Pühapäev, 16. detsember 2012

Sai, jälle Rootsist:)

Bergis e mooniseemnetega Rootsi sai tuli minuni nami-namist. 
Polnud sellisest suurt midagi kuulnud, kuigi ilmselt näinud olen küll ja söönud ka, teadmata, et bergist söön:) 
Siin kohe kirja pandava retsepti järgi tehtud bergis maitseb täpselt nagu Rootsi saiad ikka, natuke tihked ja mitte nii õhulised, kui Bertinet' surematute retseptide järgi sõtkutet saiad. 
Aga ikkagi väga mõnus ja maitsev ja ei kuku maitsva saiakatte raskuse all katki ;) (Asi mis on minuga ühes kiidetud Itaalia-pärases söögikohas juhtunud - kukkus bruschetta kate läbi saia mulle sülle (mul oli seljas valge kleit :P) 
Selle saiaga seda juba ei juhtuks:)

Vaja läks:
25 g pärmi
5 dl käesooja piima
2 tl soola
2 spl õli
700 g jahu
määrmiseks muna ja pealeriputamiseks mooniseemneid

Lahustasin pärmi käesoojas piimas, lisasin soola ja õli ning jahu (umbes 50 g jahu jätsin pärastiseks). Sõtkusin taigna ühtlaseks ja panin kerkima sooja kohta (mul on selleks soojaks kohaks keskkütte ruum ning kõik taignad kerkivad seal ära maksimum tunniga või ka kiiremini).

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, valasin ta kausist jahuga kaetud lauale ja sõtkusin veel korralikult läbi. Panin rusikasuuruse tüki kõrvale ja vormisin taignast ilusa saia. Rusikasuurusest tükist voolisin kolm riba ja punusin patsiks, mille panin saiale peale. Lasin veel kerkida 45 minutit, pintseldasin munaga ja riputasin peale mooniseemned.

Küpsetasin 200 C pöördõhuga ahjus 30 minutit, kuni sai oli kuldne.
Jahutasin ilma rätikuga katmata, et koorik kenasti krõbedaks jääks.
Säilis kenasti mitu päeva värskena ja söödavana.



Pühapäev, 2. detsember 2012

Vana mehe kiusatus ehk heeringa-munasalat Rootsi-päraselt

Kaks aastat tagasi käisime sõbra juubelil åkers-Styckebruki (vabandust väiketähe pärast,aga ma ei suuda leida oma inglisekeelse klaviatuuri sümbolitest suurt Rootsi ooo-d) nimelises linnas Rootsis. Sõime seal väga head eelrooga heeringasalatiga, mille kohta juubilar ütles, et see olla "gamla män frestelse" ehk "old men temptation".
Otsisin vasteid hiljem, samanimelist salatit guugeldades ei leidnud ja aeg tegi unustuste näol oma töö, siis aga poolteist aastat hiljem pani nami-nami armas perenaine Pille namisse üles gubbröra retsepti. Läks veel pool aastat, millest tegelikult enamiku aega olid mul ka koostisained kodus juba olemas (nagu näiteks fransk löksill ja Kalles kaviar). Aga tegemiseks läks alles eile.


Kommentaariks seda, et maitseb väga hästi, aga järgmine kord kasutan "päris" kalamarja, näiteks siiamarja. Kalles kaviar ei ole asenduseks kõige parem. Maitset ei riku, aga see mõnus kalamarjaefekt jääb ära.

Retsepti juurde. Vaja läks:
6 keedetud muna
200 g magusas marinaadis heeringat (Abba fransk löksill oli mul)
4 spl kalamarja (või äärmise häda korral Kalles kaviari)
1 väike punane sibul
1 dl hapukoort
peotäis tilli
soola (vajadusel) ja pipart

Riivisin keedetud muna. Hakkisin heeringa ja sibula väga peeneks. Segasin kõik ained omavahel kokku. Maitsestasin soola-pipraga.

Leiva peal on maitse kenam, kui saia peal. Jag tycker det smakar mycket bra ;)

Pühapäev, 4. november 2012

Minu uus koogivorm


Sain uue koogivormi. 
Toidumessilt toodi. 
Idee oli huvitav. 
Katsetasin. 
Jäin rahule. 
Soolaste suupistetena lööks selle vormiga tehtud ampsud ilmselt igal pidulaual laineid. Aga magusatega on palju katsetamistväärt:)
Minu tänusõnad lähevad Ungari poistele ja www.zilatortaforma.hu'le :) If you ever happen to read this, I really appriciate this gift. Thank you and köszönöm :)

Käesolev esimene katsetus on mooniseemnekeeksi taignast tehtud keeks. 
Aukude põhja panin mustsõstramoosi. 
Peale kreemiks on maasikamaitseline kohupiimapasta (200gr) vahukoorega (2 dl) ja tuhksuhkruga (3 spl).

Siin pildil ootavad augud täitmist:)

Vol 3334:

Teisipäev, 23. oktoober 2012

Tiigerkrevetid suhkrusiirupis



Šerriga tiigerkrevetid olid väga head. 
Neid siin kiideti nami-namis väga. 
Proovisime, väikeste mugandustega.
Kiitsime väga heaks. 
Kokkuvõtteks - palju toredaid retsepte ja siin üks neist:

vaja läks 500 g tiigerkrevette
oliivõli 2 spl
suhkrusiirupit 2 spl (kas siis hele valmissiirup või keeda ise 1 dl veest ja 1 dl suhkrust)
2 väikest, aga teravat tšillikauna
5 suurt küüslauguküünt
pipart ja soola (u 1 tl mõlemat)
peotäis värsket koriandrit 

Hakkisin tšilli ja küüslaugu peeneks ja praadisin juba eelnevalt kuumaks aetud oliivõlis umbes pool minutit.
Lisasin krevetid ja soola-pipra, praadisin ühe minuti, kuni krevetid hakkavad roosakaks tõmbuma ja lisasin siirupi. Praadisin veel 1 minuti ja valmis ta oligi.
Panin krevetid koos kastmega liuale ja puistasin peale koriandri.

Kõrvale tuleb muidugi ka juua midagi, kuid hr.Linnul pole praegu aega juttu kirjutada, küsige Toidumessil tema käest live'is, kui huvi on:)


Pühapäev, 21. oktoober 2012

Pikkpoiss suvikõrvitsa ja hakklihaga

Kotletide praadimine ei ole just mu lemmiktegevus. Lihtsam on pikkpoissi teha või veel lihtsam on  kogu kupatus keeksivormi panna ja siis rahumeeli lasta sel ahjus küpseda.
Nii et ega siin retseptis miskit erilist ei ole, tavapärane kotletitaigen suvikõrvitsaga, seekord vähe rohkema suvikõrvitsaga.
Vaja läks:
400 g hakkliha
2 keskmist suvikõrvitsat riivituna ja nõrutatuna
2 muna
1 dl hapukoort
1 dl riivsaia (kui liiga vedel taigen on, siis rohkem)
soola-pipart
1-2 suurt küüslauguküünt
peale soovi korral riivitud juustu

Segasin ained omavahel, panin taigna kahte 15 cm keeksivormi, mis olid küpsetuspaberiga vooderdatud ning küpsetasin algul 250C pöördõhu juures 10 minutit ja siis 1 tund 160C pöördõhuga. Umbes 10 minutit enne lõppu, riputasin peale riivjuustu.
Lasin fooliumi all rahuneda pool tundi ja valmis ta oligi.
Külm küüslaugu-kurgikaste on kõrvale väga mõnus.


Kolmapäev, 3. oktoober 2012

Kohupiima-toorjuustu õunakook

Vol 3 Viimsi taluturu õunapäevalt.
 
(foto by Vernanda)

Retsept on  oodanud oma aega minu käes umbes aastakese. Niipalju on aega möödas sellest, kui minu armas töökaaslane selle mulle saatis ja kiitis kui nende pere uut lemmikkooki. Ilmselt oleks ta veel oma aega oodanud, kui mu algselt plaanitud plaanid oleks teostunud. Nimelt tahtsin ma  kolmandaks koogiks õunapäevale teha kreeka pähkli-õunakooki toorjuustukreemiga ja õnneks sai enne tehtud proovikook. No ei olnud midagi head, leebelt öeldes. Nii et oli vaja kiiresti üks uus idee leida.
Õnnelik valik oli see toorjuustu-kohupiimaplaadikook. Aus ja hea. Ise sain küll maitsta natuke ääri ainult, aga kuna mu pisim laps ostis endale kohvikust seda kooki ja sõi ära ka, siis ilmselt pidi olema hea.:)
Algretseptiga võrreldes muutsin natuke täidise koguseid, kohupiima vähemaks ja juustu rohkemaks ning taignapuru asemel raputasin peale suhkrukristalle ja tuhksuhkrut.

Vaja läks põhja sisse:
200 g võid
2,5 dl suhkrut
2 munakollast
400 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
0,5 dl õunamahla

Kattesse läks vaja:
5 keskmisest suuremat haput õuna (proua Huldaga villutatud;))
200 g kohupiima
300 g toorjuustu
2 dl suhkurt
2 muna
2 munavalget
3 spl kartulijahu
2 tl õunamahla
3 tl vanillishkrut

Vahustasin või ja suhkru, lisasin ükshaaval munakollased samal ajal edasi vahustades. Segasin kuivained ja lisasin taignasse. Näppisin kiiresti kokku, lisasin õunamahla ning  segasin ilusaks taignaplliks. Panin külmkappi ootele.
Vahustasin munavalged.
Hõõrusin kokku kohupiima ja toorjuustu, lisasin munad ja suhkru, kartulijahu ja vanillisuhkru. Õrnalt segades lisasin munavalged.
Ahjuplaadile küpsetuspaberi peale rullisin taigna, ääred jätsin natuke kõrgemad.
Valasin peale katte ning rivistasin peale õunaviilud. Raputasin peale kristallsuhkru ning panin 160C pöördõhku 45 minutiks küpsema.

Lasin jahtuda ning raputasin peale tuhksuhkrut.
(foto by Pille)



Laupäev, 29. september 2012

Röstitud köögiviljad halloumiga




Meie selle suve ja sügise lemmikeelroog ja/või salat.
Muidugi tänu kitsepiimast halloumile.
Kevade poole sõime seda halloumit värske salatiga, suve teisel poolel aga grillitud või röstitud köögiviljadega.

Retsepti ei olegi, kogused on siin umbes neljale.
Paprikaid 3 tk
Suvikõrvits (noor ja väike)
kirsstomateid kümmekond tükki
küüslauku 4-5 suurt küünt
punast sibulat 2 tk
halloumit 200 g
oliivõli paar sortsu
tüümiani
soola-pipart

Panin ahju 200C pöördõhule soojenema.
Klaasist ahjuvormile panen pooleks lõigatud paprikad, küüslauguküüned, punase sibula kuueks lõigatuna, suvikõrvitsaviilud ning kirsstomatid.
Nõristan peale oliivõli, segan läbi ja panen ahju küpsema, nii umbes 15 minutit (et ikka tiba krõmpsuks jääksid).
Kui köögiviljad hakkavad juba pruunistuma, riputan peale halloumi ja tüümianilehti.
Küpsetan veel umbes 4-5 minutit, kuni halloumi hakkab pruunistuma.
Jahvatan peale piprat ja soola.
Maitse järgi balsamicot ka. Seda võib ka muidugi pärast otse taldrikule peale nõristada. Kuna mõnele näiteks meie perest meeldib balsamico vähem kui teistele, siis enamasti ma nii teengi, et enda taldikule panen balsamicot ka. :)

Hr. Lind veinisoovitus nr. 851

Sellesinase eelroaga on mul isiklikult hea suhe. Selles on olemas kõik head ja kokkukäivad koostisosad, mida küpsetatuna süüa meeldib, kuid sellevõrra on loomulikult soovituse andmine veinideks sinna kõrvale ka pisut raskem.
Halloumi nõuab oma, paprika oma, ka tomati võiks erikäsitluse alla võtta. Seega hakkame hoolega pihta.
Kitsejuustu juurde võiks sobilikumad soovitused olla nii Sauvignon erinevatest maadest, Pinot Grigio, Chenin Blanc....
Loomulikult on ka nt Provence´ist pärit rose´d selle eelroaga täiesti paaritatavad. Punastest paned täppi Valpolicellaga. Tomati juurdevõiks proovida ka värsket Chardonnayd või Merlot´i. Samuti noored Rose´d hispaaniast...
No soovitusi on siin nüüd küll kuhjas, aga mida tegin siis ikkagi mina. Olin igav ja valisin veini taas Madjarite maalt, just sealt, kust tulevad ka tonnide kaupa paprikad ja ka kitsejuust ei ole neile võõras. Hinnaklass odav, vein tavaline, kuid suviseks toiduloputuseks hea J
Chapel Hill Pinot Grigio
Värske, vürtsikas ja elava iseloomuga Pinot Grigio. Küpse tsitruse, rohelise õuna lõhn koos tasakaalustatud happesuse ja ümara maitsega. Keskmise täidlusega  vein on suurepärane aperitiiv ja starterikõrvane. Terviseks!

Lastele.
Nalja teete või, pole veel mina näinud ühtegi last sellist asja söömas (loodetavasti neid siiski on). Seega olge ükski kord lahked ka lastele ja andke neile jäätist :).

Neljapäev, 27. september 2012

Õunakeeks valge šokolaadi ja pähklitega.

(foto by Vernanda)

Tundub olevat selleaastane hitt.
Vanim Linnulaps kiitis väga heaks.
Kass sõi salaja pool keeksi ära.
Töökaaslastele meeldis.
Mulle endale ka.
Nagu ka eelmist õunakooki, saab ka seda laupäeval õunakoogikohvikust Viimsi taluturult.

Vaja läheb:
4 keskmist või suuremat haput õuna riivituna jämeda riiviga
100 g valget šokolaadi (ma kasutasin Kalevi tervete metspähklitega valget)
100 g metspähkleid (röstituna oleks ilmselt veel parem)
250 g suhkurt
2 muna
140 g sulatatud ja jahutatud võid
250 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit

Ahju panin soojenema 170C pöördõhule.
Riivisin õuna (kui ikka väga palju mahla tuli, siis kallasin mahla klaasi ja jõin ära, aga kindlasti ei ole vaja nõrutada õunu). Segasin riivõuna suhkruga, mikserdasin sisse munad ning seejärel sulavõi.
Hakkisin šokolaadi ja pähklid, lisasin taignasse.
Lõpetuseks sõelusin segusse jahu (millesse eelnevalt olin seganud ka küpsetuspulbri) ja segasin õrnalt spaatliga läbi.

Vooderdasin keeksivormi (tavaline 25cm vorm) küpsetuspaberiga ja valasin taigna sisse.
Läks ahju 1 tunniks ja 15 minutiks (väga kõrge keeks tuleb selles 25 cm vormis, seetõttu ka nii pikk küpsetusaeg), kuni tikk jäi puhtaks. Kui liiga pruunistuma pealt hakkas, langetasin temperatuuri 140C pöördõhule ja küpsetasin kauem.

Järgmisel päeval on söömiseks juba väga hea, aga kui ei kannata nii kaua oodata, siis lase vähemalt korralikult enne maha jahtuda:)

PS Pildilt paistab nagu oleks kook taignane, aga ei ole!!! Hoopis on väga mahlane ja mure:)

Kolmapäev, 26. september 2012

Küüslaugused ja tšillised tiigerkrevetid

Aeg-ajalt võib ja tulebki ennast hellitada ning lubada endale tõeliselt mõmisema ajavaid suupisteid. Ja nüüd seda kirjutades tuli hirmus selle toidu isu peale :P

See siin on aga lihtne ja hispaaniamõjutustega retsept (idee BBCGF-ist).
Maitseb imeliselt, küüslaugune ja terav.
Puhas nauding:) 

Vaja läheb:
Tiigerkrevette pool kilo
3 küünt (suurt!!) küüslauku
1 punane tšilli
3 spl oliivõli
3 spl šerrit
peterselli pealeriputamiseks

ciabattat kastme kätte saamiseks

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.
Tükeldasin küüslaugu ja tšilli.
Puhastasin krevetid (saba viimase lüli ja sabaotsa jätsin külge).
Segasin küüslaugu, tšilli, õli ja šerri.
Segasin kastme krevettidega läbi ja valasin kõik ahjuvormile.
Küpsetasin 6-7 minutit, kuni krevetid olid roosad ja küüslauk ja tšilli särisesid :) NBNB! Jummala eest ära üle küpseta!!!
Peale riputasin peterselli.
Sõime eelroaks, kastet limpsisime ciabattaga.
Sellest millega me seda õndsust alla loputasime, kirjutab juba hr.Lind:
Olenevalt tšilli kogusest, tugevusest ja inimese terava maitse taluvusest on ka maitselahkhelid kerged tulema. Just seepärast on seekordne veinisoovitus selline, kus oma leiab nii „tavahull“, kui ka „mullihull“.

St. Stephans Grüner Veltliner
Tavaolukorras võiks selle mõnusa, kerge mineraalsuse ja happega veini avada pigem linnuliha ja kergemate lihatoitudega, kuid seekordne katsetus oli oma hinda väärt. Põhjusi oli kaks. Esimene muidugi see, et see vein on vägagi sobilik ka selliselt valmistatud ja mitte just vähe vürtsiste merikoorikute kõrvale. Ja teiseks ka see ei ole vähetähtis, et kui oled juba „liiga palju“ kulutanud tiigerkrevettidele, siis selle veini hinnasilt paneb sind rahulolevalt nurruma.

Mionetto Legatura Valdobbiadene Prosecco Frizzante DOC.
Parimas prosecco DOC piirkonnas kasvatatud Glera viinamarjast valmistatud pärlvein (frizzante).
Lilleline, kerge, mõnusalt mänglev kerge mull ja õrnalt terav, mahlane tiigerkrevett.
Kooslus, mida pead proovima.
Peterselli võib siinse veinivaliku juures olla toidule lisatud vähem. Vaid pisut vähem J

Ja lastele. Lapsed nii vürtsiseid toite ei söö.


Esmaspäev, 24. september 2012

Vürtsikas õunakook muscovado ja meega.

(foto by Vernanda)

Tulemas on järjekordne õunapäev ja õunakoogikohvik. Testimine ja katsetamine on täies hoos :) Töökaaslased saavad terve nädala kooki ja nende reaktsioonid on kõige paremaks indikaatoriks koogi kõlblikkuse kohta.:)
See konkreetne kook sobis hästi:) Kõlapinna leidis arvamus, et kook on jõulune:) Eks ta ole ka. Mahlane, piparkoogimaitseline ja praegusesse mitte eriti kenasse sügissopailma  täitsa sobilik:) Süstib lootust, et ilusad lumised ajad on tulemas :) ja talvel teeks seda kooki heameelega näiteks jõhvikatega. 
PS Saarlastele meenutaks see kook vana armast meekooki, aga see siin on tunduvalt pehmem ja mahlasem.

Kook ise pärist BBCGF-ist, ilma eriliste mugandusteta. Tuleb teha päev enne valmis, siis jõuab kõik kenasti läbi imbuda. 

Koogiks on vaja:
125 g võid
225 g tumedat muscovado suhkrut
2 muna
225 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
1 muskaatpähkel riivitud kujul
u 300 g õunu, tükeldatud pisikesteks kuubikuteks. 

Katteks peale vaja
2 suurt supilusikatäit mett
2 spl muscovadot

Panin ahju sooja 140C pöördõhule. Vahustasin muscovado ja toasooja või.
Lisasin edasi vahustades ükshaaval muna.
Segasin jahu, küpsetuspulbri ja kaneeli ning muskaatpähkli ning sõelusin taignasse.
Segasin õrnalt spaatliga läbi, lisasin õunatükid ning panin 24cm lahtikäivasse vormi üheks tunniks küpsema.
Kui kook oli valmis (tikk jäi puhtaks), segasin kokku vedela mee ja suhkru ning määrisin ühtlase kihina kuumale koogile. Et meesegu kiiremini kooki imbuks, täksisin natuke koogipealsesse augukesi.

Kook on selline, mis seistes läheb paremaks ja soojast peast on mõnus jäätisegagi süüa.
Kooki saab proovida laupäeval Viimsi Vabaõhumuuseumis :)


Reede, 31. august 2012

Konjaki-meemarinaadis porgandid, röstitult.

Porgandeid umbes 4-6, oleneb porgandi suurusest
1 spl mett
1 spl konjakit
1 spl oliivõli
soola-pipart
tüümiani

Panin ahju 230C pöördõhuga soojenema.
Lõikasin porgandid pikuti neljaks (või kuueks, kui olid jämedamad porgandid).
Segasin kastmeained kokku.
Panin porgandid ahjuvormi, valasin peale kastme, segasin läbi ja riputasin peale tüümiani.
Röstisin porgandid 25 minutit, aeg-ajalt segades.
Serveerisin salati asemel piiniaseemnetega hakk-kotlettide kõrvale :)

Retsepti idee on pärit blogist nimega The Bite House.

Kolmapäev, 29. august 2012

Suvikõrvitsaõied mozzarellatäidisega

Kuna ähvardati, et haigekassa hakkab koguma paksudelt maksu, siis suures raha-niisama-ära-andmise hirmus ei julge enam rasvaküpsetisi süüa, olgu need siis või õlletaignas frititud suvikõrvitsaõied. Kuna siin nalja pole miskit, pere peale meil koguneb nii mõnigi lisakilo ja raha ei jää nagunii sentigi üle :), siis suvikõrvitsaõied tuli panna ilma igasuguse taignaümbriseta ahju.
Aga juustutäidisest ja jahedast mullijoogist õite kõrvale ei loobu ka maksuhirmus :)

Vaja läks:
suvikõrvitsa õisi (umbes 10 oli mul)
1 pall mozzarellat
basiilikulehti sama palju, kui õisi
head oliivõli
soola-pipart

Panin ahju 200C pöördõhule soojenema.
Puhastasin õied, täitsid mozzarellatükide ja basiilikulehega ning ladusin ahjuplaadile. Niristasin üle oliivõliga ja panin ahju röstima, kuniks juust oli sulanud ja õied hakkasid kuldseks minema.
Võtsin ahjust välja, jahvatasin peale soola ja pipart ja oligi valmis.

Kõrvale sobib suurtele inimestele väga hästi külm ja kuiv mullijook.

Reede, 20. juuli 2012

Saia asemel keeks oliivide, pune ja tüümianiga.

Alustama peab sellest, et hr. Linnul oli sünnipäev. Tore päev muidugi oli, aga ega me sellest erilist numbrit ei teinud. Tõesuse huvides peab muidugi lisama, et meie ja meie lähikondsete sugulaste sünnipäevad on nagunii kõik juulikuus ning kui juuli algusest juuli keskpaigani on iga päev kellegi lähedase sünnipäev ja kohe peale hr.Linnu tähtsat päeva on meie lapsukese sündimise päev, mis tema praegust vanust arvestades, nõuab rohkem tähelepanu, siis lihtsalt pole alati kreatiivsust kõigile vahvaid surpriise valmistada.
Aga tööl tuleb ikkagi kaaslastele head paremat pakkuda. Hr.Lind tellis enda tööle minult maasika-toorjuustu-vahukoore rulli ja värsket salatit (praetud kitsejuustu halloumiga, mis on lihtsalt nii hea, et selle kirjeldamiseks ma sõnu hetkel ei leia, kui pärast leian, kirjutan selle koha üle). Lisaks tegin basiiliku, päikesekuivatet tomatite ja küüslauguga segatud toorjuustu (st ise ei teinud juustu, vaid segasin maitsestamata toorjuustu sisse eelpoolnimetatud asjad) ning algul mõtlesin ciabattat kõrvale teha, aga laiskus sai võitu ja tegin kõrvale hoopis saia oliividega (mitte pärmitaignast vaid küpsetuspulbriga kergitet taignast.)
Olen seda keeksi juba päris pikalt teinud ja viimasel ajal kasutan värskeid ürte ja Portugali Santa Vitoria ülihead ja testivõitjat oliivõli (Tallinnas saab seda Sadama turult, Portugali poest), maitseb kuidagi eriliselt hea :) . Algne retsept ise pärineb Postimehe nädalalõpu lisast ja Prantsuse suursaadiku abikaasa sulest.

Vaja läks:
3 muna
soola-pipart
1 suur spl tüümiani (kuivatatuna vähem u 1 tl)
1 suur spl oreganot (kuivatatuna vähem, u 1 tl)
1 dl piima
1 dl oliivõli
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g oliive (tükeldatuna)

Kloppisin munad lahti, lisasin maitseained, piima ja õli. Segasin kuivained kokku ning sõelusin munasegusse.
Segasin kergelt läbi ja lisasinoliivid.
Valasin taigna küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi.
Ahju olin enne juba 175C pöördõhu peale pannud soojenema ja panin vormi ahju. Alandasin temperatuuri 130C pöördõhule ning küpsetasin 50 minutit (kuni tikk puhtaks jäi).

Enne söömist võiks natuke maha jahtuda, on parem lõigata.

Pühapäev, 15. juuli 2012

Vahukoore-toorjuustu-maasika rullbiskviit.


Selle suve hitt.
 Kiidusõnad kõigilt. 
Vanima Linnulapse kiitvat arvustust tekstuuride ja balansside kohta ei hakka siinkohal tagasihoidlikkusest kordama :)

Biskviidi jaoks läheb vaja:
4 muna 
1 dl suhkrut
1 dl jahu
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidisele läheb vaja:
2,5-3 dl 35% rõõska koort
100 g toorjuustu (toasooja)
1 spl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut

Maasika toormoosi u 2 dl (sõltub kui vedel moos on, vaja on niipalju, et kataks terve biskviidi õhukese kihina ära)
maasikaid u pool kilo, tükeldatud täpselt nii suureks/pisikeseks, kui neid koogis näha tahetakse:)

Vahustasin munad ja suhkru tugevaks vahuks. Segasin kokku kuivained ja sõelusin munavahu sisse. Segasin kergelt läbi ja valasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 
Küpsetasin 205C pöördõhu juures 7 minutit.
Ahjust välja võttes kummutasin biskviidi teisele küpsetuspaberile (mulle meeldib, kui see teine paber on suhkruga üle riputatud, pärast nii mõnusalt krõmpsuvad).

Vahustasin vahukoore, lisasin vanillisuhkru, segasin toorjuustu vahukoorde (kõigepealt segasin toorjuustu sisse mõned spl-d vahukoort ja segasin ühtlaseks, siis alles segasin nüüd juba vähe vedelema toorjuustu vahukoorde). 
Lisasin tükeldatud maasikad ja suhkru. Segasin korralikult läbi.

Biskviidile määrisin ühtlaselt maasika toormoosi ja sinna peale vahukooresegu.
Keerasin rulli.

Järgmine kord tahan melissi ka sisse hakkida ja siis ükskord ka basiilikut. Praegu pole meelde tulnud, enne on juba rull kokku keeratud ja sööjad kallal.

PS pildil oleval biskviidil on maasikaid vähem, sest pilt sai tehtud sellisest rulliteost, kuhu maasikaid sattus tiba vähem. Maitse muidugi kannatas, kuigi sööjad ei saanud sellest aru enne, kui ma juhtisin nende tähelepanu sellele :D 

Laupäev, 14. juuli 2012

Köögiviljad küüslaugu ja punega, fooliumis küpsetatuna

Ilmselt see toit on grilli pealt tehtuna veel suvisem ja parem, aga on kaks tööd mida ma ei tee...kala rookimine ja sütel grillimine. Kuidagi on kujunenud need kaks asja meeste töödeks meie suguseltsis. Kalarookimisega saaks ilmselt hakkama, aga grillimisega küll mitte.. vähemalt mitte kohe. Nüüd siis olukord selline, et meie pere meestel on praegu käed-jalad tööd täis ja minu ülesandeks on neile susside sahinal sööki ette kanda siis, kui neil söögipausiks aega on.  Tahtsin siis salati asemel köögivilju grillida. Mõtlesin küll korraks, et hakkan siis ise grillima, aga .. ei tulnud tuhinat peale. Nii tuligi mul kasutada ahju ja selle kõrgemaid temperatuure.


Vaja läheb nelja portsu jaoks:
brokoliõisikuid u 2-3 iga fooliumitüki jaoks
samapalju lillkapsaõisikuid
1 suur paprika
4 küüslauguküünt (suurt)
soola-pipart
oliivõli
pune (neli väikest oksakest)
fooliumit
Puhastan ja tükeldan köögiviljad, viilutan küüslaugu õhukesteks viiludeks. Jagan nelja fooliumitüki vahel ära kogu kupatuse, maitsestan soola-pipraga ja valan sortsu oliivõli igale portsule. Mätsin fooliumi pealt kokku, natuke raputan, et kõik veidi läbi seguneks ja küpsetan 240C pöördõhu juures 10 minutit  ja siis teen fooliuminutsakad pealt lahti, et veidi köögiviljad veidi pruunistuksid. Siis lisan ka oregano ehk pune lehekesed. NB! õisikud peaksid kindlasti vähe krõmpsuks jääma, kuid paprika meeldib meile täitsa küpsenuna (siit ka paprikatükkide väiksus).


Headel päevadel lisan juurde ka kitsepiimast tehtud halloumi kuubikud. Aga kui päevad nii head ei ole ehk halloumi on otsas ja uut tellimust ei ole veel saabunud, aitab süüa ka ilma :)

NB Tavalise brokoli asemel kasutan praegu üleval pildil olevat imehead helelillaka varjundiga brokolit. Soovitan soojalt proovida, kui näppu juhtub :)

Hr Lind ütleb, et kõrvale jooge veini. Valget, külma ja kerge mulliga. Frizzantet. Sobib ka muidugi Rhine Riesling. 

Reede, 8. juuni 2012

Spargel, singi ja mozzarellaga. Veini ka.

Viimane kuu - arvutivaba elu.
Natuke siit sealt sai maailmaga end kursis hoitud, aga isiklik arvuti, kus tahaks midagi teha või pilte laadida või kirjutada, puudus. Ega elul ilma arvutita ka midagi viga polnud, telekat sai vaadatud ja raamatud tekkisid jälle öökapile, rootsi keele jaoks oli palju aega ja avastasin e-raamatute võlumaailma (arvutivabadus viis mind kontakti tahvlitableti maailmaga ja see ka üks tore viis aega sisustada :) ja kokkuvõtlikult öeldes, terve mai läks kui linnulennul ja tantsukaart oli pilgeni täis igatsugu suuri ja väikeseid üritusi.
Aga nüüd siis uus elu uue läppariga. Sain viimase kuu pildid fotokast kätte (nii vähe, kui neid oli), programmid peale laetud ja here we go... :)

Kevadtoitudest jõuab siia sel aastal ainult spargel.


Ei hakka pikki ülistuslaule kirjutama. Järgmisel kevadel peaksin saama paar esimest sparglivõrset oma aiast, tänud Kiilike! Sel aastal aitas pr.Aino Sadama turult.
Esimese satsi tegin tavaliselt - paar minutit keeta, kergelt kuumalt pannilt läbi, koos küüslauguviiludega, peale soolahelbed ja parmesan. Kõrvale nt hea külm mullivein.

Peale kohustuslikku klassikat, tegin prooviks toorsingi ja mozarellaga. Idee tuli BBC GF-st. Aga retsepti ei kasutanud, nii et ega pead ei anna, palju omaloomingut juurde tuli.

Vaja läks 4 sööja kohta:
16 sparglivart
4-8 viilu toorsinki (oleneb viilu suurusest)
2 palli mozarellat
basiilikulehti (suuri lehti vähemalt 8)
soola-pipart
balsamicot

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.
Trimmisin sparglivarred, keetsin kaks minutit (nii et spargli tipud ei olnud veega kaetud). Nõrutasin vee ära, lasin tiba jahtuda ja seejärel tegin nii: lõikelauale laotasin kaks singiviilu, sinna peale kaks sparglivart, pool mozarellapalli kangidena, katsin juustu ühtlaselt basiilikuga ja panin veel kaks sparglivart sinna peale.
Vahele jahvatasin pisut soola - pipart ka. Siis keerasin pundi singiga kinni ja ahjuplaadile.
Ahjus hoidsin u 10 minutit, kuni sink hakkas krõbedaks minema.
Balsamicot lisas igaüks ise oma maitse järgi.

Kõrvale pakkus hr.Lind sellist jooki nagu Mummi rielsing Saksamaalt.
Käisime hr.Linnuga üksõhtu Dominicis Uus-Meremaa veinidega söömaajal ja seal pakuti ka rieslingut spargli-tiigerkreveti ja koorikloomakastme kõrvale. Veinimaja esindaja ütles, et proovime ära, mis kuidas peakokk on selle kõik sobima pannud, aga et neil on spargli kõrvale klassikaline valik Savignon blanc.  No kastmega koos sobis see rielsing tookord küll, kuigi tegemist oli väga tugeva marjasusega veiniga (ehk tegelt ikka päris diislimaitseline).
Mummi riesling pole üldse nafta, oli hoopis elegantne ja heas tasakaalus, buketis oli segunenud puuviljaline värskus ja mineraalsus ;). Ja mis peamine - sobis spargliga üliheaste !



Reede, 11. mai 2012

Lõhefilee pruunistatud või, kapparite ja sidrunibasiilikuga


Ei ole veel kevadesöögilainel. Karulauku pole veel näinudki, naati kraabin peenrast ja viskan ära. Muust kevadrohelisest ei tea ka midagi. Rabarbrit on lapsed söönud, aga koogiks pole veel jätkunud. Ja rabarbripõõsast takseerides tundub, et ega sealt head nahka vist ei tule. 
Kogu aur on läinud taimedega möllamisele (lisaks muidugi kodust ära olemistele, tagasitulekutele, pakkimistele ja ärasaatmistele ka:)).
Täna sai lõpuks aknalauad tühjaks ja kõik istikud terrassile. Õhtuks vist saab tomatid-kurgid-paprikad kasvuhoonesse ka. Kartuli võiks veel n-vahetusel maha panna, aga ei ole kindel, et seemne kätte saan?! Seisin täna terrassil, istutasin mõttes peenraid ja avastasin, et mul jääb täpselt üks peenar puudu. Kurk-suvikõrvits-sibulad-oad-kartul ja juba ilusti kasvav küüslauk. Üks neist peab maha panemata jääma :O

Seetõttu on ilmselt selge, miks söögile esitatav peamine nõudmine on viimastel aegadel olnud kiirus ja lihtsus. Kanakarrid, kalad, salatid...purgisupid (nb! mitte poe omad ;)). 

See kala siin oli lihtne teha, kiire ja väga maitsev! 
Või kogust pole vaja karta, või on üks igavesti kasulik aine :)
Retsepti inspiratsioon on pärit nami-namist, kala võtsin rohkem, kuid kastme kogused jäid samaks ning seal kasutatava peterselli asendasin sidrunibasiilikuga, mis minu maitse järgi sobib imeliselt seda kala täiendama. 
Kala sõime pruuni riisiga ja linnulapsed võtsid ohtralt veel kastet ja riisi juurde. Neile maitses.

Vaja läks:
1 umbes kilone lõhefilee (kuna kapparid on soolased, siis võiks olla minimaalselt soolatud filee)
100g võid (mul oli Saaremaa soolavõi, seetõttu ka kala täitsa mage)
pool sidrunit
pipart
2 spl kappareid
peotäis sidrunibasiilikut

Panin lõhe ahjuvormi, maitsestasin pipraga. Riputasin peale umbes veerandi koguse võist pisikeste tükkidena. Panin ahju 180C pöördõhu juurde 20 minutiks. 
Pruunistasin kastrulis või, lisasin sidurnimahla ja kapparid. 
Valasin kastme lõhefileele ning riputasin peale sidrunibasiiliku.

Nii lihtne see oligi. Soolasema armastajad panid soola juurde, mulle oli paras.


Teisipäev, 24. aprill 2012

Brokoli, grillitud, küüslauguga ja idudega

Lihtne. Maitsev. Tervislik.

1 brokoli, õisikuteks jaotatud
4-5 küüslauguküünt, viilutatud õhukeselt
pipart (Santa Maria apelsinipipar)
head oliivõli
fooliumit
idusid, krõmpsuks lisandiks
peale riputamiseks soolahelbeid

Segasin õisikud oliivõli ja pipraga ning küüslauguga.
Jaotasin õisikud kahele fooliumiruudukesele, muljusin otsad kinni ja grillile sooja.
Palju polnud vaja, max kümme minutit ja valmis. Peale riputasin soolahelbed ja kõige peale idud.
Hea lisandiks või mõnele ampsulugejale terveks söögikorraks :)

Teisipäev, 10. aprill 2012

Pasha, kuumutamata

Meie iga-aastane "testivõitja".
Oleme proovinud kummutatuid ja kuumutamata variante.
See on jäänud lemmikuks.
Algretsept on pärit Pere ja Kodu kunagisest retseptilisast, st et põhikoostisainete nagu või, vahukoor ja kohupiim, munad vahekorrad on pärit sealt. Kõik muu on vastavalt pereliikmete (loe: vanima Linnulapse ja minu, kes me oleme ainukesed pashasööjad) maitseelistustele.

Vaja läheb:
500 g kohupiima
1 dl suhkrut
100 g toasooja võid
2 dl 35% rõõska koort
2 munakollast
1 tl vanillisuhkurt (kui lahjemat sorti suhkur, tuleks rohkem panna)
1 sidruni koor
150 g mandleid ja pähkleid (röstitult)
šokolaadi

Vabal valikul kas kuivatet puuvilju, sukaadi või rosinaid või marmelaaditükke vms.
Meile aga meeldivad hoopis värsked lisandid, näiteks maasikatükid.

Ühes kausis vahustan või ja suhkru. Teises kausis segan kohupiima munakollastega. Kolmandas kausis vahustan koore ning lisan vanillisuhkru. Hakin pähklid ja mandlid ning šokolaadi ja maasikad, riivin sidrunikoore.
Segan kohupiimasegu või-suhkru vahusse, lisan õrnalt segades vahukoore ning kõik muud lisandid.

Panen külma veega niisutatud marli sõelale, sõela alla kausi ning valan sõelale pashasegu. Peale panen taldriku ning vajutise.
Hoian külmas üle öö.
Pealt kaunistame reeglina värskete puuviljadega või nagu sel aastal - maasikatega.
PS Vedelikust, mis välja nõrgus, saab imehea saiataigna (kultiši jaoks) vedeliku:)

Laupäev, 7. aprill 2012

Kirsi-martsipanimuffinid

Lihavõtteks sobilikult rikkalikult magusad muffinid. Kirssidelt tasakaalustuseks hapukust ka lisaks. Peale voolis vanim Linnulaps martsipanist munad ja värvis need toiduvärvidega. Alumisel pildil olev jänkuga variant jäi meie poolt proovimata, kuna tegu oli lapse kingiga oma pruudile:).

Muffiniteks läks vaja:
125 g võid
85 g suhkrut
3 muna (suuri mune 2)
125 g jahu
0.75 tl küpsetuspulbrit
125 g martsipani
100 g külmutatud kirsse
1 tl maisitärklist

Vaabaks:
100 g tuhksuhkrut
u 1 spl sidrunimahla

Vahustasin toasooja või suhkruga. Vahustasin ükshaaval segusse munad. Segasin jahu ja küpsetuspulbri. Riivisin martsipani. Tükeldasin kirsid ja segasin maisitärklisega.
muna-võisegusse segasin kuivained, lisasin martsipani ja kirsid.
Jaotasin segu 12 muffinivormi vahel ja küpsetasin 25 minutit 160C pöördõhu juures.

Vaaba jaoks segasin tuhksuhkrusse sidrunimahla (lõpus lisasin mahla tilkhaaval, et vaap liiga vedel ei tuleks).
Katsin jahtunud muffinid vaabaga ja lisasin kaunistuseks munad.

Inspiratsioon BBC GF-ist.


Kolmapäev, 28. märts 2012

Chilli con carnest supp ja quesadillad


Supid on meil popid.
Õnneks.
Sai antud mokaotsast lastele lubadus, et ok, ok, teeme siis paastuajal "ilma retseptideta" sööke.
See tähendab selliseid lihtsaid ja koduseid toite.
Frikadellisupid, kalasupid, kanasupid, kapsasupid ja muud sellised tavasupid on juba tehtud.
Nüüd tahtsin aga midagi natukenegi teistsugust. Otsisin huvitavaid ideid ja mõtteid ja lõpuks sain inspiratsiooni BBC GF-ist. Otsustasin ära proovida. Tulemus oli seda väärt. Ei ole just kõige kiirem supp, kuna hautamisaeg on vähemalt 1 tund, aga ega see tund nüüd ka nii pikk aeg ei ole.

Suppide kõrvale tahab minu pesakond saada kas leiba võiga või soolasid saialisi või pirukaid või mida iganes sarnast kaaslast. Ei pannud nad pahaks näiteks frikadellisupi kõrval kaerakliikukleidki (ega ma muidugi eriti täpne ei olnud neile koostisosi tutuvstama, piisas kui Merevaiku said peale määrida). 
Selle supi kõrvale tegin quesadillasid juustu ja salsa täidisega. Sobis hästi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et lapsed sõid quesadillasid parema meelega kui suppi, aga ega suppki taldrikule jäänud.

Supiks läks vaja:
1 sibul
4-5 küünt küüslauku
1 spl oliivõi praadimiseks
500 g veisehakkliha
2 ruutu musta šokolaadi (85% võiks ikka olla)
400 g purk purustatud tomateid
700 ml kanapuljongit
soola-pipart
tšillipulbrit (maitse järgi, tulisema soovijad võivad hiljem juurde lisada)
400 g purk punaseid ube

peale riputamiseks basiilikut

Tükeldasin sibula ja küüslaugu. Ajasin pannil õli kuumaks ja panin sibula pannile, kui sibul oli klaasjaks muutunud lisasin tükeldatud küüslaugu. Lasin 3-4 minutit praadida madalamal kuumusel.
Tõstsin kuumust ning lisasin hakkliha. Kui liha oli ühtlaselt pruunistunud, lisasin tomati, puljongi, šokolaadi, tšilli ja pipra ja lasin keema tõusta. Hautasin 40 minutit madalal kuumusel. Siis lisasin punased oad (loputatud) ja hautasin veel 20 minutit. (Võib ka veel kauem hautada, kui aega on.)

Peale riputasin peotäie värsket basiilikut.

Quesadillade jaoks läks vaja:
4 tortillat
u 100 gr riivitud juustu
salsakastet (umbes pool Santa Maria purki ja sellise maitsega nagu ise soovid, meil oli laste pärast mahe kaste)

Panin ahju soojenema 200C pöördõhule. Määrisin tortillale salsakastme ning riputasin peale riivjuustu. Katsin pealt teise tortillaga.
Panin ahju umbes 5-6 minutiks, kuni juust oli vahelt sulanud.

Lasin veidi jahtuda ning hr.L lõikas terava sakilise noaga tortillad neljaks kolmnurgaks.
(Eile oli nimelt see päev, kui hr.L-l oli nugade käsitsemise meistritund :) :P)


Neljapäev, 22. märts 2012

Pippuripihvi Prantsuse retsepti järgi:)

Piinlik lugu küll, aga postitamisele tuleb Vabariigi aastapäeva õhtusöögi üks viimastest talletamist väärt osadest. Nagu kuskil juba öeldud vist sai, oli meil tookord läbivaks teemaks hoopis Prantsuse(pärane) köök. Eestimaist on juba niiiiii kaua aastaid järjest tehtud ja niigi igapäevane asi.

Steak au poivre tundus igati sobilik olema:)
Piprapihv on nii mõnegi tuttava mehe lemmikroog, ja pole nad isegi mitte soomlased. Oleme seda teinud sõpradega ja ilma sõpradeta. Seekord oli tõesti küpsusastmelt, meie maitse järgi muidugi, täpselt nii kui peab, rare' ja medium'i vahepealne. Muidugi pipart lisaksin järgmine kord vähem, sest laste jaoks oli ikkagi tiba piprane.

Retsept pärit raamatust nimega Little taste of France, mugandusi ei ole, tahtsingi teha täpselt nii nagu ette kirjutet. Ja sobis.

Vaja läks:
4 umbes 200 g tükki lihaveisefileed 
2 spl õli
3 spl musta pipart, uhmriga purustatult
40 g võid
3 spl võid
60 ml valget veini
125 ml 35% rõõska koort
soola 

Hõõrusin lihatükid mõlemalt poolt õliga kokku, pipra valasin taldrikule ja pressisin lihatükid mõlemalt poolt pipraga kokku. Sulatasin või pannil, praadisin lihatükke kuumal pannil mõlemalt poolt 2 minutit. Lisasin pannile  konjaki ja flambeersin ehk panin pannitäie põlema :) 
Peale leegi kustumist panin lihatükid kuumale taldrikule fooliumi (fooliumi läikiv pool seespool) alla serveerimist ootama. 
Pannile aga valasin veini (kui tahad vähem piprast kastet, eemalda pipar pannilt, lihatükkidelt tuleb lisapipart niigi) ja lasin keema, keetsin 1 minuti ning lisasin koore. Kuumutasin pidevalt segades 2 minutit, maitsestasin soolaga.

Serveerisin kartuli-maapirnipudruga ning salatiga röstitud tomatitest ning rohelisest salatist.
Kuna serveering toimus pidulikul vabariigi aastapäeval, siis Hr. Lind oli valinud ka kõrvale veini, eks ta ise kirjutab lähemalt:

Hr. Lind veinisoovitus nr 683
Kemendy Privatus Cabernet Sauvignon 2003

Seekordses maitsete, riikide ja pidumeeleolu virrvarris sai taas tunnistatud, et vanad tuntud maitsed toidu osas, on nagu palsam hingele. Aga seda eriti just siis, kui neid maitseid aitab kõhtu libistada vana tuntud veinimaa Ungari punavein. Prantsuspärase piprapihvi kõrvale valisin just sealt, Madjarite maalt, pärit keelekaste selliselt tootjalt nagu seda on Kemendy. Perekond, kes põlvkondade järjepidevusena on jõudnud tänasesse ja neile vägagi edukasse aega. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignon viinamarjast. Piirkond päris lõunas, Horvaatia naabruses olev Villanyi ja aastaks oli seekord 2003. Seega päris küps vein. Tumepunane värv, intensiivne, vürtsikas aroom. Maitse täis küpseid metsamarju, samuti vaarikat ja põldmarja. Hea happesuse ja küpsete tanniinidega vein.
Mulle igatahes sobis.

Egészségedre! (terviseks)

PS! Kuna lastele ei sobi piprapihv nagunii siis lastele soovitan seekord Jussi viinereid koos friikatega. Joogiks üks Miki-Hiire pildiga vahujook J Olgu siis lastel ka üks pidupäev.

PPS! Tegelikult siiski on see veinitootja Prantsusmaaga ka pisut seotud. Nimelt tema 2002 Chardonnay võitis just Prantsusmaal kuldmedali. (Chardonnay du Monde International Wine Competition) Aga see on juba hoopis teine vein ja tuleme selle veini juurde tagasi, kui sobiv toit teda nõuab.

Teisipäev, 6. märts 2012

Prantsuse sibulasupp vol 2

Kogu käesolev postitus on hr.Linnu sulest.

Kõigepealt ei saa ma mainimata jätta, et sibulasupp oma originaalsuses on üks minu lemmikutest.
 Kuid vaid siis, kui valmistusviis on õige ja ei koonerdata koostisosade arvelt.
Supp on absoluutselt parim selle Prantsuse sibulasupi retsepti järgi. Seekord serveeriti saiaks rohke basiilikuga ciabatta koos Šveitsi juustuga. Sobis.

Kuna sibulasupi kodumaaks on Prantsusmaa oli minu esimeseks valikuks Alsace´i Riesling. Kuid proovimist ootas ka üks Saksa klassikaline Riesling selliselt tootjalt nagu seda on Heinz Schneider.
Valik langes seekord „sakslase“ kasuks. Seega Prantsusmaa ja Saksamaa maavõistlus, mille tulemus ei üllatanud.
Antud veini elegantne ja puuviljane maitse rõhutas omapärasel viisil ka maitseid, mis olid supis. Mineraalsus oli tuntav kuid mitte liialt esile tõusev ja seega ka mitte häiriv. Üllatuslik aga oli magusapoolne järelmaitse.
Kokkuvõtvalt julgen kinnitada, et tegemist oli õnnestunud valikuga ja klassikaline kooslus oli seega kummutatud.

Lapsed söövad suppi ilma joogita ja karsklased võiks endale selgeks teha tõsiasja, et karskus on naudingute keelamine iseendale. J

PS Vein oli pärit Krugeri Veinipoest. Hind u 8EURi.
Ei ole tegu reklaamiga. Veinimüüjad ei tea siin kirjeldatavatest isiklikest kogemustest mitte midagi.


Kolmapäev, 29. veebruar 2012

Croque Monsieur, ilus algus ilusale hommikule :)


Retsept on pärit raamatust nimega A little taste of France.
Traditsiooniliselt on Krõbe Härra pärit Pariisi kohvikute menüüdest, kuhu nimetet roog ilmus 1910 (about.com andmetel). Ühe legendi järgi said CM-id alguse tööliste juustu-singivõileibadest, mis neile lõunaks kodust kaasa pandi, ja mis siis radiaatori peal ootasid ära söömist, samal ajal aga juust sulas saia vahel ära. Igatahes lisati siia juurde veel võis praadimine ning mõnus krõbe härra oligi sündind. Tore lugu igatahes.

Meie alustasime CM-idega vabariigi aastapäeva hommikut. Sobivad imehästi igasuguste ilusate hommikute, kui veidi rohkem aega on, alustuseks. Aeglaste hommikute juurde tuleb ka veinisoovitus hr.Linnult :):


Erinevalt radiaatoril küpsenud CM-ist, ei vaja selle juurde joodav vein sellist eelküpsetust teps mitte. Kuna olin eelseisvaks Vabariigi Aastapäevaks korralikultJ valmistanud, oli valikut palju.
Arvestades, et tegemist oli hilise hommikusöögiga, pidasin ainuõigeks valikuks kerge ja vahutava. Kui keegi nüüd arvab, et vahuvein juba hommikul ei oleks just väga eestlaslik, siis prantsuspärase hommikusöögi (ja seda ta meil ju oli) juurde on „vaht“ lausa kohustuslik.
Veiniks kerge ja lilleline Frizzante DOCG selliselt kuulsuselt nagu seda on Mionetto.
Poolvahuvein elik frizzante, või siis eestipäraselt Pärlvein.
Antud veini karakteris on ära tabatud just see autentne Valdobbiadene Frizzante'de eripära ja kordumatus. Korjatud vaid parimatelt DOCG piirkonda jäävatelt nõlvadelt. Viinamarjaks loomulikult 100% Glera viinapuudelt korjatud pärlid. Kuna antud toidu puhul oli kasutatud Šveitsi juustu oli kooslus seekord just selline nagu ta oli. Kasutades muid juustusorte saab ka sobivus hoopis teise ilmingu. Katsetamist väärt.
Serveerimistemperatuur 8 kraadi celsiust, kuid soovitavalt võiks vein olla isegi paar kraadi külmem. Klaasidesse valatuna soojeneb ta nagunii kohe.
Salute!!

Lastele ja karskuseltsi liikmetele soovitaks seekord klassikaliselt piima. Röstsai ja piim, mmmmm. See on hea.
PS Ei sobi viinaga.

Krõbedate härrade juurde tagasi:

Vaja läks 6 croque monsieur'i tegemiseks:
12 viilu röstsaia
125 g riivitud gruyere juustu (asendasin Šveitsi juustuga)
6 viilu toorsuituspeekonit

60 g võid saiade praadimiseks

Kastmesse:
20 g võid
1 spl jahu
1 munakollane
185 ml piima
0,5 tl dijoni sinepit
muskaatpähklit 

Sulatasin paksupõhjalise kastruli põhjas või. Segasin sisse jahu ja kuumutasin segu tasasel tulel kolm minutit. Peenikese joana valasin aeglaselt segusse piima ja segasin sisse sinepi, samal ajal kogu aeg vispeldades. 
Kuumutasin kuni kaste oli paksenenud ja keenud umbes kolmandiku võrra kokku. Tõstsin kastruli tulelt ning vispeldasin sisse munakollase. Maitsestasin soola, pipra ja muskaatpähkliga ning jätsin jahtuma.

Röstsaiaviilule panin peekoniviilu, peale kastet u 1,5 supilusikatäit, seejärel riivjuustu ja lõpetuseks teine röstsaiaviil peale.

Saiad röstisin ahjus 200C pöördõhu juures, ühe korra keerasin ka küpsemise ajal ning küpsetasin, kuni saiad olid pealt ja alt kuldsed. (Tegelikult muidugi tuleb pannil võis praadida, aga ma ei tahtnud enam lisakaloreid võist saada :P)

Serveerimiseks lõikasin saiad pooleks, ladusin vaagnale, panin lauale ning viuhti nad sealt kadunud olid. Suurim linnulaps, magusa unega poole lõunani magav noor mees, jäi seekord sootuks ilma.

Esmaspäev, 27. veebruar 2012

Traditsioonilised Läti peekonipirukad

Alguse sai kõik sellest, et mõned aastad tagasi sõime hommikust kuskil tundmatus pisikeses koduses söögikohas Jurmalas.
Lapsed võtsid prooviks peekonipirukaid, siis võtsid juurde ja veel juurde ja lõpuks ostsime kaasa ka veel. Minu lapsed ja sõid pekipirukaid - see oli lihtsalt uskumatu tol hetkel :D
Hiljem on nad Lätis olles alati uuesti neid pirukaid tahtnud ja söönud. (Eesti omad ei pidavat nii hästi maitsema).
Nüüd tõi õnnelik juhus minuni Lätist pärit peekonipirukate retsepti.
Tänud sulle, Tots, et võtsid vaevaks retsepti jagada ja inglise keelde tõlkida!

Retsept on pärit Margarieta Kerla'lt, kes omal ajal (ehk siis eelmise sajandi esimeses pooles) õppis Läti legendaarses Kaucminde noorte preilide kodumajapidamise koolis.
Margarieta Kerla jagas retsepti oma sõbrannaga, kes omakoda andis retsepti oma lapselapsele Laila'le, kes saatis retsepti minu töökaaslase perele ja sealt siis otsapidi jõudis minuni :)

Suurepärased pirukad, mida lapsed tunnistasid võrdväärseteks Jurmalas söödutega.
Veelkord suured tänud jagajatele!

Vaja läks:


175g võid
0,5 l piima
75g pärmi
1 tl soola
1 spl suhkrut
u 900g nisujahu

400g suitsupeekonit
1 keskmine/suurem sibul (mida rohkem sibulat seda mahlasem:))
valget pipart

määrimiseks muna

Sulatasin või, lisasin käesooja piima ja lahustasin pärmi piima-või segus. Lisasin soola ja suhkru ning segasin juurde jahu.
Sõtkusin kergelt läbi ilusaks siidiseks taignapalliks ning panin kerkima.

Tükeldasin peekoni ja sibula, maitsestasin valge pipraga.

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, jagasin taigna neljaks osaks ning rullisin õhukeseks. Lõikasin ruudukesteks (u 12 ruudukest) ning panin ruudukesele 1 tl täidist. Keerasin kokku ja panin ahjuplaadile kerkima. Enna ahju panemist määrisin pealt munaga.

Lasin natuke ahjuplaadil kerkida ja küpsetasin 180C pöördõhu juures u 12 minutit, kuni pirukad olid kuldsed. 

Sellest kogusest taignast tuleb neli ahjuplaaditäit. Nii et vabalt võib ka poole kogusega teha.

Pirukad kadusid laualt linnulennul :D