Kolmapäev, 22. juuli 2009

Maasika-mandlikook

Eile, peale isand Linnu tehtud imemaitsva kalasupi söömist, hakkasin nuputama, mida magusaks süüa. Tohutu mittesöömisele alternatiivtegevuse (ehk söömise) vajadus oli. Põhjusi koogiküpsetamiseks leiab alati, eile oli neid veel mitu: Anne ja Tõnn tulid külla ja midagi ju peab ometi külalistele pakkuma; külmkapis ennekuulmatult palju, ehk 1,7 lt hapukoort!!!; peenral mingid maasikapunnid mida keegi ei taha; rabarber viskab imeliselt ilusaid uusi varsi jnejne.
Sisestasin siis Nami-namisse otsingusse hapukoor ja maasikad ja valisin välja maasika-mandlikoogi, sest kõik koostisained olid kodus olemas (valik oli mul üsna piiratud, sest mul ei olnud kodus küpsetuspulbrit ega sidrunihapet (selle ja soodaga saaks ju pulbri ise teha), sest 8-aastane Linnuke tegi üleeile ise plaadikoogi (elu esimese) ja ajas sassi kogused "tl" ja "dl" ja pani 3 tl-i küpsetuspulbri asemel jahu sisse kõik küpsetuspulbri, mis meil kodus oli).
Aga maasikakoogiks läks siis vaja:
150 g võid
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
Täidiseks läheb vaja:
3 muna
1 tl vanillisuhkrut
Maasikaid (ma panin ka paar ilusat peenikest rabarbrivart) ja pealepuistamiseks mandlilaaste.
Taina jaoks vahustasin toasooja või suhkruga, lisasin muna ja jahu. Surusin taigna koogivormi põhja ja servadele, panin külmkappi ootele.
Täidise jaoks segasin hapukoore muna ja suhkruga.
Panin jahutatud koogipõhjale poolitatud maasikad (väikesed jätsin terveks) ja rabarbritükid. Valasin peale hapukoore-muna segu ja puistasin peale mandlilaastusid. Küpsetasin 190- kraadises pöördõhurežiimis 30 minutit.
Kommentaariks niipalju, et põhi jäi kohati taignaseks, võiks proovida äkki enne 5-10 min küpsetada ääred fooliumiga kaetult??!!
Maitse oli väga hea, kui retsepti kommentaarides arvati, et liiga magus, siis meie peenra hapude maasikate ja rabarbriga ei jäänud üldse magus. Täidis oli nagu hõrk omlett :))) Munamaitse oli tuntav, aga nämma.
Vol 2 2010 juuli :) Küpsetasin põhja u 10 minutit enne täidise lisamist. Sai väga ok. Munamaitset küll ei tundnud seekord.

Teisipäev, 21. juuli 2009

Kana cacciatore

Täitsa huvitava maitsega kanakintse sai tehtud. BBCGoodFoodist idee.

6 kanakintsu (originaalis 6 poolikut kanarinnakut)
2 küüslauguküünt purustatult
oliivõli
2*400 g kirsstomateid
4 tl toorjuustu (originaalis mascaroponet)
peotäis basiilikut


Praadisin sibulad õlis kuldseks, siis lisasin küüslaugu ja praadisin läbi. Lisasin tomatid, maitsestasin soola-pipraga ja kuumutasin u kuni 20 minutit, kuni segu oli ilus paks ja ühtlane. Võtsin panni tulelt ära ja segasin sisse toorjuustu (mul oli Farmi juustu) ja osa basiilikust.

Samal ajal ma pruunistasin kanakintsud (maitsestasin enne soola ja pipraga ära) teisel pannil ära (paar minutit iga külje kohta) ja panin ahjuvormi. Kallasin kastme peale ja ahju 170C pöördõhuga 30 minutit. Peale basiilikaülejääk.



Täitsa hea maitsega kana oli vahelduseks.

Teisipäev, 14. juuli 2009

Sinepisai


Leivateo vol 3.
Seekord ma isegi ei küsinud, mis leiba/saia keegi tahta võiks, vaid sinepisai (ikka nami-namist, kust siis mujalt) jäi kuklasse kummitama. Küsisin muidugi viisakusest Lindudelt üle, kas tahavad poest saia?? Anti lahke luba, et ma võiks ju ikka ise teha :) Tegin siis ja ei kahetse.

Vaja läheb:
2.5 dl käesooja vett
2 sl õli
2 sl teralist sinepit (mul Dijoni teraline sinep)
7 dl jahu
1 pakk kuivpärmi
3 tl sinepipulbrit
0.5 tl kurkumit
0.5 tl soola

Pealt määrida munaga ja puistata 2 sl sinepiseemneid (asendasin päevalille- ja linaseementega).

Segasin kausis vee, õli ja täisterasinepi. Lisasin jahuga segatud kuivpärmi (vähendasin jahu kogust 7 dl-ni) ja maitseained ning sõtkusin tainaks. Katsin tainakausi puhta rätiga panin jälle saunalavale tunniks kerkima. Siis sõtkusin kerkinud taina uuesti läbi ja tegin pikliku pätsi, mille lasin veel soojas kohas kahekordseks kerkida. Retsept käskis küll terava noaga saiapätsi peale mõned sälgud teha, mille ma ära unustasin (oleks kindlasti veel aitand kerkida). Määrisin pealt munaga ja puistasin üle seemnetega. Küpsetasin 190 kraadises pöördõhu reziimis umbes 30 minutit, kuni päts oli pealt kuldne ja krõbe.
NB! Küpsetamise alguses ja keskel pidi pritsima ahju vähese veega, mille ma ka sujuvalt ära unustasin.

Pühapäev, 12. juuli 2009

Küüslauguleib


Leivalaine jätkub, vahepeal veel tegin Baieri leiba Nami-nami retsepti järgi, see ilmselt vist kordamisele ei läheks.
Kuna juuretist mul veel pole ja poest saia-leiba ka ei ostnud, sest tahtsin ise teha, pean piirduma pärmileibadega.
Otsisin siis ideid ja andsin mees-Lindudele valida kas basiilikaleib, küüslauguleib või sinepileib.
Nagu alati oli vanima Linnu vastus: "ükskõik" ja noorem välistas basiilikaleiva. Pinnisin siis härrade Otsustusvõimetute käest välja küüslauguleiva-otsuse.



Vaja läheb:
25 g pärmi (tegin kuivpärmiga ja panin pool pakki so natuke vähem kui 15 ml))
2,5 dl vett
1 sl mett
1 küüslaugu küüs (no ikka suure küüne panin)
0,4 tl soola
6 dl nisujahu
0.25 dl oliivõli

Peale määrimiseks oliivõli ja peale riputamiseks ürte (panin tüümiani, oreganot ja rosmariini) ja meresoola (panin Maldoni meresoolahelbeid).
Panin mee, purustatud küüslauk ja soola sooja (45-50 kraadi) vette. Sõtkusin vähehaaval juurde jahu, üsna lõpus lisasin õli. Sõtkusin, kuni tainas kausi küljest lahti lööb. Pealt määrisin väheke õliga enne kerkima panekut. Taigna panin kerkima sooja (seekord leiliruumi, kus oli veel eelmise õhtuse saunateo soe sees, nii umbes 25-28 kraadi) ja lasin kerkida u 1 tund, koguselt umbes kahekordseks. Keerasin kausi sõtkumislaulae tagurpidi ja vormisin tainast leivapätsi kujulise asja ja lasin veel u 10 min kerkida. Määrisin leiva pealt oliivõliga, augud, mis originaalretsepti järgi oleks pidanud suruma leiva pinnale, unustasin tegemata :). Puistasin peale soolahelbeid ja erinevaid ürte. Küpsetasin 190-kraadises pöördõhurežiimis ahju allosas umbes 25 minutit. Ilus sai tuli :)

Järgmine kord panen soola rohkem, sest soolasust ei ole pea üldse tunda, mee magusus käib üle. Küüslauku on täpselt parasjagu. Aga õliga määrimise asemel peaks järgmine kord munavalgega määrimist proovima, sest ürdid ja soolahelbed pidama pinnale küll ei jäänud.

Neljapäev, 9. juuli 2009

Ciabattad

Täna olin üle hulga aja jälle nädala sees kodune, nii et tavarütm, mis viimastel aastatel kombeks olnud, on korraks tagasi. See kodune päev tähendas hulganisti kokkamist ja küpsetamist.
Kõik teised retseptid, mida täna katsetatud said või teada-tuntud headuses uuesti tehtud said, on kirjas minu armsas retseptiraamatus (vanim laps-Linnuke küsis kunagi, et kui ma ära suren, kes siis raamatu endale saab:)))) lähevad veel viimaks riidu sellepärast:))

Aga seda ciabatta-retsepti (Nami-namist pärit) tahan kindlasti talletada ka blogis. Täna olen kindlal veendumusel, et poest ma enam ciabattat ei osta:D
Vaja läheb:
5 dl külma vett
25 g pärmi
1.5 tl soola
2 sl õli (ma panin imehead extra virgin oliiviõli)
1 sl siirupit (panin Dansukkeri heledat siirupit)
1 dl päevalilleseemneid või3 sl linaseemneid (ei pannud seekord)
1 dl rukkijahu (panin täistera jahu)
7 kuni 8 dl nisujahu (ma lõpetasin lisamise kuskil 7,5 peal) NB! Ülihea tuleb veel siis, kui 1 dl jahu asendad durumnisujahuga!!! Ja tegelikult oleks parem, kui ei kasutaks kõrgema sordi jahu!!!
Musti oliive

Lahustasin pärm külmas vees (mul oli ikka täitsa külm vesi). Lisasin soola, õli, siirupi, seemned, rukkijahu ja osa nisujahust. Sõtkusin ühtlaseks.
Siis lisasin ülejäänud jahu - tainas peab olema pehme, nagu puder ja mul jäi ta selline natuke palju mannat saanud mannapudru moodi:) (siinkohal jagasin ma taigna kaheks ja ühte panin oliivid).
Lasin kuni 2 tundi kerkida ja võin kinnitada, et ükski teine pärmitaigen pole mul nii meeletult kerkinud!
Sõtkusin õhumullid välja, palju jahu oli vaja, et käte külge ei jääks. Vormisin 4 piklikku madalat pätsi, mida lasin räti all veel kerkida.
Küpsetasin 240-kraadises pöördõhus 15 minutit.
Alt koputades peab valmis sai kumisema ja krõbeda kooriku jaoks pane ahju kauss veega.

Väga hea oli. Oma suurepärasest kokast ämma soovitusel proovisin katseks ka ciabatta pärast üle tõmmata õliga/võiga, aga pole mõtet, koorik ilma õlita ei ole läinud ei pehmeks ega kõvaks, ikka sama hea, aga õliga koorikuga ciabatta ei näe üldse ciabatta moodi välja.

Esimese pätsi sõid lapsed proovimise käigus ülikiiresti ära.

Toorvorstid balsamico ja kirsstomatitega

Selline toit oli Nami-namist juba mõni aeg tagasi silma jäänud, kui huvitav vaheldus toorvorstidele (mida me aeg-ajalt saame suurtes kogustes Saaremaa lihakombinaadist megahea hinnaga, nii et lausa patt on ostmata jätta). Võtsin siis asja prooviks selle nädala menüüsse.

Vaja läheb:
karpi toorvorste (originaalretseptis Nami-namis on 8-12), karbis oli vist mõni rohkem
500 g kirsstomateid
5 spl balsamicot
3 punast sibulat
6-8 küüslauguküünt
basiilikulehti
Õlisele (ma kasutasin oma basiilikaga maitsestatud õli) ahjupannile paned katkisurutud küüslauguküüned ja tükeldatud sibula (lõikasin suht paksud rattad) ja toorvorstid. Segad ilusti läbi ja ahju 180C (pöördõhuga) 20 min, kuni vorstid hakkavad pruunistuma. Siis lisad kirsstomatid ja balsamico. Segada korralikult läbi ja uuesti ahju, umbes 15 min, kuni kirsstomat on pehme. (Mul läks vähe kauem, suht toored tomatid olid, aitasin neid veidi, et tomatimahla ka kastmesse tuleks:) Peale riputad värskeid basiilikulehti.

Originaalretsept soovitab süüa krõbeda nisuleivaga, aga ma keetsin kõrvale värskeid kartuleid. Linnukesed on meil konservatiivid ju :))

Kastet ja tomateid jäi järgi ja plaanin täna lõunaks natuke kartuleid juurde keeta ja siis kastmejäägid koos kartulitega ahju grilli alla panna. Juba kujutan ette kui nämma see olla võiks.

Pühapäev, 5. juuli 2009

Kohupiimakook virsikutega

Täna avastasin, et kapis on pakk kohupiima, mille aegumistähtaeg on saabunud. Otsisin siis oma lemmikretseptikogust ehk Nami-namist ideid, millist kooki teha võiks minu piiratud külmkapisisu juures.
Oma tavapärast virsiku-kohupiimakooki ei saanud teha, sest ei hapu-ega vahukoort (mõlemaga on hea, erinev aga hea) ei olnud ja kohupiimapasta asemel oli mul ka ricotta.
Aga leidsin siis ühe kohupiimakoogi virsikute ja pirnidega (neid mul muidugi polnud, nii et jäid välja) http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=1546
Vaja läks:
100 g võid
0.5 dl suhkrut
1 muna
1 dl kaerahelbeid
1.5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidiseks:
kompotivirsikuid (ja pirne)
2 dl kohupiima (ma panin terve paki 250 g)
1 muna
1 sl kartulitärklist
2 sl suhkrut virsiku konservivedelikku

Vahustasin või ja suhkru, lisasin munad ja omavahel segatud kuivained. Panin taigna võitatud ja riivsaiaga ülepuistatud koogivormi.
Poolikud virsikud lõikasin neljaks ja panin sinna peale. Segasin kohupiima, muna, kartulijahu, suhkur ja vala tainale.
Küpsetasin 190 kraadises (pöördõhuga) ahjus umbes 30 minutit.
Söödi ära enne, kui kook maha jahtuda jõudis. Kiideti küll, kuid meie traditsiooniline pidi parem olema. Samas seda jälle lihtsam teha! Seda mõtlesin küll, et pirnide asemel paneks näiteks maasikaid või vaarikaid järgmine kord virsikutele seltsiks, vähe särtsakust annaks juurde.

Laupäev, 4. juuli 2009

Brita kook

Juba ammu on mul silma jäänud eri kohtadest kiidulaulud Brita koogi kohta.
Aga nii palju muid põnevaid kooke ootas ka proovimist, nii et kuidagi tahtmatult oli see ikka jäänud tegemata.
Kusjuures ega ta nüüdki polnud minu esimene koogivalik sünnipäevaõhtuks, õde tahtis Pavlovat, ise mõtlesin Manhattani juustukoogile, siis jälle Eton messile (ehk maasikad vahukoore ja beseega) jnejnejne.
Aga ideid siit-sealt otsides jäi lõplik otsus siis Britale ja toorjuustu-kondendspiimakoogile (mis ilmselt kordamisele ei tule - ainuke asi mida tuleviku tarbeks meelde jätan - ÄRA kunagi enam asenda toorjuustukoogi põhjas digestive küpsiseid mingite Selga või Kalevi küpsistega, ei ole minu maitse)
Brita retsept on pärit mul Nami-namist

Põhjaks läheb vaja:
15o g toasooja võid
1.5 dl suhkrut
3 munakollast
2 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
Beseekatte tegin:
3 munavalgest
1,5 dl suhkrust ja
1 tl vanillipastast
Peale raputasin mandlilaaste
Vahele 4 dl vahukoort ja maasikaid niipalju, kui mahub

Põhja jaoks vahustasin pehme või suhkruga, lisasin edasi vahustades ükshaaval munakollased. Segasin omavahel jahu ja küpsetuspulbri. Lisasin jahusegu vaheldumisi piimaga taignasse ja segasin ühtlaseks. Määrisin taigna ahjuplaadile (küpsetuspaber ikka alla ja märjad käed aitavad paremini määrida). Taigna peale määrisin beseekate ja peale riputasin mandlilaaste.
 Küpsetasin 175-kraadises (ilma pöördõhuta) ahjus 25 minutit, kuni beseekiht oli kergelt kuldne ning alumine kiht läbi küpsenud.
Lasin jahtuda, siis lõikasin kaheks ja asetasin ühe poole serveerimisalusele. Katsin pealt viilutatud/tükeldatud maasikatega ja määrisin peale vahustatud rõõsa koore. Panin teise tordipõhja esimese peale ja hoidsin kuni serveerimiseni jahedas.














Kõlbab väga hästi ka järgmisel hommikul kohvi kõrvale :)

Reede, 3. juuli 2009

Alustuseks värske kartuli salatiga

Täna on täiesti sobilik päev minu kokkamiseblogimise alguseks, sest algas minu jaoks uus eluaasta, sünnipäevaks sain uue fotoka (vana läks hingusele, kui väike Linnuke tahtis seda kui käekotti käes kanda :)), siis mu käsitsikirjutatud üle 20-aasta vanuse retseptiraamatu kookide ja praadide leheküljed on täis hea ja parema retsepte ja aeg on siirduda vähe moodsamate ja süsteemsemate ülestähenduste tegemiste võimaluste juurde.

Linnukesi on toita mul neli, igas vanuserühmas ja söödava toidu suhtes väga erineva pirtsakuseastmega. Ja mina siis üritan nende toitmisega toime tulla, enamasti aga, kuna neil mingeid soove kunagi ei ole (va lastel makaronid hakklihaga), kokkan ma täpselt seda, mis isendale katsetamiseks huvitav tundub.

Siia panen üles retseptid, mida arvan ka tulevikus ennast tegemas, koos väikeste kommentaaridega, et siis hiljem oleks hea vaadata, mis mõtteid tekkis.
Aga asja juurde, täna õhtul on külaliste vastuvõtmise õhtu ja surfasin juba mitu päeva, mida siis kallitele külalistele pakkuda võiks. Soolaseks tehti muidugi grillitud liha ja kana, aga neist ei ole midagi rääkida.
Et tavaline värske keedukartul ei oleks nii igav, tegin kõrvale värsket suvist kartulisalatit, mille algne idee pärineb mul BBC Good Foodist.

Salatiks vaja värskeid võimalikult pisikesi värskeid koortega keedetud kartuleid, keedetud mune (iga sööja kohta panin ühe muna), värsket kurki ja peotäis rukolat ning peterselli.

Segasin koostisosad kokku (va muna), maitsestasin nö klassikalises 1:3 vahekorras oliivõli ja balsamicoga, musta pipra ja soolahelvestega, siis lisasin munalõigud ja segasin korra kergelt veel läbi (kergelt - seepärast pildilt paistabki mune palju).

Mõnusalt suvine vaheldus oli, mulle maitses, külalised sõid ja sobis veel väga hästi ka järgmisel hommikul!