Tallekeeled lõpuks ka minu köögis;)

See oli talve lõpp, kui tallekeeled oli popp teema toidublogijate hulgas. Siis ma sellega veel kaasa ei läinud, kuigi õigem oleks öelda, et tegudes ei läinud kaasa, aga mõtetes olin juba sõrme andnud ning esitanud emale tellimuse, et kui tallekeeled saadaval, siis võtku mulle ka. Nüüd siis pea pool aastat hiljem ema tõi mulle kilokese.

Kuidagi patt tundus nii pisikesi keelekesi keeta ja süüa, aga pragmaatikuna ja karnivoorina tuleb tõdeda, et elu on elu ja mis vahet seal enam, kas kints või keel. Ja tuleb tunnistada, et maitsesid tõesti hõrgult!

Ma olen keelefänn olnud terve oma elu. Keel (muidugi tavaline veisekeel, tallekeel on uus trend meie jaoks:))on alati mul seostunud suurte pidustustega ja lookas pulma-/juubelilaudadega, see tundub, kui üks haruldane delikatess, mille keetmine on aeganõudev ja mida ainult pidupäeval saab.  Seekord siis olime ära teeninud erilise koduse pidupäeva kõige tavalisemal argiõhtul.

Keetsin siis keeled:

1 kilo keeli

vett (niipalju, et keeled oleks kaetud ja natuke rohkemgi)

piprateri kümmekond

paar loorberilehte

kolm-neli tera vürtspipart

tilli (nt üks õisik)

0,5 spl meresoola

kaks porgandit

suur sibul

Lasin veel ja keeltel kiirel tulel  keema tõusta, riisusin vahu ja keerasin tule madalaks. Panin potti maitseained ja sibula-porgandi (mõlemad neljaks lõigatud)

Keetsin (ilma kaaneta) umbes 50-60 minutit, kuni keeled olid noaga katsudes pehmed.

Valasin keeduvee minema, lasin jahtuda ja koorisin valge kihi maha.

Viilutasin keeled, segasin salatilehtedega, kõrvale tegin peedi-toorjuustukreemi (karp toorjuustu, kuhu segasin sisse riivitud peeti umbes 100 grammi, küüslauku ja tilli, maitseks pipart ja mädarõigast).

Sõime niisama eelroaks, keeratuna salatilehte ja määrituna peedikreemiga. Jäägid olid ideaalseks  võileivakatteks järgmisel hommikul.

Tallekints, aeglaselt küpsetatud

Täiesti ootamatult ja äraütlemata meeldiva üllatusena sain tallekintsu (ja paar kilo ribi ka:)), Vormsil kasvatatud ja puha. Suured tänud kasvatajatele ja kui järgmine kord jälle lammast üle jääb, siis palun pakkuge jälle :).

Ribi küpsetasin köögiviljapadjal rohke küüslaugu ja rosmariiniga, valades seda aeg-ajalt üle sortsu punase veiniga ja praeleemega. Oi, kui hea oli!

Kintsuga võtsin suuremalt hoogu ja esimesele päeval kui peale jõulu jälle rahulikult kodus saime toimetada, võtsin kintsuküpsetamise ette. Algidee ja küpsetamiseajad tulid nami-nami värskest kokaraamatust (just nimelt raamatust, mitte internetist, sest noorhärra Lind on IT-guru ja see pole esimene kord, kui peale tema arvuti parendusi-täiendusi meil terve maja internetita ja/või telekapildita on :D)

Torkasin kintsu augud pika peenikese terava noaga, toppisin sisse küüslauku ja rosmariini, määrisin kintsu sisse meresoola ja pipraga. Panin kintsu kõige suuremale ahjupannile, mis mul kodus oli ja valasin pannipõhja suure klaasitäie punast veini ja sama palju vett.

Küpsetasin algul 200C pöördõhu juures 15 minutit ja siis 110C pöördõhu juures 4,5 tundi. Umbes iga poole tunni tagant kastsin liha pealt leemega pannipõhjalt. Ühe korra valasin sortsu veini ka juurde.

Peale küpsemist mässisin liha fooliumisse ja lasin veel pool tundi taheneda.
Tagasihoidlikult öeldes oli tallekints väga hea :)
Kõrvale tegid lapsed selliseid kartuleid:) Pr.Hulda koorib ja viilutab meil nüüd kartulied ja õunu :D