Linnupere vaieldamatu TOP 1 - virsiku-kohupiimakook

Lihavõttepühade toidulaual on meie peres alati pasha ja kulitš ja sibulakoortega värvitud munad. Soolased toidud varieeruvad ja enamasti sõltuvad konkreetse aasta asjaoludest.
Seekord paluti mul lihavõttelaua magusaks katteks teha midagi sellist, mis kõigile tõesti väga maitseks ja mida kõik tahaks ja sööks. Pole vaja palju nuputada, mis see meie peres olla võiks,  virsiku-kohupiimakook on juba aegade algusest olnud Linnu-meeste koogi-topis kõige kõrgemal kohal. Muidugi ei tähenda see seda, et pasha meile ei meeldiks, ikka meeldib. Aga tavaliselt sööme selle vanima Linnulapsega kahekesi ära.

Sel aastal tuleb siis kevad teisiti, lisaks pashale ja kulitšile saab ka virsikukooki. Ja munad ei ole värvitud sibulakoortega, vaid  Linnupreilide tujudele järele andes mingite sädelevate poevärvidega. Ja homme hakkan lõhet küpsetama lepapuru suitsus.

Ega minu tavapärases virsikukoogis midagi erilist ei ole (kuigi, kuigi! niipalju kui ma kuskil kohvikus seda kooki söönud olen, on nood hoopis teistsugused, kohupiima osa pigem selline raskem ja kohupiimasem, minu omal aga kreemisem ja ei oskagi parema sõnaga kirjeldada, kui et õhulisem) ja ega ma poleks seda bloginudki, sest retsept on mul juba iidamast aadamast ajast vihikus kirjas ja erivariatsioonide katsetustestki kribatud lehenurkadele. Aga kuna ükspäev alles tööl sai räägitud sellest koogist, siis miks ka mitte siia üles riputada.

24 cm läbimõõduga vormis tehtud koogi põhjaks läheb vaja:
125 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin muna. Segasin kuivained omavahel ning lisasin või-munavahule.
Surusin taigna vormi põhja ja külgedele (märgade kätega on seda alati lihtsam teha) ja küpsetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Täidiseks:
1 suur (poole kilone) virsikukonserv
2 muna
300 g kohupiimapastat
250 g hapukoort
1 tl vanillisuhkrut
1 dl suhkrut
2 spl kartulitärklist

Mikserdan munad heledaks vahuks. Õrnalt segades lisan kõik muud ained.
Eelküpsetatud põhjale panen kõigepealt viriskupoolikud ja seejärel valan kohupiimasegu peale.
Küpsetan 180C pöördõhu juures umbes 40 minutit, kuni kook keskelt enam ei võbele.

Enne serveerimist peaks kook olema täielikult jahtunud.

Käisin praegu küsisin hr.Linnult, et miks ta on seda kooki täna õhtu jooksul söönud ära kolm või neli suurt tükki, samas kui ta tavaliselt isegi ei proovi kooke. Vastuseks sain lihtsalt ja lakooniliselt et sellepärast, et see kook on hea ja lahe (st kerge).

Musta pipra terriin

Võiks juba ju kevadisematest katsetustest kirjutada, aga ei ole veel miskist põnevast kirjutada, paastuaeg ju alles käib, seetõttu on Linnuperes rõõmupäevad ja nad saavad söögiks tavalisi, st ilma retseptita tehtud klassikalisi "kodutoite". :))) Neljapäeva hommikul aga algab uus puhas elu, mis päädib ühe toreda laulu-ja tantsuõhtuga, mille korraldab üks tore bänd, kus laulab ja mängib pilli ka üks mu tore sõber. :D Nii et seni katsun need paar päeva veel üle elada. Sellest ka kevadisest rõõmust mittepakatav postitus.
Juttu tuleb seekord terriinist. Loomulikult sobib see maitsev amps hästi ka kevadisele suupistelauale, nii et kõlbab seda kevadel küpsetada küll.:)
Terriinidega mul erilist suhet ei ole kunagi olnud. Eks ma olen ju neid ikka proovinud, aga erilisi "ohhoo" efekte ei ole nagu tekitanud. Tegemine on alati tundunud üks paras mittehuviäratav nikerdamine. Maksapasteet tundub nagu kordades etem olevat.

Aga nami-namis lõppes just terriinide kooskokkamine, mis andis hea tõuke ka paar retsepti ära proovida. Eriti aga oli tahtmine ära teha ühte köögiviljaterriini sparglitega (kuigi kohalik hooaeg ei ole veel alanud, oleks võinud ju poest väljamaa oma osta), mis mul ToDoListis vedeleb juba aastaid.
Aga nagu öeldakse, et jumal naerab, kui sina plaane teed. Ahju ja lauale jõudis ainult üks lihaga terriin. Köögiviljaterriini tegemise kompenseerisin endale köögiviljaterriini söömisega ühes Riia nooblis restoranis. Maitses väga hea, aga minu ettekujutus, mis suuresti tänu ka nami-namile oli juba üsna asjatundlik, oli terriinist veidi teistsugune.

Lihaga terriini retsept pärineb BBC GoodFoodist, natuke kohandasin vastavalt kapis olevatele lihakogustele. Kahjuks selline kogus terriini on meie "pisikese" pere jaoks liig mis liig, peale selle on ta ka üsna nö tugeva maitsega, mida küll röstsaiaviil ja kapparid hästi mahendavad. Kui oleks pisikesi vorme, siis teeks järgmine kord poole kogusega.

 Vaja läks
500 g sea kõhuäärt
250 g veise hakkliha
1 spl tüümiani
1 tl musta pipart (purustasin uhmris)
500 g kanamaksa
4 spl punast veini
1 tl soola
u10 viilu toorsuitsupeekonit (kogus peab olema selline, et kataks vormi pealt ära)
Röstsaiaviile, kappareid ja pisikesi marineeritud kurke serveerimiseks

Panin ahju 160C pöördõhule sooja. Vooderdasin 25 cm keeksivormi fooliumiga.
Tükeldasin 200 g kõhuäärest suhteliselt pisikesteks (nii 1 cm suurusteks) tükkideks. Segasin tükid tüümiani ja uhmerdatud pipraga. Panin kõrvale ootele.

Ülejäänud kõhuääred, veisehakkliha ja 2/3 puhastatud kanamaksast koos punase veini ja soolaga blenderdasin ühtlaseks paté'ks.
Pool paté'st panin vormi, selle peale ühtlase kihina jämedamalt hakitud kõhuäär tüümianiga, ülejäänud terved kanamaksad (terve vormi ulatuses ühtlase triibuna) ning kõige selle peale ülejäänud paté.

Paté katsin toorsuitsupeekoniviiludega, nii et paté paistma ei jäänud ja seejärel katsin vormi fooliumiga.
Panin vormi suurde ahjuvormi, mille täitsin külma veega.
Küpsetasin 1 tunni ja 50 minutit (kuni terriin on veidi tahenenud).

Võtsin veevannist välja ja jahutasin maha. NB! Vormist välja ei võtnud! Kui terriin oli jahtunud, panin vormile raskuseks peale kolm konservipurki (400grammiseid). Lasin vajutise all olla terve öö, kuni järgmise lõunani.

Järgmisel lõunal kummutasin terriini ettevaatlikult vormist välja ning veel ettevaatlikumalt lõikasin terava noaga võimalikult õhukesed viilud, mida siis koos kapparitega röstsaial serveerida. Peab ütlema, et kapparid sobisid selle terriiniga imeliselt.

Tõe huvides pean seda ka mainima, et Linnumehed lasid endale terriini kõrvale keeta kartuleid ja teha külma kastet marineeritud kurgiga ja sõid terriiniviilakaid nagu tavalisi lihatükke. Ja olevat ka niimoodi maitsenud väga hea.

Panzanella ehk saiasalat

Kevadetunne hakkab ka lõpuks pisitasa lähemale tulema ja hing ei ihka enam ei tummiseid suppe ega lihahautisi, hapukapsaid ega punast veini. Tahaks juba proseccosid, värskeid salateid ja Eton messi. Kurk maitseb juba täitsa hea, basiilik vohab aknalaual ja kuigi tomatitega veel küll nii hea lugu ei ole, siis mõned suuremad kirss-kobartomatid kõlbavad täitsa hästi ja nii ongi vaikselt, aga järjekindlalt talvetoidud laualt kadunud ja hooajalisel menüül uus lehekülg keeratud.
Kreeka salatit on tehtud juba korda kolm, kreeka salat (suhteliselt autentne, niipalju kui see Eestis võimalik on) on nimelt hr. Linnu lemmiksalat ja seda ma pean tegema kogu aeg. Ma vahest ikka mõtlen, et ei tea kas ta sellest kunagi ära ka tüdineb??!! Kusjuures soovitatavalt pean ma seda tegema kogu aeg ühe maitsega ja ka väljas süües on salati headuse kriteeriumiks sarnasus minu salatiga :D. Aga näiteks Caesari salatit me kodus ei söö/tee, kui mul isu tuleb, siis söön seda väljas ja teistele meie peres ei avalda see mingit erilist muljet.
Aga käesoleva kevadhooaja esimeseks toredaks salatileiuks on panzanella. Mitte ei ole juhtunud seda päritoluriigis sööma, aga ehk ma lihtsalt ei ole osanud märgata, seal ju tahaks igasugu prociuttodega ja formaggiodega rikastatud salateid süüa:).
Panzanella ehk saiasalat on pärit Itaaliast,pidavat olema väga levinud maapiirkondade kodudes ning salatisse võib vabalt lisada erinevaid mereande või linnuliha või misa iganes.
Ma olen nüüd teinud mitu korda kõige tavalisemat versiooni ja saia olen pannud poole vähem, kui õpetustes ette nähtud (lihtsalt sellepärast, et katsuks kevadel natuke jahutoodetega piiri pidada).

Vaja läks:
umbes 400 g kõvaks minema hakkavat saia (nt iseküpsetatud ciabattat ;))
100 ml valget kuiva veini
2 suurt punast sibulat
4 suurt lihatomatit
2 varselleri vart
1 salatikurk (kooritud)
suur peotäis basiilikulehti
soola ja valget pipart
5 spl oliivõli
3 spl balsamicot

Lisada võib juurde vastavalt soovile tuunikala, kanaliha, mereande, kappareid vms, aga ei pea lisama midagi, kui ei taha.

Saiast lõikasin kuubikud, niisutasin valge veiniga (peaks jääma niiske, aga mitte märg, kui liiga märg jääb, siis tuleks vein välja pigistada. Aga parem on ikkagi rohkem veini, sest muidu jääb sai liiga kõva). Panin saiakuubikud salatikaussi, kui sai oli niiskuse endasse imanud, segasin hulka tomati-, kurgi-,varselleri- ja sibulatükid. Basiilikulehed rebisin tükkideks ja panin väikesesse kaussi, kuhu valasin ka oliivõli. Maitsestasin õli soola ja pipraga. Valasin salatile ning lasin seista 3 tundi külmas (kuni 4 tundi on hea seista lasta). Siis lisasin balsamico ja ülejäänud rebitud basiilikulehed (kui vaja siis lisada ka soola ja pipart).

Maitseb hea ja kõrvale maitseb hea ka mõni jahutatud Valdobbiadenest pärit kihisev jook.

Tunnustus

Viimasel nädalal ringleb blogijate hulgas "The Gorgeous Bloggeri" tunnustuse jagamine.
Minu blogi sai ka ära märgitud Kiilikese poolt, kes peab üht äraütlemata asjalikku toidublogi, mis on kahtlemata ka üks minu lemmikutest! (Lisaks veel pean mainima, et meie "toidumaitsed" on sarnased, nii et kui tema miskit kiidab või laidab, võin kindel olla et perek.Lind jõuab samale arvamusele. Ja mõte käib meil ühte rada, saarlaste värk :P)
Tegi ikka meele rõõmsaks küll, et keegi peab minu "retseptiraamatut" huvitavaks. :)

Ja nüüd siis tunnustusega kaasnevate kohustuste juurde, milleks on esmalt viiele küsimusele vastamine ja seejärel viie hea blogi tunnustamine.

1. Millal alustasid oma blogiga?
2009 juuli alguses, päev peale minu sünnipäeva mil sain kingituseks uue fotoaparaadi.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Retsepidest ja toidust ja vahest ka hetkemõtetest, mis kirjutamise hetkel tahavad kirja saada (mulle meeldib aastaid hiljem lugeda, et "näe 2010 viisin lilled terrassile 7.mail:)")

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei pea oma blogi eriliseks teistega võrreldes, ja ega ma tahagi võrrelda. Minu blogi on ainult minu isiklike "tulevikus kordamisele tulevate retseptide" kogumik, millest mu pojakese pruudid saaksid näpunäiteid, kuidas Linnupojukesele kõhu kaudu südamesse hiilida ;) ja tütrekestel oleks koht, kust võtta ühe või teise lapsepõlvemaitse juhiseid. Kuigi kiusatus on suur talletada kõike tehtut ja jagada vahest õpetussõnugi, siis ikkagi katsun meeles hoida oma põhieesmärki.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Blogi esimese sissekande päevaks oli täis saanud minu käsitsikirjutatud retseptivihik (mille kohta lapsed ükskord küsisid, et kes selle endale saab, kui ma ära suren:)). Kuna käsitsi kirjutada enam ei viitsinud ja selleks ajaks olin ka hakanud vaikselt toitudest pilte tegema nami-sse, siis tundus blogimõte täitsa ok olevat. Algul blogisin "salaja", aga siis saabus hetk, kui pidin vennanaisele retsepti saatma ja laiskusest saatsin talle hoopis blogi lingi. Sealtmaalt on blogi ka avalik olnud, kuigi ma ei tee kuskil (peale nami-nami) talle reklaami:.)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Soovin, et isand Lind, kellel on fotonduse peale rohkem silma ja kätt, hakkaks minu asemel siia pilte tegema. :D

Nüüd raskem osa, minu 5 lemmikut. Mul on neid muidugi rohkem kui viis, esimese hooga annaks ju tunnustuse ka kohe Kiilikesele tagasi.

Minu vanem tütar tegi mu valiku väga lihtsaks. Ta nõudis, et ma pean tunnustama "seda Sadama turu perenaist, kes vaarikakooki tegi" ja vahelduseks olime me täitsa ühel meelel. Nii et siis:

1. Liina Aglio et Olio, tema kirjutamisstiil on mulle väga meelepäraseks saanud. Väga mõnus lugemine.
2. Vernanda Da Vahta Residence, samad sõnad mis eelmisele.
Mõlemal autoril on väga isikupärane käekiri, mida ma väga naudin ja mida lugedas saab tihtipeale naeru pugistada :P.
3. Thredahlia Pisike ja Pisut Segi - tema teaduslikud lahtiseletused ja muidu mõnusad kirjutised imponeerivad mulle väga.
4. Kätrini Kokkamispäevik - eriti meeldivad mulle tema küpsetiste postitused! Meie pere sulab ainuüksi mõeldes tema juustuküpsistele või singi-juustupärjale. :)
5. Kuna Mari-Liisi (kes muidu oleks mu valik kindlasti olnud) on juba nii palju kiidetud, siis annan tunnustuse hoopis Zoozi tegemistele. Mul oli väga hea meel, kui ta lõpuks blogima hakkas! Tema valikute mitmekesisus on lihtsalt hämmastav. Ilmselt olen ma aastate jooksul Zoozi kommentaare retseptidele, nii nami-namis ja nüüd ka ta blogis, kõige rohkem arvesse võtnud.

Lõpetuseks laulu seekord. Minu ja hr.Linnu praeguse hetke lemmiklaul, mis kuidagi oma veidral moel sobib siia:). Mulle vähemalt tulevad esimeste "laitteet'itena" meelde kohe kõikvõimalikud köögitarbed, mida ma tahtnud olen ja et mul siiamaani ei ole sausegurit :D:D:D.

Kammkarbid vol 2

Jälle oli käes see suurpäev, kui armas H. andis teada suurepärasest võimalusest saada värskeid kammkarpe.

Võtsin kohe esimese hooga neli kilo ja siis pärast kõik allesjäänud karbid ka.:) Natuke jagasin värsket saaki ka Zooziga, kes võttis seepeale ikka päris suurelt katsetamise ette. Zoozi on lihtsalt supertubli.

Me võtsime vähe lihtsamalt ette. Hr.Lind arvas, et tema erilisi uusi katsetusi ei tahaks, vaid sööks lihtsalt nõrkemiseni seda tavalist, aga ülihead juustuviiluga varianti. :) Mis seal salata, mulle maitseb see ka väga. Ja see pidavat olema kõige tavalisem variant kuidas karbipüüdjad ise karpe söövad. Nii et enamus karpe sai tehtud Häli retsepti ja õpetuse järgi. Mulle meenutab selline karpide söömine suvist vähkide püüdmist-keetmist-söömist Saaremaal. :D

Printisin küll välja paar retspeti GoodFoodist, kuid lõpuks ikkagi loobusin neist, kuidagi ei raatsinud saiapuru ja küüslauguga hõrku maiuspala "rikkuma" hakata :P. Sõelale jäi teise variandina ainult Juci blogist pärit Aasia-pärane retsept. 

Karpide avamine ja puhastamine (nagu kõikide muude kalade rookimine) on meie majas meeste töö. Nagu pildilt näha, antakse oskusi edasi isalt pojale. :D

Nagu öeldud, mõned karbimusklid ja korallid (oranž emaspool karbis) tegin ka Aasia-pärase soja-sidrunikastmega (Sibyl Kapoori retsept, Juci blogi).

Vaja läks:
umbes 10 musklit ja koralli
2 spl extra virgin oliivõli

3 spl sojakastet

1 spl mett

1 sidruni koor

poole sidruni mahl

1 spl seesamiseemne õli

1 väike tšilli (kuna meie tšilli ei olnud üldse tugeva maitsega, siis panin terve kauna, kuid teravamat võiks vast vähem panna).

Panin kastrulisse mee, sojakastme ja tšilli ning kuumutasin, kuni mesi oli sulanud. Lisasin sidrunikoore ja mahla ning seesamiseemne õli.

Lõikasin musklid pooleks (korallid jätsin terveks). Määrisin oliivõliga. Praadisin kuumal pannil mõlemalt poolt umbes umbes 1 minuti.

Panin serveerimiskaussi ja valasin kastmega üle.

Karpe loputasime alla Mionetto proseccodega. 

Viimastegi kastmeriismete kättesaamiseks oli abiks värkse ciabatta. 

Mis ma muud lõpetuseks oskan öelda kui et aitäh Häli ja ma loodan isekalt, et see ei jääks viimaseks korraks, kui sa karpe tood. ;)

Sibulapirukas

Sibulapirukas on viimasel ajal väga tihe supikõrvane meie söögilaual, vaheldusena mustale leivale või valgele saiale ja tihti just Vahemere-päraste suppide lisandina. Algtõuke sain blogikohvikust, kus Profa pakkus oma sibulapirukat. Aja jooksul olen ära proovinud päris mitmeid erinevaid retseptiga ja retseptita variante, küll juustuga ja muna-piimaseguga ja millega iganes. Üsna selgelt on aga pere ja sööjate lemmikuks kujunenud see magusa sibulaga variant:

Põhjaks teen tavalise muretaigna:
100 g külma võid
150 g jahu
3 spl külma vett

Jahu ja või hakin kiiresti noaga läbi, lisan külma vee ja segan kiiresti taignapalliks, mille panen paariks tunniks külmkappi tahenema. Siis rullin taigna, panen vormi ja koos vormiga uuesti vähemalt veerand tunniks külma.
Täksin kahvliga augud sisse ja eelküpsetan umbes 15 minutit 205 C pöördõhus.

Täidiseks läheb vaja:
6 keskmisest suuremat sibulat, õhukesteks viiludeks viilutet
1 spl mett
1 tl tüümiani
soola ja pipart
musti oliive
päikesekuivatet tomateid
praadimiseks võid

Praen sibula võis klaasjaks (suhteliselt madalal kuumusel, et sibul ei pruunistuks), see võtab aega umbes 10-15 minutit. Lisan mee ja tüümiani, soola ja pipra.
Eelküpsetatud põhjal valan sibulasegu, lisan oliivid ja päikesekuivatet tomati tükid.
Küpsetan 205C pöördõhus umbes 20 minutit (altkuumusega režiimil).

Vahel teen väikeste tartlettidena ka:

Aleksandrikook

Minu laste lemmikkook.
Mulle endale ka lapsena maitses, aga nüüd ma seda ei ostaks kohvikust ka siis, kui mitte midagi muud valida ei oleks. Seetõttu on Aleksandrikook olnud mu ToDoListis juba aastaid. Listi korraliku puhastustöö käigus otsustasin ka selle ära teha, lootuses, et praegusel paastuajal ei teki mul endal kiusatust seda magusat ampsu proovida. Irww:) Sõin kohe mitu tükki ja pärast käisin ja näksisin juurde :P. Maitses palju värskem ja muredam, kui viimati 30 aastat tagasi Maiasmoka kohvikus Kuressaares. :)

Kuna vaarikamooside ja hapude mooside varud on selleks aastaks otsas, tegin ploomimoosiga. Järgmine kord teen jõhvikamoosiga ja suvel ka kindlasti vaarikatoormoosiga.

Põhja läks vaja (retsept nami-namist):
1,75 dl suhkurt
5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
200 g toasooja võid
1 muna

Segasin kuivained omavahel, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin kiiresti taignapalliks.
Rullisin küpsetuspaberil ahjuplaadi suuruseks ja küpsetasin 155C pöördõhuga umbes 20 minutiga kuldseks.

Lõikasin plaadi kaheks ja servad ilusti ühtlaseks, määrisin ühele plaadile umbes 3 dl moosi ja tõstsin teise plaadi peale.

Glasuuriks oli vaja:
4 dl tuhksuhkurt
4 spl arooniamahla (seekord oli mul lahja mahl, sellest ka lahjem värv)

Segasin tuhksuhkrusse mahla ja hõõrusin ühtlaseks. Kui kook oli ilusti jahtunud, määrisin glasuuri koogile.
Enne koogi lahtilõikamist lasin glasuuril kenasti taheneda, see võttis ikka paar-kolm tundi aega.

Kook on väga magus, kuid mis mulle aga väga meeldib on see, et kook seisab värskena üsna pikka aega.  Päris mitmeks päevaks jagus meile sellest ühest plaaditäiest ning ei olnud karta, et kook vanaks läheks enne kui ta ära süüakse.

Siidris hautatud köögiviljad sealihaga

St.Patricku päeva puhul pidasime meeles kaunist Iirimaad ja toredaid iirlasi, jõime klaasikese Black Velvetit (1/2 osa Guinessi ja 1/2 osa kuiva vahuveini) ja sõime siidris hautatud iiri-pärast köögiviljahautist sealihaga (BBC GF-st algretsept).
Kuigi mu mõningad "kiuslikud" pereliikmed küsisid, et mis vahe nüüd siis oli sellel suurepärasel roal tavalise suurepärase ühepajatoiduga, siis mina küll leidsin mõnusa nüansivahe.

Vaja läks
1/2 keskmist kapsast
4 keskmist porgandit
1/2 kaalikat
4 suuremat kartulit
toorsuitsupeekonit kümmekond viilu
5 lõiku sealiha
2 loorberilehte
300 ml kuiva õunasiidrit
200 ml kanapuljongit

Pruunistasin  sealihalõike suurel kuumusel mõlemalt poolt maksimum paar minutit. Samal pannil pruunistasin kartuli-, porgandi- ja kaalikatükke, kuni nad muutsid kergelt värvust. Panin köögiviljad haudepotti, lisasin kapsatükid ja loorberi, panin lihatükid peale, valasin siidri ja puljongiga üle, katsin kaanega ning hautasin madalal kuumusel umbes 20 minutit, kuni köögivili oli pehme.
Originaalretseptis soovitatakse serveerida koos colcannoniga, kuid kuna kartul oli juba hautises sees, siis meie kõrvale midagi ei serveerinud. Joogiks siis Guinessi asemel Black Velvet.

Ja järjekordselt unustasin Patricku päeval rohelist kanda :D

Mimosa-kokteil

Ei ole reklaam. Pudel on ausalt ise ostetud. Aga nagu Saaremaa LT toodangu puhul, on mul ka selle joogi müüja juures käpp sees ja kuna mind on fänniks ära tinistatud (muidugi mitte ainult Henkell Bruti), siis pilt tuli nagu ta tuli, pühendusega töökale maaletoojate kollektiivile :D
Ja oma mimosad teen ma tõesti viimasel ajal Henkell Brutiga.

Valan 1/3 apelsinimahla (värskelt pressitud ja veel parem kui punase apelsini mahla) vahuveiniklaasi ja valan 2/3 osa (kuiva) vahuveini peale.

Vanaema pannileib

Nüüd on kätte jõudnud jälle see kole päev, kui ma pean silmad häbis maha lööma ja oma sõnu sööma. Olen ma ju eluaeg rusikatega vastu rinda tagunud ja öelnud, et pannileib on õudus kuubis ja seda jälkust ma enda suhu ei pane. Paar nädalat tagasi proovisin onutütar K tütre M sünnipäeval. See maitses täpselt nagu laupäeva õhtuti vanaema juures 30 aastat tagasi (kusjuures ma ei ole kindel, kas ma kunagi seda vanaema oma proovinudki olen) ja appikene kui hea see oli!!! Täna oli siis see suurpäev, kui ma tegin ise oma esimese pannileiva, ikka onutütar K-lt saadud retsepti järgi, kes sai selle retsepti oma emalt, kes omakorda sai selle minu vanaemalt :) Tõe huvides pean mainima, et mu oma ema teeb ka sama pannileiba, aga ma ei ole kindel, kas see on sama maitsega, sest ma pole seda kunagi proovinud :(((

Ma ei tea kas mandril ka pannileiba tehakse, meil Saaremaal tehakse seda tihti ja igas peres vist erinevalt. Igatahes see retsept, mis nami-namis on, ei ole meie oma moodigi.

Minu vanaema pannileiva jaoks on vaja:
2 sibulat väga peenikeseks hakitult
u 300 g toorest soolapeekonit, väikesteks kubikuteks lõigatud (või suitsupeekonit või isegi näiteks kõhuäärt, mis tuleks vast natuke enne ära praadida)
1 muna
0,5 l piima
1 tl soola
jahu niipalju, et tuleks vedela hapukoore taoline tainas.

Segasin kõik ained (sibulat ja liha ei prae enne!) omavahel ära ja valasin ahjuplaadile.
Küpsetasin 160C pöördõhus, kuni pannileib oli pealt ilus kuldne.

Maitseb nii soojalt kui külmalt.
Ma olen üksi kodus ja pool plaati on otsas (kes oleks seda veel kuu aega tagasi uskuda võinud:P). Lapsed loomulikult ei proovigi (ja seekord  ma ei saa neile seda pahaks panna, olen ju ise sama imelik olnud) ja isand Linnu arvates saavad sellist asja süüa ainult saarlased, nii et ilmselt ta ka ei anna pannileivale võimalust.

Vol 225, 11.09.2012 Miina sünnipäev

Šokolaadimuffinid

Nooremad lapsed sõitsid nädalavahetuseks mamma juurde Saaremaale. Selle sõidu juures on traditsiooniks, et küpsetan teele kaasa kotitäie muffineid, tavaliselt kahte sorti.  Seekord tegin kaasa kaerahelbe-banaani-porgandimuffineid Martha Stewarti järgi ja Hummingbird Bakery šokolaaadimuffineid ilma valge šokolaadita. Tervislikud porgandi-jpm-muffinid kordamisele ei lähe, imalad ja läilad.
Aga no need šokolaadimuffinid, tekstuurilt on nad väga lähedased brownie'dele, (kuigi natuke rohkem küpsenud, sest tikk  peab puhtaks jääma) see aga tähendab šokohoolikutele, et tegemist on eriti maitsva ampsuga. :) Tegin läbilõikest pilti ka, et oleks ilusti näha mõnusalt niiske tekstuur. NB! Tegemist ei ole vähe kerkinud ja untsu läinud küpsetisega.

Hummingbird Bakery retsepti sain nami-namist. Muuseas, nami-namis lööb laineid ka Hummingbird Bakery  vaarika-toorjuustu-šokolaaditort. Sain seda proovida blogijate kohvikus, pole lihtsalt sõnu kui hea see oli. :) Ilmselt saan seda sünnipäevade hooajal mitmeid kordi teha.

Muffiniteks läks vaja:
2 muna
200 g suhkrut
130 g jahu
50 g kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
1,75 dl piima
näpuotsatäis soola
0,5 tl vanillisuhkrut (mul on isetehtud vanillisuhkur, palju kangem, kui poes müüdav)
100 g sulatatud võid (algretseptis 150 g)
100 g tumedat (70%) šokolaadi (hakkisin suhteliselt ebaühtlaselt, et suuremaid tükke ka jääks).
(50 g valget šokolaadi on ka algretsepti järgi panna)

Kloppisin munad suhkruga heledaks vahuks, segasin teises kausis kuivained. Segasin kuivained vaheldumisi piimaga munavahusse. Lõpus lisasin sulatatud või ja hakitud šokolaadi

Küpsetasin 160C pöördõhus 30+2 minutit, kuni puutikk puhtaks jäi.

Vastlakuklid, klassikalised, a la Ida Savi

Huvitav, kas talv on sellepärast nii pikk sel aastal, et vastlaliu saaks ikka ära lastud?? 8.märtsil ju tavapärasel aastal kelgutada ei saaks.

Segased tunded selle kevadega sel aastal mul. Ühest küljest nagu õudselt tahaks juba ja veedame aega oma lemmiktegevusega, st atlas näpus suvisele matkale marsruute valides ja kataloogid näpus uut varustust imetledes :D. Plaan minna läbi Valgevene ja Ukraina Rumeeniasse, kus me siis saame tuttavatega Šibius kokku ja siis sõidame kohapeal ringi. Nüüd siis dilemma, kas sõita läbi Odessa või otse, kus ja mida teha ja kas kambajõmme üldse tahaks või oleks omaette :D Ja uusi kindaid oleks mulle vaja, aga valikut teha raske. Kohutav isu juba ratta selga istuda ja minna, eriti veel seetõttu et eelmine suvi jäid pikad sõidud ära. (Igaks juhuks vist peaks mainima neile, kes meid ei tunne, et me matkame mootorratastega;), muidu võidakse arvata, et ma ikka puhta segane, suviseks reisiks lõunamaale otsib kindaid:P)

Teisest küljest aga, kuidas sa ikka kevadet tahad, kui vastlakukli hooaeg alles algab. Mulle igatahes vastlakukli aeg väga-väga meeldib.

Eile tegin esimese proovipartii. Vanasti, kui ma ei olnud pärmitaignaga suur sõber, otsisin alati nö ideaalselt retsepti, mis lollikindlalt välja tuleks, siis nüüd, kui põhitõed peas, pole enam seda muret, küsimus juba pigem peenelt öeldes maitsenüanssides :)  Eelmisel aastal said minult ideaalste kuklite nimetuse Bertinet' taignast  tehtud ja martsipani ning pohlamoosiga tehtud kuklid.

Aga rahutu hing ei saa ju pidama jääda vanale  ja järeleproovitule. Ikkagi tahtsin proovida midagi, mida ma seni teinud ei olnud.
Kukleid tegin kolme erineva täidisega. Igal meist oma lemmikud. Mul martsipanitäidise ja pohla- või jõhvikamoosiga, meestel lihtsalt pohla- või jõhvikamoos ja vahukoor(ja martsipan nende jaoks nii jäle, et nad nokivad selle välja), ühel tüdrukul maasikatoormoosiga ja teisel tüdrukul kuklitest absoluutselt ja siiralt ükskõik.

Vaja läks:
250 ml piima
30 g pärmi
100 g suhkrut
1 muna
100 g võid

riivitud sidrunikoort (1 sidruni)

0,5tl kardemoni (või 2 sl roosivett)

0,5 tl soola (järgmine kord paneks kuni 1 tl)
475 g jahu (I.S ütleb 450-500g, mul piisas 475g.)

3 dl 35% rõõska koort
martsipani
vastavalt soovile erinevaid moose

Lahustasin pärmi suhkrus ja lisasin käesooja piima ning poole jahu kogusest. Segasin ja lasin kerkida umbes tunnikese.

Segasin jahuga kuivained ja lisasin taignasse, sõtkumise käigus lisasin muna ja pehme või. Sõtkusin ja venitasin ja lappisin tainast, kuni sain ilusa siidise palli.

Lasin kerkida umbes kahekordseks.

Jagasin taigna kaheks, veeretasin pikad vorstid ja lõikasin kukli suurusteks tükkideks, vormisin ilusad pallikesed ja panin ahjuplaadile kerkima. Umbes 15 minuti pärast määrisin kuklid piima-suhkruseguga ja küpsetasin 200C pöördõhus 10 minutit.

Lasin kuklitel jahtuda, lõikasin pealt ära mütsikesed, osadel uuristasin sisu välja.

Segasin ja hekseldasin martsipani ja saiasisu segu ühtlaseks ja panin kuklitesse.
Lisasin moosid ja kõige peale vahukoore, siis kuklitele mütsid pähe ja tuhksuhkrust lumi peale.

Kuklid olid ausad ja head. Õigel liulaskmise päeval teen Berinet' tainast kuklid. Aga kindlasti teen kunagi jälle ka Ida Savi kukleid.

Vol 2 õigel vastlapäeval. Kuklid Bertinet' taignast. Täidist kolme sorti - 1) tavaline vahukoor; 2) vaarika toormoosiga läbi segatud vahukoor (minu lemmik) ja 3) vaarika toormoos all ja peal tavaline vahukoor.

Ülejäänud pärmitaigna keerasin kaneelisaiakesteks, mis töö juures järgmine päev rõõmuga ära söödi ;).

Juustukakukesed ja juustuküpsised

Väga mõnusad supikõrvaseks. Retsept pärit ühest ammusest Valio üllitisest nimega Küpsetised.

Vaja läks:
3,5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 tl köömneid
2 dl riivitud juustu
2 dl piima
50 g sulatatud võid

Segasin kuivained ja riivitud juustu (ma kasutasin Saaremaa extra juustu, mille pisut parmesanilik magus maitse minu meelest siia küpsetisse imehästi sobis. Ei ole reklaam. Lihtsalt ma ainult Saaremaa liha- ja piimatooteid ostan. Patriotismist ja usaldusest.), kuivainesegu hulka segasin piima ja sulavõi segu ning vormisin kaheksa pätsikest, mille siis ahjuplaadil lapikuks muljusin. Täksisin kahvliga auke täis ja küpsetasin 230C pöördõhus 12 minutit.

Leigena maitsesid kõige paremini.

Kuna mul jäi riivjuustu üle, tegin pärmilehttaignast küpsiseid. Rullisin 250 g taignalehe, määrisin piima-munaseguga kergelt üle, puistasin peale riivitud juustu, nii et taigna kogu pind oli korralikult kaetud ja riputasin peale köömneid. Lõikasin paraja ampsu suurused ristkülikud ning küpsetasin 200C pöördõhus u 10 minutiti, kuni olid kuldsed.

Kadusid laualt ülehelikiirusel. :D

Meie pere Vabariigi aastapäeva kokkuvõte kulinaarsest aspektist.

Väike ülevaade meie pere selle-aastasest vabariigi aastapäevast. Kuna aeg on kiire ja kunstiliik nimega kirjandus paelub mind hetkel rohkem kui kokandus, siis midagi väga keerulist ja pingutust nõudva tooraine hankimisega seotud plaane ei viitsinud teha. Külalisi oodata ei olnud, meie tavapärased pidukülalised viibisid ka Ameerikamaal ja seetõttu plaanisin piduõhtuks teha kerged suupisted ja isand Linnul lasta korkida lahti ühe hea punase veini ja presidendi vastuvõtu ajal lugeda diivanil raamatut (silmanuragst piiluda vastuvõtu kleite), limpsida veini ja näksida heeringakaaviari mustal röstleival. Nii ka tegelikult läks :)
Aga sellele eelnevast:
Hommik algas kamapannkookidega, mida sõime maasikatoormoosiga (viimane, nüüd sügavkülm täitsa tühi marjasest ja moosidest).

Tegemist oli meie pere lemmiku krepitaignaga, kuhu lisasin 1 dl kamajahu.

Taigen siis kolmest detsiliitrist kuivainest, millest 1 dl oli kamajahu ja 2 dl tavalist jahu, 1 tl soola 
2 spl suhkrut, kuivainete segule valasin peale 3 muna ja poole liitri piima segu (tavaliselt piima vähem, aga kuna taigen kippus paks tulema, lisasin piima), 40 g sulatud võid ka lisaks.

Lasin paisuda taignal umbes pool tunnikest. Krepitaina algretsept ei olegi pärit mu oma peast või vanaema käest, vaid hoopis ühest vanast Oma Maitsest, kus rubriigis Kokakool oli see baasretseptiks. Kui ma küpsetan neid puupliidil, siis maitsevad täitsa vanaema pannkookide moodi. Minu lapsepõlve pannkoogid vanaema juures olid õhukesed ja väikesed, pruunide täppidega heledad koogid. Moosiga. :) Õnneks minu lastele maitsevad need õhukesed pannakad ka.

Lõunaks sõime mulgi putru. Kruubid ja kartulid, rohkelt praetud sibulat, suitsusink ja seekord ka kukeseeni. Kõrvale külm hapukoorekaste rohke tilliga.

Õhtuks kolme sorti suupisteid ja kook. Kõige kiiremini kadusid laualt heeringakaaviariga leivakesed, õigustatult, sest heeringakaaviar ehk "vaese mehe kaaviar" oli tõesti väga maitsev.

Algtõuke heeringakaaviari tegemiseks sain tükk-tükk aega tagasi Mari-Liisilt (praegu linki otsides vaatan, et see idee on seisnud ideetasandil üle aasta :O), seejärel ühelt juubelilt Rootsis, kus serveeriti mustalt leival mingit heeringa-kalamarja-majoneesi salatit nimega "Vana mehe kiusatus", aga varem polnud tulnud veel seda õiget hetke, et "kaaviari-tegu" ette võtta.
Plaanisin vaadata natuke ringi ja otsida erinevaid variante ja ideid, aga siis testis Kiilike, hea inimene, kolme erinevat nami-nami retsepti.
Kasutasin selle ära ja tegin kahte neist, külamehe heeringakaaviari ja heeringakaaviari Hans Välimäki moodi.

Kuna mul hakklihamasinat ei ole, siis hr. Lind oli nii armas ja riivis heeringafileed ära. Ma arvan, et imepeenikeseks tükeldamine oleks samuti asja ära ajanud.

"Kaaviari" serveerisin röstitud porgandileival ja röstitud täisteraleival.

  

Kolmandaks suupisteks oli nami-namist pärit sibula-juustupirukas.
Sibulapirukad meil praegu eriti popid, kuid tuleb tunnistada, et eilne pirukas jäi natuke alla tavalisele sibula-oliivipirukale, mis on maitsestatud meega ja tüümianiga.

Magusaks tegin virsiku-maasika-jõhvika šarloti. Sellest pole midagi pikemalt kirjutada, kuna tegu oli väga kalorivaese ja mitte väga kreemja tekstuuriga šarlotiga. Koogi täidis oli iseenesest mõnus siidine ja õhuline parajalt hapukas-magus (jõhvikad ja maasikad selle aasta viimased sügavkülmast), kuid rullbiskviidiks järgmine kord kasutan kindlasti tavalist rullkoogi tainast.

Täna on jääkide söömise päev. :)

Sidrunivõide muffinid

Mida teha kui kapis on lemon curdi seismas ja tahaks kappi ruumi teha. Muidugi võiks teha ju beseekattega sidrunivõidetorti või sidruni-beseekooki või korvikesi, aga neid juba tehtud küll ja küll. Ja mitte alati ei ole neid edukalt otsa söödud :( Tegin siis muffineid, need lähevad meil tavaliselt hästi peale.
Põhimõtteliselt võib lemon curd'i muffinieid teha ka tavalise muffinitaignaga ning muffinivormis kahe taignakihi vahele 1 teelusikatäit sidrunivõiet pannes ja peale küpsemist muffineid sooja vedelasse sidrunivõidesse ning siis suhkrusse kastes.
Mina tegin magusama ja vähem õhulisema taigna, arvestades, et sidrunivõie on paks ja perek. Linnule ei pruugi sidrunivõide hapusus maitseda.

NB! Tuginedes ühe eelmise postituse kommentaarile ja meie pere eelmise nädala parimale naljale, kinnitan kõigile lugejatele, et ma ei ole idioot ja ei toida blogis avaldatavate toitudega neid linnukesi, kes lendavad lageda taeva all ja esindavad liiki "linnud". Nii et pole vaja helistada mu sugulastele  ja et paluda neid mind keelata vaeseid linnukesi krevetikarriga toitmast :)))) Minu perekonnaliikmete aus ja ametlik perekonnanimi on LIND, sealt ka käesoleva blogi pealkiri. Tegemist on homo sapiens liigi esindajatega, keda võib julgelt krevetikarriga ja lemon curdi muffinitega toita! ;)

Vaja läks:
1 muna
60 g võid
150 ml piima
1 tl vanillisuhkurt
200 g jahu
80 g suhkurt
1 tl küpsetuspulbrit
60 ml sidrunivõiet

Peale puistamiseks suhkurt ja määrmiseks sidrunivõiet.

Segasin kokku kuivained, sh suhkru, ühes kausis ja teises kausis muna, sulatatud või ja piima. Segasin kuivained munasegusse.
Muffinivormidesse tõstsin 1 spl tainast, siis 1 tl sidrunivõiet ja siis veel 1 spl tainast.
Sellest kogusest sain ainult 10 muffinit, aga need kerkisid pealt ilusti kõrgeks.
Küpsetasin 190C pöördõhu juures umbes 15 minutit, kuni muffinisse torgatud tikk puhtaks jäi.

Sulatasin sidrunivõiet vedelamaks ja kastsin muffinipealsed võidesse, seejärel kastsin pärlsuhkru ja demererasuhkru segusse.
Enne Linnu-perele serveerimist lasin täielikult maha jahtuda.

PS Minu maitse jaoks olid nad natuke liiga magusad, aga laste meelest ideaalsed:).

Hiinapärane kanasupp

Nami-namis kooskokkamise teemaks Hiina köök. Sellepärast, ja ka nö külmetushaiguste ennetuseks/raviks, tegin hiinapärast kanasuppi (vanasti tegin ma seda üsna sageli, aga nüüd polnud tükk aega enam meeldegi tulnud, et selline hea kerge ja kõigile maitsev supp oli ka olemas). Retsepti algupärane idee on minu jaoks pärit ühest vanast Postimehest, mille nädalalõpu lisas see ilmus. Nädalalõpu lisa soovitas kõrvale Gewürtztraminerit juua, soovitavalt näiteks Alsace'i oma. Ja seda me ka alati teeme, ajalehes ju öeldi :)))

Supp saab kiiresti valmis ja kanaliha on veidi vürtsikam, kui tavaliselt, aga sellise tšillikogusega ka lastele täiesti söödav.

Vaja läks marinaadiks:
4 sl õli
poole sidruni mahl
1 punane ja 1 roheline tšillipipar
1 küüslauguküüs

2 kanafileed

Tükeldasin tšillid ja küüslaugu ning segasin kokku marinaadiained kokku.Panin kanafileed marinaadi. Marineerisin neid paar tundi (aga võib ka jätta terveks päevaks marinaadi, kui aega on:)).

Supiks läks vaja:
kolm-neli porgandit
1 sibul
2 küüslauguküünt
1,5 lt vett
2 kanapuljongi kuubikut
200 g külmutatud herneid
munanuudleid (üks brikett või paar palli, oleneb milliseid kasutad, mitte üle 100 gr)
0,5 tl karripulbrit
soola-pipart
peterselli

Tükeldasin porgandid, sibulad ja küüslaugu. Võtsin küüslaugu marinaadist, puhastasin tšillitükkidest ja lõikasin viiludeks.
Pruunistasin kanafilee õlis, lisasin porgandi, sibula ja küüslaugu. 
Panin vee ja puljongikuubikud keema (kui päris kanapuljongit on, siis loomulikult on seda parem kasutada, aga mul tol õhtul just parasjagu ei olnud). Lisasin kana, köögiviljad ja maitseained. Keetsin kümmekond minutit, lisasin herned ja munanuudlid ning keetsin veel paar minutit.
Peale riputasin hakitud peterselli ja suurtele inimestele ka kõrvale siis seda gewürtztraminerit :)

Lisaks retseptile jagaks sõbrapäeva puhul kõikide tuttavate ja mittetuttavate lugejatega ka ühte toredat lauljat, kelle olemasolu ma täna avastasin ja see laul on lihtsalt nii päevakohaselt romantiline;) :)))

Mississippi mudakook

Gordon Ramsay retsept.
Tegin kohe kaks päeva järjest, nii hea on. Peaaegu sama hea kui tarte au chocolat või tegelikult sama hea. :) Ja miks ta ei peakski olema sama hea, täidise põhimõte ju sama, kuid mudakoogis pole isegi seda 1 supilusikatäit jahu.

Pikka juttu ei hakka kirjutama ja igasugu asjassepuutuvaid ja mitteasjassepuutuvaid mõtteid heietama. Mudakook on Ameerikamaa lõunaosariikides väga populaarne kook. Retseptivariatsioone on väga palju ja erinevaid. Nami-namiski kolm väga-väga erinevat mudakooki, millel nimeks just Mississippi mudakook. Miks selline nimi? Sest see pidavat meenutama Mississippi mudaseid kaldaid.

Koogist siis:
Põhjaks läks vaja:
200 g Digestive küpsiseid
60 g võid
60 g tumedat šokolaadi

Kreemiks läks vaja:
180 g tumedat šokolaadi
180 g võid
4 suurt muna
90 g heledat muscovadot
90 g tumedat muscovadot
200 ml 35% rõõska koort

Katteks:
100 ml 35% rõõska koort
2 spl tuhksuhkurt
šokolaadilaaste

Purustasin taignarulliga küpsised. Sulatasin šokolaaditükid ja võikuubikud vesivannil. Segasin küpsisepuru ja vedela šokolaadi-võisegu kokku. Küpsisemassi valasin lahtikäivasse koogivormi (mul oli suur 26cm vorm, väiksema 18 cm vormi jaoks tegin 2/3 kogustega) ja surusin ühtlaselt põhjale ja külgedele. Panin koogivormi külmkappi tahenema.

Lülitasin ahju 160C pöördõhuga soojenema.
Sulatasin täidise šokolaadi- ja võikuubikud vesivannil ja lasin jahtuda. Vahustasin munad ja suhkrud paksuks vahuks. Mikserdasin sisse rõõsa koore.
Seejärel segasin ettevaatlikult sisse natuke jahtunud šokolaadi-võisegu. Valasin täidise küpsisepõhjale ja panin ahju. Lasin küpseda 45 minutit.

Kook tuli jahutada täielikult ära. Tegin tegelikult koogi valmis eelmisel õhtul, sest jahtumine võtab ikka paar-kolm tundi kindlasti aega.
Katteks vahustasin vahukoore tugevaks vahuks, segasin sisse tuhksuhkru. Valasin vahukoore koogile ja riivisin peale šokolaadi.

Tõsiselt šokolaadine kook. Minusugusele piisas täiesti ühest väikesest tükist (kuigi ilmselt enesedistsipliini puudumisel oleks mõne aja pärast ju ka teise tüki kindlasti võtnud. :)) Aga mõni noorem mees sõi ikka paar-kolm tükki korraga ja vahepalaks veel dippis puuvilju šokolaadifondüüsse. :))

Krevetikarri

Nami-nami kooskokkamise teemaks on sel kuul soojendavad vürtsikad karrid. 

Kuna karrid on meil kodus väga harvad külalised (vanimale Linnulapsele ei meeldi karri-nimeline maitseainesegu), siis seekord võtsin plaani kooskokkamisest aktiivselt osa võtta ja teha ära kõik karride retspetid, mis mul kuskil ToDoListides seisavad juba pikemat aega ja kui aega üle jääb, siis teha ka veel neid karriseid, mis kooskokkamises kiidetakse. :) Eilne Tai-pärane krevetikarri oli kuues karri meie laual.  Eelmised viis olid India köögist. Tikka masala sai üksmeelse esikoha. Vindaloo ja lillkapsa-kookosekarri maitsesid mulle väga ja ega seene-kartuli-pommukarrilgi miskit viga polnud.Madrase kanagi oli täitsa suupärane :), aga ega ma seda laste pärast väga tuliseks ei teinudki, kes tahtis pani tšillit juurde (tulepudrusõbrad hr. Lind ja mina tahtsime).

Taipärane krevetikarri (BBC GF-st retsept, ilma suuremate mugandusteta) oli hoopis teisest ooperist, kerge ja värske :) Ülilihtne teha ja väga kiiresti valmiv :)

Vaja läks:

1 sibul

1 spl peeneks tükeldatud ingverit

õli praadimiseks

1-2 tl punast tai karripastat (ma panin 1,5 tl, oli parajalt vürtsikas, aga lastele enam-vähem söödav)

1 purk purustatud tomateid

200 ml eriti kreemist kookospiima

400 g krevette (tooreid)

värsket koriandrit

Praadisin sibulatükid ja ingveri õlis, kuni sibul oli klaasjas. Lisasin karriapsta ja segasin korraliult läbi ning praadisin veel u 1 minuti. Valasin tomatid pannile ning segasin juurde kookospiima. Hautasin 5 minutit. Lisasin krevetid (kuna mul ei olnud tooreid krevette, siis rohkem ei hautanud, kui oleks toored, siis oleks veel vaja u 4-5 minutit hautada).

Segasin juurde hakitud koriandri ja valmis ta oligi. Juurde serveerisin riisi.

Kuigi minu pere just vaimustusest ei kiljunud (ilmselt koriandri tõttu, mille maitse neile väga ei meeldi), siis mulle maitses see kerge karri kohe väga-väga! Ja jube vähe kaloreid on selles ka ;)

Head uut!

Aastavahetus tuli rajult :D
Vana-aasta viimase õhtu teemaks oli meil Vene köök, sinna kõrvale kulda ja karda ja uhkeid riideid ja loomulikult valitud Vene muusika pärle :)
Kõik oli väga vahva ja toidud maitseid ka hästi. Kuigi kogustega panime tohutult puusse :) Aga Vene-pärane laud peabki lookas olema:)
Kuni uue aasta tulekuni oli kõik väga vahva. Uue aasta esimese 15 tunniga oli iga mu lapsega juhtunud midagi koledat :( Aga kõik see kole lõppes õnneks hästi.
Nüüd siis uuel aastal uue hooga.
                                   Laual oli Uraali seenesalat (väga maitsev, nami-namist)

Herne-munasalat (nami-namist, ka väga maitsev)

Velvetsalat (nami-namist, krabinuudlisalat, ka jälle maitsev, aga kõige kahvatum neist kõigist)

Kasukas, tavaline, vähese heeringaga

                                                                   Bitkiid (väga maitsvad)

                                                       Kalamarja-pannkoogitort (imehea)

      Isetehtud pelmeenid erinevate täidistega (kõrvale tegime tilli-hapukoorekastet ja küüslaugukastet)

Kirsi-maksapirukad (pool kogust olid väikesed pirukad ja pool taignast sai suureks pirukaks)

                                                            Magusaks olid sotšnikud

Magusaks oli veel Miša kook, mis vanasti, nii umbes 20-aastat tagasi, sai tehtud Laura koogi nime all ja rohkema koguse hapukoorega on ta tuntud ka kräsupea nime all. Konkreetse retsepti järgi tehtuna jäi ikka väga kuivaks. Pilti pole.
Loomulikult oli ka hapukurki meega ja marineeritud puravikke ja külma viina, vene komme ja barankasid, aastavahetuse paugutamiseks isegi üks sovetskoje vahuvein :D

Tänud kõigile söögitegijatele ja pidulistele. Uuel aastal uue hooga :)

Tallekints, aeglaselt küpsetatud

Täiesti ootamatult ja äraütlemata meeldiva üllatusena sain tallekintsu (ja paar kilo ribi ka:)), Vormsil kasvatatud ja puha. Suured tänud kasvatajatele ja kui järgmine kord jälle lammast üle jääb, siis palun pakkuge jälle :).

Ribi küpsetasin köögiviljapadjal rohke küüslaugu ja rosmariiniga, valades seda aeg-ajalt üle sortsu punase veiniga ja praeleemega. Oi, kui hea oli!

Kintsuga võtsin suuremalt hoogu ja esimesele päeval kui peale jõulu jälle rahulikult kodus saime toimetada, võtsin kintsuküpsetamise ette. Algidee ja küpsetamiseajad tulid nami-nami värskest kokaraamatust (just nimelt raamatust, mitte internetist, sest noorhärra Lind on IT-guru ja see pole esimene kord, kui peale tema arvuti parendusi-täiendusi meil terve maja internetita ja/või telekapildita on :D)

Torkasin kintsu augud pika peenikese terava noaga, toppisin sisse küüslauku ja rosmariini, määrisin kintsu sisse meresoola ja pipraga. Panin kintsu kõige suuremale ahjupannile, mis mul kodus oli ja valasin pannipõhja suure klaasitäie punast veini ja sama palju vett.

Küpsetasin algul 200C pöördõhu juures 15 minutit ja siis 110C pöördõhu juures 4,5 tundi. Umbes iga poole tunni tagant kastsin liha pealt leemega pannipõhjalt. Ühe korra valasin sortsu veini ka juurde.

Peale küpsemist mässisin liha fooliumisse ja lasin veel pool tundi taheneda.
Tagasihoidlikult öeldes oli tallekints väga hea :)
Kõrvale tegid lapsed selliseid kartuleid:) Pr.Hulda koorib ja viilutab meil nüüd kartulied ja õunu :D

Punase sibula ja tomati fougasse

Jõulud küll lähenevad ja eks jõuluköök töötab ka peaaegu täiskiirusel, aga uusi jõuluretsepte ei olegi katsetanud. Me läheme jõuludeks sel aastal hr.Linnu emakoju ja seal kokkasid nii palju ja kõik tahavad oma oskusi näidata, nii et minul polegi vaja miskit jõululauda planeerida. Inglise puuviljakeeks ja jõulupuding on minu poolt, need on ammu valmis ja laagerduvad. Kui söömiseks läheb, eks siis näha ole, kas pudingutegu veel kunagi ette võtan.

Aga ühel reedeõhtul oli meil siin linnupesas punase veini ja juustu õhtu. Saiaks tegin imekauni ;)mimoosilehekujulise fougasse (algretsept GF-st).
Fougasse on prantsuse, õigemini Provance'i, versioon itaallaste focacciast. Ajaloost niipalju, et vanasti küpsetati focacciat või fougasse't (hogaza Hispaanias, fogassa Kataloonias või pogača Balkanimaades) sellepärast, et aimu saada puudega köetava ahju temperatuurist, ehk siis lapikleiva küpsemiskiiruse järgi hinnati ahju soojust enne kui pärisleivad ahju läksid.

2 mimoosilehekujulise fougasse' tegemiseks läks vaja:
400 g nisujahu
100 g durumnisujahu
1 kotike kuivpärmi
2 tl soola
1 tl suhkurt
350 ml sooja vett
2 spl oliivõli

2 punast sibulat
1 spl oliivõli

päikesekuivatatud tomateid (umbes kümmekond, vastavalt soovile)

rosmariini
Maldoni meresoolahelbeid

Segasin kuivained kokku, lisasin sooja vee ja õli ning sõtkusin taigna. Lasin kerkida umbes tunnikese, kuni taigen oli umbes kahekordne.
Viilutasin sibula peeneks ja praadisin oliivõlis.
Sõtkusin taignasse praetud sibula ja näpuotsaga (võib ka rohkem muidugi;)) rosmariini.
Jagasin taigna kaheks ja rullisin u 2 cm paksused lehekujulised latakad ja tõstsin  küpsetuspaberiga ahjuplaadile. Lõikasin sisse leherootsud (venitasin auke ka veidi lahtisemaks), panin peale päikesekuivatatud tomatid, rosmariini ja meresoolahelbed.
Lasin veel u 15 minutit kerkida ja küpsetasin 220C pöördõhus u 15 minutit. (Traditsioonilise veekausi asemel pritsisin paar sortsu vett ahjupõrandalet veepritsist poole küpsemise ajal. )

Kohe, st jahtunult, süües oli väga hea. Järgmiseks päevaks pole mõtet jätta!

Originaalretseptis kasutati kirsstomateid. Kindlasti on ka nendega väga hea, tomatihooajal proovin järele.

Pehme piparkook

Jõulukiirus ja tegutsemistahe on mind tabanud:) Positiivses mõttes. Arvutis ei ole üldse aega toimetada. Kuidagi ei tundugi enam väga tähtis oma mailboksi tšekkida iga natukese aja tagant ;) Kellel väga vaja on, see saab helistada ka :)
Nuputasin siin mitu päeva, et mida oma pisima lapse jõulupeo lauale kaasa viia, tahtsin teha ülirohke täidisega mahlast kringlit (mille tegemisest ma ka praegu sõltuvuses olen), aga kuna pidu tööpäeval, siis see ei läheks loosi, parim on ta ikkagi kohe. Pehme piparkook, mis on nami-namis juba mitu aastat väga popp, aga minul siiani proovimata, jäi seekord kohe sõelale, plussiks see, et koogi võib valmis küpsetada eelmisel päeval ja järgmisel päeval kreemiga katta. Arvan, et maitseomadused ei kahjustuks, kui ka eelmine päev juba kreemiga katta, sest kook oli ka päev hiljem väga-väga hea!
Tavaliselt ma proovikooke ei tee, sest algaja õnn töötab väga tihti minu kasuks:) Seekord tegin, loodan et uuesti tehes midagi ära ei riku :)

Vaja läks:
400 g jahu
340 g suhkurt (järgmine kord proovin vähem panna, kuna minu jaoks oli tiba liiga magus)
1 spl kaneeli
2 tl jahvatet nelki
1 spl söögisoodat
5 dl keefiri
1 dl pohlamoosi
150 g sulatatud võid

Kreemiks:
200g toorjuustu (kasutasin Farmit)
50 g toasooja võid
3 dl tuhksuhkrut

Kaunistuseks röstitud metsapähkleid ja jõhvikaid.

Segasin kuivained omavahel. Lisasin keefiri ja pohlamoosi (lihtsam on, kui need ka omavahel kokku segada ennem, kui keefir jahuseguga kokku segada, tuleb edasi tegutseda ülikiiresti! nii et kiiremini saab, kui moos ja keefir juba koos) ja sulatatud või.

Valasin taigna klaasvormi (u 20*30, suur kook tuleb!!!), ja küpsetasin 180C pöördõhus 30 minutit (kuni puutikk puhtaks jäi).

Lasin koogi jahtuda, kummutasin vormist välja.

Segasin kreemiained omavahel kokku, hõõrusin siledaks ja määrisin jahtunud koogile.

Kaunistasin pähklite ja jõhvikatega.