Kolmapäev, 28. märts 2012

Chilli con carnest supp ja quesadillad


Supid on meil popid.
Õnneks.
Sai antud mokaotsast lastele lubadus, et ok, ok, teeme siis paastuajal "ilma retseptideta" sööke.
See tähendab selliseid lihtsaid ja koduseid toite.
Frikadellisupid, kalasupid, kanasupid, kapsasupid ja muud sellised tavasupid on juba tehtud.
Nüüd tahtsin aga midagi natukenegi teistsugust. Otsisin huvitavaid ideid ja mõtteid ja lõpuks sain inspiratsiooni BBC GF-ist. Otsustasin ära proovida. Tulemus oli seda väärt. Ei ole just kõige kiirem supp, kuna hautamisaeg on vähemalt 1 tund, aga ega see tund nüüd ka nii pikk aeg ei ole.

Suppide kõrvale tahab minu pesakond saada kas leiba võiga või soolasid saialisi või pirukaid või mida iganes sarnast kaaslast. Ei pannud nad pahaks näiteks frikadellisupi kõrval kaerakliikukleidki (ega ma muidugi eriti täpne ei olnud neile koostisosi tutuvstama, piisas kui Merevaiku said peale määrida). 
Selle supi kõrvale tegin quesadillasid juustu ja salsa täidisega. Sobis hästi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et lapsed sõid quesadillasid parema meelega kui suppi, aga ega suppki taldrikule jäänud.

Supiks läks vaja:
1 sibul
4-5 küünt küüslauku
1 spl oliivõi praadimiseks
500 g veisehakkliha
2 ruutu musta šokolaadi (85% võiks ikka olla)
400 g purk purustatud tomateid
700 ml kanapuljongit
soola-pipart
tšillipulbrit (maitse järgi, tulisema soovijad võivad hiljem juurde lisada)
400 g purk punaseid ube

peale riputamiseks basiilikut

Tükeldasin sibula ja küüslaugu. Ajasin pannil õli kuumaks ja panin sibula pannile, kui sibul oli klaasjaks muutunud lisasin tükeldatud küüslaugu. Lasin 3-4 minutit praadida madalamal kuumusel.
Tõstsin kuumust ning lisasin hakkliha. Kui liha oli ühtlaselt pruunistunud, lisasin tomati, puljongi, šokolaadi, tšilli ja pipra ja lasin keema tõusta. Hautasin 40 minutit madalal kuumusel. Siis lisasin punased oad (loputatud) ja hautasin veel 20 minutit. (Võib ka veel kauem hautada, kui aega on.)

Peale riputasin peotäie värsket basiilikut.

Quesadillade jaoks läks vaja:
4 tortillat
u 100 gr riivitud juustu
salsakastet (umbes pool Santa Maria purki ja sellise maitsega nagu ise soovid, meil oli laste pärast mahe kaste)

Panin ahju soojenema 200C pöördõhule. Määrisin tortillale salsakastme ning riputasin peale riivjuustu. Katsin pealt teise tortillaga.
Panin ahju umbes 5-6 minutiks, kuni juust oli vahelt sulanud.

Lasin veidi jahtuda ning hr.L lõikas terava sakilise noaga tortillad neljaks kolmnurgaks.
(Eile oli nimelt see päev, kui hr.L-l oli nugade käsitsemise meistritund :) :P)


Neljapäev, 22. märts 2012

Pippuripihvi Prantsuse retsepti järgi:)

Piinlik lugu küll, aga postitamisele tuleb Vabariigi aastapäeva õhtusöögi üks viimastest talletamist väärt osadest. Nagu kuskil juba öeldud vist sai, oli meil tookord läbivaks teemaks hoopis Prantsuse(pärane) köök. Eestimaist on juba niiiiii kaua aastaid järjest tehtud ja niigi igapäevane asi.

Steak au poivre tundus igati sobilik olema:)
Piprapihv on nii mõnegi tuttava mehe lemmikroog, ja pole nad isegi mitte soomlased. Oleme seda teinud sõpradega ja ilma sõpradeta. Seekord oli tõesti küpsusastmelt, meie maitse järgi muidugi, täpselt nii kui peab, rare' ja medium'i vahepealne. Muidugi pipart lisaksin järgmine kord vähem, sest laste jaoks oli ikkagi tiba piprane.

Retsept pärit raamatust nimega Little taste of France, mugandusi ei ole, tahtsingi teha täpselt nii nagu ette kirjutet. Ja sobis.

Vaja läks:
4 umbes 200 g tükki lihaveisefileed 
2 spl õli
3 spl musta pipart, uhmriga purustatult
40 g võid
3 spl võid
60 ml valget veini
125 ml 35% rõõska koort
soola 

Hõõrusin lihatükid mõlemalt poolt õliga kokku, pipra valasin taldrikule ja pressisin lihatükid mõlemalt poolt pipraga kokku. Sulatasin või pannil, praadisin lihatükke kuumal pannil mõlemalt poolt 2 minutit. Lisasin pannile  konjaki ja flambeersin ehk panin pannitäie põlema :) 
Peale leegi kustumist panin lihatükid kuumale taldrikule fooliumi (fooliumi läikiv pool seespool) alla serveerimist ootama. 
Pannile aga valasin veini (kui tahad vähem piprast kastet, eemalda pipar pannilt, lihatükkidelt tuleb lisapipart niigi) ja lasin keema, keetsin 1 minuti ning lisasin koore. Kuumutasin pidevalt segades 2 minutit, maitsestasin soolaga.

Serveerisin kartuli-maapirnipudruga ning salatiga röstitud tomatitest ning rohelisest salatist.
Kuna serveering toimus pidulikul vabariigi aastapäeval, siis Hr. Lind oli valinud ka kõrvale veini, eks ta ise kirjutab lähemalt:

Hr. Lind veinisoovitus nr 683
Kemendy Privatus Cabernet Sauvignon 2003

Seekordses maitsete, riikide ja pidumeeleolu virrvarris sai taas tunnistatud, et vanad tuntud maitsed toidu osas, on nagu palsam hingele. Aga seda eriti just siis, kui neid maitseid aitab kõhtu libistada vana tuntud veinimaa Ungari punavein. Prantsuspärase piprapihvi kõrvale valisin just sealt, Madjarite maalt, pärit keelekaste selliselt tootjalt nagu seda on Kemendy. Perekond, kes põlvkondade järjepidevusena on jõudnud tänasesse ja neile vägagi edukasse aega. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignon viinamarjast. Piirkond päris lõunas, Horvaatia naabruses olev Villanyi ja aastaks oli seekord 2003. Seega päris küps vein. Tumepunane värv, intensiivne, vürtsikas aroom. Maitse täis küpseid metsamarju, samuti vaarikat ja põldmarja. Hea happesuse ja küpsete tanniinidega vein.
Mulle igatahes sobis.

Egészségedre! (terviseks)

PS! Kuna lastele ei sobi piprapihv nagunii siis lastele soovitan seekord Jussi viinereid koos friikatega. Joogiks üks Miki-Hiire pildiga vahujook J Olgu siis lastel ka üks pidupäev.

PPS! Tegelikult siiski on see veinitootja Prantsusmaaga ka pisut seotud. Nimelt tema 2002 Chardonnay võitis just Prantsusmaal kuldmedali. (Chardonnay du Monde International Wine Competition) Aga see on juba hoopis teine vein ja tuleme selle veini juurde tagasi, kui sobiv toit teda nõuab.

Teisipäev, 6. märts 2012

Prantsuse sibulasupp vol 2

Kogu käesolev postitus on hr.Linnu sulest.

Kõigepealt ei saa ma mainimata jätta, et sibulasupp oma originaalsuses on üks minu lemmikutest.
 Kuid vaid siis, kui valmistusviis on õige ja ei koonerdata koostisosade arvelt.
Supp on absoluutselt parim selle Prantsuse sibulasupi retsepti järgi. Seekord serveeriti saiaks rohke basiilikuga ciabatta koos Šveitsi juustuga. Sobis.

Kuna sibulasupi kodumaaks on Prantsusmaa oli minu esimeseks valikuks Alsace´i Riesling. Kuid proovimist ootas ka üks Saksa klassikaline Riesling selliselt tootjalt nagu seda on Heinz Schneider.
Valik langes seekord „sakslase“ kasuks. Seega Prantsusmaa ja Saksamaa maavõistlus, mille tulemus ei üllatanud.
Antud veini elegantne ja puuviljane maitse rõhutas omapärasel viisil ka maitseid, mis olid supis. Mineraalsus oli tuntav kuid mitte liialt esile tõusev ja seega ka mitte häiriv. Üllatuslik aga oli magusapoolne järelmaitse.
Kokkuvõtvalt julgen kinnitada, et tegemist oli õnnestunud valikuga ja klassikaline kooslus oli seega kummutatud.

Lapsed söövad suppi ilma joogita ja karsklased võiks endale selgeks teha tõsiasja, et karskus on naudingute keelamine iseendale. J

PS Vein oli pärit Krugeri Veinipoest. Hind u 8EURi.
Ei ole tegu reklaamiga. Veinimüüjad ei tea siin kirjeldatavatest isiklikest kogemustest mitte midagi.