Reede, 26. märts 2010

Minestrone di fagioli e orzo ehk maakeeli oa-kruubisupp

Asusin otsustavalt ToDoListi kallale. Tegutsemistahe hakkab vaikselt tagasi tulema.
Alustasin Itaalia Kulinaarsete luureretkede kokaraamatu järgi oa-kruubisupist ja magusaks tegin pähklitäidisega rugelach-küpsiseid (neist blogin hiljem, kui uuesti teen, hr.Lind ja vanem prl.Lind arvasid, et need on maailma parimad küpsised;))

Supp:
150 g kruupe (ma kasutasin tangu)
150 g punaseid ja valgeid ube (või borlotti ube)
3 loorberilehte
ribiliha (u 3 tk pehme kondiga ribi)
2 varselleri vart
2 porgandit
1 suur kartul
2 spl puljongipastat (Herbamare)
1 sibul
1 küüslaugu küüs
oliivõli paar spl
peterselli
suitsupeekonit u 100 g

Tangud ja oad panin juba varahommikul likku. Kui supikeetmiseks läks, panin kõigepealt oad 2 lt veega keema. Samal ajal pruunistasin pannil väiksemaks lõigatud ribitükid.
Lisasin lihatükid ja loorberi ubadele ning keetsin neid koos umbes tunni. Lisasin tangu ja keetsin veel 15 minutit. Lisasin pisikesteks tükkideks tükeldatud porgandi ja varsselleri.
Samal ajal praadisin pannil sibula oliivõlis pehmeks, lisasin küüslaugu ja peekoni.
Kui porgand oli enam vähem pehme, panin potti kartulikuubikud ja praetud peekoni-sibulasegu.
Keetsin kuni kartul oli pehme. Puistasin peale peterselli. Kui vaja oleks olnud, oleks siin nüüd täiendavalt maitsestanud soola-pipraga, aga ei olnud vaja.

Maitses väga hästi, selline tummine talvesupp. Originaalretsept oli vähe teistmoodi (nt oli kartuli-porganid kuubikud vaja lisada suht alguses ja siis keeta neid 1 tund, pildil igatahes olid terved kartulikuubikud, mitte pudru, nii et tegin ikkagi nii nagu ise õigeks pidasin).

Kolmapäev, 24. märts 2010

Tugevalt sidrunimaitseline kohupiimakook meega

Viimaste kolme päeva tsirkus/liivakastimäng või krt teab mis meie mototuuritamiseklubis on mulle rohkem korda läinud ja mind tühjaks tõmmanud, kui ma arvasin. Täiskasvanud mehed nagu lasteaed(ütleks kohe midagi teravat munade olemasolu ja puudumise kohta). Lõpptulemusena läks klubist ära inimene, kellest mina ja hr. Lind kõige rohkem lugu pidasime. Ja nii mõnigi inimene veel on klubi vastu huvi kaotanud (kahjuks neist enamik meile kõige lähedasemad), sh ka mina ise.
Täna ei suutnud selle jama pärast süüagi korralikult teha, nii vürtsist toitu lihtsalt ei kannatanud süüa ka suurel tulepudrusõbral hr.Linnul.
Leivataignasse panin rukkijahu asemel odrajahu ja aru sain sellest alles siis, kui taigen tavapärase kogusega paksuks ei läinud :(
Ise vitsutasin terve päev maisikepikesi :O mida ma juba aastakümneid söönud pole. Ja nüüd mõtlen, et äkki blogimine aitab back in track'ile saada.
Üleeile, kui veel asi nii hull ei olnud, tegin kooki.
Kohupiimast. Retsept nami-namist, sealne oli mõeldud tegemiseks kodujuustuga ja sidrunikoorega. Ma tegin ricottast ja sidrunimahlast.
Vaja läks:
natuke soola
75 g võid
Täidiseks:
250 g ricottat (või kodujuustu)
poole sidruni mahl
1 spl mett
4 spl suhkurt
2 muna
Katteks peale kaneeli ja mett.
Näppisin jahu, soola, suhkru ja või kokku, lisasin vee ja mätsisin kokku taignapalliks. Vajutasin taigna 18 cm vormi põhja ja külgedele ning panin külma (umbes tunnikeseks). Eelküpsetasin 175C juures 15 minutit.
Katteks segasin kõik ained ricottasse. Kallasin segu koogipõhjale ja küpsetasin 175C juures u 45 minutit (altkuumusel).
Jahtunud koogile niristasin peale mee ja riputasin kaneeli.
Kook ei olnud üldse magus! ja mis mulle eriti meeldis oli täidise värske sidrunimaitse. Itaalias söödud sidruni-gelato tuli meelde ;)

Kolmapäev, 17. märts 2010

Kalasupp, vürtsikas, valgest kalast

Veel üks kalasupp nami-nami kooskokkamise raames. Tahaks vaheldust ja uusi maitseid. Lappasin läbi kokaraamatud ja surfasin arvutis. Kammisin tastespottingut. Ideid on mustmiljon. Aga mul endale antud lubadus, et poodi ei lähe enne, kui kodust on kiiresti riknevad toidukaubad kasutatud. Ja leidsin lihtsa ja kodus olemasolevate vahenditega tehtava supi.

Retsepti algautor in Giada di Laurentiis. Tuleb häbiga tunnistada, et pole temast midagi varem kuulnud, jõuad sa siis kõiki teada:) Küll aga on nii mõnigi tema vanaema näitlejatöö ja vanaisa film mulle kustumatuid mälestusi jätnud (eriti Magamistoa aken;) ja peale filmi pimedas sõbrannaga kojuminek, mis kujunes lõpuks kojujooksuks ja hilisemaks ühe naabripoisi irvitamiseks meie üle :D).
Aga kalasupp on aus, maitsev ja itaalialik.

Supiks läks vaja:
Oliivõli
1 suur sibul
5 küüslauguküünt
5 porgandit
200 ml valget kuiva veini
1 purk purustatud tomateid
0,5 tl tšillihelbeid (panin 0,5 tl teravat paprikapulbrit ja mõned helbed tšillit)
0,5 kilo valge kala fileed (pangafileed kasutasin)
meresoola, pipart ja peterselli
Kuumutasin vokipannil õli ja panin sibulaviilud u 10 minutiks hauduma. Lisasin porgandi ja küüslaugu ning hautasin veel u 10 minutit, kuni sibulad hakkasid karamelliseeruma. Keerasin kuumust suuremaks ja lisasin valge veini. Keetsin niikaua, kuni vein oli peaaegu arustunud. Lisasin tomatid, paprika, soola ja vett (u 1 klaasi). Lasin keema ja hautasin u 20 minutit, kuni porgand oli peaaegu pehme (pigem kergelt krõmpsuv, sest pehme porgand ei ole nii hea, minu meelest). Tükeldasin kala kuubikuteks sellised 3*3 cm. Lisasin kala ja keetsin kuni kalakuubikud olid valmis. Raputasin peale peterselli.
Kõrvale küpsetasin oliivi-päikesekuivatatud tomatite muffineid (kuigi Giada soovitab ciabatta-tüüpi leiba) ja joogiks oli supis kasutatud Itaalia valge veini ülejääk ning magusaks maasika-rabarbri crumble vahukoorega :D No kurjam küll, mitte ei suuda paastust kinni pidada :(((

Teisipäev, 16. märts 2010

Iiri soodaleib

Homme on St Patricku päev. Mitte et ma seda tähistaks. Iiri rahvusroogi meie laual kahjuks selle päeva auks ei näe, rohelisi riideid ka selga ei pane, kui siis ainult pisimale Linnulapsele.
Liiga hilja tuli meelde, et selline vahva tähtpäev on. Eriti hea päev pidavat see abiellumiseks olema :P
Aga soodaleiba tahtsin uuesti teha küll. Surfasin retsepte siit ja sealt ja siis tuli meelde, et eelmisel aastal lubasin endale, et teen leiva oma vana kokaraamatu retsepti järgi.
Isand Lind pidi homseks paar Guinessi ka tooma, ega mulle ju Guiness eriti maitse, aga teen endale äkki hoopis Black Velvetit. Vaatame veel.

Leib on pärit siis sellest kokaraamatust, on teine mitukümmend aastat vana ja otse Iirimaalt.


Vaja läks
350 g jahu (panin 100 g kaerajahu ja 250 g tavalist nisujahu
0,5 tl soodat
0,5 tl sidrunihapet (viinakivi on tegelikult vaja, aga seda mul küll pole kuskilt võtta, mäletan kuskilt ajaloost, et sidrunihape aitab ka)
0,5 tl soola
300 ml keefiri
Segasin kuivained kokku ja sõelusin kaks korda läbi. Segasin keefiriga. (Lapsepõlvest mäletan tädi Laine õpetust, et kui taignas on keefir või hapukoor, tuleb sooda lisada sellesse ja viimasena kokku segada muu taignaga. Arvan, et see on täitsa tõsilugu, tädi Laine teab, mida ta räägib. Aga täna veel igaks juhuks ei katsetanud). Vormisin pätsi ja tegin peale risti (see hästi oluline, kuna: The mark of cross on the cake is said to have been the Sign of Cross and was to bring the blessing of Father, Son and Holy Spirit onto the bread so that none would be wasted).
Küpsetasin 230C juures 20 minutit ja siis 200 juures veel 20 minutit.
Leib tuli hea. Õhuline ja väga krõbeda koorikuga! Mõnus keefirine maitse lisaks. Ja maru lihtne teha ka!

PS Pildil oleva orhideeõievarre murdis väike Linnulaps kogemata ära :(( Nutt tahtis peale tulla, see orhidee oli just õitsema läinud ja kahe õievarrega :((( Nüüd siis õitseb ühe varrega edasi :(((((

Esmaspäev, 15. märts 2010

Koorene kalasupp

Nami-nami kooskokkamise teemaks kalasupid. Meie perre see teema hästi sobib, sööme kalasuppi suht tihti, iga kord kui lõhe ostame, siis saab suppi ka tehtud. Klassikalist, ikka supikogust puljong ja sibulat ja küüslauku ja tilli ja pipart, kartulit ja porgandit ka. Punast kalasuppi olen teinud, seegi maitseb rahvale. Angerjasuppi saab suviti tehtud.
Kõik sellised klassikalised, ilma retseptita variandid.
Nüüd siis vaatasin uute retseptide järgi.
Koorene kalasupp sai tänaseks välja valitud.
Vaja läks:
1 lt vett
8 tera vürtspipart
2 loorberilehte
2 sibulat
6 kartulit
lõhefileed, pangafileed ja krevette, kokku umbes kilojagu kala
soola
1 dl tilli
2 dl 10% rõõska koort

Ajasin vee keema, lisasin vürtspipra, loorberilehed ja sibula ning keetsin u 5 minutit. Lisasin kartulikuubikud ning keetsin, kuni kartul oli pehme. Siis läksid potti kalatükid ja keetsin paar minutit. Maitsestasin soolaga. Lõpetuseks valasin potti rõõsa koore ja tilli.
Lasin keema ja supp oligi valmis. Pere kiitis heaks, sõid KÕIK lapsed ja mees ka. Mulle ka muidugi maitses.

Pühapäev, 14. märts 2010

Mozzarellasalat Jamie ainetel

Idee pärit Cook with Jamie raamatust.
Teinud olen nüüdseks juba kolm korda ja erinevate puuviljadega. Meeldib kõigile!
Kahele sööjale läheb vaja:
1 pall mozzarellat
4 viilu toorsuitsupeekonit vm toorsuitsusinki v specki vms
2 peotäit salatit, sh rukolat
valget redist
1 poolik kompotivirsik v neli viilu apelsini
parmesani
soolahelbeid ja pipart
balsamicot
pestot
Tõmbasin mozzarellapallikese pooleks, kumbki pool eraldi taldrikule. Piserdasin balsamicoga üle. Salatikimbud ja rediseribad piserdasin ka balsamicoga veidi üle, soolahelbeid ja pipart ka peale ja keerasin singi sisse ja panin mozarella peale. Kõrvale puuviljad, taldrikuäärtele pestotäpid ja parmesanikillud kõige peale.
Pildil on mozzarellapallipool kuhja all peidus :)

Reede, 12. märts 2010

Maapähklivõi küpsised

Ma ei söö arahhiise. Kohe üldse ei talu nende maitset ja peanut butter'it ma vabatahtlikult ei söö. Alguse sai see mul lapsepõlvest, kui kohalikku kaubandusvõrku ilmusid müügile arahhiisid. Need olid niiiiiiiiii head ja ma sõin ja sõin ja sõin, kuni jäin neist haigeks, kohe mitmeks päevaks. Siiani on nii, et kui ma kogemata mõne arahhiisi ära söön, siis veel järgmine päev tahab ta uuesti tagasi tulla.

Aga mu pereliikmetele arahhiisid meeldivad ja peanut butter ka. Vanim laps, kõrgelt koolitatud kosmopoliit ;) lausa armastab peanutbutterjellytoast'e ja ilmselt armastab ta selle sõna kõla ka, sest ta väsimatult laulab neid tehes, et it's peanut butter jelly time.

Teen neile siis vahest rõõmu ja ostan maapähklivõid. Aga kohe sügelema ajab see purk mind seal kapis, no ei meeldi mulle ta olemasolu ja varahommikused arahhiisilõhnad. Seekord otsisin ideid, et sellest purgist lahti saada ja leidsin küpsiseretsepti tastespottingu kaudu (olen süüdi, ei kirjutanud blogi autorit üles, ameerika blogi oli (vist)).

Imelihtsad. Maitsvad (ma ka proovisin).

Preili Lind nr 1 soovitas lahkelt mul see retsept ära blogida, sest see olevat ainuke, mis blogimist väärt on :DDDDDD Lapse suust pead ju tõde kuulda saama :) Seevastu prl Lind nr 2 sõi pealt ära ainult šokolaadi ja küpsised andis lahkelt teistele.
Vaja läks
240 ml maapähklivõid
120 ml demerera suhkurt
1 muna


Segasin kõik ained kokku, vormisin pallikesed, mille surusin kahvliga lapikuks ja mustriliseks ning küpsetasin 160C pöördõhuga 20 minutit (järgmine kord võiks mõni minut veel kauem küpseda).

Jahutasin plaadil 5 minutit ja siis restile jahtuma. Hiljem pritsisin peale šokolaadi.


Esmaspäev, 8. märts 2010

Õuna-toorjuustu(hapukoore)muffinid

Ikka aeg ajalt seisan silmitsi mõttega, et mis ma nende mooside ja kompottidega kõigega teen, mis ma suvel kokku vaaritasin. Külmutatud kraamiga on isegi hästi läinud sel aastal, sügavkülm hakkab juba tühjaks saama (välja arvatud kukeseened, poleks vist iial arvanud, et seda ütlen, aga mul on tõesti kukeseene maitsest kõrini, vähemalt selleks aastaks ja seeni veel üksjagu alles). Sama aeglastelt kui kukeseeened, vähenevad sahvrist keedumoosid.
Võtsin ette äkkrünnaku riiulite tühjendamiseks ja deviisiks on: kõik moosid muffinitesse ja kookidesse, tarretistesse ja pirukatesse ja kuhu iganes veel!!!
Otsisin uusi ideid õunamoosi ärakasutamiseks. Leidsin nami-namist õuna-toorjuustumuffinite retsepti, kuhu oli vaja küll lisada püreestatud õunu, aga asendasin selle sujuvalt oma kardemonise õunamoosiga. Kaks purki õunamoosi juba otsas :D

Vaja läks:
3 muna
100 g maitsestamata toorjuustu (hapukoorega asendus sobis ka väga hästi ja jäi sama hõrk, kui toorjuustuga)
100 g kardemoniga õunamoosi
50 g sulatatud võid
2 tl vanillisuhkurt
0,5 tl kardemoni
1 tl kaneeli
Vahustasin munad suhkruga kohevaks, lisasin vaheldumisi õunamoosiga segatud toorjuustu, sulavõi ning omavahel segatud kuivained (kuivained sõelusin sisse).
Küpsetasin 200C pöördõhus u 20 minutit, kuni tikk puhtaks jäi.
Mõnusad muffinid on, krõbedamat sorti koorikuga ja väga kerge, biskviidise sisuga.

Esmaspäev, 1. märts 2010

Juustumuffinid

Idee on pärist PioneerWomani blogist, mulle nii meeldib tema jutustamisstiil ja retseptid/pildid ka ning tema BlackHeels to TractorWheels vajutas minu romantikanupu ikka täiega põhja :))

Poole muffiniteo ajal hakkasin kahtlema, et kuna peale soola/suhkru seal maitseaineid ei ole ja ma plaanisin teha neid Maasdammeri juustust, siis kas ikka väga lahja maitsega nad ei jää. Lisasin mehemoodi basiilikut ja tüümiani.
Väga hea amps, kuigi.... peaks ikka väiksemate aukudega muffinipanni ka ära ostma, siin oleks veini kõrvale just väiksed ampsud olnud tiba asjakohasemad.

Vaja läks:
3,5 dl jahu
1,5 spl suhkurt
1 spl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
7 dl riivitud juustu
2,5 dl piima
1 muna
0,6 dl sulatatud võid
Maitseaineid - nt basiilik, tüümian vpm
Segasin kokku kuivained ja juustu. Teises kausis segasin kokku muna, piima ja või. Siis segasin mõlemad kokku ja jagasin muffinivormidesse (12 tk tuleb sellest kogusest) ning küpsetasin 170C pöördõhus 25 minutit.