Praetud kala koriandri-peterselli-õlikastmega

Tõsiselt hea kraam see pika nimega kaste, mis tegelikult oli nagu pesto, aga parmesani sees ei ole. Krõbeda nahaga kala peale sobis väga kenasti. Ja paksoi lihtsalt küüslaugu ja soolaga oli ka kena kõrvale, see kaste aitas ka sinna väga kenasti.
Ja järgmise kala teen karulaugupestoga (esimene karulauk on kapis olemas, kohe teen homseks leivakatteks, pesto jaoks veel ei raatsi).

Kastme võib juba varem ära teha ja kala ettevalmistused ka, sest lõpp läheb kiirelt:)
Kõigepealt kuumutasin ahju 210C pöördõhuni ja röstisin 2 dl metsapähkleid, jahutasin ja puhastasin.
Seejärel purustasin (parema variandi puudumisel) blenderis ära kõik selle:
need pähklid, mida röstisin
1 suur tükeldatud küüslauguküüs
1 dl (tihedalt kokkupressituna) värskeid koriandrilehti
1 dl ( ") värsket peterselli
1 spl kappareid
1/4 sidruni koor riivituna

Järk-järgult lisasin 1,5 dl oliivõli (ma panin tegelikult natuke vähem, nagu pildiltki näha ei ole mu kaste just väga vedel) ja kokku u 0,5 tl meresoola (maitse järgi).

Kala jaoks oli vaja:
pool forelli, fileerituna ja tükeldatuna parajateks portsjoniteks (u kilone tükk oli mul).
praadimiseks õli ja võid
maitseks soola.

Praadisin suhteliselt kõrgel kuumusel forellitükid, nahk allpool, kolm minutit, siis lisasin või ja praadisin veel minuti. Tõstsin tükid ahjuplaadile ja panin ahju kuni kala oli peaaegu valmis (u neli-viis minutit). Tõstsin kuumale taldrikule, nahk üleval pool ja valasin kastmega üle.

Kõrvale siis röstitud paksoi küüslauguga.

Jube tore oli üle hulga aja jälle midagi tavapärasest huvitavamat teha.

algallikas epicurious.com

Tursakalakotletid kapparikastmega

Miks siis nüüd pool päeva selline poolik asi üleval rippus? Ainult sellepärast, et Viimsi homse Kalapuhveti jaoks oli kiiresti retseptipostitust vaja. Kotletid polnud veel valmiski, siis kui juba postituse aadressi vaja läks. Ja kotletid pole praegugi veel valmis, seepärast ka pilt on neist enne praadimist. Seekord saab siis teha fotod sarjast "Enne ja pärast".

Homme saab neidsamu aga proovida Viimsi kalapäeval, kus meil on oma kalapuhvet. Kuulutusel minu nime ei ole, aga seda ainult seetõttu, et eelmisel nädalal pidin oma algse lubaduse osaleda puhvetis, tagasi võtma, sest hr.L teatas, et me peame KINDLASTI sõitma tema ema juurde. See KINDLASTI aga muutus ja siis oli juba liiga hilja, et plakatit muuta. :) Aga homme oleme kohal. Minult paar erinevat kalaasja ja rabarbrikook. Ümarmudilad ootavad praegu puhastamist, aga vaatan neile otsa ja vangutan pead... eks näis mis välja tuleb.

Vaja läheb:
umbes 2-kilone terve tursk, millest peale puhastamist jääb järgi umbes 700 gr kalatükke.
3 loorberilehte
u 200 ml piima (ja teist samapalju vett, et kala pannil oleks kaetud)
4 kartulit
1 tl sidrunikoort
2 spl hakitud peterselli
2 spl haikitud murulauku
soola-pipart
jahu paar peotäit, et saaks kooke vormida
1 muna
riivsaia paneerimiseks

Kalatükid, loorberilehed ja piima-veesegu panin pannile ja lasin keema. Katsin kaanega, alandasin kuumuse madalaks ja kuumutasin 4 minutit. Võtsin panni tulelt ja jätsin jahtuma (kaant ei võtnud pealt), 10 minutit hiljem tõstsin kala taldrikule jahtuma (NB! Ära kogu keedupiima ära viska, seda läheb veel vaja!).
Samal ajal keetsin kartuli pehmeks. Tampisin kartuli pudruks, maitsestasin soola ja sidrunikoorega, lisasin 1 spl (vajadusel rohkem, et tuleks kena ühtlane pudru) kalakeedupiima, peterselli ja murulaugu.

Nokkisin kala puhtaks, katsusin jätta nii suured tükid kui võimalik, purustasin kalatükkidele pipart. Segasin kokku kartulipudru ja kala. Jahusel pinnal ja jahuste kätega vormisin väikesed koogid. Kastsin läbi munasegust ja riivsaiast ning panin külmkappi seisma. Seista tuleks lasta vähemalt pool tundi, aga võib ka järgmise päevani.
Praadisin kotletid kuumal õlisel pannil, kummaltki poolt kolm-neli minutit, kuni kotletid olid kuldsed.

Kastmeks, millega neid serveerida oli majoneesi-kapparikaste, milleks läks vaja:
200 gr majoneesi
2 spl hakitud kappareid
1 tl Dijoni sinepit
2 tl peterselli ja murulauku hakituna
pipart ja soola (vajadusel)

Segasin kastmeained enne kotletitaigna tegemist kokku ja panin seisma, et selleks ajaks kui kotletid valmis, oleks kaste kenasti läbi maitsestunud.

Rannakarbid, kõige tavalisemad

Viimasel ajal ei ole eriti rannakarpidega enam mänginud ja katsetanud, vaid teeme kõige tavalisemaid moules mariniere'e valge veiniga (kuigi jätkuvalt on minu lemmikuks rannakarbid ananassikarrikastmes).

Vaja läheb:
kott karpe
2 spl võid
2 hakitud küüslauguküünt (suurt)
1 hakitud keskmine sibul
kolmandik pudelit valget kuiva veini
1 loorberileht
1 dl rõõska koort
soola-pipart


Pesen rannakarbid väga korralikult läbi. Kõik avanenud karbid, mis koputamisega ei sulgu, viskan minema.
Sulatan suures potis või ja kuumutan madalal kuumusel sibulat ja küüslauku nii umbes 5 minutit.
Valan veini potti. Lisan loorberi. Ajan kõrgel kuumusel keema. Lisan rannakarbid ja katan poti kaanega.
Keedan kõrgel kuumusel neli minutit. Raputan potti aeg-ajalt.
Kurnan karbid sõelale nõrguma (katan sõela kaanega, et karbid väga maha ei jahtuks), kastme panen aga uuesti keema. Redutseerin kastme poole võrra, lisan rõõsa koore, maitsestan soola ja pipraga.
Valan karbid serveerimiskaussi ning kallan kastme peale. NB Avanemata karbid nokin välja!
Kõrvale ciabattat, et kõiki kastmeriismeid kätte saada.
Veiniks kõrvale näiteks üks Loire'i oru cremant'.

Retsepti võtsin nami-namist kunagi, kui esimest korda tegin.

Vana mehe kiusatus ehk heeringa-munasalat Rootsi-päraselt

Kaks aastat tagasi käisime sõbra juubelil åkers-Styckebruki (vabandust väiketähe pärast,aga ma ei suuda leida oma inglisekeelse klaviatuuri sümbolitest suurt Rootsi ooo-d) nimelises linnas Rootsis. Sõime seal väga head eelrooga heeringasalatiga, mille kohta juubilar ütles, et see olla "gamla män frestelse" ehk "old men temptation".
Otsisin vasteid hiljem, samanimelist salatit guugeldades ei leidnud ja aeg tegi unustuste näol oma töö, siis aga poolteist aastat hiljem pani nami-nami armas perenaine Pille namisse üles gubbröra retsepti. Läks veel pool aastat, millest tegelikult enamiku aega olid mul ka koostisained kodus juba olemas (nagu näiteks fransk löksill ja Kalles kaviar). Aga tegemiseks läks alles eile.

Kommentaariks seda, et maitseb väga hästi, aga järgmine kord kasutan "päris" kalamarja, näiteks siiamarja. Kalles kaviar ei ole asenduseks kõige parem. Maitset ei riku, aga see mõnus kalamarjaefekt jääb ära.

Retsepti juurde. Vaja läks:
6 keedetud muna
200 g magusas marinaadis heeringat (Abba fransk löksill oli mul)
4 spl kalamarja (või äärmise häda korral Kalles kaviari)
1 väike punane sibul
1 dl hapukoort
peotäis tilli
soola (vajadusel) ja pipart

Riivisin keedetud muna. Hakkisin heeringa ja sibula väga peeneks. Segasin kõik ained omavahel kokku. Maitsestasin soola-pipraga.

Leiva peal on maitse kenam, kui saia peal. Jag tycker det smakar mycket bra ;)

Tiigerkrevetid suhkrusiirupis

Šerriga tiigerkrevetid olid väga head. 

Neid siin kiideti nami-namis väga. 

Proovisime, väikeste mugandustega.

Kiitsime väga heaks. 

Kokkuvõtteks - palju toredaid retsepte ja siin üks neist:

vaja läks 500 g tiigerkrevette

oliivõli 2 spl

suhkrusiirupit 2 spl (kas siis hele valmissiirup või keeda ise 1 dl veest ja 1 dl suhkrust)

2 väikest, aga teravat tšillikauna

5 suurt küüslauguküünt

pipart ja soola (u 1 tl mõlemat)

peotäis värsket koriandrit 

Hakkisin tšilli ja küüslaugu peeneks ja praadisin juba eelnevalt kuumaks aetud oliivõlis umbes pool minutit.

Lisasin krevetid ja soola-pipra, praadisin ühe minuti, kuni krevetid hakkavad roosakaks tõmbuma ja lisasin siirupi. Praadisin veel 1 minuti ja valmis ta oligi.

Panin krevetid koos kastmega liuale ja puistasin peale koriandri.

Kõrvale tuleb muidugi ka juua midagi, kuid hr.Linnul pole praegu aega juttu kirjutada, küsige Toidumessil tema käest live'is, kui huvi on:)

Küüslaugused ja tšillised tiigerkrevetid

Aeg-ajalt võib ja tulebki ennast hellitada ning lubada endale tõeliselt mõmisema ajavaid suupisteid. Ja nüüd seda kirjutades tuli hirmus selle toidu isu peale :P

See siin on aga lihtne ja hispaaniamõjutustega retsept (idee BBCGF-ist).

Maitseb imeliselt, küüslaugune ja terav.
Puhas nauding:) 

Vaja läheb:

Tiigerkrevette pool kilo

3 küünt (suurt!!) küüslauku

1 punane tšilli

3 spl oliivõli
3 spl šerrit

peterselli pealeriputamiseks

ciabattat kastme kätte saamiseks

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.

Tükeldasin küüslaugu ja tšilli.

Puhastasin krevetid (saba viimase lüli ja sabaotsa jätsin külge).

Segasin küüslaugu, tšilli, õli ja šerri.

Segasin kastme krevettidega läbi ja valasin kõik ahjuvormile.

Küpsetasin 6-7 minutit, kuni krevetid olid roosad ja küüslauk ja tšilli särisesid :) NBNB! Jummala eest ära üle küpseta!!!

Peale riputasin peterselli.

Sõime eelroaks, kastet limpsisime ciabattaga.

Sellest millega me seda õndsust alla loputasime, kirjutab juba hr.Lind:

Olenevalt tšilli kogusest, tugevusest ja inimese terava maitse taluvusest on ka maitselahkhelid kerged tulema. Just seepärast on seekordne veinisoovitus selline, kus oma leiab nii „tavahull“, kui ka „mullihull“.

St. Stephans Grüner Veltliner

Tavaolukorras võiks selle mõnusa, kerge mineraalsuse ja happega veini avada pigem linnuliha ja kergemate lihatoitudega, kuid seekordne katsetus oli oma hinda väärt. Põhjusi oli kaks. Esimene muidugi see, et see vein on vägagi sobilik ka selliselt valmistatud ja mitte just vähe vürtsiste merikoorikute kõrvale. Ja teiseks ka see ei ole vähetähtis, et kui oled juba „liiga palju“ kulutanud tiigerkrevettidele, siis selle veini hinnasilt paneb sind rahulolevalt nurruma.

Mionetto Legatura Valdobbiadene Prosecco Frizzante DOC.

Parimas prosecco DOC piirkonnas kasvatatud Glera viinamarjast valmistatud pärlvein (frizzante).

Lilleline, kerge, mõnusalt mänglev kerge mull ja õrnalt terav, mahlane tiigerkrevett.

Kooslus, mida pead proovima.

Peterselli võib siinse veinivaliku juures olla toidule lisatud vähem. Vaid pisut vähem J

Ja lastele. Lapsed nii vürtsiseid toite ei söö.

Kala tomati ja basiilikuga, kõrvale kuskussisalat.

Soe talveilm ja külm talveilm, meie köögis erilist vahet ei ole. Toitume kuidagi väga tavaliselt ja meis on tärganud kuidagi eriliselt lastega arvestavad lapsevanemad ehk toitume vastavalt laste soovidele (ehk on siin omajagu mängus meie väikesed süümepiinad laste ees, et me ei kavatse neid sel aastal kuhugile väljasõitudele kaasa võtta.).

Aga ühteteist huvitavat on ikkagi ette tulnud ja üks tore ja maitsev õhtusöök oli valgest kalast, fooliumis küpsetatult ning kõigesööjaile oli kõrvale serveeritud lisandiga kuskuss, meesperele aga keedukartul. (Retsepti algmõte tuli BBC GF-ist, aga koostisainete koguseid sai kõvasti kohandet meie pere maitsele sobivamaks).

Suur rõõm on lisaks toidule seekord (ja loodetavasti ka edaspidi) juurde pakkuda veinisoovitusi asjatundjalt. Hr.Lind on oma sõna andnud, et tema heameelega hakkab siin sheerima ja tuleviku tarbeks talletama ka toidukõrvale joodud veinimuljeid-/kommentaare :). Nii et tema kirjatükki vaata retsepti lõpust:))

Kala jaoks läks vaja:
1 kilo valge kala fileed (viie fooliumipakikese vahel ära jaotatuna)
1 sidrun
1 tšillikauna (või kuivatet tšillit) (ma väiksemate laste pakikestesse tšillit ei pannudki)
peotäis värsket basiilikut
u 20 kirsstomatit
soola-pipart

Soojendasin ahju pöördõhul 180C-ni.
Jagasin kalafilee fooliumisse, pigistasin igasse pakikesse sidrunimahla ja lisasin riivitud sidrunikoort. Lisaks panin igasse pakikesse neli neljaks lõigatud kirsstomatid, näpuotsaga tšillipipart, tavalist pipart ja soola ning rebitud basiilikulehti.
Panin ahju küpsema u 20 minutiks.

Kuskussi jaoks läks vaja:
150 g kuskussi
200 g kirsstomateid
u pool värsket kurki
3 spl balsamicot
peotäis oliive
peotäis värsket basiilikut
pipart

Panin kuskussi 150 ml keeva veega seisma. Hakkisin tomatid-kurgi-oliivid ja rebisin basiilikulehed väiksemateks tükkideks. Segasin kõik jahtunud kuskussiga, maitsestasin balsamicoga ja purustasin juurde veidi musta pipart.

Veinisoovitus:

Joo juurde head veini.

Üks vana võlg - ananassikarri rannakarpide ja tiigerkrevettidega

Täna küsis üks hea tuttav;) mu käest, et mida teha rannakarpidest. Ma kohe teatasin, et ananassikarrit! Aasta alguses tegime seda kodus (nami-namis oli karride kooskokkamine ja seal Maria tegi seda karrit ja kiitis. Ma sellepeale tegin ka kohe ja ka kiitsin :)) Olin täiesti kindel, et retsept sai ka kirja pandud, täna aga otsisin ja võta näpust, polegi.
Võiksin vist praegu lubada, et kui kitseliha otsas ja see suur tükk head Saaremaa seakaela ka otsas, siis teen rannakarbi-tiigerkreveti-ananassikarrit! oi-oi-oi.. limpsab keelt... :)
Aga nagu Woody A. ütleb, et If you want make God laugh, tell him your plans....


Nii et siis siit tuleb üks ammu tehtud vana hea asi, mida tulevikus kindlasti korrata tuleks! Voilà mr.L, siin on teile idee, mida teha rannakarpidest:

Vaja läheb:
6 dl kookospiima
2 spl punast Tai karripastat
2 spl Tai kalakastet
1 spl suhkrut
250 g kooriku ja seljaveenita tooreid hiidkrevette
400 g puhastatud rannakarpe (kuna pärast jääb kastet nagunii üle, võib neid isegi rohkem olla, saab kastmega uuesti juurde keeta)
175 g peenelt hakitud värsket ananassi
5 katkirebitud kaffiri laimilehte
Serveerimisel peale riputamiseks kaks seemnetest puhastatud punast (mul oli seekord roheline) tšillikauna ja hakitud värsket koriandrit

Kuumutasin pool kookospiimast potis keemiseni ja keetsin vaiksel tulel umbes 5 minutit.
Segasin juurde karripasta ja kuumutasin tasasel tulel veel 5 minutit.
Lisasin kalakastme ja suhkru ning keetsin veel paar minutit. Segasin juurde ülejäänud kookospiima ja kuumutasin uuesti keemiseni.
Lisasin krevetid, puhastatud rannakarbid, ananassitükid ja kaffirilaimilehed.
Kuumutasin keemiseni, vähendasin kuumust ja keetsin vaiksel tulel umbes 3-4 minutit, kuni rannakarbid olid avanenud. (NB! Eemaldasin rannakarbid, mis ei olnud lahti läinud ja viskasin minema.)
Tõstsin karri suurde serveerimisnõusse, puistasin peale hakitud tšilli ja koriandri.
Kõrvale sõime (kastme viimaste tilkade kättesaamiseks) tavalist baquette'i ja jõime valget veini (täpsemaid marke enam ei mäleta :P) 

Svenska köket vol 2

Jätkan Rootsi lainel. Kuidagi peab ju omale Rootsi-külastuse apetiitseks muutma :P.
Seekordsed kolm retsepti sobiks imeliselt ühel söögikorral teha.

Ehk siis ooperikeldri räimed (nimi räimedel pärineb Operkällari nimelise restorani populaarsetest räimedest ja allpool esitletu on namis olev versioon neist), Skåne sinepised ja rõõska koorde uputatud kartulid ning salatiks võiks nende kaloripommist kartulite ja rõõsas koores leotet räimede kõrvale teha kapsasalatit (mida nami-namist pärineva info põhjal peaks saama enamasti pizzakohtadest ning mida kutsutaksegi pizzasalatiks). Nagu juba aru saada võis, on kõik kolm retsepti nami-namist.

Skåne sinepisteks kartuliteks läks vaja:
1 kg kartulit, lõigatuna 1 cm kuubikuteks
1 suurem sibul
3 dl 35% rõõska koort
2 spl teralist Dijoni sinepit
soola ja pipart
praadimiseks rapsiõli

Praadisin sibula õlis, lisasin kartulikuubikud ja praadisin veidi aega veel. Lisasin omavahel segatud koore, sinepi, soola-pipra. Hautasin aeg-ajalt segades niikaua, kuni kartul oli pehme.

Kapsa- ehk pizzasalatiks läks vaja:
400g värsket kapsast peenteks ribadeks hakituna
1 lt keevat vett
Kastmeks:
2 spl sidrunimahla
2 spl oliivõli
soola-pipart
1 spl salatimaitseainet (ostsin poest SM valmissegu, Rootsis on kindlasti teistsugune, aga eks ma uurin järele salat on küll seda väärt, et üks kotike salladskrydda't) kaasa osta).

Valasin kapsaribad kuuma veega üle, nõrutasin ja lasin jahtuda. Segasin kokku kastmeained ja seejärel segasin ettevaatlikult kokku kastme ja salati.

Ooperikeldri räimedeks oli vaja:
600 g puhastatud räimi
2 dl 35% rõõska koort
2 muna
rukkijahu
soola
praadimiseks õli

Kloppisin munad lahti ja vispeldasin rõõsa koore sisse. Valasin kalad koore-muna segusse ja lasin seista tunnikese, vahepeal segades.
Ajasin panni kuumaks, paneerisin kalad rukkijahu-soola segus (fileed uuesti muljusin kokku kalakujuliseks)ja praadisin ära.
Maitses väga mõnusalt pehme.

Mida sõbrad/tuttavad soovitasid:
Lisaks Jansson frestele'le (mis nagunii on meie ammune lemmik), Isterband'ile, stekt strömming'ule ja inlagd sill'ile ka spettekaka't ja Smalandi ostkaka't ja veel selliseid asju nagu:

Ärtsoppa - Peasoup of yellow peas and thick bacon.
Bruna bönor - A stew of brown beens and served with bacon or falukorv.
Lappskojs - meat from reindeer and mashed potatoes.
Kroppkakor - its a boiled doe of potatoes and pork and spices inside, served with lingonberries and white sause.
Fläsk med löksås - Pork bacon with onionsauce and boiled potatoes with its skin on.

Eks proovime ära:)

Praeahjus suitsutatud lõhe

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Kammkarbid vol 2

Jälle oli käes see suurpäev, kui armas H. andis teada suurepärasest võimalusest saada värskeid kammkarpe.

Võtsin kohe esimese hooga neli kilo ja siis pärast kõik allesjäänud karbid ka.:) Natuke jagasin värsket saaki ka Zooziga, kes võttis seepeale ikka päris suurelt katsetamise ette. Zoozi on lihtsalt supertubli.

Me võtsime vähe lihtsamalt ette. Hr.Lind arvas, et tema erilisi uusi katsetusi ei tahaks, vaid sööks lihtsalt nõrkemiseni seda tavalist, aga ülihead juustuviiluga varianti. :) Mis seal salata, mulle maitseb see ka väga. Ja see pidavat olema kõige tavalisem variant kuidas karbipüüdjad ise karpe söövad. Nii et enamus karpe sai tehtud Häli retsepti ja õpetuse järgi. Mulle meenutab selline karpide söömine suvist vähkide püüdmist-keetmist-söömist Saaremaal. :D

Printisin küll välja paar retspeti GoodFoodist, kuid lõpuks ikkagi loobusin neist, kuidagi ei raatsinud saiapuru ja küüslauguga hõrku maiuspala "rikkuma" hakata :P. Sõelale jäi teise variandina ainult Juci blogist pärit Aasia-pärane retsept. 

Karpide avamine ja puhastamine (nagu kõikide muude kalade rookimine) on meie majas meeste töö. Nagu pildilt näha, antakse oskusi edasi isalt pojale. :D

Nagu öeldud, mõned karbimusklid ja korallid (oranž emaspool karbis) tegin ka Aasia-pärase soja-sidrunikastmega (Sibyl Kapoori retsept, Juci blogi).

Vaja läks:
umbes 10 musklit ja koralli
2 spl extra virgin oliivõli

3 spl sojakastet

1 spl mett

1 sidruni koor

poole sidruni mahl

1 spl seesamiseemne õli

1 väike tšilli (kuna meie tšilli ei olnud üldse tugeva maitsega, siis panin terve kauna, kuid teravamat võiks vast vähem panna).

Panin kastrulisse mee, sojakastme ja tšilli ning kuumutasin, kuni mesi oli sulanud. Lisasin sidrunikoore ja mahla ning seesamiseemne õli.

Lõikasin musklid pooleks (korallid jätsin terveks). Määrisin oliivõliga. Praadisin kuumal pannil mõlemalt poolt umbes umbes 1 minuti.

Panin serveerimiskaussi ja valasin kastmega üle.

Karpe loputasime alla Mionetto proseccodega. 

Viimastegi kastmeriismete kättesaamiseks oli abiks värkse ciabatta. 

Mis ma muud lõpetuseks oskan öelda kui et aitäh Häli ja ma loodan isekalt, et see ei jääks viimaseks korraks, kui sa karpe tood. ;)

Meie pere Vabariigi aastapäeva kokkuvõte kulinaarsest aspektist.

Väike ülevaade meie pere selle-aastasest vabariigi aastapäevast. Kuna aeg on kiire ja kunstiliik nimega kirjandus paelub mind hetkel rohkem kui kokandus, siis midagi väga keerulist ja pingutust nõudva tooraine hankimisega seotud plaane ei viitsinud teha. Külalisi oodata ei olnud, meie tavapärased pidukülalised viibisid ka Ameerikamaal ja seetõttu plaanisin piduõhtuks teha kerged suupisted ja isand Linnul lasta korkida lahti ühe hea punase veini ja presidendi vastuvõtu ajal lugeda diivanil raamatut (silmanuragst piiluda vastuvõtu kleite), limpsida veini ja näksida heeringakaaviari mustal röstleival. Nii ka tegelikult läks :)
Aga sellele eelnevast:
Hommik algas kamapannkookidega, mida sõime maasikatoormoosiga (viimane, nüüd sügavkülm täitsa tühi marjasest ja moosidest).

Tegemist oli meie pere lemmiku krepitaignaga, kuhu lisasin 1 dl kamajahu.

Taigen siis kolmest detsiliitrist kuivainest, millest 1 dl oli kamajahu ja 2 dl tavalist jahu, 1 tl soola 
2 spl suhkrut, kuivainete segule valasin peale 3 muna ja poole liitri piima segu (tavaliselt piima vähem, aga kuna taigen kippus paks tulema, lisasin piima), 40 g sulatud võid ka lisaks.

Lasin paisuda taignal umbes pool tunnikest. Krepitaina algretsept ei olegi pärit mu oma peast või vanaema käest, vaid hoopis ühest vanast Oma Maitsest, kus rubriigis Kokakool oli see baasretseptiks. Kui ma küpsetan neid puupliidil, siis maitsevad täitsa vanaema pannkookide moodi. Minu lapsepõlve pannkoogid vanaema juures olid õhukesed ja väikesed, pruunide täppidega heledad koogid. Moosiga. :) Õnneks minu lastele maitsevad need õhukesed pannakad ka.

Lõunaks sõime mulgi putru. Kruubid ja kartulid, rohkelt praetud sibulat, suitsusink ja seekord ka kukeseeni. Kõrvale külm hapukoorekaste rohke tilliga.

Õhtuks kolme sorti suupisteid ja kook. Kõige kiiremini kadusid laualt heeringakaaviariga leivakesed, õigustatult, sest heeringakaaviar ehk "vaese mehe kaaviar" oli tõesti väga maitsev.

Algtõuke heeringakaaviari tegemiseks sain tükk-tükk aega tagasi Mari-Liisilt (praegu linki otsides vaatan, et see idee on seisnud ideetasandil üle aasta :O), seejärel ühelt juubelilt Rootsis, kus serveeriti mustalt leival mingit heeringa-kalamarja-majoneesi salatit nimega "Vana mehe kiusatus", aga varem polnud tulnud veel seda õiget hetke, et "kaaviari-tegu" ette võtta.
Plaanisin vaadata natuke ringi ja otsida erinevaid variante ja ideid, aga siis testis Kiilike, hea inimene, kolme erinevat nami-nami retsepti.
Kasutasin selle ära ja tegin kahte neist, külamehe heeringakaaviari ja heeringakaaviari Hans Välimäki moodi.

Kuna mul hakklihamasinat ei ole, siis hr. Lind oli nii armas ja riivis heeringafileed ära. Ma arvan, et imepeenikeseks tükeldamine oleks samuti asja ära ajanud.

"Kaaviari" serveerisin röstitud porgandileival ja röstitud täisteraleival.

  

Kolmandaks suupisteks oli nami-namist pärit sibula-juustupirukas.
Sibulapirukad meil praegu eriti popid, kuid tuleb tunnistada, et eilne pirukas jäi natuke alla tavalisele sibula-oliivipirukale, mis on maitsestatud meega ja tüümianiga.

Magusaks tegin virsiku-maasika-jõhvika šarloti. Sellest pole midagi pikemalt kirjutada, kuna tegu oli väga kalorivaese ja mitte väga kreemja tekstuuriga šarlotiga. Koogi täidis oli iseenesest mõnus siidine ja õhuline parajalt hapukas-magus (jõhvikad ja maasikad selle aasta viimased sügavkülmast), kuid rullbiskviidiks järgmine kord kasutan kindlasti tavalist rullkoogi tainast.

Täna on jääkide söömise päev. :)

Krevetikarri

Nami-nami kooskokkamise teemaks on sel kuul soojendavad vürtsikad karrid. 

Kuna karrid on meil kodus väga harvad külalised (vanimale Linnulapsele ei meeldi karri-nimeline maitseainesegu), siis seekord võtsin plaani kooskokkamisest aktiivselt osa võtta ja teha ära kõik karride retspetid, mis mul kuskil ToDoListides seisavad juba pikemat aega ja kui aega üle jääb, siis teha ka veel neid karriseid, mis kooskokkamises kiidetakse. :) Eilne Tai-pärane krevetikarri oli kuues karri meie laual.  Eelmised viis olid India köögist. Tikka masala sai üksmeelse esikoha. Vindaloo ja lillkapsa-kookosekarri maitsesid mulle väga ja ega seene-kartuli-pommukarrilgi miskit viga polnud.Madrase kanagi oli täitsa suupärane :), aga ega ma seda laste pärast väga tuliseks ei teinudki, kes tahtis pani tšillit juurde (tulepudrusõbrad hr. Lind ja mina tahtsime).

Taipärane krevetikarri (BBC GF-st retsept, ilma suuremate mugandusteta) oli hoopis teisest ooperist, kerge ja värske :) Ülilihtne teha ja väga kiiresti valmiv :)

Vaja läks:

1 sibul

1 spl peeneks tükeldatud ingverit

õli praadimiseks

1-2 tl punast tai karripastat (ma panin 1,5 tl, oli parajalt vürtsikas, aga lastele enam-vähem söödav)

1 purk purustatud tomateid

200 ml eriti kreemist kookospiima

400 g krevette (tooreid)

värsket koriandrit

Praadisin sibulatükid ja ingveri õlis, kuni sibul oli klaasjas. Lisasin karriapsta ja segasin korraliult läbi ning praadisin veel u 1 minuti. Valasin tomatid pannile ning segasin juurde kookospiima. Hautasin 5 minutit. Lisasin krevetid (kuna mul ei olnud tooreid krevette, siis rohkem ei hautanud, kui oleks toored, siis oleks veel vaja u 4-5 minutit hautada).

Segasin juurde hakitud koriandri ja valmis ta oligi. Juurde serveerisin riisi.

Kuigi minu pere just vaimustusest ei kiljunud (ilmselt koriandri tõttu, mille maitse neile väga ei meeldi), siis mulle maitses see kerge karri kohe väga-väga! Ja jube vähe kaloreid on selles ka ;)

Kalasupp, vürtsikas, valgest kalast

Veel üks kalasupp nami-nami kooskokkamise raames. Tahaks vaheldust ja uusi maitseid. Lappasin läbi kokaraamatud ja surfasin arvutis. Kammisin tastespottingut. Ideid on mustmiljon. Aga mul endale antud lubadus, et poodi ei lähe enne, kui kodust on kiiresti riknevad toidukaubad kasutatud. Ja leidsin lihtsa ja kodus olemasolevate vahenditega tehtava supi.

Retsepti algautor in Giada di Laurentiis. Tuleb häbiga tunnistada, et pole temast midagi varem kuulnud, jõuad sa siis kõiki teada:) Küll aga on nii mõnigi tema vanaema näitlejatöö ja vanaisa film mulle kustumatuid mälestusi jätnud (eriti Magamistoa aken;) ja peale filmi pimedas sõbrannaga kojuminek, mis kujunes lõpuks kojujooksuks ja hilisemaks ühe naabripoisi irvitamiseks meie üle :D).
Aga kalasupp on aus, maitsev ja itaalialik.

Supiks läks vaja:
Oliivõli
1 suur sibul
5 küüslauguküünt
5 porgandit
200 ml valget kuiva veini
1 purk purustatud tomateid
0,5 tl tšillihelbeid (panin 0,5 tl teravat paprikapulbrit ja mõned helbed tšillit)
0,5 kilo valge kala fileed (pangafileed kasutasin)
meresoola, pipart ja peterselli
Kuumutasin vokipannil õli ja panin sibulaviilud u 10 minutiks hauduma. Lisasin porgandi ja küüslaugu ning hautasin veel u 10 minutit, kuni sibulad hakkasid karamelliseeruma. Keerasin kuumust suuremaks ja lisasin valge veini. Keetsin niikaua, kuni vein oli peaaegu arustunud. Lisasin tomatid, paprika, soola ja vett (u 1 klaasi). Lasin keema ja hautasin u 20 minutit, kuni porgand oli peaaegu pehme (pigem kergelt krõmpsuv, sest pehme porgand ei ole nii hea, minu meelest). Tükeldasin kala kuubikuteks sellised 3*3 cm. Lisasin kala ja keetsin kuni kalakuubikud olid valmis. Raputasin peale peterselli.
Kõrvale küpsetasin oliivi-päikesekuivatatud tomatite muffineid (kuigi Giada soovitab ciabatta-tüüpi leiba) ja joogiks oli supis kasutatud Itaalia valge veini ülejääk ning magusaks maasika-rabarbri crumble vahukoorega :D No kurjam küll, mitte ei suuda paastust kinni pidada :(((

Koorene kalasupp

Nami-nami kooskokkamise teemaks kalasupid. Meie perre see teema hästi sobib, sööme kalasuppi suht tihti, iga kord kui lõhe ostame, siis saab suppi ka tehtud. Klassikalist, ikka supikogust puljong ja sibulat ja küüslauku ja tilli ja pipart, kartulit ja porgandit ka. Punast kalasuppi olen teinud, seegi maitseb rahvale. Angerjasuppi saab suviti tehtud.
Kõik sellised klassikalised, ilma retseptita variandid.
Nüüd siis vaatasin uute retseptide järgi.
Koorene kalasupp sai tänaseks välja valitud.
Vaja läks:
1 lt vett
8 tera vürtspipart
2 loorberilehte
2 sibulat
6 kartulit
lõhefileed, pangafileed ja krevette, kokku umbes kilojagu kala
soola
1 dl tilli
2 dl 10% rõõska koort

Ajasin vee keema, lisasin vürtspipra, loorberilehed ja sibula ning keetsin u 5 minutit. Lisasin kartulikuubikud ning keetsin, kuni kartul oli pehme. Siis läksid potti kalatükid ja keetsin paar minutit. Maitsestasin soolaga. Lõpetuseks valasin potti rõõsa koore ja tilli.
Lasin keema ja supp oligi valmis. Pere kiitis heaks, sõid KÕIK lapsed ja mees ka. Mulle ka muidugi maitses.

Tuuletaskud tuunikalatäidisega

Nami-nami kooskokkamise raames tegin täna keedutaignast tuuletaskuid. Alustuseks soolase tuunikala-toorjuustu täidisega. Tuuletaskuid tegin viimati teismelisena, sõbranna ema õpetuse järgi. Sellest ajast oli mälestus, et keedutaigen on midagi üle mõistuse keerulist ja rasket teha. No miksrit meil siis kasutuses ei olnud, puulusikaga segamiseks on tõesti täit jõudu vaja :) Aga tänane keedutaignategu oli tõeliselt lihtne, mikser tegi kogu raske töö minu eest ära.
Vaja läks keedutaigna jaoks:
1.5 dl vett
50g võid
0,25 tl soola
1.5 dl nisujahu
2 muna



Täidise jaoks
1 tuunikakalakonserv
50 g toasooja võid
100 g toorjuustu
4 spl vahukoort
soola-pipart

Keedutaigna jaoks mõõtsin vee, või ja soola potti ning kuumutasin keemiseni. Võtsin poti tulelt, valasin sisse jahu ja segasin korralikult läbi. Panin poti uuesti tulele ning kuumutasin segades, kuni tainas lõi poti küljest lahti.
Lasin veidi jahtuda ja siis kloppisin ükshaaval juurde munad. Koogipritsiga pressisin väikesed pallikesed plaadile ning küpsetasin 2ooC (pöördõhuga) ahjus 10 minutit, siis alandasin kuumust 180C-ni ja küpsetasin veel 10 minutit, kuni keedutainapallid olid kenasti kerkinud ja läbi küpsenud. Lasin tuuletaskutel avatud uksega ahjus jahtuda. Tuunikalatäidise valmistamiseks nõrutasin kalakonservi ning segasin toasooja toorjuustu ja pehme võiga ühtlaseks. Lisasin sidrunimahla. Seejärel lisasin vahustatud rõõsa koore (jube tülikas on nelja spl-i koort vahustada :P) ning maitsestasin soola-pipraga.
Täidise pressisin koogipritsiga tuuletaskusse, ma ei lõiganud tuuletaskul kaant pealt, vaid pistisin koogipritsi otsa tuuletaskusse ja pressisin tasku täidist täis.
Minu maitse jaoks ülimalt head suupisted! Kreemjas täidis mõnusalt soolakas taskus. Isand Lind oma komplimentide-kitsiduses ütles ainult, et väga head. Kusjuures tundis küpsemise ajal muret, et äkki oli taigen liiga vedel, et koogipritsi jooned ära kadusid! Mitte ei osanud vastata, kas taigen oli liiga vedel või koogipritsi otsik vale.
Järgmine kord teen magusaid tuuletaskuid ja teise koogipritsiotsikuga :)

Kammkarbid Häli moodi :)

Elus esimest korda sain täna süüa kammkarpi ja teha kammkarpi. Pole kunagi isegi mõelnud selle peale, et neid osta või ise teha. Täna tuli võimalus täitsa ise "koju kätte". Suure hurraaga otsisin ka mõne põneva retsepti välja, kuidas karpe teha, aga siis kodus mõtlesin ümber ja otsustasin teha oma esimese katsetuse karpide alal asjatundjate soovituste järgi ja ei kahetse! Loodan, et teisi retsepte saan järgmistel kordadel proovida. Maitsestasin kammkarbi liha (muskli, mis oli neljaks lõigatud) ja marja (tervena) soola ja pipraga ja raputasin peale tilli. Nõristasin sellele teelusikatäie maitsestamata jogurtit ja kõige peale panin viilu juustu, mis kattis kogu kaanel oleva liha. Karbid panin 180 C pöördõhuga ahju ja küpsetasin kuni juust hakkas mullitama ja kuldseks minema, umbes 15 minutit. Päeval tuli jutuks, et mõnedes kohtades vokitakse ära ka karbi "ääred" (mitte ei tea, mis nende nimed on, ülemisel pildid lõikelaua peal näha). Proovisin siis ka - vokkisin oliivõlis ja maitsestasin soola-pipra ja tilliga. Maitses nagu kummjas ülinätske kaheksajalg või seapekikamar, millel on mereanni maitse :) :) Aga ära nad söödi! Lindude jaoks oli õhtu päris huvitav :D Isand Lind arvas, et kammkarbid maitsevad väga hästi, vanim Linnulaps sõi ka isuga, kuigi talle ei meeldinud karbi põhja kogunenud vedelik. See vedelik aga maitses pisi-Linnupojale, kes muudkui aga nõudis "suppi" juurde :D Keskmine Linnulaps keeldus proovimast põhitoitu, küll aga sõi mõned ribad vokitud karbiääri :O ja oli suur abiline karpide avamisel ja puhastamisel :D

Valge kala mustade oliivide ja tomatitega

BBC Good Foodi ainetel.
Vaja läheb:
1 suur sibul
musti oliive
pool väikest purki tükeldatud tomateid
umbes pool kilo valge kala fileed

Praadisin pannil sibula, lisasin tomatid, kuumutasin ja siis lisasin tükeldatud oliivid. Maitsestasin soola ja pipraga. Valasin segu ahjupannile ja peale panin kalafilee tükid (peale kruttisin veidi soola ka soolaveskist). Ahjus 180C (pöördõhk), kuniks kala oli küps (et kala ilusam välja näeks panin ka natuke riivjuustu kalale peale). Serveerisin keedukartuliga.