Pühapäev, 17. märts 2013

Head Püha Patricku päeva!

Ja kanna kindlasti midagi rohelist täna, muidu võib keegi sind näpistada :)
Täna pole kahtlustki, mida süüa. 
Hommik peab algama full Irish'iga ehk Iiri hommikusöögiga (ega neil Inglise omaga miskit erilist vahet pole, nagunii varieerub ka kõik piirkonniti ja tegelikult teeb igaüks nagunii vastavalt oma maitseeelistustele). Mul siin ube ei ole ja verikäkki, mida praetakse juurde, ka ei ole. Kõrvale tegime musta teed piimaga ja ...
... otse loomulikult ilusaks pühapäevahommiku alguseks ja kauni Iirimaa terviseks klaasike Black Velvetit:) 
1 dl proseccot ja 0,5 dl Guinessi. 
Vala klaasi enne prosecco ja siis Guiness peale, sest Guiness on raskem ja segunemine on lihtsam.

Teisipäev, 12. märts 2013

Detox-supp kevadiseks lihapuhkuseks

Väidetavalt olevat see Gwyneth Paltrow supp. Pole järgi uurinud, kas ikka on ja ei tekkinud soovi täpselt järgi uurida ka. Igatahes seda suppi ei söö meil mitte keegi teine kui ainult mina. Ja ega see nüüd mu lemmik just ka ei ole, kuigi ta maitseb täitsa hästi, eriti kui parmesani peale riivida:) Aga peale neid kõiki lihaorgiaid peab ju teise äärmusesse ka korra minema:).
Vaja läheb:
1 keskmine brokoli
2 küünt küüslauku
1 keskmine sibul
oliivõli
peotäis rukolat

natuke köögiviljapuljongit või ürte
soovi korral parmesani

Kuumutasin hakitud sibula ja küüslaugu oliivõlis klaasjaks ja lisasin brokoli, segasin läbi ja lisasin pool liitrit vett. Kuna mul on väga tervislikku ;) soolavaba Herbamare puljongipastat, lisasin 1 kuhjaga teelusikatäie seda ka, et maitse vähe suupärasem oleks:).
Hautasin keskmisel kuumusel 3-4 minutit. Kui brokoli oli piisavalt valmis (aga mitte täitsa plödi), valasin supi blenderisse. Lisasin peotäie rukolat ja blenderdasin püreeks.
Serveerisin endale koos parmesaniga. Seda vist ei pea lisama, et ainult endale ma seda serveerisingi:)

Neljapäev, 7. märts 2013

Rannakarbid, kõige tavalisemad

Viimasel ajal ei ole eriti rannakarpidega enam mänginud ja katsetanud, vaid teeme kõige tavalisemaid moules mariniere'e valge veiniga (kuigi jätkuvalt on minu lemmikuks rannakarbid ananassikarrikastmes).

Vaja läheb:
kott karpe
2 spl võid
2 hakitud küüslauguküünt (suurt)
1 hakitud keskmine sibul
kolmandik pudelit valget kuiva veini
1 loorberileht
1 dl rõõska koort
soola-pipart


Pesen rannakarbid väga korralikult läbi. Kõik avanenud karbid, mis koputamisega ei sulgu, viskan minema.
Sulatan suures potis või ja kuumutan madalal kuumusel sibulat ja küüslauku nii umbes 5 minutit.
Valan veini potti. Lisan loorberi. Ajan kõrgel kuumusel keema. Lisan rannakarbid ja katan poti kaanega.
Keedan kõrgel kuumusel neli minutit. Raputan potti aeg-ajalt.
Kurnan karbid sõelale nõrguma (katan sõela kaanega, et karbid väga maha ei jahtuks), kastme panen aga uuesti keema. Redutseerin kastme poole võrra, lisan rõõsa koore, maitsestan soola ja pipraga.
Valan karbid serveerimiskaussi ning kallan kastme peale. NB Avanemata karbid nokin välja!
Kõrvale ciabattat, et kõiki kastmeriismeid kätte saada.
Veiniks kõrvale näiteks üks Loire'i oru cremant'.

Retsepti võtsin nami-namist kunagi, kui esimest korda tegin.

Esmaspäev, 4. märts 2013

Kaelakarbonaadilõigud sibula ja tomatiga, fooliumis


Lihtne, mahlane ja maitsev.
Ühesõnaga meile meeldib. 
Kaelakarbonaadi on pidevalt ja palju käes ning tomatiga ja sibulaga fooliumis küpsetatuna on mõnus vaheldus igasugu šnitslitele. Retsept nami-namist.

Vaja läheb:
Niipalju kaelakarbonaadilõike, kui sööjaid (mul 5 tk)
kirsstomateid (nt igale tükile 2-3 tk)
3 suurt sibulat
soola-pipart
100 g võid
peotäis peterselli peeneks hakituna
fooliumit 5 tk (nii suured et lihalõik sisse mahub ja pealt kinni saab panna)

Praadisin karbonaadilõigud kiirelt väheses õlis läbi (kõrgel kuumusel u 1 minut kummalegi poolele). Tõstsin lihalõiguld fooliumitele.
Praadisin kiirelt sibula läbi, jagasin lihalõikudele, purustasin lõikudele soola ja pipart ning panin peale tomatid. Fooliumid mässisin kokku ja panin 155C pöördõhuga 30 minutiks ahju.
Tegin valmis petersellivõi - segasin toasooja või sisse peterselli ja maitsestasin soolaga. Keerasin toidukilesse ja panin külma.
Võtsin välja, lasin taheneda  umbes 15 minutit, võtsin pealt lahti ja lisasin lõigu petersellivõid.

Valmis. Serveerime nagu alati igavalt ehk keedukartuliga:)

Laupäev, 2. märts 2013

Küüslaugupasta krevettidega

Pasta pole mul blogis eriti tihe külaline, kuigi me aeg-ajalt ikka sööme seda. Eriti just laste nõudmisel, need ainult pastat sööksid ja mida lihtsam, seda parem. Ja mis sa neist käe ja maitse järgi tehtud pastadest ikka blogid:)  Seekordse pasta algidee sain pintrest.com kaudu, aga algretseptist sai võetud praktiliselt ainult küüslaugukogus.




Vaja läks:
500 g pastat (fusillid sellepärast, et kaste jääb ilusti nende keerdude vahele pidama)
2 spl oliivõli
2 spl võid
4 suurt küüslauguküünt (kasutan praegu neid suuri ühest küünest koosnevaid küüslauke, nii et neli seda)
soola-pipart
5 dl kanapuljongit
2 dl 35% rõõska koort 
2 dl riivitud parmesani (Valio Forte asendab kenasti)
peotäis peterselli
200 g kooritud krevette (tooreid, kui võimalik)
200 g tiigerkreveti sabasid (tooreid, kui võimalik)

Praadisin kiiresti küüslaugud pooles koguses kuumas oliivõlis ja võis läbi (nb! ei tohi pruuniks minna). Lisasin kanapuljongi ja keetsin paar minutit.
Samal ajal panin pasta keevasse vette (millele oli soola lisatud u 1 tl) ja keetsin 7 minutit (sõltub pakil olevast soovitusest). Kurnasin pasta ja panin korraks ootele, kuni kaste valmis.
Maitsestasin kanapuljongi soola-pipraga. Lisasin rõõsa koore ja keetsin läbi. 
Teisel pannil säristasin ülejäänud oliivõlis ja võis kiirelt tiigerkrevetisabad roosaks ja lisasin krevetid (kuna mul olid need juba keedetud, kui oleks toored, siis ilmselt tuleks lisada need siis, kui tiigerkrevett hakkab kergelt roosatama). 
Valasin koorekastme krevettidele ja segasin sisse pasta, parmesani ja peterselli.

Lihtne, kiire (st ka tegijal on väga kiire, sest kõik toimub sekunditega ja korraga:)), aga väga yummie.
Meie rõõmuks nokkis mõni laps oma tiigerkrevetid välja :D 

Reede, 1. märts 2013

Antica Osteria il Borgo


Käesolev kirjatükk siin ei pretendeeri mitte mingil juhul restoraniarvustusele. Lihtsalt väike pildimeenutus väga mõnusast õhtusöögist ja toiduga imeliselt kokkusobivast veinist.
Juba esimesel päeval andis päris mitu inimest meile tungiva soovituse just il Borgosse õhtust sööma minna, sest seal olevat sealse kandi parim liha. Sealne kant tähendab Valdobbiadenet Itaalias. 
Kui sinnakanti asja on, siis otsige il Borgo üles! Meie esimene õhtu ei leidnud. Aga päevavalges, teisel päeval, ei saanud aru kuidas me seda üles ei leidnud, sest asub ta ju otse Valdobbiadenet läbiva peatee ääres.
Mis siin ikka pikemalt jutustada ja kiita, muidu kruvib ootused üles ja siis... 

Eelroaks erinevad ampsud seentega, lihaga ja kalaga.


Pearoaks t-bone, meie silme all grillituna, kõrvale köögiviljavalik.


Ja kui hästi see vein sobis t-bone'iga.. :)


Magustoitu ei võtnud.
Lõpp piirdus ainult espressoga.


Nii et kui sinna kanti satute, julgen soojalt soovitada õhtusöögikohaks il Borgot.