Tutmanik alias sai fetaga

Kogu selle saialise juures võlus mind kõige rohkem tema nimi, mida iganes selle täpne tõlge Bulgaaria keelest ka ei oleks:) Ja muidugi võimalus ära kasutada kappi jäänud feta, mis muidu olekski söömata jäänud.
Tutmanik pole teab mis ülihea küpsetis (st ilmselt see retsept mis mulle näppu jäi, pole võib olla kõige parem, järgmine kord saab olla veel loomingulisem, näiteks paneks järgmine kord veel rohkem võid ja fetat),  aga karulaugupestole saiaks oli ta küll enam kui hea! (Nagu näha, sai tutmaniku tehtud nii kuu aega tagasi, kui veel karulaugupestot oli.
Aeg lendab ikka haigelt kiiresti, aga hullult palju on selle kuu jooksul ikka tehtud ka saadud, kuigi mitte köögis.)

Pildilt on natuke isegi näha neid keerdusid, mille vahele feta sai rullitud, lõigates ja murdes olid kihid kohe väga mõnusalt tunda, nendega oli hea purgist pestot kraapida:) Ma nagunii peaaegu et üksi söön seda, nii et vahet ei ole. Ja sellest pestost pole ka miskit erilist kirjutada, nagunii kõik praegu ainult sellest kirjutavad:)

Vaja läks:
20 g pärmi
1 tl suhkurt
1 tl soola
2 muna
2,5 dl käesooja vett
500 g jahu
200 g fetat (nelisada võiks isegi ka panna)
100 g sulatatud võid (võib ka rohkem panna)

Sulatasin pärmi käesoojas vees, lisasin suhkru ja 1 dl jahu. Eelkergitasin pool tundi.
Kloppisin munad lahti ning segasin munad eelkergitatud taignaga.
Järelejäänud jahu sisse segasin soola ning lisasin jahu taignasse, sõtkudes tainast, kuni sellest sai ilus pallike.
Kerkida ei laskund, rullisin taigna u 1 cm paksuseks nelinurgaks. Määrisin peale sulavõid ja murendasin peale veerandi fetakogusest. Voltisin kokku nagu ümbriku ja rullisin uuesti õhukeseks. Määrisin jälle peale sulavõid ja fetat ning voltisin kokku ja rullisin veel kord. Viimase korra ainult määrisin ja murendasin ja voltisin kokku.
Keerasin tagurpidi ja panin kerkima otse koogivormi (küpsetuspaberiga vooderdatud ja 28cm suurusesse). Lasin tunni kerkida.

Lõikasin kääridega peale lõhed ilusa mustriga ja määrsin munaga. Küpsetasin 150 C pöördõhus algul ainult alttuleva kuumusega 30 minutit ja seejärel veel 30 minutit nii alt-kui pealt tuleva kuumusega.

Lasin natuke jahtuda ja kui tutmanik oli leige, läks söömiseks.

Näkileivad

Päeval oli inspiratsiooni palju, mida kõike täna näkileibade juurde kirjutada, aga nüüd, kui söögid söödud (näksimiseks tallekeeled, siis lambaribi ahjukartulite, porgandite ja sibula-küüslauguga) ja tööd tehtud (muuhulgas sai vändatud valmis kolm kilo hakkliha ja siis veel lastega uisutamas käidud), tahaks juba puhata ja mängida, tundub kirjutamine üsna kohustusliku tööna.:) 

Näkileibu sai tehtud peamiselt nami-nami kooskokkamise raames. Olen kunagi täitsa edukalt söödavaid näkileibu ju teinud, aga ei tea enam millise retsepti järgi. Seda, et juustuloosis osalemiseks ühte kindlat retsepti pidi tegema, mo silm muidugi ei seletand lugeda. Aga allpool esitletavad näkileivad on head. Väga head. Vanem prl Lind, kes otsapidi kooskokkamisele mind seekord utsitas, on peaaegu kõik näkileivad ära söönud, ikka või ja juust ka peal.

Retsept on pärit nami-namist, natuke muudetud kujul.

Vaja läks:

2 dl jõuluporterit (mul oli A le Coqi oma)

30 g sulatatud võid

1 spl mett

1 tl soola

2 dl odrajahu

2 dl rukkijahu

0,5 dl linaseemneid

Rullimiseks nisujahu ja pealeriputamiseks soolahelbeid

Segasin vedelad ained kokku ja lisasin seemned ja jahud.

Veeretasin vorstiks. Panin külmkappi tahenema umbes pooleks tunniks. Jagasin kuueteistkümneks palliks ja rullisin pallikesed lapikuteks, nii õhukeseks kui sain. Viimased kümme tegelikult vajutasin pannil kätega/näppudega õhukeseks, oli kiirem, kulus vähem jahu ja sai veel õhemaks, sest rullitud latakad kippusid katki minema. 

Vajutasin kahvliga täksid peale ja küpsetasin 200C pöördõhu juures 8 minutit. Panin restile jahtuma ja olidki valmis.

Šokolaadisai munadepühadeks

Vanade võlgade kustutamine vol 2.
Munadepühade pashadele ja kulitšitile (mida nagunii meie peres keegi peale minu ja vanima Linnalapse keegi ei söö) vahelduseks tegime seekord šokolaadisaia. See sai on väga hea! Munadepühalikult rammus muidugi, aga peale paastuaja lõppu ju võib :) Ja kuna ta on nii rammus, aitab see sai süüa ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, kui muidugi enne otsa ei saa.
Tegemine ei ole keeruline, aga võtab aega. Alustada tasuks päev varem, sest mida kauem ta külmkapis kerkib, seda parem tuleb.

Vaja läks saiaks:
175 g sooja piima
1 muna (lahtiklopitud)
450 g jahu
1 kotike kuivpärmi
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
250 g võid (toasooja)

Täidiseks:
150 g mandlilaaste
50 g tuhksuhkrut
25 g kakaopulbrit
50 g toasooja võid
1 munavalge
50 g tumedat šokolaadi (hakitult)

Määrimiseks munakollane, segatuna 3 spl piimaga ja pealeriputamiseks natukene suhkrut.

Glasuuriks:
50 g tuhksuhkrut
mõned tilgad külma vett (või sidrunimahla)
50 g mandlilaaste

Sai:
Segasin jahu, kuivpärmi ja suhkru.
Kloppisin muna lahti ja lisasin sooja (u 40C) piima.
Segasin kokku piimasegu ja kuivained ja pehme või. Sõtkusin natuke, kuni moodustus kena taignapall. Siis rullisin taignarulliga palli lahti (jahusel pinnal) u 1 cm paksuseks ruuduks ning voltisin neljaks kokku. Rullisin uuesti suureks ja jälle voltisin kokku. Nii kolm korda järjest.
Panin taigna kaussi, katsin toidukilega ja panin külmkappi (neljaks tunniks miinimum, üleöö on parem).

Järgmine päev:
Segasin kokku täidiseained ühtlaseks massiks (tampisin mandlilaaste vähe purusemaks). Võtsin taigna külmkapist ja jaotasin kaheks. Ühe poole rullisin 24cm koogivormi põhjale, teise kaaneks peale. Täidise panin vahele. Ääri surusin natuke kokku. Jätsin tunniks seisma ja rahunema.
Panin ahju soojenema 160C pöördõhurežiimile.

Määrisin saia peale munakollase-piimaseguga ning raputasin peale natuke suhkrut.
Küpsetasin saia u 45 minutit (kuni oli pealt ilusti kuldne).

Lasin saial jahtuda täielikult maha. Tegin tuhksuhkrust paari tilga veega ilusa ühtlase massi. Riputasin saiale mandlilaastud ja valasin glasuuriga üle.

Sai oli lõplikult valmis, kui glasuur oli tahenenud.

Retsepti algallikas BBC GF.

Hommikused juustusarvekesed

Üks asi (paljudest) mida ma armastan, on mõnusad, aeglased ja pikad hommikusöögid. Õhtu- ja lõunasöögid on ka muidugi toredad, aga kiirustamata mööda saadetud hommikusöök on parim! Laisaks muutub see muidugi alates lauda istumise hetkest, enne seda peab (või vähemalt võiks) ikka päris krapsakas olema, et oleks millega laisklemist eriti mõnusaks muuta. Nädala jooksul lugemata jäänud ajalehtedel ja ajakirjadel on ka oma roll, arvuti (ja muud sarnase funktsiooniga aparaadid)  seevastu on out mis out ning suisa keelatud, kuid midagi head ja söödavat peab kindlasti olema. Kõik meil pannkoogiusku ei ole ja ikka tahetakse võikusid või saikusid ning eriti mõnusa hommiku juurde käivad värskelt ahjust tulnud saiad (praktikas muidugi harvemini, kui teoorias).

Üks mõnus saialine, mida ma viimasel ajal päris mitu korda olen nendeks laiskadeks hommikuteks teinud, on juustuga sarvesaiad. Pärmitaignast. kuid sarvekeste tekstuur on imeliselt õhuline ja kerge! Taigna teen eelmisel õhtul valmis, panen külmkappi ja hommikul rullin sarvekesed valmis ja hops ahju.

Vaja läks:
2 dl käesooja piima
25 g pärmi
1 spl mett
1 tl soola (kui soolane juust, siis vähem, mulle meeldib, kui on pool kogust nt goudat ja pool tavalist  eesti juustu)
150 g riivitud juustu
25 g toasooja võid
4 dl jahu

määrimiseks muna

Lahustasin pärmi piimas, lisasin mee, soola ja juustu. Segasin läbi, lisasin jahu, segasin veelkord kergelt läbi ja sõtkusin sisse või.
Katsin toidukilega ja panin külmkappi hommikut ootama.

Hommikul panin ahju 205 C pöördõhule sooja, jaotasin taigna kaheks, rullisin jahusel laual ümmarguseks, lõikasin kuueks ja keerasin sarvekeseks, kordasin tegevust teise poolega taignast ning  panin ahjuplaadile ootama. Lasin neil natuke kerkida, nii umbes 10 minutit, määrisin munaga (kui meelde tuleb, siis riputan ka seesamiseemneid peale) ja panin ahju 10-12 minutiks.

Lasin restil jahtuda natuke aega (ka umbes 5-10 minutit) ja voila, aeg lauda istuda ja siis sealt mitte tõusta nii umbes tund. :)

NB! Ja see, et need sarvekesed on nii õhulised ja kerged - see on külmkergitus! Kui järgi teed, ära jäta seda tegemata!

Sai, jälle Rootsist:)

Bergis e mooniseemnetega Rootsi sai tuli minuni nami-namist. 

Polnud sellisest suurt midagi kuulnud, kuigi ilmselt näinud olen küll ja söönud ka, teadmata, et bergist söön:) 

Siin kohe kirja pandava retsepti järgi tehtud bergis maitseb täpselt nagu Rootsi saiad ikka, natuke tihked ja mitte nii õhulised, kui Bertinet' surematute retseptide järgi sõtkutet saiad. 

Aga ikkagi väga mõnus ja maitsev ja ei kuku maitsva saiakatte raskuse all katki ;) (Asi mis on minuga ühes kiidetud Itaalia-pärases söögikohas juhtunud - kukkus bruschetta kate läbi saia mulle sülle (mul oli seljas valge kleit :P) 

Selle saiaga seda juba ei juhtuks:)

Vaja läks:
25 g pärmi
5 dl käesooja piima
2 tl soola
2 spl õli
700 g jahu
määrmiseks muna ja pealeriputamiseks mooniseemneid

Lahustasin pärmi käesoojas piimas, lisasin soola ja õli ning jahu (umbes 50 g jahu jätsin pärastiseks). Sõtkusin taigna ühtlaseks ja panin kerkima sooja kohta (mul on selleks soojaks kohaks keskkütte ruum ning kõik taignad kerkivad seal ära maksimum tunniga või ka kiiremini).

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, valasin ta kausist jahuga kaetud lauale ja sõtkusin veel korralikult läbi. Panin rusikasuuruse tüki kõrvale ja vormisin taignast ilusa saia. Rusikasuurusest tükist voolisin kolm riba ja punusin patsiks, mille panin saiale peale. Lasin veel kerkida 45 minutit, pintseldasin munaga ja riputasin peale mooniseemned.

Küpsetasin 200 C pöördõhuga ahjus 30 minutit, kuni sai oli kuldne.
Jahutasin ilma rätikuga katmata, et koorik kenasti krõbedaks jääks.
Säilis kenasti mitu päeva värskena ja söödavana.

Saia asemel keeks oliivide, pune ja tüümianiga.

Alustama peab sellest, et hr. Linnul oli sünnipäev. Tore päev muidugi oli, aga ega me sellest erilist numbrit ei teinud. Tõesuse huvides peab muidugi lisama, et meie ja meie lähikondsete sugulaste sünnipäevad on nagunii kõik juulikuus ning kui juuli algusest juuli keskpaigani on iga päev kellegi lähedase sünnipäev ja kohe peale hr.Linnu tähtsat päeva on meie lapsukese sündimise päev, mis tema praegust vanust arvestades, nõuab rohkem tähelepanu, siis lihtsalt pole alati kreatiivsust kõigile vahvaid surpriise valmistada.
Aga tööl tuleb ikkagi kaaslastele head paremat pakkuda. Hr.Lind tellis enda tööle minult maasika-toorjuustu-vahukoore rulli ja värsket salatit (praetud kitsejuustu halloumiga, mis on lihtsalt nii hea, et selle kirjeldamiseks ma sõnu hetkel ei leia, kui pärast leian, kirjutan selle koha üle). Lisaks tegin basiiliku, päikesekuivatet tomatite ja küüslauguga segatud toorjuustu (st ise ei teinud juustu, vaid segasin maitsestamata toorjuustu sisse eelpoolnimetatud asjad) ning algul mõtlesin ciabattat kõrvale teha, aga laiskus sai võitu ja tegin kõrvale hoopis saia oliividega (mitte pärmitaignast vaid küpsetuspulbriga kergitet taignast.)
Olen seda keeksi juba päris pikalt teinud ja viimasel ajal kasutan värskeid ürte ja Portugali Santa Vitoria ülihead ja testivõitjat oliivõli (Tallinnas saab seda Sadama turult, Portugali poest), maitseb kuidagi eriliselt hea :) . Algne retsept ise pärineb Postimehe nädalalõpu lisast ja Prantsuse suursaadiku abikaasa sulest.

Vaja läks:
3 muna
soola-pipart
1 suur spl tüümiani (kuivatatuna vähem u 1 tl)
1 suur spl oreganot (kuivatatuna vähem, u 1 tl)
1 dl piima
1 dl oliivõli
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g oliive (tükeldatuna)

Kloppisin munad lahti, lisasin maitseained, piima ja õli. Segasin kuivained kokku ning sõelusin munasegusse.
Segasin kergelt läbi ja lisasinoliivid.
Valasin taigna küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi.
Ahju olin enne juba 175C pöördõhu peale pannud soojenema ja panin vormi ahju. Alandasin temperatuuri 130C pöördõhule ning küpsetasin 50 minutit (kuni tikk puhtaks jäi).

Enne söömist võiks natuke maha jahtuda, on parem lõigata.

Traditsioonilised Läti peekonipirukad

Alguse sai kõik sellest, et mõned aastad tagasi sõime hommikust kuskil tundmatus pisikeses koduses söögikohas Jurmalas.

Lapsed võtsid prooviks peekonipirukaid, siis võtsid juurde ja veel juurde ja lõpuks ostsime kaasa ka veel. Minu lapsed ja sõid pekipirukaid - see oli lihtsalt uskumatu tol hetkel :D

Hiljem on nad Lätis olles alati uuesti neid pirukaid tahtnud ja söönud. (Eesti omad ei pidavat nii hästi maitsema).

Nüüd tõi õnnelik juhus minuni Lätist pärit peekonipirukate retsepti.

Tänud sulle, Tots, et võtsid vaevaks retsepti jagada ja inglise keelde tõlkida!

Retsept on pärit Margarieta Kerla'lt, kes omal ajal (ehk siis eelmise sajandi esimeses pooles) õppis Läti legendaarses Kaucminde noorte preilide kodumajapidamise koolis.

Margarieta Kerla jagas retsepti oma sõbrannaga, kes omakoda andis retsepti oma lapselapsele Laila'le, kes saatis retsepti minu töökaaslase perele ja sealt siis otsapidi jõudis minuni :)

Suurepärased pirukad, mida lapsed tunnistasid võrdväärseteks Jurmalas söödutega.

Veelkord suured tänud jagajatele!

Vaja läks:

175g võid

0,5 l piima
75g pärmi
1 tl soola
1 spl suhkrut

u 900g nisujahu

400g suitsupeekonit

1 keskmine/suurem sibul (mida rohkem sibulat seda mahlasem:))

valget pipart

määrimiseks muna

Sulatasin või, lisasin käesooja piima ja lahustasin pärmi piima-või segus. Lisasin soola ja suhkru ning segasin juurde jahu.

Sõtkusin kergelt läbi ilusaks siidiseks taignapalliks ning panin kerkima.

Tükeldasin peekoni ja sibula, maitsestasin valge pipraga.

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, jagasin taigna neljaks osaks ning rullisin õhukeseks. Lõikasin ruudukesteks (u 12 ruudukest) ning panin ruudukesele 1 tl täidist. Keerasin kokku ja panin ahjuplaadile kerkima. Enna ahju panemist määrisin pealt munaga.

Lasin natuke ahjuplaadil kerkida ja küpsetasin 180C pöördõhu juures u 12 minutit, kuni pirukad olid kuldsed. 

Sellest kogusest taignast tuleb neli ahjuplaaditäit. Nii et vabalt võib ka poole kogusega teha.

Pirukad kadusid laualt linnulennul :D

Odra ja kaeraga sai ehk võitleme kolesterooliga

Meie pisikeses peres on jõudnud kätte aeg, kus vanim pereliige peab hakkama vaikselt passi piiluma ja tihedamini perearsti külastama ja otse loomulikult ka pisut rohkem jälgima, mida ta suhu pistab :P. Laisa inimesena ei viitsi ma igale lauas istujale erinevat sööki teha, seega on toimunud pisike muutus terve pere toitumisharjumustes. Märksõnadeks on saanud kaer ja kaerakliid, odrahelbed, küüslauk, kreeka pähklid ja kõrvits, mis tarkadele allikatele toetudes peaksid olema imelised halva kolesterooli kehast välja viijad.

Nüüd siis saia-leiva asemel sööme kaera ja odra saia.

Vaja läheb:

500 ml külma vett

25 g pärmi

1 spl mett

1,5 tl soola

70 g odrahelbeid

150 g kaerakliisid

1 dl linaseemneid

260 g nisujahu

2 spl oliivõli

Sulatan külmas vees pärmi, lisan soola, mee ja linaseemned, seejärel helbed, kliid ja jahu, segan ära ning viimasena segan sisse oliivõli. Taigen jääb selline suhteliselt vedel pudrutaoline kleepuv mass. Lasen kerkida umbes tunnikese, kuni taigen on kahekordseks kerkinud. Jagan taigna kahe keeksivormi vahel ära ja lasen veel kerkida 15 minutit.

Küpsetan 230 C pöördõhus 10 minutit ja seejärel 20 minutit 160C pöördõhus.

Mõnusalt pehme sepikulaadne sai on.

Paljukiidetud kaneelilõõts

Kõik muudkui teevad ja kiidavad. Võtsin ka plaani, et järgmine kord, kui kaneelisaiade/ahvileiva vms kaneelise saia isu tuleb, teen seda lõõtsana. Muud ei ole öelda, kui et plaanisin lõõtsa pakkuda tänaõhtuse Getteri esinemise kõrvale, aga kahjuks on lõõts otsas.
Lihtsalt ülihea, ka saialine osa oli absoluutne õnnestumine. Retsepti koostisained võtsin nami-namist, aga taina segamise/sõtkumise asemel voltisin taignasse õhku Bertinet' õpetuse järgi.

Vaja läks:
360 g jahu
4 sl suhkrut
25 g pärmi
0.5 tl soola
125 g piima
50 g võid
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kaneelitäidis:
200 g suhkrut
2 tl kaneeli 
0.5 tl riivitud muskaatpähklit
50 g sulatatud võid
Sulatasin pärmi leiges piimas ja suhkrus. Soola ja vanillisuhkru segasin jahusse. Valasin jahu piimasegusse ja lisasin sulatatud või ning munad. Nagu eelpool juba ütlesin, tegin taignasõtkumise Bertinet' järgi. Taigen jäi ikkagi suhteliselt pehme, selline piiripealne, et kui natuke veel vedelam oleks, ei oleks teda võimalik rullida ka ükskõik mis jahukogusega.
Lasin kerkida kahekordseks.
Valasin taigna kausist jahusele lõikelaulale, venitasin umbes cm paksuseks ruuduks. Määrisin peale kaneeli-suhkru-muskaatpähkli ja või segu. Lõikasin kuueks ribaks. Ribad tõstsin üksteise peale ja lõikasin ruutudeks. Vahelt väljapudisenud suhkrusegu tõstsin uuesti ruudukeste peale ja lisaks määrisin võiga ka suhkrusegust puutumata jänud saiaotsi.

Ruudud panin küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi, lasin kerkida umbes pool tundi ja küpsetasin 180C pöördõhus 15 minutit, seejärel 160C pöörõhus veel 15 minutit.
NB! Pealt peab jääma suhteliselt krõbe pruun! Maitseb imeline!

Singi-juustu kringel

Sõnu pole, polegi vaja. :)
Hetketrendidest kõigutamatu klassika. :)
Maitseb enamasti kõigile. :)
Teen sageli.
Viimati tegin kohe mitu tükki korraga.
Tihti saab enne otsa, kui korralikult jõuab jahtuda.

Peale seda, kui Kätrin avaldas oma singi-juustu pärja retsepti, teen taigent tema retsepti järgi. On parem taigen, kui mul endal oli, või vähemalt mulle tundub nii.

Vaja läheb taignaks:
400 g jahu

1 spl suhkrut

40 g võid

1 muna

20 g pärmi

1 tl soola

1,5 dl vett

Täidiseks:
150 g riivitud juustu (tavalist)
50 g riivitud parmesani (või muud tugevamaitselist)
200 g pisikeseks tükeldatud sinki
majoneesi

Lahustan pärmi leiges vees, lisan juurde soola ja suhkru ja vähehaaval jahu. Poole segamise ajal lisan muna ja pehme või. Sõtkun ilusaks ühtlaseks taignaks. Lasen kerkida umbes tunnikese.

Seejärel kummutan taigna lauale ning rullin umbes sentimeetripaksuseks ristkülikuks. Segan riivjuustud majoneesiga ühtlaseks pastaks ning määrin taignale. Riputan peale singitükid. Voldin kolmeks, surun kergelt õhu välja, lasen natuke aega taignal puhata ning seejärel lõikan kolmeks ribaks ning punun pärjaks.

Lasen kerkida umbes 15 minutit, määrin munaga ning küpsetan 170 C pöördõhus  20-25 minutit.

Meile maitseb. Niipalju kui olen julgenud külakostiks küpsetada või külalistele pakkuda, kurta ei ole keegi julgenud. ;)

Sibulapirukas

Sibulapirukas on viimasel ajal väga tihe supikõrvane meie söögilaual, vaheldusena mustale leivale või valgele saiale ja tihti just Vahemere-päraste suppide lisandina. Algtõuke sain blogikohvikust, kus Profa pakkus oma sibulapirukat. Aja jooksul olen ära proovinud päris mitmeid erinevaid retseptiga ja retseptita variante, küll juustuga ja muna-piimaseguga ja millega iganes. Üsna selgelt on aga pere ja sööjate lemmikuks kujunenud see magusa sibulaga variant:

Põhjaks teen tavalise muretaigna:
100 g külma võid
150 g jahu
3 spl külma vett

Jahu ja või hakin kiiresti noaga läbi, lisan külma vee ja segan kiiresti taignapalliks, mille panen paariks tunniks külmkappi tahenema. Siis rullin taigna, panen vormi ja koos vormiga uuesti vähemalt veerand tunniks külma.
Täksin kahvliga augud sisse ja eelküpsetan umbes 15 minutit 205 C pöördõhus.

Täidiseks läheb vaja:
6 keskmisest suuremat sibulat, õhukesteks viiludeks viilutet
1 spl mett
1 tl tüümiani
soola ja pipart
musti oliive
päikesekuivatet tomateid
praadimiseks võid

Praen sibula võis klaasjaks (suhteliselt madalal kuumusel, et sibul ei pruunistuks), see võtab aega umbes 10-15 minutit. Lisan mee ja tüümiani, soola ja pipra.
Eelküpsetatud põhjal valan sibulasegu, lisan oliivid ja päikesekuivatet tomati tükid.
Küpsetan 205C pöördõhus umbes 20 minutit (altkuumusega režiimil).

Vahel teen väikeste tartlettidena ka:

Vanaema pannileib

Nüüd on kätte jõudnud jälle see kole päev, kui ma pean silmad häbis maha lööma ja oma sõnu sööma. Olen ma ju eluaeg rusikatega vastu rinda tagunud ja öelnud, et pannileib on õudus kuubis ja seda jälkust ma enda suhu ei pane. Paar nädalat tagasi proovisin onutütar K tütre M sünnipäeval. See maitses täpselt nagu laupäeva õhtuti vanaema juures 30 aastat tagasi (kusjuures ma ei ole kindel, kas ma kunagi seda vanaema oma proovinudki olen) ja appikene kui hea see oli!!! Täna oli siis see suurpäev, kui ma tegin ise oma esimese pannileiva, ikka onutütar K-lt saadud retsepti järgi, kes sai selle retsepti oma emalt, kes omakorda sai selle minu vanaemalt :) Tõe huvides pean mainima, et mu oma ema teeb ka sama pannileiba, aga ma ei ole kindel, kas see on sama maitsega, sest ma pole seda kunagi proovinud :(((

Ma ei tea kas mandril ka pannileiba tehakse, meil Saaremaal tehakse seda tihti ja igas peres vist erinevalt. Igatahes see retsept, mis nami-namis on, ei ole meie oma moodigi.

Minu vanaema pannileiva jaoks on vaja:
2 sibulat väga peenikeseks hakitult
u 300 g toorest soolapeekonit, väikesteks kubikuteks lõigatud (või suitsupeekonit või isegi näiteks kõhuäärt, mis tuleks vast natuke enne ära praadida)
1 muna
0,5 l piima
1 tl soola
jahu niipalju, et tuleks vedela hapukoore taoline tainas.

Segasin kõik ained (sibulat ja liha ei prae enne!) omavahel ära ja valasin ahjuplaadile.
Küpsetasin 160C pöördõhus, kuni pannileib oli pealt ilus kuldne.

Maitseb nii soojalt kui külmalt.
Ma olen üksi kodus ja pool plaati on otsas (kes oleks seda veel kuu aega tagasi uskuda võinud:P). Lapsed loomulikult ei proovigi (ja seekord  ma ei saa neile seda pahaks panna, olen ju ise sama imelik olnud) ja isand Linnu arvates saavad sellist asja süüa ainult saarlased, nii et ilmselt ta ka ei anna pannileivale võimalust.

Vol 225, 11.09.2012 Miina sünnipäev

Vastlakuklid, klassikalised, a la Ida Savi

Huvitav, kas talv on sellepärast nii pikk sel aastal, et vastlaliu saaks ikka ära lastud?? 8.märtsil ju tavapärasel aastal kelgutada ei saaks.

Segased tunded selle kevadega sel aastal mul. Ühest küljest nagu õudselt tahaks juba ja veedame aega oma lemmiktegevusega, st atlas näpus suvisele matkale marsruute valides ja kataloogid näpus uut varustust imetledes :D. Plaan minna läbi Valgevene ja Ukraina Rumeeniasse, kus me siis saame tuttavatega Šibius kokku ja siis sõidame kohapeal ringi. Nüüd siis dilemma, kas sõita läbi Odessa või otse, kus ja mida teha ja kas kambajõmme üldse tahaks või oleks omaette :D Ja uusi kindaid oleks mulle vaja, aga valikut teha raske. Kohutav isu juba ratta selga istuda ja minna, eriti veel seetõttu et eelmine suvi jäid pikad sõidud ära. (Igaks juhuks vist peaks mainima neile, kes meid ei tunne, et me matkame mootorratastega;), muidu võidakse arvata, et ma ikka puhta segane, suviseks reisiks lõunamaale otsib kindaid:P)

Teisest küljest aga, kuidas sa ikka kevadet tahad, kui vastlakukli hooaeg alles algab. Mulle igatahes vastlakukli aeg väga-väga meeldib.

Eile tegin esimese proovipartii. Vanasti, kui ma ei olnud pärmitaignaga suur sõber, otsisin alati nö ideaalselt retsepti, mis lollikindlalt välja tuleks, siis nüüd, kui põhitõed peas, pole enam seda muret, küsimus juba pigem peenelt öeldes maitsenüanssides :)  Eelmisel aastal said minult ideaalste kuklite nimetuse Bertinet' taignast  tehtud ja martsipani ning pohlamoosiga tehtud kuklid.

Aga rahutu hing ei saa ju pidama jääda vanale  ja järeleproovitule. Ikkagi tahtsin proovida midagi, mida ma seni teinud ei olnud.
Kukleid tegin kolme erineva täidisega. Igal meist oma lemmikud. Mul martsipanitäidise ja pohla- või jõhvikamoosiga, meestel lihtsalt pohla- või jõhvikamoos ja vahukoor(ja martsipan nende jaoks nii jäle, et nad nokivad selle välja), ühel tüdrukul maasikatoormoosiga ja teisel tüdrukul kuklitest absoluutselt ja siiralt ükskõik.

Vaja läks:
250 ml piima
30 g pärmi
100 g suhkrut
1 muna
100 g võid

riivitud sidrunikoort (1 sidruni)

0,5tl kardemoni (või 2 sl roosivett)

0,5 tl soola (järgmine kord paneks kuni 1 tl)
475 g jahu (I.S ütleb 450-500g, mul piisas 475g.)

3 dl 35% rõõska koort
martsipani
vastavalt soovile erinevaid moose

Lahustasin pärmi suhkrus ja lisasin käesooja piima ning poole jahu kogusest. Segasin ja lasin kerkida umbes tunnikese.

Segasin jahuga kuivained ja lisasin taignasse, sõtkumise käigus lisasin muna ja pehme või. Sõtkusin ja venitasin ja lappisin tainast, kuni sain ilusa siidise palli.

Lasin kerkida umbes kahekordseks.

Jagasin taigna kaheks, veeretasin pikad vorstid ja lõikasin kukli suurusteks tükkideks, vormisin ilusad pallikesed ja panin ahjuplaadile kerkima. Umbes 15 minuti pärast määrisin kuklid piima-suhkruseguga ja küpsetasin 200C pöördõhus 10 minutit.

Lasin kuklitel jahtuda, lõikasin pealt ära mütsikesed, osadel uuristasin sisu välja.

Segasin ja hekseldasin martsipani ja saiasisu segu ühtlaseks ja panin kuklitesse.
Lisasin moosid ja kõige peale vahukoore, siis kuklitele mütsid pähe ja tuhksuhkrust lumi peale.

Kuklid olid ausad ja head. Õigel liulaskmise päeval teen Berinet' tainast kuklid. Aga kindlasti teen kunagi jälle ka Ida Savi kukleid.

Vol 2 õigel vastlapäeval. Kuklid Bertinet' taignast. Täidist kolme sorti - 1) tavaline vahukoor; 2) vaarika toormoosiga läbi segatud vahukoor (minu lemmik) ja 3) vaarika toormoos all ja peal tavaline vahukoor.

Ülejäänud pärmitaigna keerasin kaneelisaiakesteks, mis töö juures järgmine päev rõõmuga ära söödi ;).

Juustukakukesed ja juustuküpsised

Väga mõnusad supikõrvaseks. Retsept pärit ühest ammusest Valio üllitisest nimega Küpsetised.

Vaja läks:
3,5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 tl köömneid
2 dl riivitud juustu
2 dl piima
50 g sulatatud võid

Segasin kuivained ja riivitud juustu (ma kasutasin Saaremaa extra juustu, mille pisut parmesanilik magus maitse minu meelest siia küpsetisse imehästi sobis. Ei ole reklaam. Lihtsalt ma ainult Saaremaa liha- ja piimatooteid ostan. Patriotismist ja usaldusest.), kuivainesegu hulka segasin piima ja sulavõi segu ning vormisin kaheksa pätsikest, mille siis ahjuplaadil lapikuks muljusin. Täksisin kahvliga auke täis ja küpsetasin 230C pöördõhus 12 minutit.

Leigena maitsesid kõige paremini.

Kuna mul jäi riivjuustu üle, tegin pärmilehttaignast küpsiseid. Rullisin 250 g taignalehe, määrisin piima-munaseguga kergelt üle, puistasin peale riivitud juustu, nii et taigna kogu pind oli korralikult kaetud ja riputasin peale köömneid. Lõikasin paraja ampsu suurused ristkülikud ning küpsetasin 200C pöördõhus u 10 minutiti, kuni olid kuldsed.

Kadusid laualt ülehelikiirusel. :D

Punase sibula ja tomati fougasse

Jõulud küll lähenevad ja eks jõuluköök töötab ka peaaegu täiskiirusel, aga uusi jõuluretsepte ei olegi katsetanud. Me läheme jõuludeks sel aastal hr.Linnu emakoju ja seal kokkasid nii palju ja kõik tahavad oma oskusi näidata, nii et minul polegi vaja miskit jõululauda planeerida. Inglise puuviljakeeks ja jõulupuding on minu poolt, need on ammu valmis ja laagerduvad. Kui söömiseks läheb, eks siis näha ole, kas pudingutegu veel kunagi ette võtan.

Aga ühel reedeõhtul oli meil siin linnupesas punase veini ja juustu õhtu. Saiaks tegin imekauni ;)mimoosilehekujulise fougasse (algretsept GF-st).
Fougasse on prantsuse, õigemini Provance'i, versioon itaallaste focacciast. Ajaloost niipalju, et vanasti küpsetati focacciat või fougasse't (hogaza Hispaanias, fogassa Kataloonias või pogača Balkanimaades) sellepärast, et aimu saada puudega köetava ahju temperatuurist, ehk siis lapikleiva küpsemiskiiruse järgi hinnati ahju soojust enne kui pärisleivad ahju läksid.

2 mimoosilehekujulise fougasse' tegemiseks läks vaja:
400 g nisujahu
100 g durumnisujahu
1 kotike kuivpärmi
2 tl soola
1 tl suhkurt
350 ml sooja vett
2 spl oliivõli

2 punast sibulat
1 spl oliivõli

päikesekuivatatud tomateid (umbes kümmekond, vastavalt soovile)

rosmariini
Maldoni meresoolahelbeid

Segasin kuivained kokku, lisasin sooja vee ja õli ning sõtkusin taigna. Lasin kerkida umbes tunnikese, kuni taigen oli umbes kahekordne.
Viilutasin sibula peeneks ja praadisin oliivõlis.
Sõtkusin taignasse praetud sibula ja näpuotsaga (võib ka rohkem muidugi;)) rosmariini.
Jagasin taigna kaheks ja rullisin u 2 cm paksused lehekujulised latakad ja tõstsin  küpsetuspaberiga ahjuplaadile. Lõikasin sisse leherootsud (venitasin auke ka veidi lahtisemaks), panin peale päikesekuivatatud tomatid, rosmariini ja meresoolahelbed.
Lasin veel u 15 minutit kerkida ja küpsetasin 220C pöördõhus u 15 minutit. (Traditsioonilise veekausi asemel pritsisin paar sortsu vett ahjupõrandalet veepritsist poole küpsemise ajal. )

Kohe, st jahtunult, süües oli väga hea. Järgmiseks päevaks pole mõtet jätta!

Originaalretseptis kasutati kirsstomateid. Kindlasti on ka nendega väga hea, tomatihooajal proovin järele.

Moonirullid

Kui ma tahan teha lollikindlalt häid saiu-kooke-pirukaid, võtan riiulist Ida Savi surematu klassikateose. Suur oli mu rõõm lugeda kuskilt (õhtulehest?), et Ida Savi klassika on näiteks Angelica Uudekülli lemmikkokaraamat:) Ma polegi ainuke:) Kuigi ma ei ütleks, et see mu lemmikkokaraamat oleks, lemmikutest mulle meeldib kauneid pilte imetleda ja siis jälle retsepte lugeda ja jälle pilte imetleda ja siis järjehoidjaid neile retseptidele vahele panna, mida kindlasti kunagi teha ja siis jälle pilte imetleda ja võib olla aegajalt ka midagigi lõpuks reaalis proovida.

Ida Savi aga pakub puhast töötegemist. Hästitöötavaid baasretsepte ilma igasuguste suud vesistama ajavate piltideta. Ei mingit meelelahutust. Aga kui tead, mida tahad teha, siis Ida Savi aitab lollikindlalt hea retseptiga.

Kui olin mitu korda juba teinud singi-juustukringlit (Kätrini postitusest inspireerituna, esimene kord retsepti järgi, hiljem juba täiendustega:), vallutas mind tohutu moonirullide isu. Mõtlesin küll, et teen Bertinet' alatitöötava saiataigna mooniseemnete/suhkru/võiga, aga siis mõtlesin ümber, et proovin ära ühe päris moonirulli retsepti.. Ida Savi moonirullid maitsesid kõigile. Pisipiiga pandi enne magama, kui rullid valmis said ja vanad Linnud ei jätnud talle mitte ühtegi pisikest moonirullipoegagi:( Ma siis ühe võtsin ja peitsin ära, et mu väike nukitsamees ka hommikul rullikest saaks :P

Vaja läks:

2,5 dl piima

25 g pärmi

0.75 dl suhkurt

75 g võid

1 sidruni koor, riivitult

0,5 tl soola

400 g jahu

Täidiseks 4 spl sulatatud võid, 3 spl mooniseemneid ja 1-1,25 dl suhkurt

Käesoojas piimas lahustasin pärmi ja suhkru. Lisasin jahu (millesse oli segatud sool) ja sulatatud või.

Sõtkusin taigna (keskmine Linnulaps sõtkus oma 5-6 minutit). Lasin kerkida kahekordeks.

Kummutasin taigna kausist suurele lõikelauale (mugavam oli seda teha kahes jaos). Rullisin õhukeseks, pintseldasin võiga, raputasin peale mooniseemned ja suhkru.  Keerasin rulliks, lõikasin u 2 cm rattad ja lasin veel neil ahjuplaadil u 20 minutit kerkida.

Ahjus lasin küpseda 200C pöördõhu juures u 12 minutit.

Kuigi peale oleks tulnud teha kakaovaap, soovisid Linnud rullid kohe ära süüa. Raputasin siis veidi tuhksuhkurt....

Ahvileib

Sain ajutiseks kasutamiseks ahvileiva vormi, et enne kui vormi ostma minna, teaks millega ka tegu.
Vaatasin natuke internetis ringi ja uurisin kuidas seda küpsetist mujal maailmas tehakse.
Küpsetis osutus äraütlemata menukaks.
Tegemist on suht lihtsa, paljude pisikeste kaneelisaiakeste kogumiga, aga väga rikkalikult suhkrune ja kaneeline ning saiatükke saab näppida kenade väikeste ampsudena:)

Taignaks kasutasin Bertinet' seda magusa saia retsepti.
Segasin lõikelauale 1 dl suhkurt ja 1 paki kaneeli.

Kallasin taigna sinna peale ja lõikasin taignast väikesed pallikesed (kaootlise suurusega, aga u 3*3 cm vist). Veeretasin pallikesed korralikult suhkru ja kaneelisegus ja panin vormi. Kui kõik oli valmis lasin taignal vormis natuke veel kerkida ja kallasin üle fariinisuhkru ja sulavõi seguga (u 80 g võid ja 2 dl fariinsuhkurt), määrisin võisegu ilusti ühtlaselt laiali ning küpsetasin 200 C pöördõhu juures 20 minutit ja 160 C pöördõhuga 10 minutit. Lasin jahtuda ning kummutasin ahvileiva vormist välja. Tume värv ei ole mitte kõrbemisest vaid fariinsuhkrust:)

Teemantisaiakesed Printsessi kokaraamatust

Keskmine prl. Lind on minu suureks rõõmuks väga suur lugeja ja Keskraamatukogu püsiklient, keda sealsed töötajad teavad juba nime-ja nägupidi :)
Lisaks juturaamatutele toob ta sealt tihti koju ka lastele mõeldud kokaraamatuid.
Ja muidugi katsetab neist siis retsepte nii üksi kui koos minuga (mis mulle teeb suurt rõõmu, aga vahest ajab ikka kurjaks ka :)).

Praegu on mul köögis Printsessi kokaraamat, Disney oma.
Ükspäev tegi prl.L sealt Kaunitari võluküpsiseid (kuna ta on meil väga loominguline läheneja retseptidele, kasutas jahu asemel kaerajahu ja poole väiksemas koguses, nii et küpsised tulid imeõhukesed suured latakad, aga maitse oli neil selle eest lihtsalt jumalik!).
Eile võtsin siis ette ja tegin kukleid nimega Teemantisaiakesed. Lootuses, et hommikusöögiks saavad lapsed värskeid kukleid. Miks iganes selline nimi neil kuklitel, jääb autorite teada. Vaja läks:
100 g võid
1 dl piima
200 g kodujuustu
50 g pärmi (või 18 g kuivpärmi)
1 muna
65 g suhkurt
1 tl jämedat soola
475 g jahu

Sulatasin või, lisasin piima, kodujuustu ja pärmi. Seejärel lisasin kõik ülejäänud ained. Sõtkusin taigna korralikult läbi ja lasin u pool tundi soojas kohas kerkida.
Vormisin umbes 30 pallikest ja panin ahjuplaadile veel 30 minutiks kerkima.
Määrisin kuklid pealt piima-suhkruseguga ja puistasin peale pärlsuhkurt.
Küpsetasin 180C pöördõhus umbes 20 minutit, kuni kuklid olid pealt kuldsed. Kuklid kadusid laualt 10 minutiga. Kuigi minu lapsed kodujuustu ei võta suu sissegi. Vanim Linnulaps ei uskunud, et sellises heas asjas võib midagi nii jälki sees olla, kui seda on kodujuust;)
Tuleb tunnistada, et ka minu arvates oli tegu väga pehmete ja hõrkude pärmitaignast küpsetistega. Täna juba uus taigen kerkimas, millest plaanin teha kaneelirulle (vt ülemine pilt).
Ja kindlasti proovin ükspäev seda sama taigent vähendatud suhkrukogusega ja lisan ürte vms.

Iiri soodaleib

Homme on St Patricku päev. Mitte et ma seda tähistaks. Iiri rahvusroogi meie laual kahjuks selle päeva auks ei näe, rohelisi riideid ka selga ei pane, kui siis ainult pisimale Linnulapsele.

Liiga hilja tuli meelde, et selline vahva tähtpäev on. Eriti hea päev pidavat see abiellumiseks olema :P

Aga soodaleiba tahtsin uuesti teha küll. Surfasin retsepte siit ja sealt ja siis tuli meelde, et eelmisel aastal lubasin endale, et teen leiva oma vana kokaraamatu retsepti järgi.

Isand Lind pidi homseks paar Guinessi ka tooma, ega mulle ju Guiness eriti maitse, aga teen endale äkki hoopis Black Velvetit. Vaatame veel.

Leib on pärit siis sellest kokaraamatust, on teine mitukümmend aastat vana ja otse Iirimaalt.

Vaja läks
350 g jahu (panin 100 g kaerajahu ja 250 g tavalist nisujahu
0,5 tl soodat
0,5 tl sidrunihapet (viinakivi on tegelikult vaja, aga seda mul küll pole kuskilt võtta, mäletan kuskilt ajaloost, et sidrunihape aitab ka)
0,5 tl soola
300 ml keefiri
Segasin kuivained kokku ja sõelusin kaks korda läbi. Segasin keefiriga. (Lapsepõlvest mäletan tädi Laine õpetust, et kui taignas on keefir või hapukoor, tuleb sooda lisada sellesse ja viimasena kokku segada muu taignaga. Arvan, et see on täitsa tõsilugu, tädi Laine teab, mida ta räägib. Aga täna veel igaks juhuks ei katsetanud). Vormisin pätsi ja tegin peale risti (see hästi oluline, kuna: The mark of cross on the cake is said to have been the Sign of Cross and was to bring the blessing of Father, Son and Holy Spirit onto the bread so that none would be wasted).
Küpsetasin 230C juures 20 minutit ja siis 200 juures veel 20 minutit.
Leib tuli hea. Õhuline ja väga krõbeda koorikuga! Mõnus keefirine maitse lisaks. Ja maru lihtne teha ka!

PS Pildil oleva orhideeõievarre murdis väike Linnulaps kogemata ära :(( Nutt tahtis peale tulla, see orhidee oli just õitsema läinud ja kahe õievarrega :((( Nüüd siis õitseb ühe varrega edasi :(((((

Pärmitaina tegemisest sõltuvuses :D

Algas kõik sellest, et Qsti postitas pereklubi.com'i lingi sellest, kuidas Richard Bertinet teeb pärmitainast.

Nüüd olen seda tehnikat kasutanud kõikide pärmitainastega, mida teinud vahepeal olen ja mitu korda ka tema enda magusat varianti teinud (mis tgelikult on täitsa soolase maitsega ja sobiks imeliselt ka soolaste täidistega küpsetistele).

Sellest siis vaikus siin blogis (ega ma praegu soolaseid toite eriti teegi, lapsed tellivad tavaliselt midagi lihtsat, nt keedetud tatart või praekartuleid hakklihaga :D )

Bertinet' enda magusat taina jaoks on vaja:

270g täispiima

15g pärmi

500g jahu

60g võid

40g suhkrut

10g soola

2 muna

Teha on vaja nii, nagu videos näidatud. (Tegelikult panen u 20-30g jahu rohkem, no ikka väga väga kaua peksan ja voldin muidu enne, kui miskit looma hakkab.)

Aga ka kõik teised pärmitainad olen nüüd läbi peksnud ja õhku täis voltinud ning saavutanud täiesti uskumatu tulemuse (positiivse;)) Täidan neid küpsetisi siis sellega, mis pähe tuleb ja kättesaadavad parasjagu on.

Kaneelisai:

Nutellasai:

Mulle viimasel ajal meeldib teha selliseid "minikringleid" (laiskus, mis teha), poolest tainast teen ilusaid kaneelirulle ja ülejäänud voldin ja keeran selliseks pätsikeseks. Ausalt öeldes seisab kauem värske ka.

Kohupiima-vanillikreemiga sai:

Seenepirukas (tegelikult teen ma seda tavalise jogurtiga pärmitaignaga (vt kreeka piruka retsept) ja väikeste pirukatena, aga eile oli õhtul juba kell palju, kui laps seda iiiilusasti mult palus :D Tegin ühe suure piruka): PS: seenepiruka täidiseks on 1 sibul, 200 g hakkliha (olen ka peekoniga teinud ja ka v.hea), u 400ml praetud kukeseeni, 2 spl hapukoort, ohtralt tüümiani, soola-pipart ja u 2 dl riivjuustu.