Šokolaadisai munadepühadeks

Vanade võlgade kustutamine vol 2.
Munadepühade pashadele ja kulitšitile (mida nagunii meie peres keegi peale minu ja vanima Linnalapse keegi ei söö) vahelduseks tegime seekord šokolaadisaia. See sai on väga hea! Munadepühalikult rammus muidugi, aga peale paastuaja lõppu ju võib :) Ja kuna ta on nii rammus, aitab see sai süüa ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, kui muidugi enne otsa ei saa.
Tegemine ei ole keeruline, aga võtab aega. Alustada tasuks päev varem, sest mida kauem ta külmkapis kerkib, seda parem tuleb.

Vaja läks saiaks:
175 g sooja piima
1 muna (lahtiklopitud)
450 g jahu
1 kotike kuivpärmi
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
250 g võid (toasooja)

Täidiseks:
150 g mandlilaaste
50 g tuhksuhkrut
25 g kakaopulbrit
50 g toasooja võid
1 munavalge
50 g tumedat šokolaadi (hakitult)

Määrimiseks munakollane, segatuna 3 spl piimaga ja pealeriputamiseks natukene suhkrut.

Glasuuriks:
50 g tuhksuhkrut
mõned tilgad külma vett (või sidrunimahla)
50 g mandlilaaste

Sai:
Segasin jahu, kuivpärmi ja suhkru.
Kloppisin muna lahti ja lisasin sooja (u 40C) piima.
Segasin kokku piimasegu ja kuivained ja pehme või. Sõtkusin natuke, kuni moodustus kena taignapall. Siis rullisin taignarulliga palli lahti (jahusel pinnal) u 1 cm paksuseks ruuduks ning voltisin neljaks kokku. Rullisin uuesti suureks ja jälle voltisin kokku. Nii kolm korda järjest.
Panin taigna kaussi, katsin toidukilega ja panin külmkappi (neljaks tunniks miinimum, üleöö on parem).

Järgmine päev:
Segasin kokku täidiseained ühtlaseks massiks (tampisin mandlilaaste vähe purusemaks). Võtsin taigna külmkapist ja jaotasin kaheks. Ühe poole rullisin 24cm koogivormi põhjale, teise kaaneks peale. Täidise panin vahele. Ääri surusin natuke kokku. Jätsin tunniks seisma ja rahunema.
Panin ahju soojenema 160C pöördõhurežiimile.

Määrisin saia peale munakollase-piimaseguga ning raputasin peale natuke suhkrut.
Küpsetasin saia u 45 minutit (kuni oli pealt ilusti kuldne).

Lasin saial jahtuda täielikult maha. Tegin tuhksuhkrust paari tilga veega ilusa ühtlase massi. Riputasin saiale mandlilaastud ja valasin glasuuriga üle.

Sai oli lõplikult valmis, kui glasuur oli tahenenud.

Retsepti algallikas BBC GF.

Pasha, kuumutamata

Meie iga-aastane "testivõitja".

Oleme proovinud kummutatuid ja kuumutamata variante.

See on jäänud lemmikuks.

Algretsept on pärit Pere ja Kodu kunagisest retseptilisast, st et põhikoostisainete nagu või, vahukoor ja kohupiim, munad vahekorrad on pärit sealt. Kõik muu on vastavalt pereliikmete (loe: vanima Linnulapse ja minu, kes me oleme ainukesed pashasööjad) maitseelistustele.

Vaja läheb:

500 g kohupiima

1 dl suhkrut

100 g toasooja võid

2 dl 35% rõõska koort

2 munakollast

1 tl vanillisuhkurt (kui lahjemat sorti suhkur, tuleks rohkem panna)

1 sidruni koor

150 g mandleid ja pähkleid (röstitult)

šokolaadi

Vabal valikul kas kuivatet puuvilju, sukaadi või rosinaid või marmelaaditükke vms.

Meile aga meeldivad hoopis värsked lisandid, näiteks maasikatükid.

Ühes kausis vahustan või ja suhkru. Teises kausis segan kohupiima munakollastega. Kolmandas kausis vahustan koore ning lisan vanillisuhkru. Hakin pähklid ja mandlid ning šokolaadi ja maasikad, riivin sidrunikoore.

Segan kohupiimasegu või-suhkru vahusse, lisan õrnalt segades vahukoore ning kõik muud lisandid.

Panen külma veega niisutatud marli sõelale, sõela alla kausi ning valan sõelale pashasegu. Peale panen taldriku ning vajutise.

Hoian külmas üle öö.

Pealt kaunistame reeglina värskete puuviljadega või nagu sel aastal - maasikatega.

PS Vedelikust, mis välja nõrgus, saab imehea saiataigna (kultiši jaoks) vedeliku:)

Kirsi-martsipanimuffinid

Lihavõtteks sobilikult rikkalikult magusad muffinid. Kirssidelt tasakaalustuseks hapukust ka lisaks. Peale voolis vanim Linnulaps martsipanist munad ja värvis need toiduvärvidega. Alumisel pildil olev jänkuga variant jäi meie poolt proovimata, kuna tegu oli lapse kingiga oma pruudile:).

Muffiniteks läks vaja:
125 g võid
85 g suhkrut
3 muna (suuri mune 2)
125 g jahu
0.75 tl küpsetuspulbrit
125 g martsipani
100 g külmutatud kirsse
1 tl maisitärklist

Vaabaks:
100 g tuhksuhkrut
u 1 spl sidrunimahla

Vahustasin toasooja või suhkruga. Vahustasin ükshaaval segusse munad. Segasin jahu ja küpsetuspulbri. Riivisin martsipani. Tükeldasin kirsid ja segasin maisitärklisega.
muna-võisegusse segasin kuivained, lisasin martsipani ja kirsid.
Jaotasin segu 12 muffinivormi vahel ja küpsetasin 25 minutit 160C pöördõhu juures.

Vaaba jaoks segasin tuhksuhkrusse sidrunimahla (lõpus lisasin mahla tilkhaaval, et vaap liiga vedel ei tuleks).
Katsin jahtunud muffinid vaabaga ja lisasin kaunistuseks munad.

Inspiratsioon BBC GF-ist.

Praeahjus suitsutatud lõhe

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Munadepühad või pigem küll rafting Amatal.

Väike pildimeenutus munadepühadest. Retsepte kirja panema ei hakka, kulitš oli väga hea maitsega, aga ei küpsenud korralikult läbi, järgmisel aastal proovin uuesti. Linnupesad olid lihtsalt armsad. Pašhat teen alati sellesama retsepti järgi, see mul vihikus kirjas. Munade värv oli liiga tume ja munakoored nii pehmed, et korralikku koksimismuna ei olnudki.

Üldse läks toidutegemise ja pühade ettevalmistuste tegemisega väga nutuseks, Amatale jõudis suurvesi kohale ja oli vaja minna.

Amata on Baltikumi ainuke nö mägijõgi, asub Lätis. Ühe abivalmis kohaliku sõnul on sellist jõge olnud 4 korda 1978. aastast siiamaani ja üks kord on olnud veel kõrgem vesi. Terve põlvkond on üles kasvanud ilma sellist Amatat nägemata/sõitmata. Seetõttu oli seal ka meeletul hulgal ullikesi sõitmas, kes ei teanud, mis neid ees ootab. Meie nende hulgas.

Eelmise aasta sõit oli meil megalahe ja ka väga ohtlik. Seekord oli ainult ohtlik :) Lahe muidugi ka, neile kes sõita said. Mina ei saanud. Peale esimest kilomeetrit sõitu (mis oli nagu sõit karusellil, kuid veel ei saanud aru, mis suunas see karusell töötab) tuli hr.Lind oma paadikesega minu juurde, et tunda huvi, kuidas mul ka läheb ja mis ma asjast arvan. Silmad särasid põnevusest ja ees ootavast katsumusest/elamusest meil mõlemal! Aga eemale ta minust enam ei saanud, kaks kõrvuti olevat paati ei allunud juhtimisele, aerud jäid paatide vahele kinni. Aeru oleksin vabaks saanud, kui oleks selle hr. Linnul üle pea tõmmanud, st talle aeruga vasta pead andnud ja ta veel märjaks ka pritsinud. Ei teagi, miks ma seda ei teinud (pererahu huvides vist :P), aga oma aeru ma kätte ei saanud. See tähendas aga seda, et vool viis meid vastu kaljuseina. Minu paat tegi plõks ja üks oks oligi paadi küljest sees. Kogu mu sõit. Õnneks on maailmas olemas abivalmis inimesi, tänu kellele ma sain väga vahva mitmetunnise giidiga matka Amata kallastel, koos korraliku väljaõppega, kuidas kuskil paati juhtida.

Ja kui ma tagantjärele mõtlen, et sõudsin tühjeneva paadiga, astusin lainete vahel tühjast paadist teise paati, sõitsin suurtel lainetel tühjaks läinud paat taga lohisemas, paadinöör ümber käe, ja siis veel sõitsin mitusada meetrit istudes/kõlkudes väikese kummipaadi paadilaual lahtiselt, kuskilt kinni hoida ei olnud ja ümberringi ülikiire vetevool ja kõrged lained :) Oli võimas küll. Ja pean vist õnne tänama, et paat katki läks, sest see mis ees ootas, oli veel võimsam, aga ma ei ole kindel, kas ma oleks sellega hakkama saanud.

Samas vanim Linnulaps ja hr Lind ja veel kolm meie sõpra tegid selle ära ja väga hästi!!! Kaks meie sõpra katkestas, üks vabatahtlikult ja teisel läks ka paat katki. Lätlaste pilte näeb siit.

See ilmselt selgitab, miks ei tulnud munadepühade laud selline, nagu ma juba mitu aega ette plaaninud olin:)