Chilli con carnest supp ja quesadillad

Supid on meil popid.

Õnneks.

Sel kuul kohe eriti (väike süü on siin ka nami-nami supiteemalisel kooskokkamisel)

Sai antud mokaotsast lastele lubadus, et ok, ok, teeme siis paastuajal "ilma retseptideta" sööke.

See tähendab selliseid lihtsaid ja koduseid toite.

Frikadellisupid, kalasupid, kanasupid, kapsasupid ja muud sellised tavasupid on juba tehtud.

Nüüd tahtsin aga midagi natukenegi teistsugust. Otsisin huvitavaid ideid ja mõtteid ja lõpuks sain inspiratsiooni BBC GF-ist. Otsustasin ära proovida. Tulemus oli seda väärt. Ei ole just kõige kiirem supp, kuna hautamisaeg on vähemalt 1 tund, aga ega see tund nüüd ka nii pikk aeg ei ole.

Suppide kõrvale tahab minu pesakond saada kas leiba võiga või soolasid saialisi või pirukaid või mida iganes sarnast kaaslast. Ei pannud nad pahaks näiteks frikadellisupi kõrval kaerakliikukleidki (ega ma muidugi eriti täpne ei olnud neile koostisosi tutuvstama, piisas kui Merevaiku said peale määrida). 

Selle supi kõrvale tegin quesadillasid juustu ja salsa täidisega. Sobis hästi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et lapsed sõid quesadillasid parema meelega kui suppi, aga ega suppki taldrikule jäänud.

Supiks läks vaja:

1 sibul

4-5 küünt küüslauku

1 spl oliivõi praadimiseks

500 g veisehakkliha

2 ruutu musta šokolaadi (85% võiks ikka olla)

400 g purk purustatud tomateid

700 ml kanapuljongit

soola-pipart

tšillipulbrit (maitse järgi, tulisema soovijad võivad hiljem juurde lisada)

400 g purk punaseid ube

peale riputamiseks basiilikut

Tükeldasin sibula ja küüslaugu. Ajasin pannil õli kuumaks ja panin sibula pannile, kui sibul oli klaasjaks muutunud lisasin tükeldatud küüslaugu. Lasin 3-4 minutit praadida madalamal kuumusel.

Tõstsin kuumust ning lisasin hakkliha. Kui liha oli ühtlaselt pruunistunud, lisasin tomati, puljongi, šokolaadi, tšilli ja pipra ja lasin keema tõusta. Hautasin 40 minutit madalal kuumusel. Siis lisasin punased oad (loputatud) ja hautasin veel 20 minutit. (Võib ka veel kauem hautada, kui aega on.)

Peale riputasin peotäie värsket basiilikut.

Quesadillade jaoks läks vaja:

4 tortillat

u 100 gr riivitud juustu

salsakastet (umbes pool Santa Maria purki ja sellise maitsega nagu ise soovid, meil oli laste pärast mahe kaste)

Panin ahju soojenema 200C pöördõhule. Määrisin tortillale salsakastme ning riputasin peale riivjuustu. Katsin pealt teise tortillaga.

Panin ahju umbes 5-6 minutiks, kuni juust oli vahelt sulanud.

Lasin veidi jahtuda ning hr.L lõikas terava sakilise noaga tortillad neljaks kolmnurgaks.

(Eile oli nimelt see päev, kui hr.L-l oli nugade käsitsemise meistritund :) :P)

Pippuripihvi Prantsuse retsepti järgi:)

Piinlik lugu küll, aga postitamisele tuleb Vabariigi aastapäeva õhtusöögi üks viimastest talletamist väärt osadest. Nagu kuskil juba öeldud vist sai, oli meil tookord läbivaks teemaks hoopis Prantsuse(pärane) köök. Eestimaist on juba niiiiii kaua aastaid järjest tehtud ja niigi igapäevane asi.

Steak au poivre tundus igati sobilik olema:)

Piprapihv on nii mõnegi tuttava mehe lemmikroog, ja pole nad isegi mitte soomlased. Oleme seda teinud sõpradega ja ilma sõpradeta. Seekord oli tõesti küpsusastmelt, meie maitse järgi muidugi, täpselt nii kui peab, rare' ja medium'i vahepealne. Muidugi pipart lisaksin järgmine kord vähem, sest laste jaoks oli ikkagi tiba piprane.

Retsept pärit raamatust nimega Little taste of France, mugandusi ei ole, tahtsingi teha täpselt nii nagu ette kirjutet. Ja sobis.

Vaja läks:

4 umbes 200 g tükki lihaveisefileed 

2 spl õli

3 spl musta pipart, uhmriga purustatult

40 g võid

3 spl võid

60 ml valget veini

125 ml 35% rõõska koort

soola 

Hõõrusin lihatükid mõlemalt poolt õliga kokku, pipra valasin taldrikule ja pressisin lihatükid mõlemalt poolt pipraga kokku. Sulatasin või pannil, praadisin lihatükke kuumal pannil mõlemalt poolt 2 minutit. Lisasin pannile  konjaki ja flambeersin ehk panin pannitäie põlema :) 

Peale leegi kustumist panin lihatükid kuumale taldrikule fooliumi (fooliumi läikiv pool seespool) alla serveerimist ootama. 

Pannile aga valasin veini (kui tahad vähem piprast kastet, eemalda pipar pannilt, lihatükkidelt tuleb lisapipart niigi) ja lasin keema, keetsin 1 minuti ning lisasin koore. Kuumutasin pidevalt segades 2 minutit, maitsestasin soolaga.

Serveerisin kartuli-maapirnipudruga ning salatiga röstitud tomatitest ning rohelisest salatist.

Kuna serveering toimus pidulikul vabariigi aastapäeval, siis Hr. Lind oli valinud ka kõrvale veini, eks ta ise kirjutab lähemalt:

Hr. Lind veinisoovitus nr 683

Kemendy Privatus Cabernet Sauvignon 2003

Seekordses maitsete, riikide ja pidumeeleolu virrvarris sai taas tunnistatud, et vanad tuntud maitsed toidu osas, on nagu palsam hingele. Aga seda eriti just siis, kui neid maitseid aitab kõhtu libistada vana tuntud veinimaa Ungari punavein. Prantsuspärase piprapihvi kõrvale valisin just sealt, Madjarite maalt, pärit keelekaste selliselt tootjalt nagu seda on Kemendy. Perekond, kes põlvkondade järjepidevusena on jõudnud tänasesse ja neile vägagi edukasse aega. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignon viinamarjast. Piirkond päris lõunas, Horvaatia naabruses olev Villanyi ja aastaks oli seekord 2003. Seega päris küps vein. Tumepunane värv, intensiivne, vürtsikas aroom. Maitse täis küpseid metsamarju, samuti vaarikat ja põldmarja. Hea happesuse ja küpsete tanniinidega vein.

Mulle igatahes sobis.

Egészségedre! (terviseks)

PS! Kuna lastele ei sobi piprapihv nagunii siis lastele soovitan seekord Jussi viinereid koos friikatega. Joogiks üks Miki-Hiire pildiga vahujook J Olgu siis lastel ka üks pidupäev.

PPS! Tegelikult siiski on see veinitootja Prantsusmaaga ka pisut seotud. Nimelt tema 2002 Chardonnay võitis just Prantsusmaal kuldmedali. (Chardonnay du Monde International Wine Competition) Aga see on juba hoopis teine vein ja tuleme selle veini juurde tagasi, kui sobiv toit teda nõuab.

Prantsuse sibulasupp vol 2

Kogu käesolev postitus on hr.Linnu sulest.

Kõigepealt ei saa ma mainimata jätta, et sibulasupp oma originaalsuses on üks minu lemmikutest.

 Kuid vaid siis, kui valmistusviis on õige ja ei koonerdata koostisosade arvelt.
Supp on absoluutselt parim selle Prantsuse sibulasupi retsepti järgi. Seekord serveeriti saiaks rohke basiilikuga ciabatta koos Šveitsi juustuga. Sobis.

Kuna sibulasupi kodumaaks on Prantsusmaa oli minu esimeseks valikuks Alsace´i Riesling. Kuid proovimist ootas ka üks Saksa klassikaline Riesling selliselt tootjalt nagu seda on Heinz Schneider.

Valik langes seekord „sakslase“ kasuks. Seega Prantsusmaa ja Saksamaa maavõistlus, mille tulemus ei üllatanud.

Antud veini elegantne ja puuviljane maitse rõhutas omapärasel viisil ka maitseid, mis olid supis. Mineraalsus oli tuntav kuid mitte liialt esile tõusev ja seega ka mitte häiriv. Üllatuslik aga oli magusapoolne järelmaitse.

Kokkuvõtvalt julgen kinnitada, et tegemist oli õnnestunud valikuga ja klassikaline kooslus oli seega kummutatud.

Lapsed söövad suppi ilma joogita ja karsklased võiks endale selgeks teha tõsiasja, et karskus on naudingute keelamine iseendale. J

PS Vein oli pärit Krugeri Veinipoest. Hind u 8EURi.

Ei ole tegu reklaamiga. Veinimüüjad ei tea siin kirjeldatavatest isiklikest kogemustest mitte midagi.

Croque Monsieur, ilus algus ilusale hommikule :)

Retsept on pärit raamatust nimega A little taste of France.

Traditsiooniliselt on Krõbe Härra pärit Pariisi kohvikute menüüdest, kuhu nimetet roog ilmus 1910 (about.com andmetel). Ühe legendi järgi said CM-id alguse tööliste juustu-singivõileibadest, mis neile lõunaks kodust kaasa pandi, ja mis siis radiaatori peal ootasid ära söömist, samal ajal aga juust sulas saia vahel ära. Igatahes lisati siia juurde veel võis praadimine ning mõnus krõbe härra oligi sündind. Tore lugu igatahes.

Meie alustasime CM-idega vabariigi aastapäeva hommikut. Sobivad imehästi igasuguste ilusate hommikute, kui veidi rohkem aega on, alustuseks. Aeglaste hommikute juurde tuleb ka veinisoovitus hr.Linnult :):

Erinevalt radiaatoril küpsenud CM-ist, ei vaja selle juurde joodav vein sellist eelküpsetust teps mitte. Kuna olin eelseisvaks Vabariigi Aastapäevaks korralikultJ valmistanud, oli valikut palju.

Arvestades, et tegemist oli hilise hommikusöögiga, pidasin ainuõigeks valikuks kerge ja vahutava. Kui keegi nüüd arvab, et vahuvein juba hommikul ei oleks just väga eestlaslik, siis prantsuspärase hommikusöögi (ja seda ta meil ju oli) juurde on „vaht“ lausa kohustuslik.

Veiniks kerge ja lilleline Frizzante DOCG selliselt kuulsuselt nagu seda on Mionetto.

Poolvahuvein elik frizzante, või siis eestipäraselt Pärlvein.

Antud veini karakteris on ära tabatud just see autentne Valdobbiadene Frizzante'de eripära ja kordumatus. Korjatud vaid parimatelt DOCG piirkonda jäävatelt nõlvadelt. Viinamarjaks loomulikult 100% Glera viinapuudelt korjatud pärlid. Kuna antud toidu puhul oli kasutatud Šveitsi juustu oli kooslus seekord just selline nagu ta oli. Kasutades muid juustusorte saab ka sobivus hoopis teise ilmingu. Katsetamist väärt.

Serveerimistemperatuur 8 kraadi celsiust, kuid soovitavalt võiks vein olla isegi paar kraadi külmem. Klaasidesse valatuna soojeneb ta nagunii kohe.

Salute!!

Lastele ja karskuseltsi liikmetele soovitaks seekord klassikaliselt piima. Röstsai ja piim, mmmmm. See on hea.

PS Ei sobi viinaga.

Krõbedate härrade juurde tagasi:

Vaja läks 6 croque monsieur'i tegemiseks:

12 viilu röstsaia

125 g riivitud gruyere juustu (asendasin Šveitsi juustuga)

6 viilu toorsuituspeekonit

60 g võid saiade praadimiseks

Kastmesse:

20 g võid

1 spl jahu

1 munakollane

185 ml piima

0,5 tl dijoni sinepit

muskaatpähklit 

Sulatasin paksupõhjalise kastruli põhjas või. Segasin sisse jahu ja kuumutasin segu tasasel tulel kolm minutit. Peenikese joana valasin aeglaselt segusse piima ja segasin sisse sinepi, samal ajal kogu aeg vispeldades. 

Kuumutasin kuni kaste oli paksenenud ja keenud umbes kolmandiku võrra kokku. Tõstsin kastruli tulelt ning vispeldasin sisse munakollase. Maitsestasin soola, pipra ja muskaatpähkliga ning jätsin jahtuma.

Röstsaiaviilule panin peekoniviilu, peale kastet u 1,5 supilusikatäit, seejärel riivjuustu ja lõpetuseks teine röstsaiaviil peale.

Saiad röstisin ahjus 200C pöördõhu juures, ühe korra keerasin ka küpsemise ajal ning küpsetasin, kuni saiad olid pealt ja alt kuldsed. (Tegelikult muidugi tuleb pannil võis praadida, aga ma ei tahtnud enam lisakaloreid võist saada :P)

Serveerimiseks lõikasin saiad pooleks, ladusin vaagnale, panin lauale ning viuhti nad sealt kadunud olid. Suurim linnulaps, magusa unega poole lõunani magav noor mees, jäi seekord sootuks ilma.

Traditsioonilised Läti peekonipirukad

Alguse sai kõik sellest, et mõned aastad tagasi sõime hommikust kuskil tundmatus pisikeses koduses söögikohas Jurmalas.

Lapsed võtsid prooviks peekonipirukaid, siis võtsid juurde ja veel juurde ja lõpuks ostsime kaasa ka veel. Minu lapsed ja sõid pekipirukaid - see oli lihtsalt uskumatu tol hetkel :D

Hiljem on nad Lätis olles alati uuesti neid pirukaid tahtnud ja söönud. (Eesti omad ei pidavat nii hästi maitsema).

Nüüd tõi õnnelik juhus minuni Lätist pärit peekonipirukate retsepti.

Tänud sulle, Tots, et võtsid vaevaks retsepti jagada ja inglise keelde tõlkida!

Retsept on pärit Margarieta Kerla'lt, kes omal ajal (ehk siis eelmise sajandi esimeses pooles) õppis Läti legendaarses Kaucminde noorte preilide kodumajapidamise koolis.

Margarieta Kerla jagas retsepti oma sõbrannaga, kes omakoda andis retsepti oma lapselapsele Laila'le, kes saatis retsepti minu töökaaslase perele ja sealt siis otsapidi jõudis minuni :)

Suurepärased pirukad, mida lapsed tunnistasid võrdväärseteks Jurmalas söödutega.

Veelkord suured tänud jagajatele!

Vaja läks:

175g võid

0,5 l piima
75g pärmi
1 tl soola
1 spl suhkrut

u 900g nisujahu

400g suitsupeekonit

1 keskmine/suurem sibul (mida rohkem sibulat seda mahlasem:))

valget pipart

määrimiseks muna

Sulatasin või, lisasin käesooja piima ja lahustasin pärmi piima-või segus. Lisasin soola ja suhkru ning segasin juurde jahu.

Sõtkusin kergelt läbi ilusaks siidiseks taignapalliks ning panin kerkima.

Tükeldasin peekoni ja sibula, maitsestasin valge pipraga.

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, jagasin taigna neljaks osaks ning rullisin õhukeseks. Lõikasin ruudukesteks (u 12 ruudukest) ning panin ruudukesele 1 tl täidist. Keerasin kokku ja panin ahjuplaadile kerkima. Enna ahju panemist määrisin pealt munaga.

Lasin natuke ahjuplaadil kerkida ja küpsetasin 180C pöördõhu juures u 12 minutit, kuni pirukad olid kuldsed. 

Sellest kogusest taignast tuleb neli ahjuplaaditäit. Nii et vabalt võib ka poole kogusega teha.

Pirukad kadusid laualt linnulennul :D

Vürtsköömnene kikerhernesalat

Meie hetkeseis: igal ühel oma toit (kõlab nagu laulusalmis igal ühel oma pill, sellel mängib ....). :) Mehed sõid suitsuvutte rohelise salatiga. Tüdrukud sõid tatart hapukoorega ja mulle oli mõeldud kikerhernesalat.
Väga hea! Vürtsine ja koriandrine. Tervislik ja kaalunumbrit mitteohustav :P
Samas ega teistele eriti ei maitsenud, hr.L ei ole koriandrisõber ja tüdrukutele oli liiga vürtsine, ainult vanim linnulaps poetas hea sõna, aga sedagi rohkem vist viisakusest:)

Vaja läks:
1 purk kikerherneid
pool paprikat
1 punane sibul
pool kurki
1 porgand
peotäis koriandrilehti

Kastmeks:
2 spl oliivõli
1 spl jahvatet vürtsköömenit
0,5 tl teravat suitsupaprikat (või vähem kui teravat ei taha)
poole sidruni mahl
1 spl demerera suhkrut
soola-pipart maitse järgi

Segasin kastmeained.
Tükeldasin paprika ja kurgi, viilutasin sibula ja riivisin porgandi. Hakkisin koriandrilehed. Segasin kõik kokku ja lisasin kastme.
Enne söömist lasin umbes tunnikese maitsestuda. Siis tuli ka juurde natuke soola ja sidrunimahla lisada, maitse asi.

Inspiratsioon: üks tastespotting.com'is olnud pilt/blogi, aga käesolev retsept on tugevalt kohandatud.

Kala tomati ja basiilikuga veinisoovitus.

Minu esimene veinisoovitus siin blogis ajas nii mõnelgi kopsu üle neerude. Mõned natuke parema huumorimeelega gurmaanid aga said ka hea soovitatud kõhutäie peale natuke muiata.Veini ja toidu sobitamine on komplitseeritud teema, sest sobivus on suuresti individuaalne. Lisaks on nii, et sama toiduga sobib väga palju erinevaid veine ja anda konkreetset soovitust ühe veini näol oleks ebaõiglane. Siiski olen täna lahkem ja minu veinisoovitus oleks siis siin:

Kuna tegemist oli valge kalaga ja nii tsillit, kui ka muid maitseid väga tugevaks ei olnud tuunitud, sobis selle kalaga suurepäraselt Sauvignon Blanc viinamarjast pressitud vein. Minul oli kodust võtta üks isend, mis pärit Ungarist. Hinnaklass peaaegu 4 (justnimelt vaid neli) eurot. Samuti sobiksid suurepäraselt ka  vähe külmematest piirkondadest pärit valged veinid. Loire Sauvignon Blanc Prantsusmaalt näiteks oleks samuti priima mõte. Samuti sai puht huvi pärast lahti nööbitud ka DOCG Prosecco (7 EUR) selliselt tootjalt nagu Mionetto. Unustage oma eelarvamused vahuveinist, kui peojoogist. Kooslus oli suurepärane. Cheers!!

Nüüd aga midagi lastele.
Soovitan soojalt juua kalatoitude kõrvale mitte piima vaid hapupiimatooteid-keefir ja pett. Proovige ja lapsed küsivad kala juurde :)

Minu Lugupidamine
Hr. Lind

PS Siin avaldatud veini ja muud joogisoovitused on minu isiklikku maitset esindavad ja absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Kala tomati ja basiilikuga, kõrvale kuskussisalat.

Soe talveilm ja külm talveilm, meie köögis erilist vahet ei ole. Toitume kuidagi väga tavaliselt ja meis on tärganud kuidagi eriliselt lastega arvestavad lapsevanemad ehk toitume vastavalt laste soovidele (ehk on siin omajagu mängus meie väikesed süümepiinad laste ees, et me ei kavatse neid sel aastal kuhugile väljasõitudele kaasa võtta.).

Aga ühteteist huvitavat on ikkagi ette tulnud ja üks tore ja maitsev õhtusöök oli valgest kalast, fooliumis küpsetatult ning kõigesööjaile oli kõrvale serveeritud lisandiga kuskuss, meesperele aga keedukartul. (Retsepti algmõte tuli BBC GF-ist, aga koostisainete koguseid sai kõvasti kohandet meie pere maitsele sobivamaks).

Suur rõõm on lisaks toidule seekord (ja loodetavasti ka edaspidi) juurde pakkuda veinisoovitusi asjatundjalt. Hr.Lind on oma sõna andnud, et tema heameelega hakkab siin sheerima ja tuleviku tarbeks talletama ka toidukõrvale joodud veinimuljeid-/kommentaare :). Nii et tema kirjatükki vaata retsepti lõpust:))

Kala jaoks läks vaja:
1 kilo valge kala fileed (viie fooliumipakikese vahel ära jaotatuna)
1 sidrun
1 tšillikauna (või kuivatet tšillit) (ma väiksemate laste pakikestesse tšillit ei pannudki)
peotäis värsket basiilikut
u 20 kirsstomatit
soola-pipart

Soojendasin ahju pöördõhul 180C-ni.
Jagasin kalafilee fooliumisse, pigistasin igasse pakikesse sidrunimahla ja lisasin riivitud sidrunikoort. Lisaks panin igasse pakikesse neli neljaks lõigatud kirsstomatid, näpuotsaga tšillipipart, tavalist pipart ja soola ning rebitud basiilikulehti.
Panin ahju küpsema u 20 minutiks.

Kuskussi jaoks läks vaja:
150 g kuskussi
200 g kirsstomateid
u pool värsket kurki
3 spl balsamicot
peotäis oliive
peotäis värsket basiilikut
pipart

Panin kuskussi 150 ml keeva veega seisma. Hakkisin tomatid-kurgi-oliivid ja rebisin basiilikulehed väiksemateks tükkideks. Segasin kõik jahtunud kuskussiga, maitsestasin balsamicoga ja purustasin juurde veidi musta pipart.

Veinisoovitus:

Joo juurde head veini.

Cantucci di Toscana

Aastavahetus.
Hilisõhtune suupistelaud.
Itaaliapärased antipasti'd.
Singid, salaamid, melon.
Crostinid tomati-kapparikattega.
Mozarella basiiliku ja tomatiga.

Ciambellini'd ja cantucci'd.

Vahuvein, vahuvein ja vahuvein :)

Seekordsed cantucci'd olid väga minimalistlikud.

Toskaanast pärit retsept.

Vaja läks:

250 g jahu (ehk kaks osa jahu)

 125 g suhkrut ( ja üks osa suhkrut)

1 tl vanillisuhkrut

100 g mandleid

2 suurt muna

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

tuhksuhkrut

Segasin kokku kuivained ning lisasin kergelt lahtiklopitud munad. Sõtkusin taigna ühtlaseks ja lisasin mandlid.

Taigen peabki olema kuiv ja vaevu-vaevu koos püsima!

Tuhksuhkruga üle puistatud lõikelaual veeretasin taignast kaks u 4 cm läbimõõduga pulka ja vajutasin kergelt lapikuks.

Küpsetasin neid 160C pöördõhus 30 minutit.

Jahutasin ja lõikasin (väga) terava sakilise noaga u 1 cm paksused viilud.

Küpsetasin viile veel 10 minutit, kuni nad olid kuldpruunid.

Et hammastel vähe kergem oleks, tuleks neid kasta muidugi Vino Santo'sse, aga mo meelest aitab neid  kasta ka kõikidesse teistesse jookidesse, mida parasjagu cantucci kõrvale rüüpad, olgu see siis kohvi või tee või punane vein. ;)

Apelsinikastmes part

Jõuluõhtu. Part apelsinikastmes. 

Kõrvale muskaatpähkliga maitsestatud kartulipuder ning aurutatud köögiviljad.

Väga hea part oli ja sobis kastmega imeliselt (retsept nami-namist, mugandamata).

Vaja oli:

1 part (2 kilose kohta on järgnev retsept)

Kastmeks: 

1,5 dl köögiviljapuljongit

2 spl valge veini äädikat

2 spl suhkrut

2 apelsini mahl ja koor

3 spl apelsinilikööri 

1 kaneelikoor

2 tähtaniisi

1 tl maisitärklist

2 mandariini

soola-pipart

Puhastasin pardi liigsest rasvast. Torkasin pardi naha kahvliga auke täis ja valasin pardi kannutäie keeva veega üle. Panin pardi ahjurestile (resti alla ahjupanni rasva kogumiseks) ja ahju 130C pöördõhu juurde 2 tunniks. Seejärel tõstsin kuumuse 45 minutiks 180C pöördõhule.

Kastmeks sulatasin suhkru veiniäädikas ja kuumutasin kuni vedelik hakkas karamelliseeruma. Lisasin köögiviljapuljengi, apelsinimahla ja riivitud koore, likööri, kaneelipulga ja tähtaniisi. Kuumutasin umbes 5 minutit, kuni hakkas kaste paksenema. Paksema kastme saamiseks lisasin veega (u 1spl) segatud maisitärklise, meie pere meestele meeldib vähe paksemat sorti kaste.

Lisasin mandariinitükid ja maitsestasin soola-pipraga.

Kui part oli ahjust väljas ja vaagnale tõstetud, valasin kastme pardile peale ja lasin paar minutit seista enne kui hr.L parti lahti lõikama hakkas.

Kõrvale pakuti suvel Moldovast Milestii Mici veinikeldrist kaasatoodud veini, millel oli lisaks heale maitsele ka  suur nostalgiline tähendus. :D

Panna cotta apelsini-kõrvitsakastmega

HEAD UUT AASTAT!

Jõuludest ja viimasest postitusest on hulk vett merre voolanud, ka aastavahetus on juba minevik. Pilte tehtust ja teoksil olevast, pühadest ja pidustustest on muudkui kogunenud, aga tegemisi on olnud palju ja kui on ka vabu hetki olnud, siis millegipärast olen ma aega hoopis viitnud arvuti asemel telekat vaadates :O Mitte et ma oleks taasavastanud telekas peituvad tohutud ajaviitmise võlud, vaid hoopis avastasin, et laste teleka pilti on lausa lust vaadata, aegade jooksul tehnikakaugeks jäänud inimesena ei ole ma kunagi viitsinud süveneda HD-desse ja muudesse imevidinatesse. :) 

Aga nüüd on avastamisrõõm möödas ja elu jälle tavapärane. Aga järgmised postitused tulevad jõuludest ja aastavahetusest. Kuigi mitte just seapraest, kuigi sai ka seda tehtud, küüslaukude ja mustade ploomidega täis tikitult, ahhh kui hea maitses :).

Sel aastal enne kui jõulumenüüd planeerima hakkasin, küsisin pereliikmetelt nende soove. Üks ütles, et ükskõik. Teine ütles, et tahaks pizzat. Kolmas ütles, et tahaks pastat. Esimene küsis seepeale, et kas hamburgerit ei saaks. Neljas pobises midagi piimasupist. :DDD 

Kuna jõuluvana ju ka kõiki soove ei täida ja mulle autot, maja ja lennukit ei too, jätsin ma jätsin südamerahuga pere tahtmised kõrvale ja kuulasin ainult magustoidusoove. 

Täpsest kronoloogiast ja menüüst kinni ei pea ja esimesena kirjutan üles magustoidu. Tegelikult oli meil kaks magustoitu, Mississipi mudakook prl.L-1 soovil ja panna cotta hr.L-jr soovil.

Panna cotta peale tegin kastme, mille koostisosi ma tegelikult kellelegi avaldanud varem ei ole, sest ega seda ju muidu söödud poleks:) Aga nüüd söödi kõik kiiresti ära ja kiideti ka.

Panna cotta'ks (kohandatud erinevatest retseptidest kokku ja aja jooksul proovitud retseptidest püsima jäänud)  läks vaja:

6 dl rõõska koort

2 dl piima

5 želatiinilehte

50 g suhkrut

2 tl vanillisuhkrut (ise tehtud suhkur ja väga-väga vanilline) 

Panin želatiinilehed külma veega likku. Kuumutasin piima-rõõsa koore segu koos suhkru ja vanillisuhkruga (nt ühe vanillikaunaga, kui head vanillisuhkrut käepärast pole) keemiseni. 

Pigistasin želatiinilehed kuivaks ja panin kooresegusse.

Jaotasin kooresegu klaaspokaalidesse (meil ei olnud plaani neid vormidest välja kummutada), lasin maha jahtuda ning seejärel panin külmkappi tahenema.

Tegin valmis eelmisel õhtul ja järgmisel õhtul süües oli väga mõnusalt kreemja konsistentsiga.

Kastme tegin valmis ja panin panna cotta peale enne õhtusöögi algust. 

Kastmeks läks vaja:

1 apelsin 

2 dl kõrvitsa-ingverimoosi

apelsinilikööri 1-2 spl (maitse järgi)

1 sidruni mahl

Fileerisin apelsini, sektorid lõikasin kolmeks, pressisin kahvliga tükid veidi pehmemaks, mahlad välja. Lisasin riivitud apelsinikoore. Segasin kõrvitsa-ingverimoosiga, lisasin sidrunimahla ning tempisin apelsinilikööriga parajaks.

Sellistest kogustest sain seitse pokaali panna cottat. Ja kui juhuslikult mu lapsed seda postitust lugema ei satu, siis saan retsepti kasutada ka teinekordki.

Mittehooajaliselt värske salat

Antagu mulle mittehooajalisus andeks, aga nagu eelmises postituseski kirjutet sai, ei ole sealiha ega tummised lihahautised meil praegu au sees. Sellepärast ja ka selleks, et jõuluajal piiramatult head-paremat vitsutada saaks ja muidugi ka äärmise ajanappuse tõttu on meie toidulaual sagedased ka praegusel talvisel ajal kiiresti valmivad salatid:). (Väikesed Linnulapsed rõõmustavad, sest nemad tellivad ja saavadki piimasuppi kogu aeg :D.)

Hitiks on saanud meil erinevate kana-kalkuni-juustu vms sellise lisandiga värske salat, milles on eriti tervislikuks lisandiks toores brokoli ja chi-seemned, mille kasulikkus pidavat juba ammuilma teada-tuntud olema.

Vaja läheb:

1 karp rukolaga salatipõhja

paar tomatit

1 paprika

valget redist

1 punane sibul

värsket brokolit ja/või lillkapsast (4-5 õisikut)

4 tl chia-seemneid

1 kanafilee (praetult või grillitult)

Kastmeks:

6 spl extra virgin oliivõli

2 spl balsamicot

1 tl mett

soola ja pipart

Tükeldan köögivilja, segan salatipõhjaga. Segan kastmeained.

Segan salati ja kastme, lisan chia seemned.

Peale grillitud kanafilee ribad vms meelepärast.

Hea eelroaks või ka põhiroa asemel, aga sellest kogusest jätkub meil pearoana ainult kahele. :)

Odra ja kaeraga sai ehk võitleme kolesterooliga

Meie pisikeses peres on jõudnud kätte aeg, kus vanim pereliige peab hakkama vaikselt passi piiluma ja tihedamini perearsti külastama ja otse loomulikult ka pisut rohkem jälgima, mida ta suhu pistab :P. Laisa inimesena ei viitsi ma igale lauas istujale erinevat sööki teha, seega on toimunud pisike muutus terve pere toitumisharjumustes. Märksõnadeks on saanud kaer ja kaerakliid, odrahelbed, küüslauk, kreeka pähklid ja kõrvits, mis tarkadele allikatele toetudes peaksid olema imelised halva kolesterooli kehast välja viijad.

Nüüd siis saia-leiva asemel sööme kaera ja odra saia.

Vaja läheb:

500 ml külma vett

25 g pärmi

1 spl mett

1,5 tl soola

70 g odrahelbeid

150 g kaerakliisid

1 dl linaseemneid

260 g nisujahu

2 spl oliivõli

Sulatan külmas vees pärmi, lisan soola, mee ja linaseemned, seejärel helbed, kliid ja jahu, segan ära ning viimasena segan sisse oliivõli. Taigen jääb selline suhteliselt vedel pudrutaoline kleepuv mass. Lasen kerkida umbes tunnikese, kuni taigen on kahekordseks kerkinud. Jagan taigna kahe keeksivormi vahel ära ja lasen veel kerkida 15 minutit.

Küpsetan 230 C pöördõhus 10 minutit ja seejärel 20 minutit 160C pöördõhus.

Mõnusalt pehme sepikulaadne sai on.

Soolane juustukook

Kui lapsed tellivad ülirammusat ja ülimagusat brownie't, siis soolase sõpradele tuleb ju ka midagi näksimiseks teha. Näiteks ülilihtsat ja ülirammusat juustukooki. Tunnistan ausalt, et retsepti päritolu on teadmata. Kellegi (ei tea küll kelle) lapsekäsi on "koogi" koostisosad umbes aastal 198..? kirjutanud minu retseptivihikusse ja on unustanud lisada valmistusjuhised.:) Aga proovisin siis nii, nagu allpool kirjeldet. Ja tuli välja küll.

Vaja läks:

300 g kodujuustu
75 g võid
250 g riivitud juustu
4 spl hapukoort
1 dl jahu
3 muna
0,5 tl soola (oleneb juustude soolasusest)

Vahustasin munad, lisasin kodujuustu, umbes 2/3 riivitud juustust, hapukoore, sulavõi ja lõpuks jahu. Maitse järgi lisasin soola.
Valasin taigna ahjuvormi  (kandiline suurem klaasvorm, taigen jääb umbes 1 cm paksuselt) ja peale riputasin ülejäänud riivjuustu.
Küpsetasin 180C pöördõhu juures 40 minutit, kuni kook oli pealt kuldne ja kõrbe.
Kõlbab ühtviisi hästi nii leigelt kui ka järgmine päev.

NB! Kõige paremini maitsevad muidugi ääred. :D

Vol 778, Miina sünnipäev 11.09.2012

Aedoaampsud mandlilaastudega

See on hea näksimiseks. Valge veini kõrvale näiteks.

Teha ka lihtne. Idee tastespotting.com'ist, muutsin natuke koguseid ja tegin paprikasemaks (kuidagi on nii läinud, et mul on erinevaid paprikapulbreid sattunud kappi nii palju, et võiks ungari restorani varustada nendega :)) Ja nüüd siis vaene pere peab isegi šnitslit paprikaga maitsestatuna sööma :D

Vaja läks:

u 500 ml aedube

soola

üks väiksem-keskmine sibul peeneks hakitult

oliivõli u 1 spl praadimiseks

1 tl muscovado suhkurt

peotäis mandlilaaste

1/4 tl magusat suitsuparikat

1/4 tl teravat suitsupaprikat

Keetsin parajaks ampsuks tükeldatud aedube umbes 6 minutit soolaga maitsestatud vees.

Röstisin sibula oliivõlis pehmeks ja kuldseks, puistasin peale paprikapulbrid, suhkru ja mandlilaastud, segasin ilusti sibulatega läbi ja valasin peale nõrutet oad.

Röstisin minuti-paar ja puistasin peale maitse järgi soolahelbeid.

Suvikõrvitsa-seesamiseemne-juustumuffinid

Kõik. Suvikõrvitsad on nüüd otsas. Kuigi sügavkülmas on neid muidugi veel, aga neist saab teistuguseid toite teha.

Viimane sellesügisene suvikõrvits sai riivitud muffinitesse.

Retseptiidee leidsin foodgawker.com kaudu.

Muffinid olid ausad, maitsesid head ja eriti hästi sobisid tomatisupi kõrvale.

Vaja läks:

u 300 g jämedalt riivitud suvikõrvitsat

1 dl riivitud juustu (kasutasin Old Saare juustu)

4,5 dl jahu

1 spl küpsetuspulbrit

värskelt jahvatatud piprat

1 tl soola

2 spl seesamiseemneid + pealeriputamiseks nii palju kui soovi on

1 tl basiilikut (kuivatatud)

2 suurt muna

2,5 dl petti või keefiri

6 spl oliivõli

Alustuseks panin suvikõrvitsa nõrguma ja ahju sooja. Kloppisin munad lahti, lisasin peti ja õli. Teises kausis segasin kokku kuivained (sh seesamiseemned) ja juustu. Jahusegusse segasin muna-peti-õli segu ning korralikult kuivaks nõrutatud suvikõrvitsa. Segasin kõik ilusti läbi (NB! ei tohi üle segada).

Jagasin taigna 12 muffinimvormi vahel, riputasin peale seesamiseemneid ja küpsetasin 180C pöördõhus 30 minutit (kuni tikk enam-vähem kuivaks jäi).

Maitsesid leigelt paremini kui külmalt, nii et järgmistel päevadel süües tasub natuke soojendada.

Uskumatult ta kõlab, aga ülimaitsev kõrvitsa toorsalat hapukurgiga

Kapitoidu projekti raames otsisin mõtteid mida teha "huvitavat" põhitoidu (milleks olid verivorstid ja ahjukartulid) kõrvale olemasolevatest vahenditest ja leidsin nami-namist kõrvitsatoorsalati retsepti.

Olin küll väga skeptiline (ma söön kõrvitsat ainult püreesupina ja piima-kõrvitsasupina ja röstituna, aga ei võta näiteks marineeritud kõrvitsat suu sissegi, pole kunagi võtnud ja ilmselt ei võta ka, nii et toores kõrvits ja veel hapukurgiga tundus väga tricky issue olevat) ja arvasin, et ega seda keegi taha isegi proovida, aga kui ma võtsin esimese ampsu, siis mõtlesin, et kui ka teised proovida ei taha, pole hullu, söön heameelega kõik ise ära. Need kes proovida julgesid, kiitsid ka.

Hiljem oli mul täitsa kahju, et kõik ülejäänud kõrvitsa püreeks ära tegin ja purki panin, oleks võinud natuke toorest alles jätta, et veel seda salatit teha.

Vaja läks:

200 g puhastatud kõrvitsat

1 hapukurk

1 sibul

peotäis peterselli

peotäis murulauku

1 tl paprikapulbrit

soola-pipart

2 spl õli

maitse järgi äädikat

Riivisin kõrvitsa (suurte aukudega riiviga), tükeldasin sibula ja hapukurgi pisikesteks tükkideks, hakksiin peterselli-murulaugu ja segasin kõik kokku.

Õli-äädika ja maitseained segasin kokku ja lisasin salatile.

Kõlbas süüa ka veel järgmine päev!

Kookose-õunakook

Viimane õunakook õunaturupäevalt. Mul oli see kahjuks täitsa (koogi suhtes teenimatult) meelest läinud. Hea et nami-namis  õunakookide kooskokkamine on, muidu olekski vist retsept minu poolt unustusse vajunud.

Kuna vahepeal juhtus meil selline lugu, et pisike prl Lind sai kuskilt kätte fotoaparaadi aku ja näris selle katki, siis olime päris mitu nädalat ilma fotokata ja retsepte üles tähendamata (eelmine fotokas läks ka meie väikese Nukitsamehe nahka, siis ta lihtsalt jalutas sellega ringi ja kopsas aparaadi (kogemata) vastu kiviseina. Tegijal juhtub...) ja kõik mu köögis toimunu jäi meie endi teada.:)
Nüüd aga fotokas töötab jälle (kuigi käesoleva kauni pildi autor on Vernanda) ja sügishooaeg võib uue hooga edasi minna. Üritan ka jõudumööda nami-namis Tiina algataud kapitoidu projektist osa võtta... kuigi ülejäänud sööjad sellest eriti vaimustunud ei olnud... aga eile õhtul sain isegi hea üllatuse osaliseks, kapitoit võib ka väga väga huvitavalt hea olla (kapivarud on mul muidugi suht suured ka :))

Aga see täitsa hea ja maitsev õunakook sai tehtud (ja veel mitu korda sai seda tehtud) veel siis, kui ma lubasin endal ka toidupoes käia ja varusid kappi tekitada.:) Retsept pärit nami-namist ja on täitsa mugandamata.

Kooki läks vaja:
200 g võid
200 g suhkrut
3 muna
100 g kookoshelbeid
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
4 õuna
mandlilaaste (umbes pool pakki st 50 g)
kaneeli ja  suhkrut (demerara)

Hõõrusin toasooja või suhkruga vahule ja lisasin edasi segades ükshaaval munad.
Segasin kuivained omavahel ja lisasin vaheldumisi piimaga või-munasegusse.
Valasin taigna suurde kandlisse ahjuvormi (plaadile võib ka muidugi, aga ma tahtsin vähe paksemat kooki) ja
panin peale viilutatud õunad.
Puistasin peale mandlilaastud, riputasin üle suhkru ja kaneeliga ning küpsetasin 180C pöördõhus umbes 45 minutit.

Kiitsid sööjad nii tööl kui kodus ja kohvikuski. Nagu ma varemgi olen vist öelnud, meeldivad mulle rohkem sellised kreemja täidisega õunakoogid või jäätise/vanillikastmega söödavad variandid. See kook meeldis aga väga neile, kellele maitsevad rohkem keeksised õunakoogid. Nii et asi on maitses... :)

Õunakook muscovado, konjaki ja rõõsa koorega

Nagu arvatagi, kook oli maitsmiseks väljas Viimsi taluturul. Tegemist järjekordse selle-aastase üllatuslemmikuga, mida kiidetud nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel taluturul :)

 Retsepti algidee oli pärit BBC GF-st, kuid algideest on käesolev tulemus kaugel.

Vaja läks põhjaks:

250 g jahu

125 g võid

1 muna

1 tl vett

0,5 tl soola 

Keskele:

2-3 õuna, niipalju et põhi saaks kaetud (teise katsetuse käigus panin liiga paksu õunakihi ja lõpptulemus läks kaduma, nii et õunakiht minu maitse jaoks võiks olla pigem õhem)

65 g muscovado suhkrut

15 g võid

2 tl brändit/konjakit

1-2 tl sidrunimahla

Rõõsa koore kattesse:

1 muna

1 dl 35% rõõska koort

1 tl vanillisuhkrut

5 tl suhkrut

Segasin soola jahusse, näppisin  toasooja võiga segamini, lisasin muna ja 1 tl vett. Segasin kiiresti taigna kokku pallikeseks ja panin külmkappi puhkama.

Viilutasin õunad hästi õhukeseks, sulatasin või, segasin sulavõisse muscovado ja sidrunimahal, aeglasel tulel kuumutades sulatasin suhkru-võisegu ühtlaseks. Lisasin konjaki ja võtsin segu tulelt.

Rullisin taigna nii umbes 0,5 cm paksuseks ringiks, surusin koogivormi, trimmisin ääred ära ja panin taigna veel umbes 10 minutiks sügavkülma (lihtsalt et kiiremini saada).

Toksisin kahvliga taigna auguliseks, panin õunad peale ja nõristasin peale muscovadosegu.

Panin ahju 200C pöördõhu peale küpsema 15 minutiks. Seejärel alandasin kuumuse 180C pöördõhule ja küpsetasin veel 10 minutit.

Vahustasin muna kregelt vahule, lisasin suhkrud ja rõõsa koore.

Valasin segu kaunilt karamelliseerunud õuntele ja küpsetasin veel 180C pöördõhus umbes 10 minutit, kuni kook oli pealt ilus tumekuldne.

Maitseb leigelt/jahtunult paremini kui soojalt. Väga hea ka veel järgmisel päeval.:)

Õunakook martsipanikattega

Viimsi taluturul sai õunakoogi kohviku tegemises osaletud. Minu jaoks esimene kord niimoodi avalikult omatehtud küpsetusi pakkuda (kui mitte arvestada igasugu koolide-noortekate-lasteaedade üritusi, aga see ikkagi väheke teine teema, kuigi publik karmim ja õiglasem :)). Mida lähemale ettevõtmine jõudis, seda rohkem õunakooke minu armsad töökaaslased ära sööma pidid. Ma ju jänes ja ilma vähemalt kümne sõltumatu eksperdi arvamuseta laiema publiku ette oma söökidega ei julge minna. :D
Veel enne kohviku algustki oli hirm suur nahavahel, et kuhu ma ennast mässind olen, aga seltskond oli lõbus ja siis läks kõik suure kiiruga lahti ja enne kui õieti hinge tõmmata jõudsin, oli kaks tundi möödas ja koogikohvik läbi. :)

Minu poolt oli kolm kaasas kolm kooki, ehk et siis järgmiste postituste teemadki pole teab mis keeruline pähkel läbi ampsata.
Ja piltide eest suured tänud veelkord Vernandale!

Esimesena  palju tunnustustust (!Mis seal salata, minu isikliku õunakoogi TOPigi lõi täitsa sassi :) Ja kõige ausamad toidukriitikud ehk lapsed kiitsid koogi väga heaks!!:) saanud martsipanikattega riivõunakoogi tutvustus.
Retsept pärit nami-namist (nagu ka koogi sildil ausalt näha on, vt altpoolt ;)). Mugandusi isegi eriti ei ole, kui mitte arvestada, et põhja taigna tegin vähe vedelema (rullida ei kannata, aga põhi jäi siis natuke pehmem, rohkem virsiku-kohupiimakoogi põhja moodi) ja õunu panin rohkem.

Vaja läks põhjaks:
180 g jahu
1 dl suhkurt
125 g võid
1 suur muna
1-2 tl vett
näpuotsatäis soola

Katteks:
50 g võid
150 g mandlimartsipani jämedalt riivituna
1 spl jahu
1 laimi mahl

5 suuuuurt õuna (antoonovkat) jämedalt riivituna
mandlilaaste peale, nii et kook oleks korralikult kaetud (nii umbes pool pakki ehk 50 g)

Segasin kokku suhkru, jahu ja soola, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin ühtlaseks. Surusin taigna koogivormi (26 cm) ja lasin külmkapis veidi (umbes pool tundi, aga vabalt võib ka kauem) taignal puhata.

Eelküpsetasin põhja 180C pöördõhus 10 minutit.

Sulatasin väikses potis või, lisasin riivitud martsipani, laimimahla ja jahu. Nõrgal tulel kuumutades segasin, kuni segu muutus ühtlaseks massiks.

Riivisin õunad.

Võtsin eelküpsetet põhja ahjust, panin sellele riivõuna ja kõige peale määrisin ühtlaselt laiali martsipanisegu. Riputasin peale mandlilaastud ja küpsetasin koogi 180 C pöördõhus pealt kuldseks, umbes võttis see aega 30 minutit.