Reede, 25. veebruar 2011

Meie pere Vabariigi aastapäeva kokkuvõte kulinaarsest aspektist.

Väike ülevaade meie pere selle-aastasest vabariigi aastapäevast. Kuna aeg on kiire ja kunstiliik nimega kirjandus paelub mind hetkel rohkem kui kokandus, siis midagi väga keerulist ja pingutust nõudva tooraine hankimisega seotud plaane ei viitsinud teha. Külalisi oodata ei olnud, meie tavapärased pidukülalised viibisid ka Ameerikamaal ja seetõttu plaanisin piduõhtuks teha kerged suupisted ja isand Linnul lasta korkida lahti ühe hea punase veini ja presidendi vastuvõtu ajal lugeda diivanil raamatut (silmanuragst piiluda vastuvõtu kleite), limpsida veini ja näksida heeringakaaviari mustal röstleival. Nii ka tegelikult läks :)
Aga sellele eelnevast:
Hommik algas kamapannkookidega, mida sõime maasikatoormoosiga (viimane, nüüd sügavkülm täitsa tühi marjasest ja moosidest).

Tegemist oli meie pere lemmiku krepitaignaga, kuhu lisasin 1 dl kamajahu.

Taigen siis kolmest detsiliitrist kuivainest, millest 1 dl oli kamajahu ja 2 dl tavalist jahu, 1 tl soola 
2 spl suhkrut, kuivainete segule valasin peale 3 muna ja poole liitri piima segu (tavaliselt piima vähem, aga kuna taigen kippus paks tulema, lisasin piima), 40 g sulatud võid ka lisaks.

Lasin paisuda taignal umbes pool tunnikest. Krepitaina algretsept ei olegi pärit mu oma peast või vanaema käest, vaid hoopis ühest vanast Oma Maitsest, kus rubriigis Kokakool oli see baasretseptiks. Kui ma küpsetan neid puupliidil, siis maitsevad täitsa vanaema pannkookide moodi. Minu lapsepõlve pannkoogid vanaema juures olid õhukesed ja väikesed, pruunide täppidega heledad koogid. Moosiga. :) Õnneks minu lastele maitsevad need õhukesed pannakad ka.

Lõunaks sõime mulgi putru. Kruubid ja kartulid, rohkelt praetud sibulat, suitsusink ja seekord ka kukeseeni. Kõrvale külm hapukoorekaste rohke tilliga.

Õhtuks kolme sorti suupisteid ja kook. Kõige kiiremini kadusid laualt heeringakaaviariga leivakesed, õigustatult, sest heeringakaaviar ehk "vaese mehe kaaviar" oli tõesti väga maitsev.
Algtõuke heeringakaaviari tegemiseks sain tükk-tükk aega tagasi Mari-Liisilt (praegu linki otsides vaatan, et see idee on seisnud ideetasandil üle aasta :O), seejärel ühelt juubelilt Rootsis, kus serveeriti mustalt leival mingit heeringa-kalamarja-majoneesi salatit nimega "Vana mehe kiusatus", aga varem polnud tulnud veel seda õiget hetke, et "kaaviari-tegu" ette võtta.
Plaanisin vaadata natuke ringi ja otsida erinevaid variante ja ideid, aga siis testis Kiilike, hea inimene, kolme erinevat nami-nami retsepti.
Kasutasin selle ära ja tegin kahte neist, külamehe heeringakaaviari ja heeringakaaviari Hans Välimäki moodi.

Kuna mul hakklihamasinat ei ole, siis hr. Lind oli nii armas ja riivis heeringafileed ära. Ma arvan, et imepeenikeseks tükeldamine oleks samuti asja ära ajanud.
"Kaaviari" serveerisin röstitud porgandileival ja röstitud täisteraleival.
  

Kolmandaks suupisteks oli nami-namist pärit sibula-juustupirukas.
Sibulapirukad meil praegu eriti popid, kuid tuleb tunnistada, et eilne pirukas jäi natuke alla tavalisele sibula-oliivipirukale, mis on maitsestatud meega ja tüümianiga.

Magusaks tegin virsiku-maasika-jõhvika šarloti. Sellest pole midagi pikemalt kirjutada, kuna tegu oli väga kalorivaese ja mitte väga kreemja tekstuuriga šarlotiga. Koogi täidis oli iseenesest mõnus siidine ja õhuline parajalt hapukas-magus (jõhvikad ja maasikad selle aasta viimased sügavkülmast), kuid rullbiskviidiks järgmine kord kasutan kindlasti tavalist rullkoogi tainast.

Täna on jääkide söömise päev. :)

Teisipäev, 15. veebruar 2011

Sidrunivõide muffinid

Mida teha kui kapis on lemon curdi seismas ja tahaks kappi ruumi teha. Muidugi võiks teha ju beseekattega sidrunivõidetorti või sidruni-beseekooki või korvikesi, aga neid juba tehtud küll ja küll. Ja mitte alati ei ole neid edukalt otsa söödud :( Tegin siis muffineid, need lähevad meil tavaliselt hästi peale.
Põhimõtteliselt võib lemon curd'i muffinieid teha ka tavalise muffinitaignaga ning muffinivormis kahe taignakihi vahele 1 teelusikatäit sidrunivõiet pannes ja peale küpsemist muffineid sooja vedelasse sidrunivõidesse ning siis suhkrusse kastes.
Mina tegin magusama ja vähem õhulisema taigna, arvestades, et sidrunivõie on paks ja perek. Linnule ei pruugi sidrunivõide hapusus maitseda.

NB! Tuginedes ühe eelmise postituse kommentaarile ja meie pere eelmise nädala parimale naljale, kinnitan kõigile lugejatele, et ma ei ole idioot ja ei toida blogis avaldatavate toitudega neid linnukesi, kes lendavad lageda taeva all ja esindavad liiki "linnud". Nii et pole vaja helistada mu sugulastele  ja et paluda neid mind keelata vaeseid linnukesi krevetikarriga toitmast :)))) Minu perekonnaliikmete aus ja ametlik perekonnanimi on LIND, sealt ka käesoleva blogi pealkiri. Tegemist on homo sapiens liigi esindajatega, keda võib julgelt krevetikarriga ja lemon curdi muffinitega toita! ;)

Vaja läks:
1 muna
60 g võid
150 ml piima
1 tl vanillisuhkurt
200 g jahu
80 g suhkurt
1 tl küpsetuspulbrit
60 ml sidrunivõiet

Peale puistamiseks suhkurt ja määrmiseks sidrunivõiet.

Segasin kokku kuivained, sh suhkru, ühes kausis ja teises kausis muna, sulatatud või ja piima. Segasin kuivained munasegusse.
Muffinivormidesse tõstsin 1 spl tainast, siis 1 tl sidrunivõiet ja siis veel 1 spl tainast.
Sellest kogusest sain ainult 10 muffinit, aga need kerkisid pealt ilusti kõrgeks.
Küpsetasin 190C pöördõhu juures umbes 15 minutit, kuni muffinisse torgatud tikk puhtaks jäi.

Sulatasin sidrunivõiet vedelamaks ja kastsin muffinipealsed võidesse, seejärel kastsin pärlsuhkru ja demererasuhkru segusse.
Enne Linnu-perele serveerimist lasin täielikult maha jahtuda.

PS Minu maitse jaoks olid nad natuke liiga magusad, aga laste meelest ideaalsed:).

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Hiinapärane kanasupp

Nami-namis kooskokkamise teemaks Hiina köök. Sellepärast, ja ka nö külmetushaiguste ennetuseks/raviks, tegin hiinapärast kanasuppi (vanasti tegin ma seda üsna sageli, aga nüüd polnud tükk aega enam meeldegi tulnud, et selline hea kerge ja kõigile maitsev supp oli ka olemas). Retsepti algupärane idee on minu jaoks pärit ühest vanast Postimehest, mille nädalalõpu lisas see ilmus. Nädalalõpu lisa soovitas kõrvale Gewürtztraminerit juua, soovitavalt näiteks Alsace'i oma. Ja seda me ka alati teeme, ajalehes ju öeldi :)))

Supp saab kiiresti valmis ja kanaliha on veidi vürtsikam, kui tavaliselt, aga sellise tšillikogusega ka lastele täiesti söödav.

Vaja läks marinaadiks:
4 sl õli
poole sidruni mahl
1 punane ja 1 roheline tšillipipar
1 küüslauguküüs

2 kanafileed

Tükeldasin tšillid ja küüslaugu ning segasin kokku marinaadiained kokku.Panin kanafileed marinaadi. Marineerisin neid paar tundi (aga võib ka jätta terveks päevaks marinaadi, kui aega on:)).

Supiks läks vaja:
kolm-neli porgandit
1 sibul
2 küüslauguküünt
1,5 lt vett
2 kanapuljongi kuubikut
200 g külmutatud herneid
munanuudleid (üks brikett või paar palli, oleneb milliseid kasutad, mitte üle 100 gr)
0,5 tl karripulbrit
soola-pipart
peterselli

Tükeldasin porgandid, sibulad ja küüslaugu. Võtsin küüslaugu marinaadist, puhastasin tšillitükkidest ja lõikasin viiludeks.
Pruunistasin kanafilee õlis, lisasin porgandi, sibula ja küüslaugu. 
Panin vee ja puljongikuubikud keema (kui päris kanapuljongit on, siis loomulikult on seda parem kasutada, aga mul tol õhtul just parasjagu ei olnud). Lisasin kana, köögiviljad ja maitseained. Keetsin kümmekond minutit, lisasin herned ja munanuudlid ning keetsin veel paar minutit.
Peale riputasin hakitud peterselli ja suurtele inimestele ka kõrvale siis seda gewürtztraminerit :)

Lisaks retseptile jagaks sõbrapäeva puhul kõikide tuttavate ja mittetuttavate lugejatega ka ühte toredat lauljat, kelle olemasolu ma täna avastasin ja see laul on lihtsalt nii päevakohaselt romantiline;) :)))