Koogikesed mandlitäidisega ja värskete marjadega #Kvarts40 at Viimsi kohvikutepäev

Aeg jõudis kätte.
Tänu Viimsi kohvikutepäevale tuli mulle peale tuhin jälle katsetada ja proovida ja siis ka kohvikusse selle kõigega minna.

Meie kohvik on meie pisikese kogukonna ühisüritus Viimsi kohvikutepäeva raames. Kvarts40 on kohviku nimi ja tähendab see seda, et meie majaomanikeühistu nimega Kvarts tähistab tänavu 40 juubelit.
Seega - kohviku teema on sünnipäev. Pakume sünnipäevatoite, valik koosneb tegijate endi sünnipäevatoitude klassikast. Kindlasti saab sünnipäevatoidunurga lastele, saab midagi trendikat ja saab ka ajatut klassikat. Saab ajalootunde ja selgub meie ühistu seos teletorniga :) (Vihjeks võin öelda, et seos ei seisne selles, et teletorn on meist 5 km kaugusel).
Et siis..... 1976.
Loodi meie ühistu ja alustati ehitustega.
Olin neljane.
Ei mäleta muud kui et mulle sündis 31.juulil vend. Muuseas, otse kohvikust sõidame Saarde mu venna 40.juubelile.
Ega mul ei seostu number 40 vanusega suurt midagi. Vaatasin facebookist et mis siis toimus kui ma 40 olin :) Laikisin Felix Baumgartneri mingit hüpet. Hakkasin fännama David Garretit (siiani fännan). Tegin Average Betty'le Saaremaa pannileiba :) Õige eestlase tiitli võitis Saare naine Milvi (siiamaani ajab mõnikord naerma ja saab tsiteeritud :D).

Kohvikutepäev.

Kohvikusse esimesena kvalifitseerunu: mandlitäidisega koogikesed ehk frangipane'ga täidetud tartaletid värskete marjadega. Idee kahest kohast - David Lebovitzilt ja minu ühest no name Prantsuse köögi kokaraamatust.
Tegin kahte erinevat moodi - ühele panin värsked marjad lihtsalt peale, kui koogid olid valmis ja jahtunud, teisele panin juba küpsemise ajaks sisse. Komisjon otsustas üksmeelselt, et kuigi koos marjadega küpsenud variant oli mahlasem, oli teine versioon küpsemata marjadega parem.
Seega kohvikusse läheb see parem variant.

Vaja läheb põhjaks:
1 kogus magusat muretainast. Seda siin näiteks. Sellest peaks saama 12 korvikest. Eelküpsetust ei vaja.


Täidiseks:
130 g võid
130 suhkurt
3 muna
200 g mandlijahu
näpuotsaga soola
2 tl vanillisuhkurt.

Vaarikaid ja mustsõstraid ja aprikoosimoosiPanin ahju 170C pöördõhuga sooja.
Rullisin muretaigna õhukeseks (u 2 mm) ja lõikasin vormidele sobivad kettad ja vooderdasin vormid nendega.
Vahustasin või ja suhkru. Lisasin ükshaaval munad. Enne järgmise muna lisamist pidi eelnev olema korralikult ära segatud. Siis segasin sisse mandlijahu, soola ja vanillisuhkru,
Jaotasin mandlimassi vormide vahel ära (natuke küll küpsedes kerkib, aga mitte palju).
Küpsetasin u 30 minutit (ühes retseptis oli küll 10-12 minutit, aga mul on silikoonvormid ja läks kauem. Ja kui pealt hakkas natuke liiga pruuniks minema, alandasin kuumust 160Cpöördõhuni).

Lasin jahtuda. Panin marjad peale. Pintseldasin aprikoosimoosiga üle, et ilusti läigiks (lisasin paarile supilusikale moosile natuke keevat vett, u 2 tl, segasin korralikult läbi ja kurnasin läbi sõela ja sellega siis pintseldasin.)

Korvikesed lähevad seistes paremaks, isegi 2-3 päeva hiljem on veel väga head :)

Tulge proovige meie sünnipäevaboksis Viimsi kohvikutepäeval!

Canneléd

Tervitustega Kairile, kes homme hakkab esimest korda canneléid tegema;)
Canneléd on meie pere suured sõbrad. 

Nii kui natuke maha jahtuda saavad, on otsas ja pärast kuuleb ainult suurte ja väikeste kisa ja vaidlemist, et miks ikka üks rohkem sai, kui teine. Nii see on minu pesakonna liikmetega, aga olen ka juhtunud kohtama inimesi, kellele need kas ei maitse või jätavad külmaks või siis lihtsalt ei jaga meie vaimustust. Nojah, samas olen ma neid ka siinmail kohvikus söönud ja ega ma ka ei jagaks vaimustust, kui ma arvaks, et canneléd just sellised ongi. Aga põhimõtteliselt on kõik nagunii maitse asi. 

Alguse sai nende võidukäik Eestis Nami-nami Pillest ja eks minu retseptki on ikka see üldtuntud nami-nami oma, mis kunagi sai kirjutatud ümber minu retseptivihikusse, kuhu on lisandunud aastate (eriti canneléte küpsetamise algusaastate:)) jooksul kribamisi sellest, kuidas teha või mida vältida:). St et ega otsest blogimise vajadust polekski, aga käesoleva aasta jooksul on mul tulnud juba paar korda cannelédest rääkida, siis miks ka mitte siia kirja panna.

Esimese laari kunagi tegin muffinivormis. Maitse sai ju enam-vähem kätte, vaimustust ei kohanud, aga paljutõotava lubaduse andsid. Peale seda esimest korda ostsin endale silikoonist cannelévormid. 

Metallist oleks ju muidugi etemad, aga need olid ikka sigakallid vähemalt tol ajal. 

Nüüd pole enam vaadanud... võib olla peaks... 

Aga oma silikoonvormidega olen suhteliselt sõbraks saanud (ainukesed silikoonvormid minu köögis, mitte küll esimesed, aga loodetavasti viimased!). Küpsetusaeg on pikem ja muljuda või pigistada ei tohi, kui tahad korraliku kujuga canneléid.

Vaja läheb:

5 dl piima

25 g võid

225 g suhkrut 

125 g jahu

2 muna ja 2 munakollast

2 tl vanilliekstrakti

1 (kuhjaga:)) spl valget rummi 

Kuumutan piima ja või peaaegu keemiseni. Hõõrun munad ja munakollased suhkruga kergelt vahule (lugesin kuskilt, et originaalis Prantsusmaal kasutatakse tuhksuhkurt, peaks kunagi proovima), segan sisse jahu ja seejärel niristan sinna sisse peene joaga kuuma piima-võisegu, samal ajal munasegu korralikult segades. Siinkohal kasutan peaaegu alati mõne saadaval oleva pereliikme abi (õpitud abitus, tean-tean), nemad siis niristavad ja mina segan. 

Kui segu on natuke jahtunud, lisan rummi ja vanilliekstrakti. NB! Segu peabki jääma nii vedel, pole vaja kahtlema hakata!

Ja siis läheb ta kile all külmkappi seisma. 24-36 tundi (maksimum nami-nami sõnul 48 tundi).

Siis ahi sooja, 180C pöördõhku. Ootan, kuni ka "päris"termomeeter näitab, et ahjus on 180C (st et minu ahi näiteks valetab hirmus palju, piiksub juba valmisolekut siis kui tegelikult on alles mitukümmend ja rohkemgi kraadi vähem).

Segan taigna läbi ja jagan vormide vahel võimalikult võrdselt ära (vajadusel olen lusikaga veel pärast ümber tõstnud:). Panen ahjuplaadile (kuigi nami-nami foorumis soovitatakse resti, siis minu ahju puhul toimib plaat paremini). Küpsetan 60 minutit, ilma ust avamata ja ei lase end häirida sellest, et pealt juba tumepruun on, see ei ole kõrbemine. Kuskil 20-30 minuti peal juba istun ahju ees ja jälgin kuidas nad vormist välja ronivad ja sinna tagasi vajuvad. Kuigi alati on ka üks jonnakas hulgas, kes ronib viltu välja ja tagasi ei taha minna (kuna silikoonvorm on pehme, siis vorm ise võib ka vabalt kergelt viltu toetuda plaadile, mitte et cannelél endal midagi viga oleks).

Kui siis canneléd piisavalt valmis minu silma jaoks, st võimalikult tumepruunid pealt ja kindel tund möödas (metallvormi õnnelikel omanikel muidugi tundi ei lähe), tõstan plaadi välja ja jätan jahtuma. Natukese aja pärast keeran vormi tagurpidi ja siis nad potsatavad väga lihtsalt ise sealt välja. Igasugune muljumine ja kohe ahjusoojalt väljavõtmine on kuju ära rikkunud, muljumisjäljed tagasi ei lähe. 

Leigelt ja jahtunult on head. Järgmise päevani pole neid kunagi jätkunud, aga arvestades kohvikus proovituid, seismisilmingutega eksemplare, siis ma pigem neid mitmeks päevaks ette ei teeks.

Rannakarbid, kõige tavalisemad

Viimasel ajal ei ole eriti rannakarpidega enam mänginud ja katsetanud, vaid teeme kõige tavalisemaid moules mariniere'e valge veiniga (kuigi jätkuvalt on minu lemmikuks rannakarbid ananassikarrikastmes).

Vaja läheb:
kott karpe
2 spl võid
2 hakitud küüslauguküünt (suurt)
1 hakitud keskmine sibul
kolmandik pudelit valget kuiva veini
1 loorberileht
1 dl rõõska koort
soola-pipart


Pesen rannakarbid väga korralikult läbi. Kõik avanenud karbid, mis koputamisega ei sulgu, viskan minema.
Sulatan suures potis või ja kuumutan madalal kuumusel sibulat ja küüslauku nii umbes 5 minutit.
Valan veini potti. Lisan loorberi. Ajan kõrgel kuumusel keema. Lisan rannakarbid ja katan poti kaanega.
Keedan kõrgel kuumusel neli minutit. Raputan potti aeg-ajalt.
Kurnan karbid sõelale nõrguma (katan sõela kaanega, et karbid väga maha ei jahtuks), kastme panen aga uuesti keema. Redutseerin kastme poole võrra, lisan rõõsa koore, maitsestan soola ja pipraga.
Valan karbid serveerimiskaussi ning kallan kastme peale. NB Avanemata karbid nokin välja!
Kõrvale ciabattat, et kõiki kastmeriismeid kätte saada.
Veiniks kõrvale näiteks üks Loire'i oru cremant'.

Retsepti võtsin nami-namist kunagi, kui esimest korda tegin.

Saia asemel keeks oliivide, pune ja tüümianiga.

Alustama peab sellest, et hr. Linnul oli sünnipäev. Tore päev muidugi oli, aga ega me sellest erilist numbrit ei teinud. Tõesuse huvides peab muidugi lisama, et meie ja meie lähikondsete sugulaste sünnipäevad on nagunii kõik juulikuus ning kui juuli algusest juuli keskpaigani on iga päev kellegi lähedase sünnipäev ja kohe peale hr.Linnu tähtsat päeva on meie lapsukese sündimise päev, mis tema praegust vanust arvestades, nõuab rohkem tähelepanu, siis lihtsalt pole alati kreatiivsust kõigile vahvaid surpriise valmistada.
Aga tööl tuleb ikkagi kaaslastele head paremat pakkuda. Hr.Lind tellis enda tööle minult maasika-toorjuustu-vahukoore rulli ja värsket salatit (praetud kitsejuustu halloumiga, mis on lihtsalt nii hea, et selle kirjeldamiseks ma sõnu hetkel ei leia, kui pärast leian, kirjutan selle koha üle). Lisaks tegin basiiliku, päikesekuivatet tomatite ja küüslauguga segatud toorjuustu (st ise ei teinud juustu, vaid segasin maitsestamata toorjuustu sisse eelpoolnimetatud asjad) ning algul mõtlesin ciabattat kõrvale teha, aga laiskus sai võitu ja tegin kõrvale hoopis saia oliividega (mitte pärmitaignast vaid küpsetuspulbriga kergitet taignast.)
Olen seda keeksi juba päris pikalt teinud ja viimasel ajal kasutan värskeid ürte ja Portugali Santa Vitoria ülihead ja testivõitjat oliivõli (Tallinnas saab seda Sadama turult, Portugali poest), maitseb kuidagi eriliselt hea :) . Algne retsept ise pärineb Postimehe nädalalõpu lisast ja Prantsuse suursaadiku abikaasa sulest.

Vaja läks:
3 muna
soola-pipart
1 suur spl tüümiani (kuivatatuna vähem u 1 tl)
1 suur spl oreganot (kuivatatuna vähem, u 1 tl)
1 dl piima
1 dl oliivõli
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g oliive (tükeldatuna)

Kloppisin munad lahti, lisasin maitseained, piima ja õli. Segasin kuivained kokku ning sõelusin munasegusse.
Segasin kergelt läbi ja lisasinoliivid.
Valasin taigna küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi.
Ahju olin enne juba 175C pöördõhu peale pannud soojenema ja panin vormi ahju. Alandasin temperatuuri 130C pöördõhule ning küpsetasin 50 minutit (kuni tikk puhtaks jäi).

Enne söömist võiks natuke maha jahtuda, on parem lõigata.

Pippuripihvi Prantsuse retsepti järgi:)

Piinlik lugu küll, aga postitamisele tuleb Vabariigi aastapäeva õhtusöögi üks viimastest talletamist väärt osadest. Nagu kuskil juba öeldud vist sai, oli meil tookord läbivaks teemaks hoopis Prantsuse(pärane) köök. Eestimaist on juba niiiiii kaua aastaid järjest tehtud ja niigi igapäevane asi.

Steak au poivre tundus igati sobilik olema:)

Piprapihv on nii mõnegi tuttava mehe lemmikroog, ja pole nad isegi mitte soomlased. Oleme seda teinud sõpradega ja ilma sõpradeta. Seekord oli tõesti küpsusastmelt, meie maitse järgi muidugi, täpselt nii kui peab, rare' ja medium'i vahepealne. Muidugi pipart lisaksin järgmine kord vähem, sest laste jaoks oli ikkagi tiba piprane.

Retsept pärit raamatust nimega Little taste of France, mugandusi ei ole, tahtsingi teha täpselt nii nagu ette kirjutet. Ja sobis.

Vaja läks:

4 umbes 200 g tükki lihaveisefileed 

2 spl õli

3 spl musta pipart, uhmriga purustatult

40 g võid

3 spl võid

60 ml valget veini

125 ml 35% rõõska koort

soola 

Hõõrusin lihatükid mõlemalt poolt õliga kokku, pipra valasin taldrikule ja pressisin lihatükid mõlemalt poolt pipraga kokku. Sulatasin või pannil, praadisin lihatükke kuumal pannil mõlemalt poolt 2 minutit. Lisasin pannile  konjaki ja flambeersin ehk panin pannitäie põlema :) 

Peale leegi kustumist panin lihatükid kuumale taldrikule fooliumi (fooliumi läikiv pool seespool) alla serveerimist ootama. 

Pannile aga valasin veini (kui tahad vähem piprast kastet, eemalda pipar pannilt, lihatükkidelt tuleb lisapipart niigi) ja lasin keema, keetsin 1 minuti ning lisasin koore. Kuumutasin pidevalt segades 2 minutit, maitsestasin soolaga.

Serveerisin kartuli-maapirnipudruga ning salatiga röstitud tomatitest ning rohelisest salatist.

Kuna serveering toimus pidulikul vabariigi aastapäeval, siis Hr. Lind oli valinud ka kõrvale veini, eks ta ise kirjutab lähemalt:

Hr. Lind veinisoovitus nr 683

Kemendy Privatus Cabernet Sauvignon 2003

Seekordses maitsete, riikide ja pidumeeleolu virrvarris sai taas tunnistatud, et vanad tuntud maitsed toidu osas, on nagu palsam hingele. Aga seda eriti just siis, kui neid maitseid aitab kõhtu libistada vana tuntud veinimaa Ungari punavein. Prantsuspärase piprapihvi kõrvale valisin just sealt, Madjarite maalt, pärit keelekaste selliselt tootjalt nagu seda on Kemendy. Perekond, kes põlvkondade järjepidevusena on jõudnud tänasesse ja neile vägagi edukasse aega. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignon viinamarjast. Piirkond päris lõunas, Horvaatia naabruses olev Villanyi ja aastaks oli seekord 2003. Seega päris küps vein. Tumepunane värv, intensiivne, vürtsikas aroom. Maitse täis küpseid metsamarju, samuti vaarikat ja põldmarja. Hea happesuse ja küpsete tanniinidega vein.

Mulle igatahes sobis.

Egészségedre! (terviseks)

PS! Kuna lastele ei sobi piprapihv nagunii siis lastele soovitan seekord Jussi viinereid koos friikatega. Joogiks üks Miki-Hiire pildiga vahujook J Olgu siis lastel ka üks pidupäev.

PPS! Tegelikult siiski on see veinitootja Prantsusmaaga ka pisut seotud. Nimelt tema 2002 Chardonnay võitis just Prantsusmaal kuldmedali. (Chardonnay du Monde International Wine Competition) Aga see on juba hoopis teine vein ja tuleme selle veini juurde tagasi, kui sobiv toit teda nõuab.

Prantsuse sibulasupp vol 2

Kogu käesolev postitus on hr.Linnu sulest.

Kõigepealt ei saa ma mainimata jätta, et sibulasupp oma originaalsuses on üks minu lemmikutest.

 Kuid vaid siis, kui valmistusviis on õige ja ei koonerdata koostisosade arvelt.
Supp on absoluutselt parim selle Prantsuse sibulasupi retsepti järgi. Seekord serveeriti saiaks rohke basiilikuga ciabatta koos Šveitsi juustuga. Sobis.

Kuna sibulasupi kodumaaks on Prantsusmaa oli minu esimeseks valikuks Alsace´i Riesling. Kuid proovimist ootas ka üks Saksa klassikaline Riesling selliselt tootjalt nagu seda on Heinz Schneider.

Valik langes seekord „sakslase“ kasuks. Seega Prantsusmaa ja Saksamaa maavõistlus, mille tulemus ei üllatanud.

Antud veini elegantne ja puuviljane maitse rõhutas omapärasel viisil ka maitseid, mis olid supis. Mineraalsus oli tuntav kuid mitte liialt esile tõusev ja seega ka mitte häiriv. Üllatuslik aga oli magusapoolne järelmaitse.

Kokkuvõtvalt julgen kinnitada, et tegemist oli õnnestunud valikuga ja klassikaline kooslus oli seega kummutatud.

Lapsed söövad suppi ilma joogita ja karsklased võiks endale selgeks teha tõsiasja, et karskus on naudingute keelamine iseendale. J

PS Vein oli pärit Krugeri Veinipoest. Hind u 8EURi.

Ei ole tegu reklaamiga. Veinimüüjad ei tea siin kirjeldatavatest isiklikest kogemustest mitte midagi.

Punase sibula ja tomati fougasse

Jõulud küll lähenevad ja eks jõuluköök töötab ka peaaegu täiskiirusel, aga uusi jõuluretsepte ei olegi katsetanud. Me läheme jõuludeks sel aastal hr.Linnu emakoju ja seal kokkasid nii palju ja kõik tahavad oma oskusi näidata, nii et minul polegi vaja miskit jõululauda planeerida. Inglise puuviljakeeks ja jõulupuding on minu poolt, need on ammu valmis ja laagerduvad. Kui söömiseks läheb, eks siis näha ole, kas pudingutegu veel kunagi ette võtan.

Aga ühel reedeõhtul oli meil siin linnupesas punase veini ja juustu õhtu. Saiaks tegin imekauni ;)mimoosilehekujulise fougasse (algretsept GF-st).
Fougasse on prantsuse, õigemini Provance'i, versioon itaallaste focacciast. Ajaloost niipalju, et vanasti küpsetati focacciat või fougasse't (hogaza Hispaanias, fogassa Kataloonias või pogača Balkanimaades) sellepärast, et aimu saada puudega köetava ahju temperatuurist, ehk siis lapikleiva küpsemiskiiruse järgi hinnati ahju soojust enne kui pärisleivad ahju läksid.

2 mimoosilehekujulise fougasse' tegemiseks läks vaja:
400 g nisujahu
100 g durumnisujahu
1 kotike kuivpärmi
2 tl soola
1 tl suhkurt
350 ml sooja vett
2 spl oliivõli

2 punast sibulat
1 spl oliivõli

päikesekuivatatud tomateid (umbes kümmekond, vastavalt soovile)

rosmariini
Maldoni meresoolahelbeid

Segasin kuivained kokku, lisasin sooja vee ja õli ning sõtkusin taigna. Lasin kerkida umbes tunnikese, kuni taigen oli umbes kahekordne.
Viilutasin sibula peeneks ja praadisin oliivõlis.
Sõtkusin taignasse praetud sibula ja näpuotsaga (võib ka rohkem muidugi;)) rosmariini.
Jagasin taigna kaheks ja rullisin u 2 cm paksused lehekujulised latakad ja tõstsin  küpsetuspaberiga ahjuplaadile. Lõikasin sisse leherootsud (venitasin auke ka veidi lahtisemaks), panin peale päikesekuivatatud tomatid, rosmariini ja meresoolahelbed.
Lasin veel u 15 minutit kerkida ja küpsetasin 220C pöördõhus u 15 minutit. (Traditsioonilise veekausi asemel pritsisin paar sortsu vett ahjupõrandalet veepritsist poole küpsemise ajal. )

Kohe, st jahtunult, süües oli väga hea. Järgmiseks päevaks pole mõtet jätta!

Originaalretseptis kasutati kirsstomateid. Kindlasti on ka nendega väga hea, tomatihooajal proovin järele.

Aastapäeva tort

Sel aastal mul üle mitmeteistkümne aasta selline vabariigi aastapäev, kus pidulikku õhtusööki ei ole ja ei tule ka :((((((( Olen jätkuvalt lastega ja nemad keeldusid igasugu põnevamatest piduroogadest. Aga koogita muidugi ei saa ja lisaks veel Nami-nami võistlus :P. Plaanisin juba mõttes ammu, et vabariigi aastapäevaks teen kolmevärvilise biskviidiga ja/või beseedega sinimustvalget torti ja igasugu muid toredaid mõtteid lipsas peast läbi.

Aga pühapäevast saadik hakkas isutama tarte au chocolate järele (see nimelt minu vaieldamatu ja ületamatu lemmikkook ja ma mõtlen seda tõsiselt :)). Ja otsustatud ta saigi, las sinised beseed ja kamajogurtitarretised ja muud ideed jäägu järgmisesse aastasse. Torti sõime vanillikreemiga. See sinine lind on pääsuke ja vanima Linnulapse kätetöö, algses kuvandis sellist täiendust ei olnud ;)
Ja siis sattusime hoogu martsipanimaalingute ja kujude ja lilledega. Ainuke mida pildile õnnestus püüda, oli Muumide Piripiiga, vanima Linnulapse ja minu ühine kätetöö :D Une-Mati oli minu lemmikkuju, aga selle sõi väikseim Linnupojuke salaja käbedalt ära. Neil väikestel kätel on turbomootor küljes :S, nii kiiresti jõuavad kõike ja see kahe-aastase jonnihoogude sagedus tahab juba mõistust peast viia :(
Aga juba homme poodi uue martsipani järele (ise veel ei tee martsipani, pole millegagi mandleid jahvatada) ja siis uued kujud ja kaunistused :D

Tuulerõngas (paris-brest)

Tuulerõngas selle retsepti järgi, mida nüd kirjutama hakkan, on väga maitsev! Tegin seda juba tükk aega tagasi Nami-nami kooskokkamise käigus. Kirja ei pannud, sest kuigi maitse rõngal oli väga hea, siis kaubanduslik välimus jättis soovida. Plaanisin uuesti teha ja siis kirja panna.

Nüüd aga naeratas mulle õnn ja ma sain kooskokkamise-kingituseks suure ja uhke kokaraamatu ja tundub tore tuulerõngajutt kohe kirja panna.

Retsept on päris raamatust nimega Little taste of France.

Keedutaigen on nende põhiretsepti järgi:

150 g võid

220 g jahu (sõelutud kaks korda)

natuke soola

7 muna

1 spl suhkrut

määrimiseks muna ja pealeriputamiseks mandleid ja tuhksuhkurt.

Sulatasin või 375 ml vees ja ajasin keema, lisasin korraga kõik jahu ja keetsin ning mikserdasin, kuni moodustus ilus läikiv pall, mis löi poti küljest lahti.

Lasin sel pallil mõni minut jahtuda ning seejärel lisasin munad, ükshaaval ja peale iga muna mikserdasin taigna siledaks.

Viimasena lisasin suhkru.

Taigna panin külmkappi 2 päevaks seisma! (mitte kuskil mujal ei ole ma sellist asja kohanud, et keedutaigen enne seisma peaks?)

Tuulerõnga täidiseks sai keedukreem:

6 munakollast

125 g suhkrut

30 g maisitärklist

10 g jahu

560 ml piima

1 vanillikaun

15 g võid

Mikserdasin munakollased ja pool suhkurt ilusaks heledaks vahuks ja segasin sisse maisijahu ja jahu. Piima, vanillikauna ja ülejäänud suhkru panin potti ja lasin vaikselt kuumeneda, enne keemahakkamist lisasin aeglase, peenikese joana munakollasevaht, ise vispeldasin katkematult. Kuumutasin segu 2 minutit pidevalt vispeldades nign lisasin või. Valasin kreemi puhtasse kaussi, panin kile peale ja külmkappi 2 päevaks seisma! (Jälle! ei oskagi midagi arvata, raamat käsib nii.)

Pralinee:

90 g suhkrut

90 g mandlilaaste

Keetisn suhkru 125 ml veega tumekuldseks siirupiks. Kiiresti lisasin mandlilaastud, segasin ja valasin segu küpsetuspaberile. Lasin täielikult jahtuda. Siis purustasin peenikeseks ja lisasin keedukreemile.

Rõnga küpsetamiseks kõigepealt joonistasin küpsetuspaberile 20 cm läbimõõduga rõnga ja kondiitripritsiga pritsisin rõngale taigna, teise rõnga pritsisin sissepoole ja edasi nende peale, kuni taigen otsa sai. Määrisin rõnga pealt munaga ja riputasin peale mandlilaaste.

Ahi oli soojendatud 200C peale, küpsetasin rõngast kõigepealt 25 minuti, siis alandasin kuumuse 180C-le ja küpsetasin veel 25 minutit. Võtsin rõnga kohe!!! ahjust välja, panin restile ja lõikasin kohe rõnga lahti/pooleks. Retsepti järgi tuli küpsemata taigen rõnga seest välja kaapida, aga minu rõngas seda eriti ei olnudki.

Kui rõngas oli jahtunud, täitsin pralinee-keedukreemiga, panin kaane peale ja riputasin tuhksuhkruga üle.

Väga mõnus magus suutäis :D

Prantsuse sibulasupp

Enne kuulsa supi keetma hakkamist otsisin välja ja tudeerisin läbi suure hulga sibulasupi retsepte. Oma supi keetsin kokku erinevatest retseptidest pärit ideede ja koostisainetega. Bagueti tegin ka kõrvale, aga järgmine kord proovin mõnd muud retsetpi.


Supiks läks vaja:

8 keskmist/suuremat sibulat
2 tl pruuni suhkurt
2 küüslauguküünt
Oliivõli
Veiselihapuljongit 1 liiter
1 dl šerrit


Baguetti ja juustu (Gruyere't ei olnud poes, asendasin šveitsi juustuga)



Viilutasin sibula ja panin pruunistuma, lisasin peeneks hakitud küüslaugu. Pruunistasin algul kõrgemal kuumusel ja kui sibulaääred hakkasid pruunimaks muutuma, alandasin kuumuse võimalikult madalaks. Hautasin umbes 30 minutit. Lisasin šerri, hautasin paar minutit ja lisasin puljongi. Keetsin veel umbes 30 minutit. Samal ajal röstisin bagueti viilud krõbedaks ja ajasin grilli kuumaks.

Tõstsin suppi kaussidesse, peale baguetiviilud ja riivitud juust. Supikausid panin grilli alla ja hoidsin kuni juust kaunilt mullitas.

Väga maitsev supp!!!

Tarte tatin

Olen alati arvanud, et tagurpidi kookide tegemine on on rist ja viletsus, et neid ei saa vormist kätte jnejne. Ja pean tunnistama, et ma ei ole ka kunagi ühtegi tarte tatin'i enne söönud:S Alati on kohvikus midagi ahvatlevamat menüüs olnud :)
Nüüd siis naabrinaine andis ämbritäie õunu (meil endal on sel aastal täpselt kaks õuna kõikidel puudel kokku).
Proovisin siis tarte tatin'i tegemise ära. Retsepti võtsin seekord kokaraamatust nimega "A little taste of France", mille mulle kinkisid meie prantslastest külalised.
Retsepti kogused on mõeldud 25 cm vormi jaoks, mis on suht kõrge. Minu 25 cm vorm jäi natuke madalaks, rasva pritsis hullult ahjupõrandale, aga see oli ainuke vorm, mis mul ka pliidil töötab.
Kattesse ehk põhja läheb vaja:
1,5 kilo õunu (dessert apples)
70 g võid
185 g suhkrut (peenikest)
Taignaks:
220 g jahu
natuke soola
150 g võid
1 muna kollane

Koorisin ja tükeldasin õunad (tükeldasin neljaks). Panin suhkru ja või koogivormi ja kuumutasin pliidil niikaua, kuniks suhkur ja või olid üheks sulanud. Laotasin õunaveerandid ilusti tihedalt pannile, nii et tühje kohti ei jäänud. Kuumutasin õuna-või-suhkrusegu madalal kuumusel (mul oli kuumuseks 4 ja vahepeal ka 5) 35-40 minutit, kuni õunad on pehmed ja karamell kergelt pruunistunud ja liigne vedelik aurustunud.
Tegin valmis taigna - segasin jahu ja soola, tükeldasin või jahusse ja lisasin muna. Hekseldasin noaga, kuni taigen hakkas segunema. Kätega sõtkusin taigna kokku ja vormisin palliks. Panin palli 30 minutiks külmkappi seisma.
Siis rullisin taigna u 3 mm paksuseks ja koogivormi suuruseks. Katsin õunad taignaga, trimmisin ääred ilusaks (nii et kõik kaetud oleks) ja lükkasin ääred tagasi koogi peale.
Küpsetasin 190C (pöördõhuga) juures 25-30 minutit, kuniks kate oli ilusti kuldne. Lasin 5 minutit jahtuda ja pööra kook ümber (NB! Aita enne noaga koogiääred vormi küljest lahti!).
Serveerisin soojalt vahukoorega (võib ka jäätisega).
Vanimale Linnulapsele meeldis väga! Mulle meeldis kah väga. Teised ei proovinud. Aga väga kiiresti sai otsa!