paar minutit iga külje kohta) ja panin ahjuvormi. Kallasin kastme peale ja ahju 170C pöördõhuga 30 minutit. Peale basiilikaülejääk.



Täitsa hea maitsega kana oli vahelduseks.

Ciabattad

Täna olin üle hulga aja jälle nädala sees kodune, nii et tavarütm, mis viimastel aastatel kombeks olnud, on korraks tagasi. See kodune päev tähendas hulganisti kokkamist ja küpsetamist.
Kõik teised retseptid, mida täna katsetatud said või teada-tuntud headuses uuesti tehtud said, on kirjas minu armsas retseptiraamatus (vanim laps-Linnuke küsis kunagi, et kui ma ära suren, kes siis raamatu endale saab:)))) lähevad veel viimaks riidu sellepärast:))

Aga seda ciabatta-retsepti (Nami-namist pärit) tahan kindlasti talletada ka blogis. Täna olen kindlal veendumusel, et poest ma enam ciabattat ei osta:D
Vaja läheb:
5 dl külma vett
25 g pärmi
1.5 tl soola
2 sl õli (ma panin imehead extra virgin oliiviõli)
1 sl siirupit (panin Dansukkeri heledat siirupit)
1 dl päevalilleseemneid või3 sl linaseemneid (ei pannud seekord)
1 dl rukkijahu (panin täistera jahu)
7 kuni 8 dl nisujahu (ma lõpetasin lisamise kuskil 7,5 peal) NB! Ülihea tuleb veel siis, kui 1 dl jahu asendad durumnisujahuga!!! Ja tegelikult oleks parem, kui ei kasutaks kõrgema sordi jahu!!!
Musti oliive

Lahustasin pärm külmas vees (mul oli ikka täitsa külm vesi). Lisasin soola, õli, siirupi, seemned, rukkijahu ja osa nisujahust. Sõtkusin ühtlaseks.
Siis lisasin ülejäänud jahu - tainas peab olema pehme, nagu puder ja mul jäi ta selline natuke palju mannat saanud mannapudru moodi:) (siinkohal jagasin ma taigna kaheks ja ühte panin oliivid).
Lasin kuni 2 tundi kerkida ja võin kinnitada, et ükski teine pärmitaigen pole mul nii meeletult kerkinud!
Sõtkusin õhumullid välja, palju jahu oli vaja, et käte külge ei jääks. Vormisin 4 piklikku madalat pätsi, mida lasin räti all veel kerkida.
Küpsetasin 240-kraadises pöördõhus 15 minutit.
Alt koputades peab valmis sai kumisema ja krõbeda kooriku jaoks pane ahju kauss veega.

Väga hea oli. Oma suurepärasest kokast ämma soovitusel proovisin katseks ka ciabatta pärast üle tõmmata õliga/võiga, aga pole mõtet, koorik ilma õlita ei ole läinud ei pehmeks ega kõvaks, ikka sama hea, aga õliga koorikuga ciabatta ei näe üldse ciabatta moodi välja.

Esimese pätsi sõid lapsed proovimise käigus ülikiiresti ära.