Laupäev, 29. september 2012

Röstitud köögiviljad halloumiga




Meie selle suve ja sügise lemmikeelroog ja/või salat.
Muidugi tänu kitsepiimast halloumile.
Kevade poole sõime seda halloumit värske salatiga, suve teisel poolel aga grillitud või röstitud köögiviljadega.

Retsepti ei olegi, kogused on siin umbes neljale.
Paprikaid 3 tk
Suvikõrvits (noor ja väike)
kirsstomateid kümmekond tükki
küüslauku 4-5 suurt küünt
punast sibulat 2 tk
halloumit 200 g
oliivõli paar sortsu
tüümiani
soola-pipart

Panin ahju 200C pöördõhule soojenema.
Klaasist ahjuvormile panen pooleks lõigatud paprikad, küüslauguküüned, punase sibula kuueks lõigatuna, suvikõrvitsaviilud ning kirsstomatid.
Nõristan peale oliivõli, segan läbi ja panen ahju küpsema, nii umbes 15 minutit (et ikka tiba krõmpsuks jääksid).
Kui köögiviljad hakkavad juba pruunistuma, riputan peale halloumi ja tüümianilehti.
Küpsetan veel umbes 4-5 minutit, kuni halloumi hakkab pruunistuma.
Jahvatan peale piprat ja soola.
Maitse järgi balsamicot ka. Seda võib ka muidugi pärast otse taldrikule peale nõristada. Kuna mõnele näiteks meie perest meeldib balsamico vähem kui teistele, siis enamasti ma nii teengi, et enda taldikule panen balsamicot ka. :)

Hr. Lind veinisoovitus nr. 851

Sellesinase eelroaga on mul isiklikult hea suhe. Selles on olemas kõik head ja kokkukäivad koostisosad, mida küpsetatuna süüa meeldib, kuid sellevõrra on loomulikult soovituse andmine veinideks sinna kõrvale ka pisut raskem.
Halloumi nõuab oma, paprika oma, ka tomati võiks erikäsitluse alla võtta. Seega hakkame hoolega pihta.
Kitsejuustu juurde võiks sobilikumad soovitused olla nii Sauvignon erinevatest maadest, Pinot Grigio, Chenin Blanc....
Loomulikult on ka nt Provence´ist pärit rose´d selle eelroaga täiesti paaritatavad. Punastest paned täppi Valpolicellaga. Tomati juurdevõiks proovida ka värsket Chardonnayd või Merlot´i. Samuti noored Rose´d hispaaniast...
No soovitusi on siin nüüd küll kuhjas, aga mida tegin siis ikkagi mina. Olin igav ja valisin veini taas Madjarite maalt, just sealt, kust tulevad ka tonnide kaupa paprikad ja ka kitsejuust ei ole neile võõras. Hinnaklass odav, vein tavaline, kuid suviseks toiduloputuseks hea J
Chapel Hill Pinot Grigio
Värske, vürtsikas ja elava iseloomuga Pinot Grigio. Küpse tsitruse, rohelise õuna lõhn koos tasakaalustatud happesuse ja ümara maitsega. Keskmise täidlusega  vein on suurepärane aperitiiv ja starterikõrvane. Terviseks!

Lastele.
Nalja teete või, pole veel mina näinud ühtegi last sellist asja söömas (loodetavasti neid siiski on). Seega olge ükski kord lahked ka lastele ja andke neile jäätist :).

Neljapäev, 27. september 2012

Õunakeeks valge šokolaadi ja pähklitega.

(foto by Vernanda)

Tundub olevat selleaastane hitt.
Vanim Linnulaps kiitis väga heaks.
Kass sõi salaja pool keeksi ära.
Töökaaslastele meeldis.
Mulle endale ka.
Nagu ka eelmist õunakooki, saab ka seda laupäeval õunakoogikohvikust Viimsi taluturult.

Vaja läheb:
4 keskmist või suuremat haput õuna riivituna jämeda riiviga
100 g valget šokolaadi (ma kasutasin Kalevi tervete metspähklitega valget)
100 g metspähkleid (röstituna oleks ilmselt veel parem)
250 g suhkurt
2 muna
140 g sulatatud ja jahutatud võid
250 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit

Ahju panin soojenema 170C pöördõhule.
Riivisin õuna (kui ikka väga palju mahla tuli, siis kallasin mahla klaasi ja jõin ära, aga kindlasti ei ole vaja nõrutada õunu). Segasin riivõuna suhkruga, mikserdasin sisse munad ning seejärel sulavõi.
Hakkisin šokolaadi ja pähklid, lisasin taignasse.
Lõpetuseks sõelusin segusse jahu (millesse eelnevalt olin seganud ka küpsetuspulbri) ja segasin õrnalt spaatliga läbi.

Vooderdasin keeksivormi (tavaline 25cm vorm) küpsetuspaberiga ja valasin taigna sisse.
Läks ahju 1 tunniks ja 15 minutiks (väga kõrge keeks tuleb selles 25 cm vormis, seetõttu ka nii pikk küpsetusaeg), kuni tikk jäi puhtaks. Kui liiga pruunistuma pealt hakkas, langetasin temperatuuri 140C pöördõhule ja küpsetasin kauem.

Järgmisel päeval on söömiseks juba väga hea, aga kui ei kannata nii kaua oodata, siis lase vähemalt korralikult enne maha jahtuda:)

PS Pildilt paistab nagu oleks kook taignane, aga ei ole!!! Hoopis on väga mahlane ja mure:)

Kolmapäev, 26. september 2012

Küüslaugused ja tšillised tiigerkrevetid

Aeg-ajalt võib ja tulebki ennast hellitada ning lubada endale tõeliselt mõmisema ajavaid suupisteid. Ja nüüd seda kirjutades tuli hirmus selle toidu isu peale :P

See siin on aga lihtne ja hispaaniamõjutustega retsept (idee BBCGF-ist).
Maitseb imeliselt, küüslaugune ja terav.
Puhas nauding:) 

Vaja läheb:
Tiigerkrevette pool kilo
3 küünt (suurt!!) küüslauku
1 punane tšilli
3 spl oliivõli
3 spl šerrit
peterselli pealeriputamiseks

ciabattat kastme kätte saamiseks

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.
Tükeldasin küüslaugu ja tšilli.
Puhastasin krevetid (saba viimase lüli ja sabaotsa jätsin külge).
Segasin küüslaugu, tšilli, õli ja šerri.
Segasin kastme krevettidega läbi ja valasin kõik ahjuvormile.
Küpsetasin 6-7 minutit, kuni krevetid olid roosad ja küüslauk ja tšilli särisesid :) NBNB! Jummala eest ära üle küpseta!!!
Peale riputasin peterselli.
Sõime eelroaks, kastet limpsisime ciabattaga.
Sellest millega me seda õndsust alla loputasime, kirjutab juba hr.Lind:
Olenevalt tšilli kogusest, tugevusest ja inimese terava maitse taluvusest on ka maitselahkhelid kerged tulema. Just seepärast on seekordne veinisoovitus selline, kus oma leiab nii „tavahull“, kui ka „mullihull“.

St. Stephans Grüner Veltliner
Tavaolukorras võiks selle mõnusa, kerge mineraalsuse ja happega veini avada pigem linnuliha ja kergemate lihatoitudega, kuid seekordne katsetus oli oma hinda väärt. Põhjusi oli kaks. Esimene muidugi see, et see vein on vägagi sobilik ka selliselt valmistatud ja mitte just vähe vürtsiste merikoorikute kõrvale. Ja teiseks ka see ei ole vähetähtis, et kui oled juba „liiga palju“ kulutanud tiigerkrevettidele, siis selle veini hinnasilt paneb sind rahulolevalt nurruma.

Mionetto Legatura Valdobbiadene Prosecco Frizzante DOC.
Parimas prosecco DOC piirkonnas kasvatatud Glera viinamarjast valmistatud pärlvein (frizzante).
Lilleline, kerge, mõnusalt mänglev kerge mull ja õrnalt terav, mahlane tiigerkrevett.
Kooslus, mida pead proovima.
Peterselli võib siinse veinivaliku juures olla toidule lisatud vähem. Vaid pisut vähem J

Ja lastele. Lapsed nii vürtsiseid toite ei söö.


Esmaspäev, 24. september 2012

Vürtsikas õunakook muscovado ja meega.

(foto by Vernanda)

Tulemas on järjekordne õunapäev ja õunakoogikohvik. Testimine ja katsetamine on täies hoos :) Töökaaslased saavad terve nädala kooki ja nende reaktsioonid on kõige paremaks indikaatoriks koogi kõlblikkuse kohta.:)
See konkreetne kook sobis hästi:) Kõlapinna leidis arvamus, et kook on jõulune:) Eks ta ole ka. Mahlane, piparkoogimaitseline ja praegusesse mitte eriti kenasse sügissopailma  täitsa sobilik:) Süstib lootust, et ilusad lumised ajad on tulemas :) ja talvel teeks seda kooki heameelega näiteks jõhvikatega. 
PS Saarlastele meenutaks see kook vana armast meekooki, aga see siin on tunduvalt pehmem ja mahlasem.

Kook ise pärist BBCGF-ist, ilma eriliste mugandusteta. Tuleb teha päev enne valmis, siis jõuab kõik kenasti läbi imbuda. 

Koogiks on vaja:
125 g võid
225 g tumedat muscovado suhkrut
2 muna
225 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
1 muskaatpähkel riivitud kujul
u 300 g õunu, tükeldatud pisikesteks kuubikuteks. 

Katteks peale vaja
2 suurt supilusikatäit mett
2 spl muscovadot

Panin ahju sooja 140C pöördõhule. Vahustasin muscovado ja toasooja või.
Lisasin edasi vahustades ükshaaval muna.
Segasin jahu, küpsetuspulbri ja kaneeli ning muskaatpähkli ning sõelusin taignasse.
Segasin õrnalt spaatliga läbi, lisasin õunatükid ning panin 24cm lahtikäivasse vormi üheks tunniks küpsema.
Kui kook oli valmis (tikk jäi puhtaks), segasin kokku vedela mee ja suhkru ning määrisin ühtlase kihina kuumale koogile. Et meesegu kiiremini kooki imbuks, täksisin natuke koogipealsesse augukesi.

Kook on selline, mis seistes läheb paremaks ja soojast peast on mõnus jäätisegagi süüa.
Kooki saab proovida laupäeval Viimsi Vabaõhumuuseumis :)