Suvikõrvitsaõied mozzarellatäidisega

Kuna ähvardati, et haigekassa hakkab koguma paksudelt maksu, siis suures raha-niisama-ära-andmise hirmus ei julge enam rasvaküpsetisi süüa, olgu need siis või õlletaignas frititud suvikõrvitsaõied. Kuna siin nalja pole miskit, pere peale meil koguneb nii mõnigi lisakilo ja raha ei jää nagunii sentigi üle :), siis suvikõrvitsaõied tuli panna ilma igasuguse taignaümbriseta ahju.
Aga juustutäidisest ja jahedast mullijoogist õite kõrvale ei loobu ka maksuhirmus :)

Vaja läks:
suvikõrvitsa õisi (umbes 10 oli mul)
1 pall mozzarellat
basiilikulehti sama palju, kui õisi
head oliivõli
soola-pipart

Panin ahju 200C pöördõhule soojenema.
Puhastasin õied, täitsid mozzarellatükide ja basiilikulehega ning ladusin ahjuplaadile. Niristasin üle oliivõliga ja panin ahju röstima, kuniks juust oli sulanud ja õied hakkasid kuldseks minema.
Võtsin ahjust välja, jahvatasin peale soola ja pipart ja oligi valmis.

Kõrvale sobib suurtele inimestele väga hästi külm ja kuiv mullijook.

Saia asemel keeks oliivide, pune ja tüümianiga.

Alustama peab sellest, et hr. Linnul oli sünnipäev. Tore päev muidugi oli, aga ega me sellest erilist numbrit ei teinud. Tõesuse huvides peab muidugi lisama, et meie ja meie lähikondsete sugulaste sünnipäevad on nagunii kõik juulikuus ning kui juuli algusest juuli keskpaigani on iga päev kellegi lähedase sünnipäev ja kohe peale hr.Linnu tähtsat päeva on meie lapsukese sündimise päev, mis tema praegust vanust arvestades, nõuab rohkem tähelepanu, siis lihtsalt pole alati kreatiivsust kõigile vahvaid surpriise valmistada.
Aga tööl tuleb ikkagi kaaslastele head paremat pakkuda. Hr.Lind tellis enda tööle minult maasika-toorjuustu-vahukoore rulli ja värsket salatit (praetud kitsejuustu halloumiga, mis on lihtsalt nii hea, et selle kirjeldamiseks ma sõnu hetkel ei leia, kui pärast leian, kirjutan selle koha üle). Lisaks tegin basiiliku, päikesekuivatet tomatite ja küüslauguga segatud toorjuustu (st ise ei teinud juustu, vaid segasin maitsestamata toorjuustu sisse eelpoolnimetatud asjad) ning algul mõtlesin ciabattat kõrvale teha, aga laiskus sai võitu ja tegin kõrvale hoopis saia oliividega (mitte pärmitaignast vaid küpsetuspulbriga kergitet taignast.)
Olen seda keeksi juba päris pikalt teinud ja viimasel ajal kasutan värskeid ürte ja Portugali Santa Vitoria ülihead ja testivõitjat oliivõli (Tallinnas saab seda Sadama turult, Portugali poest), maitseb kuidagi eriliselt hea :) . Algne retsept ise pärineb Postimehe nädalalõpu lisast ja Prantsuse suursaadiku abikaasa sulest.

Vaja läks:
3 muna
soola-pipart
1 suur spl tüümiani (kuivatatuna vähem u 1 tl)
1 suur spl oreganot (kuivatatuna vähem, u 1 tl)
1 dl piima
1 dl oliivõli
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g oliive (tükeldatuna)

Kloppisin munad lahti, lisasin maitseained, piima ja õli. Segasin kuivained kokku ning sõelusin munasegusse.
Segasin kergelt läbi ja lisasinoliivid.
Valasin taigna küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi.
Ahju olin enne juba 175C pöördõhu peale pannud soojenema ja panin vormi ahju. Alandasin temperatuuri 130C pöördõhule ning küpsetasin 50 minutit (kuni tikk puhtaks jäi).

Enne söömist võiks natuke maha jahtuda, on parem lõigata.

Vahukoore-toorjuustu-maasika rullbiskviit.

Selle suve hitt.

 Kiidusõnad kõigilt. 

Vanima Linnulapse kiitvat arvustust tekstuuride ja balansside kohta ei hakka siinkohal tagasihoidlikkusest kordama :)

Biskviidi jaoks läheb vaja:

4 muna 

1 dl suhkrut

1 dl jahu

1 dl kartulijahu

1 tl küpsetuspulbrit

Täidisele läheb vaja:

2,5-3 dl 35% rõõska koort

100 g toorjuustu (toasooja)

1 spl suhkrut

2 tl vanillisuhkrut

Maasika toormoosi u 2 dl (sõltub kui vedel moos on, vaja on niipalju, et kataks terve biskviidi õhukese kihina ära)

maasikaid u pool kilo, tükeldatud täpselt nii suureks/pisikeseks, kui neid koogis näha tahetakse:)

Vahustasin munad ja suhkru tugevaks vahuks. Segasin kokku kuivained ja sõelusin munavahu sisse. Segasin kergelt läbi ja valasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 

Küpsetasin 205C pöördõhu juures 7 minutit.

Ahjust välja võttes kummutasin biskviidi teisele küpsetuspaberile (mulle meeldib, kui see teine paber on suhkruga üle riputatud, pärast nii mõnusalt krõmpsuvad).

Vahustasin vahukoore, lisasin vanillisuhkru, segasin toorjuustu vahukoorde (kõigepealt segasin toorjuustu sisse mõned spl-d vahukoort ja segasin ühtlaseks, siis alles segasin nüüd juba vähe vedelema toorjuustu vahukoorde). 

Lisasin tükeldatud maasikad ja suhkru. Segasin korralikult läbi.

Biskviidile määrisin ühtlaselt maasika toormoosi ja sinna peale vahukooresegu.

Keerasin rulli.

Järgmine kord tahan melissi ka sisse hakkida ja siis ükskord ka basiilikut. Praegu pole meelde tulnud, enne on juba rull kokku keeratud ja sööjad kallal.

PS pildil oleval biskviidil on maasikaid vähem, sest pilt sai tehtud sellisest rulliteost, kuhu maasikaid sattus tiba vähem. Maitse muidugi kannatas, kuigi sööjad ei saanud sellest aru enne, kui ma juhtisin nende tähelepanu sellele :D 

Köögiviljad küüslaugu ja punega, fooliumis küpsetatuna

Ilmselt see toit on grilli pealt tehtuna veel suvisem ja parem, aga on kaks tööd mida ma ei tee...kala rookimine ja sütel grillimine. Kuidagi on kujunenud need kaks asja meeste töödeks meie suguseltsis. Kalarookimisega saaks ilmselt hakkama, aga grillimisega küll mitte.. vähemalt mitte kohe. Nüüd siis olukord selline, et meie pere meestel on praegu käed-jalad tööd täis ja minu ülesandeks on neile susside sahinal sööki ette kanda siis, kui neil söögipausiks aega on.  Tahtsin siis salati asemel köögivilju grillida. Mõtlesin küll korraks, et hakkan siis ise grillima, aga .. ei tulnud tuhinat peale. Nii tuligi mul kasutada ahju ja selle kõrgemaid temperatuure.

Vaja läheb nelja portsu jaoks:

brokoliõisikuid u 2-3 iga fooliumitüki jaoks

samapalju lillkapsaõisikuid

1 suur paprika

4 küüslauguküünt (suurt)

soola-pipart

oliivõli

pune (neli väikest oksakest)

fooliumit

Puhastan ja tükeldan köögiviljad, viilutan küüslaugu õhukesteks viiludeks. Jagan nelja fooliumitüki vahel ära kogu kupatuse, maitsestan soola-pipraga ja valan sortsu oliivõli igale portsule. Mätsin fooliumi pealt kokku, natuke raputan, et kõik veidi läbi seguneks ja küpsetan 240C pöördõhu juures 10 minutit  ja siis teen fooliuminutsakad pealt lahti, et veidi köögiviljad veidi pruunistuksid. Siis lisan ka oregano ehk pune lehekesed. NB! õisikud peaksid kindlasti vähe krõmpsuks jääma, kuid paprika meeldib meile täitsa küpsenuna (siit ka paprikatükkide väiksus).

Headel päevadel lisan juurde ka kitsepiimast tehtud halloumi kuubikud. Aga kui päevad nii head ei ole ehk halloumi on otsas ja uut tellimust ei ole veel saabunud, aitab süüa ka ilma :)

NB Tavalise brokoli asemel kasutan praegu üleval pildil olevat imehead helelillaka varjundiga brokolit. Soovitan soojalt proovida, kui näppu juhtub :)

Hr Lind ütleb, et kõrvale jooge veini. Valget, külma ja kerge mulliga. Frizzantet. Sobib ka muidugi Rhine Riesling. 

Spargel, singi ja mozzarellaga. Veini ka.

Viimane kuu - arvutivaba elu.
Natuke siit sealt sai maailmaga end kursis hoitud, aga isiklik arvuti, kus tahaks midagi teha või pilte laadida või kirjutada, puudus. Ega elul ilma arvutita ka midagi viga polnud, telekat sai vaadatud ja raamatud tekkisid jälle öökapile, rootsi keele jaoks oli palju aega ja avastasin e-raamatute võlumaailma (arvutivabadus viis mind kontakti tahvlitableti maailmaga ja see ka üks tore viis aega sisustada :) ja kokkuvõtlikult öeldes, terve mai läks kui linnulennul ja tantsukaart oli pilgeni täis igatsugu suuri ja väikeseid üritusi.
Aga nüüd siis uus elu uue läppariga. Sain viimase kuu pildid fotokast kätte (nii vähe, kui neid oli), programmid peale laetud ja here we go... :)

Kevadtoitudest jõuab siia sel aastal ainult spargel.

Ei hakka pikki ülistuslaule kirjutama. Järgmisel kevadel peaksin saama paar esimest sparglivõrset oma aiast, tänud Kiilike! Sel aastal aitas pr.Aino Sadama turult.
Esimese satsi tegin tavaliselt - paar minutit keeta, kergelt kuumalt pannilt läbi, koos küüslauguviiludega, peale soolahelbed ja parmesan. Kõrvale nt hea külm mullivein.

Peale kohustuslikku klassikat, tegin prooviks toorsingi ja mozarellaga. Idee tuli BBC GF-st. Aga retsepti ei kasutanud, nii et ega pead ei anna, palju omaloomingut juurde tuli.

Vaja läks 4 sööja kohta:
16 sparglivart
4-8 viilu toorsinki (oleneb viilu suurusest)
2 palli mozarellat
basiilikulehti (suuri lehti vähemalt 8)
soola-pipart
balsamicot

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.
Trimmisin sparglivarred, keetsin kaks minutit (nii et spargli tipud ei olnud veega kaetud). Nõrutasin vee ära, lasin tiba jahtuda ja seejärel tegin nii: lõikelauale laotasin kaks singiviilu, sinna peale kaks sparglivart, pool mozarellapalli kangidena, katsin juustu ühtlaselt basiilikuga ja panin veel kaks sparglivart sinna peale.
Vahele jahvatasin pisut soola - pipart ka. Siis keerasin pundi singiga kinni ja ahjuplaadile.
Ahjus hoidsin u 10 minutit, kuni sink hakkas krõbedaks minema.
Balsamicot lisas igaüks ise oma maitse järgi.

Kõrvale pakkus hr.Lind sellist jooki nagu Mummi rielsing Saksamaalt.
Käisime hr.Linnuga üksõhtu Dominicis Uus-Meremaa veinidega söömaajal ja seal pakuti ka rieslingut spargli-tiigerkreveti ja koorikloomakastme kõrvale. Veinimaja esindaja ütles, et proovime ära, mis kuidas peakokk on selle kõik sobima pannud, aga et neil on spargli kõrvale klassikaline valik Savignon blanc.  No kastmega koos sobis see rielsing tookord küll, kuigi tegemist oli väga tugeva marjasusega veiniga (ehk tegelt ikka päris diislimaitseline).
Mummi riesling pole üldse nafta, oli hoopis elegantne ja heas tasakaalus, buketis oli segunenud puuviljaline värskus ja mineraalsus ;). Ja mis peamine - sobis spargliga üliheaste !

Lõhefilee pruunistatud või, kapparite ja sidrunibasiilikuga

Ei ole veel kevadesöögilainel. Karulauku pole veel näinudki, naati kraabin peenrast ja viskan ära. Muust kevadrohelisest ei tea ka midagi. Rabarbrit on lapsed söönud, aga koogiks pole veel jätkunud. Ja rabarbripõõsast takseerides tundub, et ega sealt head nahka vist ei tule. 

Kogu aur on läinud taimedega möllamisele (lisaks muidugi kodust ära olemistele, tagasitulekutele, pakkimistele ja ärasaatmistele ka:)).

Täna sai lõpuks aknalauad tühjaks ja kõik istikud terrassile. Õhtuks vist saab tomatid-kurgid-paprikad kasvuhoonesse ka. Kartuli võiks veel n-vahetusel maha panna, aga ei ole kindel, et seemne kätte saan?! Seisin täna terrassil, istutasin mõttes peenraid ja avastasin, et mul jääb täpselt üks peenar puudu. Kurk-suvikõrvits-sibulad-oad-kartul ja juba ilusti kasvav küüslauk. Üks neist peab maha panemata jääma :O

Seetõttu on ilmselt selge, miks söögile esitatav peamine nõudmine on viimastel aegadel olnud kiirus ja lihtsus. Kanakarrid, kalad, salatid...purgisupid (nb! mitte poe omad ;)). 

See kala siin oli lihtne teha, kiire ja väga maitsev! 

Või kogust pole vaja karta, või on üks igavesti kasulik aine :)

Retsepti inspiratsioon on pärit nami-namist, kala võtsin rohkem, kuid kastme kogused jäid samaks ning seal kasutatava peterselli asendasin sidrunibasiilikuga, mis minu maitse järgi sobib imeliselt seda kala täiendama. 

Kala sõime pruuni riisiga ja linnulapsed võtsid ohtralt veel kastet ja riisi juurde. Neile maitses.

Vaja läks:

1 umbes kilone lõhefilee (kuna kapparid on soolased, siis võiks olla minimaalselt soolatud filee)

100g võid (mul oli Saaremaa soolavõi, seetõttu ka kala täitsa mage)

pool sidrunit

pipart

2 spl kappareid

peotäis sidrunibasiilikut

Panin lõhe ahjuvormi, maitsestasin pipraga. Riputasin peale umbes veerandi koguse võist pisikeste tükkidena. Panin ahju 180C pöördõhu juurde 20 minutiks. 

Pruunistasin kastrulis või, lisasin sidurnimahla ja kapparid. 

Valasin kastme lõhefileele ning riputasin peale sidrunibasiiliku.

Nii lihtne see oligi. Soolasema armastajad panid soola juurde, mulle oli paras.

Brokoli, grillitud, küüslauguga ja idudega

Lihtne. Maitsev. Tervislik.

1 brokoli, õisikuteks jaotatud

4-5 küüslauguküünt, viilutatud õhukeselt

pipart (Santa Maria apelsinipipar)

head oliivõli

fooliumit

idusid, krõmpsuks lisandiks

peale riputamiseks soolahelbeid

Segasin õisikud oliivõli ja pipraga ning küüslauguga.

Jaotasin õisikud kahele fooliumiruudukesele, muljusin otsad kinni ja grillile sooja.

Palju polnud vaja, max kümme minutit ja valmis. Peale riputasin soolahelbed ja kõige peale idud.

Hea lisandiks või mõnele ampsulugejale terveks söögikorraks :)

Pasha, kuumutamata

Meie iga-aastane "testivõitja".

Oleme proovinud kummutatuid ja kuumutamata variante.

See on jäänud lemmikuks.

Algretsept on pärit Pere ja Kodu kunagisest retseptilisast, st et põhikoostisainete nagu või, vahukoor ja kohupiim, munad vahekorrad on pärit sealt. Kõik muu on vastavalt pereliikmete (loe: vanima Linnulapse ja minu, kes me oleme ainukesed pashasööjad) maitseelistustele.

Vaja läheb:

500 g kohupiima

1 dl suhkrut

100 g toasooja võid

2 dl 35% rõõska koort

2 munakollast

1 tl vanillisuhkurt (kui lahjemat sorti suhkur, tuleks rohkem panna)

1 sidruni koor

150 g mandleid ja pähkleid (röstitult)

šokolaadi

Vabal valikul kas kuivatet puuvilju, sukaadi või rosinaid või marmelaaditükke vms.

Meile aga meeldivad hoopis värsked lisandid, näiteks maasikatükid.

Ühes kausis vahustan või ja suhkru. Teises kausis segan kohupiima munakollastega. Kolmandas kausis vahustan koore ning lisan vanillisuhkru. Hakin pähklid ja mandlid ning šokolaadi ja maasikad, riivin sidrunikoore.

Segan kohupiimasegu või-suhkru vahusse, lisan õrnalt segades vahukoore ning kõik muud lisandid.

Panen külma veega niisutatud marli sõelale, sõela alla kausi ning valan sõelale pashasegu. Peale panen taldriku ning vajutise.

Hoian külmas üle öö.

Pealt kaunistame reeglina värskete puuviljadega või nagu sel aastal - maasikatega.

PS Vedelikust, mis välja nõrgus, saab imehea saiataigna (kultiši jaoks) vedeliku:)

Kirsi-martsipanimuffinid

Lihavõtteks sobilikult rikkalikult magusad muffinid. Kirssidelt tasakaalustuseks hapukust ka lisaks. Peale voolis vanim Linnulaps martsipanist munad ja värvis need toiduvärvidega. Alumisel pildil olev jänkuga variant jäi meie poolt proovimata, kuna tegu oli lapse kingiga oma pruudile:).

Muffiniteks läks vaja:
125 g võid
85 g suhkrut
3 muna (suuri mune 2)
125 g jahu
0.75 tl küpsetuspulbrit
125 g martsipani
100 g külmutatud kirsse
1 tl maisitärklist

Vaabaks:
100 g tuhksuhkrut
u 1 spl sidrunimahla

Vahustasin toasooja või suhkruga. Vahustasin ükshaaval segusse munad. Segasin jahu ja küpsetuspulbri. Riivisin martsipani. Tükeldasin kirsid ja segasin maisitärklisega.
muna-võisegusse segasin kuivained, lisasin martsipani ja kirsid.
Jaotasin segu 12 muffinivormi vahel ja küpsetasin 25 minutit 160C pöördõhu juures.

Vaaba jaoks segasin tuhksuhkrusse sidrunimahla (lõpus lisasin mahla tilkhaaval, et vaap liiga vedel ei tuleks).
Katsin jahtunud muffinid vaabaga ja lisasin kaunistuseks munad.

Inspiratsioon BBC GF-ist.

Chilli con carnest supp ja quesadillad

Supid on meil popid.

Õnneks.

Sel kuul kohe eriti (väike süü on siin ka nami-nami supiteemalisel kooskokkamisel)

Sai antud mokaotsast lastele lubadus, et ok, ok, teeme siis paastuajal "ilma retseptideta" sööke.

See tähendab selliseid lihtsaid ja koduseid toite.

Frikadellisupid, kalasupid, kanasupid, kapsasupid ja muud sellised tavasupid on juba tehtud.

Nüüd tahtsin aga midagi natukenegi teistsugust. Otsisin huvitavaid ideid ja mõtteid ja lõpuks sain inspiratsiooni BBC GF-ist. Otsustasin ära proovida. Tulemus oli seda väärt. Ei ole just kõige kiirem supp, kuna hautamisaeg on vähemalt 1 tund, aga ega see tund nüüd ka nii pikk aeg ei ole.

Suppide kõrvale tahab minu pesakond saada kas leiba võiga või soolasid saialisi või pirukaid või mida iganes sarnast kaaslast. Ei pannud nad pahaks näiteks frikadellisupi kõrval kaerakliikukleidki (ega ma muidugi eriti täpne ei olnud neile koostisosi tutuvstama, piisas kui Merevaiku said peale määrida). 

Selle supi kõrvale tegin quesadillasid juustu ja salsa täidisega. Sobis hästi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et lapsed sõid quesadillasid parema meelega kui suppi, aga ega suppki taldrikule jäänud.

Supiks läks vaja:

1 sibul

4-5 küünt küüslauku

1 spl oliivõi praadimiseks

500 g veisehakkliha

2 ruutu musta šokolaadi (85% võiks ikka olla)

400 g purk purustatud tomateid

700 ml kanapuljongit

soola-pipart

tšillipulbrit (maitse järgi, tulisema soovijad võivad hiljem juurde lisada)

400 g purk punaseid ube

peale riputamiseks basiilikut

Tükeldasin sibula ja küüslaugu. Ajasin pannil õli kuumaks ja panin sibula pannile, kui sibul oli klaasjaks muutunud lisasin tükeldatud küüslaugu. Lasin 3-4 minutit praadida madalamal kuumusel.

Tõstsin kuumust ning lisasin hakkliha. Kui liha oli ühtlaselt pruunistunud, lisasin tomati, puljongi, šokolaadi, tšilli ja pipra ja lasin keema tõusta. Hautasin 40 minutit madalal kuumusel. Siis lisasin punased oad (loputatud) ja hautasin veel 20 minutit. (Võib ka veel kauem hautada, kui aega on.)

Peale riputasin peotäie värsket basiilikut.

Quesadillade jaoks läks vaja:

4 tortillat

u 100 gr riivitud juustu

salsakastet (umbes pool Santa Maria purki ja sellise maitsega nagu ise soovid, meil oli laste pärast mahe kaste)

Panin ahju soojenema 200C pöördõhule. Määrisin tortillale salsakastme ning riputasin peale riivjuustu. Katsin pealt teise tortillaga.

Panin ahju umbes 5-6 minutiks, kuni juust oli vahelt sulanud.

Lasin veidi jahtuda ning hr.L lõikas terava sakilise noaga tortillad neljaks kolmnurgaks.

(Eile oli nimelt see päev, kui hr.L-l oli nugade käsitsemise meistritund :) :P)

Pippuripihvi Prantsuse retsepti järgi:)

Piinlik lugu küll, aga postitamisele tuleb Vabariigi aastapäeva õhtusöögi üks viimastest talletamist väärt osadest. Nagu kuskil juba öeldud vist sai, oli meil tookord läbivaks teemaks hoopis Prantsuse(pärane) köök. Eestimaist on juba niiiiii kaua aastaid järjest tehtud ja niigi igapäevane asi.

Steak au poivre tundus igati sobilik olema:)

Piprapihv on nii mõnegi tuttava mehe lemmikroog, ja pole nad isegi mitte soomlased. Oleme seda teinud sõpradega ja ilma sõpradeta. Seekord oli tõesti küpsusastmelt, meie maitse järgi muidugi, täpselt nii kui peab, rare' ja medium'i vahepealne. Muidugi pipart lisaksin järgmine kord vähem, sest laste jaoks oli ikkagi tiba piprane.

Retsept pärit raamatust nimega Little taste of France, mugandusi ei ole, tahtsingi teha täpselt nii nagu ette kirjutet. Ja sobis.

Vaja läks:

4 umbes 200 g tükki lihaveisefileed 

2 spl õli

3 spl musta pipart, uhmriga purustatult

40 g võid

3 spl võid

60 ml valget veini

125 ml 35% rõõska koort

soola 

Hõõrusin lihatükid mõlemalt poolt õliga kokku, pipra valasin taldrikule ja pressisin lihatükid mõlemalt poolt pipraga kokku. Sulatasin või pannil, praadisin lihatükke kuumal pannil mõlemalt poolt 2 minutit. Lisasin pannile  konjaki ja flambeersin ehk panin pannitäie põlema :) 

Peale leegi kustumist panin lihatükid kuumale taldrikule fooliumi (fooliumi läikiv pool seespool) alla serveerimist ootama. 

Pannile aga valasin veini (kui tahad vähem piprast kastet, eemalda pipar pannilt, lihatükkidelt tuleb lisapipart niigi) ja lasin keema, keetsin 1 minuti ning lisasin koore. Kuumutasin pidevalt segades 2 minutit, maitsestasin soolaga.

Serveerisin kartuli-maapirnipudruga ning salatiga röstitud tomatitest ning rohelisest salatist.

Kuna serveering toimus pidulikul vabariigi aastapäeval, siis Hr. Lind oli valinud ka kõrvale veini, eks ta ise kirjutab lähemalt:

Hr. Lind veinisoovitus nr 683

Kemendy Privatus Cabernet Sauvignon 2003

Seekordses maitsete, riikide ja pidumeeleolu virrvarris sai taas tunnistatud, et vanad tuntud maitsed toidu osas, on nagu palsam hingele. Aga seda eriti just siis, kui neid maitseid aitab kõhtu libistada vana tuntud veinimaa Ungari punavein. Prantsuspärase piprapihvi kõrvale valisin just sealt, Madjarite maalt, pärit keelekaste selliselt tootjalt nagu seda on Kemendy. Perekond, kes põlvkondade järjepidevusena on jõudnud tänasesse ja neile vägagi edukasse aega. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignon viinamarjast. Piirkond päris lõunas, Horvaatia naabruses olev Villanyi ja aastaks oli seekord 2003. Seega päris küps vein. Tumepunane värv, intensiivne, vürtsikas aroom. Maitse täis küpseid metsamarju, samuti vaarikat ja põldmarja. Hea happesuse ja küpsete tanniinidega vein.

Mulle igatahes sobis.

Egészségedre! (terviseks)

PS! Kuna lastele ei sobi piprapihv nagunii siis lastele soovitan seekord Jussi viinereid koos friikatega. Joogiks üks Miki-Hiire pildiga vahujook J Olgu siis lastel ka üks pidupäev.

PPS! Tegelikult siiski on see veinitootja Prantsusmaaga ka pisut seotud. Nimelt tema 2002 Chardonnay võitis just Prantsusmaal kuldmedali. (Chardonnay du Monde International Wine Competition) Aga see on juba hoopis teine vein ja tuleme selle veini juurde tagasi, kui sobiv toit teda nõuab.

Prantsuse sibulasupp vol 2

Kogu käesolev postitus on hr.Linnu sulest.

Kõigepealt ei saa ma mainimata jätta, et sibulasupp oma originaalsuses on üks minu lemmikutest.

 Kuid vaid siis, kui valmistusviis on õige ja ei koonerdata koostisosade arvelt.
Supp on absoluutselt parim selle Prantsuse sibulasupi retsepti järgi. Seekord serveeriti saiaks rohke basiilikuga ciabatta koos Šveitsi juustuga. Sobis.

Kuna sibulasupi kodumaaks on Prantsusmaa oli minu esimeseks valikuks Alsace´i Riesling. Kuid proovimist ootas ka üks Saksa klassikaline Riesling selliselt tootjalt nagu seda on Heinz Schneider.

Valik langes seekord „sakslase“ kasuks. Seega Prantsusmaa ja Saksamaa maavõistlus, mille tulemus ei üllatanud.

Antud veini elegantne ja puuviljane maitse rõhutas omapärasel viisil ka maitseid, mis olid supis. Mineraalsus oli tuntav kuid mitte liialt esile tõusev ja seega ka mitte häiriv. Üllatuslik aga oli magusapoolne järelmaitse.

Kokkuvõtvalt julgen kinnitada, et tegemist oli õnnestunud valikuga ja klassikaline kooslus oli seega kummutatud.

Lapsed söövad suppi ilma joogita ja karsklased võiks endale selgeks teha tõsiasja, et karskus on naudingute keelamine iseendale. J

PS Vein oli pärit Krugeri Veinipoest. Hind u 8EURi.

Ei ole tegu reklaamiga. Veinimüüjad ei tea siin kirjeldatavatest isiklikest kogemustest mitte midagi.

Croque Monsieur, ilus algus ilusale hommikule :)

Retsept on pärit raamatust nimega A little taste of France.

Traditsiooniliselt on Krõbe Härra pärit Pariisi kohvikute menüüdest, kuhu nimetet roog ilmus 1910 (about.com andmetel). Ühe legendi järgi said CM-id alguse tööliste juustu-singivõileibadest, mis neile lõunaks kodust kaasa pandi, ja mis siis radiaatori peal ootasid ära söömist, samal ajal aga juust sulas saia vahel ära. Igatahes lisati siia juurde veel võis praadimine ning mõnus krõbe härra oligi sündind. Tore lugu igatahes.

Meie alustasime CM-idega vabariigi aastapäeva hommikut. Sobivad imehästi igasuguste ilusate hommikute, kui veidi rohkem aega on, alustuseks. Aeglaste hommikute juurde tuleb ka veinisoovitus hr.Linnult :):

Erinevalt radiaatoril küpsenud CM-ist, ei vaja selle juurde joodav vein sellist eelküpsetust teps mitte. Kuna olin eelseisvaks Vabariigi Aastapäevaks korralikultJ valmistanud, oli valikut palju.

Arvestades, et tegemist oli hilise hommikusöögiga, pidasin ainuõigeks valikuks kerge ja vahutava. Kui keegi nüüd arvab, et vahuvein juba hommikul ei oleks just väga eestlaslik, siis prantsuspärase hommikusöögi (ja seda ta meil ju oli) juurde on „vaht“ lausa kohustuslik.

Veiniks kerge ja lilleline Frizzante DOCG selliselt kuulsuselt nagu seda on Mionetto.

Poolvahuvein elik frizzante, või siis eestipäraselt Pärlvein.

Antud veini karakteris on ära tabatud just see autentne Valdobbiadene Frizzante'de eripära ja kordumatus. Korjatud vaid parimatelt DOCG piirkonda jäävatelt nõlvadelt. Viinamarjaks loomulikult 100% Glera viinapuudelt korjatud pärlid. Kuna antud toidu puhul oli kasutatud Šveitsi juustu oli kooslus seekord just selline nagu ta oli. Kasutades muid juustusorte saab ka sobivus hoopis teise ilmingu. Katsetamist väärt.

Serveerimistemperatuur 8 kraadi celsiust, kuid soovitavalt võiks vein olla isegi paar kraadi külmem. Klaasidesse valatuna soojeneb ta nagunii kohe.

Salute!!

Lastele ja karskuseltsi liikmetele soovitaks seekord klassikaliselt piima. Röstsai ja piim, mmmmm. See on hea.

PS Ei sobi viinaga.

Krõbedate härrade juurde tagasi:

Vaja läks 6 croque monsieur'i tegemiseks:

12 viilu röstsaia

125 g riivitud gruyere juustu (asendasin Šveitsi juustuga)

6 viilu toorsuituspeekonit

60 g võid saiade praadimiseks

Kastmesse:

20 g võid

1 spl jahu

1 munakollane

185 ml piima

0,5 tl dijoni sinepit

muskaatpähklit 

Sulatasin paksupõhjalise kastruli põhjas või. Segasin sisse jahu ja kuumutasin segu tasasel tulel kolm minutit. Peenikese joana valasin aeglaselt segusse piima ja segasin sisse sinepi, samal ajal kogu aeg vispeldades. 

Kuumutasin kuni kaste oli paksenenud ja keenud umbes kolmandiku võrra kokku. Tõstsin kastruli tulelt ning vispeldasin sisse munakollase. Maitsestasin soola, pipra ja muskaatpähkliga ning jätsin jahtuma.

Röstsaiaviilule panin peekoniviilu, peale kastet u 1,5 supilusikatäit, seejärel riivjuustu ja lõpetuseks teine röstsaiaviil peale.

Saiad röstisin ahjus 200C pöördõhu juures, ühe korra keerasin ka küpsemise ajal ning küpsetasin, kuni saiad olid pealt ja alt kuldsed. (Tegelikult muidugi tuleb pannil võis praadida, aga ma ei tahtnud enam lisakaloreid võist saada :P)

Serveerimiseks lõikasin saiad pooleks, ladusin vaagnale, panin lauale ning viuhti nad sealt kadunud olid. Suurim linnulaps, magusa unega poole lõunani magav noor mees, jäi seekord sootuks ilma.

Traditsioonilised Läti peekonipirukad

Alguse sai kõik sellest, et mõned aastad tagasi sõime hommikust kuskil tundmatus pisikeses koduses söögikohas Jurmalas.

Lapsed võtsid prooviks peekonipirukaid, siis võtsid juurde ja veel juurde ja lõpuks ostsime kaasa ka veel. Minu lapsed ja sõid pekipirukaid - see oli lihtsalt uskumatu tol hetkel :D

Hiljem on nad Lätis olles alati uuesti neid pirukaid tahtnud ja söönud. (Eesti omad ei pidavat nii hästi maitsema).

Nüüd tõi õnnelik juhus minuni Lätist pärit peekonipirukate retsepti.

Tänud sulle, Tots, et võtsid vaevaks retsepti jagada ja inglise keelde tõlkida!

Retsept on pärit Margarieta Kerla'lt, kes omal ajal (ehk siis eelmise sajandi esimeses pooles) õppis Läti legendaarses Kaucminde noorte preilide kodumajapidamise koolis.

Margarieta Kerla jagas retsepti oma sõbrannaga, kes omakoda andis retsepti oma lapselapsele Laila'le, kes saatis retsepti minu töökaaslase perele ja sealt siis otsapidi jõudis minuni :)

Suurepärased pirukad, mida lapsed tunnistasid võrdväärseteks Jurmalas söödutega.

Veelkord suured tänud jagajatele!

Vaja läks:

175g võid

0,5 l piima
75g pärmi
1 tl soola
1 spl suhkrut

u 900g nisujahu

400g suitsupeekonit

1 keskmine/suurem sibul (mida rohkem sibulat seda mahlasem:))

valget pipart

määrimiseks muna

Sulatasin või, lisasin käesooja piima ja lahustasin pärmi piima-või segus. Lisasin soola ja suhkru ning segasin juurde jahu.

Sõtkusin kergelt läbi ilusaks siidiseks taignapalliks ning panin kerkima.

Tükeldasin peekoni ja sibula, maitsestasin valge pipraga.

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, jagasin taigna neljaks osaks ning rullisin õhukeseks. Lõikasin ruudukesteks (u 12 ruudukest) ning panin ruudukesele 1 tl täidist. Keerasin kokku ja panin ahjuplaadile kerkima. Enna ahju panemist määrisin pealt munaga.

Lasin natuke ahjuplaadil kerkida ja küpsetasin 180C pöördõhu juures u 12 minutit, kuni pirukad olid kuldsed. 

Sellest kogusest taignast tuleb neli ahjuplaaditäit. Nii et vabalt võib ka poole kogusega teha.

Pirukad kadusid laualt linnulennul :D

Vürtsköömnene kikerhernesalat

Meie hetkeseis: igal ühel oma toit (kõlab nagu laulusalmis igal ühel oma pill, sellel mängib ....). :) Mehed sõid suitsuvutte rohelise salatiga. Tüdrukud sõid tatart hapukoorega ja mulle oli mõeldud kikerhernesalat.
Väga hea! Vürtsine ja koriandrine. Tervislik ja kaalunumbrit mitteohustav :P
Samas ega teistele eriti ei maitsenud, hr.L ei ole koriandrisõber ja tüdrukutele oli liiga vürtsine, ainult vanim linnulaps poetas hea sõna, aga sedagi rohkem vist viisakusest:)

Vaja läks:
1 purk kikerherneid
pool paprikat
1 punane sibul
pool kurki
1 porgand
peotäis koriandrilehti

Kastmeks:
2 spl oliivõli
1 spl jahvatet vürtsköömenit
0,5 tl teravat suitsupaprikat (või vähem kui teravat ei taha)
poole sidruni mahl
1 spl demerera suhkrut
soola-pipart maitse järgi

Segasin kastmeained.
Tükeldasin paprika ja kurgi, viilutasin sibula ja riivisin porgandi. Hakkisin koriandrilehed. Segasin kõik kokku ja lisasin kastme.
Enne söömist lasin umbes tunnikese maitsestuda. Siis tuli ka juurde natuke soola ja sidrunimahla lisada, maitse asi.

Inspiratsioon: üks tastespotting.com'is olnud pilt/blogi, aga käesolev retsept on tugevalt kohandatud.

Kala tomati ja basiilikuga veinisoovitus.

Minu esimene veinisoovitus siin blogis ajas nii mõnelgi kopsu üle neerude. Mõned natuke parema huumorimeelega gurmaanid aga said ka hea soovitatud kõhutäie peale natuke muiata.Veini ja toidu sobitamine on komplitseeritud teema, sest sobivus on suuresti individuaalne. Lisaks on nii, et sama toiduga sobib väga palju erinevaid veine ja anda konkreetset soovitust ühe veini näol oleks ebaõiglane. Siiski olen täna lahkem ja minu veinisoovitus oleks siis siin:

Kuna tegemist oli valge kalaga ja nii tsillit, kui ka muid maitseid väga tugevaks ei olnud tuunitud, sobis selle kalaga suurepäraselt Sauvignon Blanc viinamarjast pressitud vein. Minul oli kodust võtta üks isend, mis pärit Ungarist. Hinnaklass peaaegu 4 (justnimelt vaid neli) eurot. Samuti sobiksid suurepäraselt ka  vähe külmematest piirkondadest pärit valged veinid. Loire Sauvignon Blanc Prantsusmaalt näiteks oleks samuti priima mõte. Samuti sai puht huvi pärast lahti nööbitud ka DOCG Prosecco (7 EUR) selliselt tootjalt nagu Mionetto. Unustage oma eelarvamused vahuveinist, kui peojoogist. Kooslus oli suurepärane. Cheers!!

Nüüd aga midagi lastele.
Soovitan soojalt juua kalatoitude kõrvale mitte piima vaid hapupiimatooteid-keefir ja pett. Proovige ja lapsed küsivad kala juurde :)

Minu Lugupidamine
Hr. Lind

PS Siin avaldatud veini ja muud joogisoovitused on minu isiklikku maitset esindavad ja absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Kala tomati ja basiilikuga, kõrvale kuskussisalat.

Soe talveilm ja külm talveilm, meie köögis erilist vahet ei ole. Toitume kuidagi väga tavaliselt ja meis on tärganud kuidagi eriliselt lastega arvestavad lapsevanemad ehk toitume vastavalt laste soovidele (ehk on siin omajagu mängus meie väikesed süümepiinad laste ees, et me ei kavatse neid sel aastal kuhugile väljasõitudele kaasa võtta.).

Aga ühteteist huvitavat on ikkagi ette tulnud ja üks tore ja maitsev õhtusöök oli valgest kalast, fooliumis küpsetatult ning kõigesööjaile oli kõrvale serveeritud lisandiga kuskuss, meesperele aga keedukartul. (Retsepti algmõte tuli BBC GF-ist, aga koostisainete koguseid sai kõvasti kohandet meie pere maitsele sobivamaks).

Suur rõõm on lisaks toidule seekord (ja loodetavasti ka edaspidi) juurde pakkuda veinisoovitusi asjatundjalt. Hr.Lind on oma sõna andnud, et tema heameelega hakkab siin sheerima ja tuleviku tarbeks talletama ka toidukõrvale joodud veinimuljeid-/kommentaare :). Nii et tema kirjatükki vaata retsepti lõpust:))

Kala jaoks läks vaja:
1 kilo valge kala fileed (viie fooliumipakikese vahel ära jaotatuna)
1 sidrun
1 tšillikauna (või kuivatet tšillit) (ma väiksemate laste pakikestesse tšillit ei pannudki)
peotäis värsket basiilikut
u 20 kirsstomatit
soola-pipart

Soojendasin ahju pöördõhul 180C-ni.
Jagasin kalafilee fooliumisse, pigistasin igasse pakikesse sidrunimahla ja lisasin riivitud sidrunikoort. Lisaks panin igasse pakikesse neli neljaks lõigatud kirsstomatid, näpuotsaga tšillipipart, tavalist pipart ja soola ning rebitud basiilikulehti.
Panin ahju küpsema u 20 minutiks.

Kuskussi jaoks läks vaja:
150 g kuskussi
200 g kirsstomateid
u pool värsket kurki
3 spl balsamicot
peotäis oliive
peotäis värsket basiilikut
pipart

Panin kuskussi 150 ml keeva veega seisma. Hakkisin tomatid-kurgi-oliivid ja rebisin basiilikulehed väiksemateks tükkideks. Segasin kõik jahtunud kuskussiga, maitsestasin balsamicoga ja purustasin juurde veidi musta pipart.

Veinisoovitus:

Joo juurde head veini.

Cantucci di Toscana

Aastavahetus.
Hilisõhtune suupistelaud.
Itaaliapärased antipasti'd.
Singid, salaamid, melon.
Crostinid tomati-kapparikattega.
Mozarella basiiliku ja tomatiga.

Ciambellini'd ja cantucci'd.

Vahuvein, vahuvein ja vahuvein :)

Seekordsed cantucci'd olid väga minimalistlikud.

Toskaanast pärit retsept.

Vaja läks:

250 g jahu (ehk kaks osa jahu)

 125 g suhkrut ( ja üks osa suhkrut)

1 tl vanillisuhkrut

100 g mandleid

2 suurt muna

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

tuhksuhkrut

Segasin kokku kuivained ning lisasin kergelt lahtiklopitud munad. Sõtkusin taigna ühtlaseks ja lisasin mandlid.

Taigen peabki olema kuiv ja vaevu-vaevu koos püsima!

Tuhksuhkruga üle puistatud lõikelaual veeretasin taignast kaks u 4 cm läbimõõduga pulka ja vajutasin kergelt lapikuks.

Küpsetasin neid 160C pöördõhus 30 minutit.

Jahutasin ja lõikasin (väga) terava sakilise noaga u 1 cm paksused viilud.

Küpsetasin viile veel 10 minutit, kuni nad olid kuldpruunid.

Et hammastel vähe kergem oleks, tuleks neid kasta muidugi Vino Santo'sse, aga mo meelest aitab neid  kasta ka kõikidesse teistesse jookidesse, mida parasjagu cantucci kõrvale rüüpad, olgu see siis kohvi või tee või punane vein. ;)

Apelsinikastmes part

Jõuluõhtu. Part apelsinikastmes. 

Kõrvale muskaatpähkliga maitsestatud kartulipuder ning aurutatud köögiviljad.

Väga hea part oli ja sobis kastmega imeliselt (retsept nami-namist, mugandamata).

Vaja oli:

1 part (2 kilose kohta on järgnev retsept)

Kastmeks: 

1,5 dl köögiviljapuljongit

2 spl valge veini äädikat

2 spl suhkrut

2 apelsini mahl ja koor

3 spl apelsinilikööri 

1 kaneelikoor

2 tähtaniisi

1 tl maisitärklist

2 mandariini

soola-pipart

Puhastasin pardi liigsest rasvast. Torkasin pardi naha kahvliga auke täis ja valasin pardi kannutäie keeva veega üle. Panin pardi ahjurestile (resti alla ahjupanni rasva kogumiseks) ja ahju 130C pöördõhu juurde 2 tunniks. Seejärel tõstsin kuumuse 45 minutiks 180C pöördõhule.

Kastmeks sulatasin suhkru veiniäädikas ja kuumutasin kuni vedelik hakkas karamelliseeruma. Lisasin köögiviljapuljengi, apelsinimahla ja riivitud koore, likööri, kaneelipulga ja tähtaniisi. Kuumutasin umbes 5 minutit, kuni hakkas kaste paksenema. Paksema kastme saamiseks lisasin veega (u 1spl) segatud maisitärklise, meie pere meestele meeldib vähe paksemat sorti kaste.

Lisasin mandariinitükid ja maitsestasin soola-pipraga.

Kui part oli ahjust väljas ja vaagnale tõstetud, valasin kastme pardile peale ja lasin paar minutit seista enne kui hr.L parti lahti lõikama hakkas.

Kõrvale pakuti suvel Moldovast Milestii Mici veinikeldrist kaasatoodud veini, millel oli lisaks heale maitsele ka  suur nostalgiline tähendus. :D

Panna cotta apelsini-kõrvitsakastmega

HEAD UUT AASTAT!

Jõuludest ja viimasest postitusest on hulk vett merre voolanud, ka aastavahetus on juba minevik. Pilte tehtust ja teoksil olevast, pühadest ja pidustustest on muudkui kogunenud, aga tegemisi on olnud palju ja kui on ka vabu hetki olnud, siis millegipärast olen ma aega hoopis viitnud arvuti asemel telekat vaadates :O Mitte et ma oleks taasavastanud telekas peituvad tohutud ajaviitmise võlud, vaid hoopis avastasin, et laste teleka pilti on lausa lust vaadata, aegade jooksul tehnikakaugeks jäänud inimesena ei ole ma kunagi viitsinud süveneda HD-desse ja muudesse imevidinatesse. :) 

Aga nüüd on avastamisrõõm möödas ja elu jälle tavapärane. Aga järgmised postitused tulevad jõuludest ja aastavahetusest. Kuigi mitte just seapraest, kuigi sai ka seda tehtud, küüslaukude ja mustade ploomidega täis tikitult, ahhh kui hea maitses :).

Sel aastal enne kui jõulumenüüd planeerima hakkasin, küsisin pereliikmetelt nende soove. Üks ütles, et ükskõik. Teine ütles, et tahaks pizzat. Kolmas ütles, et tahaks pastat. Esimene küsis seepeale, et kas hamburgerit ei saaks. Neljas pobises midagi piimasupist. :DDD 

Kuna jõuluvana ju ka kõiki soove ei täida ja mulle autot, maja ja lennukit ei too, jätsin ma jätsin südamerahuga pere tahtmised kõrvale ja kuulasin ainult magustoidusoove. 

Täpsest kronoloogiast ja menüüst kinni ei pea ja esimesena kirjutan üles magustoidu. Tegelikult oli meil kaks magustoitu, Mississipi mudakook prl.L-1 soovil ja panna cotta hr.L-jr soovil.

Panna cotta peale tegin kastme, mille koostisosi ma tegelikult kellelegi avaldanud varem ei ole, sest ega seda ju muidu söödud poleks:) Aga nüüd söödi kõik kiiresti ära ja kiideti ka.

Panna cotta'ks (kohandatud erinevatest retseptidest kokku ja aja jooksul proovitud retseptidest püsima jäänud)  läks vaja:

6 dl rõõska koort

2 dl piima

5 želatiinilehte

50 g suhkrut

2 tl vanillisuhkrut (ise tehtud suhkur ja väga-väga vanilline) 

Panin želatiinilehed külma veega likku. Kuumutasin piima-rõõsa koore segu koos suhkru ja vanillisuhkruga (nt ühe vanillikaunaga, kui head vanillisuhkrut käepärast pole) keemiseni. 

Pigistasin želatiinilehed kuivaks ja panin kooresegusse.

Jaotasin kooresegu klaaspokaalidesse (meil ei olnud plaani neid vormidest välja kummutada), lasin maha jahtuda ning seejärel panin külmkappi tahenema.

Tegin valmis eelmisel õhtul ja järgmisel õhtul süües oli väga mõnusalt kreemja konsistentsiga.

Kastme tegin valmis ja panin panna cotta peale enne õhtusöögi algust. 

Kastmeks läks vaja:

1 apelsin 

2 dl kõrvitsa-ingverimoosi

apelsinilikööri 1-2 spl (maitse järgi)

1 sidruni mahl

Fileerisin apelsini, sektorid lõikasin kolmeks, pressisin kahvliga tükid veidi pehmemaks, mahlad välja. Lisasin riivitud apelsinikoore. Segasin kõrvitsa-ingverimoosiga, lisasin sidrunimahla ning tempisin apelsinilikööriga parajaks.

Sellistest kogustest sain seitse pokaali panna cottat. Ja kui juhuslikult mu lapsed seda postitust lugema ei satu, siis saan retsepti kasutada ka teinekordki.