Holodnik po staropolski munaga

Retsepti ei ole jagada. Maitses nagu hea holodnik maitsema peab:)
Sõin seda just Zaglobas Bielsk Podl-i lähedal. Külmsupid suvel on lihtsalt ülihead!

Rabarbrihooaja kokkuvõte

Sel aastal jäi hooaeg kesiseks, mul alles värske rabarbripõõsas. Aga ühte, teist ja kolmadat sai tehtud.
Väike ülevaade tehtust.
Põhiaur läks rabarbritoscale, lihtsalt ülihea.

Meie lapsepõlve klassika, biskviit ja rabarber (nii hr.L ja mina ka, mõlemad ei viitsinud teha lapsena muretainast põhjaks alla ja tegime lihtsalt biskviidiga rabarberikooki).

Läbi aastate üks mu lemmikuid, hapukoorekattega rabarbrikook.

BBC GF ainetel vanillikreemiga rabarbrikook (oli küll hea aga mitte midagi ülisäravat, iga kell eelistan hapukoorekattega kooki)

Nüüd juhtub see, et tekib pikemat sorti paus minu söögitegemisse.
Kuni juuli keskpaigani teeb minu köögis mu pojakesele süüa keegi teine;) Ja tütred söövad vanaemade juures.
Mu plaanid enne ärasõitu alustada Ida-Euroopa maitsete tutvumisega juba kodus, läksid vett vedama. Vahepeale mahtus nii palju muid tähtsaid ja edasilükkamist mitte kannatavaid asju, pluss veel 25 lapsele lõpupeo toidu tegemine. Nii et me hr.L-iga aga alustame Ida-Euroopa maitsetega taastutvumist alles teel olles. Hoian pöidlad pihus, et põnevaid söögi- ja joogielamusi ikka tuleks palju. :)

Västerbottenspaj

´

Rootsi teema lõpetuseks Västerbotteni juustu pirukas. Pikka juttu ei hakkagi ajama. Smålandi piirkonnas veedetud viie päeva jooksul ei söönud ühtegi toitu, mis mulle meeldinud ei oleks. Isegi småländska isterband maitses väga hästi, jube kahju, et ilmad nii soojaks läksid ja kaasa tuua ei saanud. Aga juust (ja ka hulgaliselt erinevaid heeringaid jaaniõhtu entertainment'iks) jõudis koju. 

Västerbottenipiruka kohta ütlesid kõik meie sõber-rootslased, et see on lihtsalt niiii hea. Ja on ka. Retsepti võtsin nami-namist. Juustu on veel, nii et jõuan ka mõne muu retsepti järele proovida.

Põhjaks läks vaja:

200 g jahu

100 g külma võid

natuke soola

1 muna

Katteks läks vaja:

200 g västerbottenost'i riivitult

3 muna

2 dl rõõska koort (ma kasutasin10%)

soola-pipart

Näppisin või ja jahu kokku, lisasin muna ja segasin kiiresti ühtlase taignapalli. Surusin taigna 26cm koogivormi põhjale ja äärtesse ning panin pooleks tunniks külma. Küpetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Kloppisin munad lahti ja segasin juurde rõõsa koore ning juustu. Maitsestasin soola-pipraga (pigem vähem soola, sest hiljem juust annab soola juurde). Valasin katteained eelküpsetet põhjale ning küpsetasin 25 minutit 180C pöördõhus.

Enne söömist lasin jahtuda, aga sõib ka soojalt süüa.

Nii et siis selleks korraks Rootsiga ühel pool. Hej då Sverige! Vi sees igen!

Lõpetuseks ka kõige popim laul (ja mitte ainult laul vaid ka pidev jututeema :D) meie ürituselt.

Svenska köket vol 2

Jätkan Rootsi lainel. Kuidagi peab ju omale Rootsi-külastuse apetiitseks muutma :P.
Seekordsed kolm retsepti sobiks imeliselt ühel söögikorral teha.

Ehk siis ooperikeldri räimed (nimi räimedel pärineb Operkällari nimelise restorani populaarsetest räimedest ja allpool esitletu on namis olev versioon neist), Skåne sinepised ja rõõska koorde uputatud kartulid ning salatiks võiks nende kaloripommist kartulite ja rõõsas koores leotet räimede kõrvale teha kapsasalatit (mida nami-namist pärineva info põhjal peaks saama enamasti pizzakohtadest ning mida kutsutaksegi pizzasalatiks). Nagu juba aru saada võis, on kõik kolm retsepti nami-namist.

Skåne sinepisteks kartuliteks läks vaja:
1 kg kartulit, lõigatuna 1 cm kuubikuteks
1 suurem sibul
3 dl 35% rõõska koort
2 spl teralist Dijoni sinepit
soola ja pipart
praadimiseks rapsiõli

Praadisin sibula õlis, lisasin kartulikuubikud ja praadisin veidi aega veel. Lisasin omavahel segatud koore, sinepi, soola-pipra. Hautasin aeg-ajalt segades niikaua, kuni kartul oli pehme.

Kapsa- ehk pizzasalatiks läks vaja:
400g värsket kapsast peenteks ribadeks hakituna
1 lt keevat vett
Kastmeks:
2 spl sidrunimahla
2 spl oliivõli
soola-pipart
1 spl salatimaitseainet (ostsin poest SM valmissegu, Rootsis on kindlasti teistsugune, aga eks ma uurin järele salat on küll seda väärt, et üks kotike salladskrydda't) kaasa osta).

Valasin kapsaribad kuuma veega üle, nõrutasin ja lasin jahtuda. Segasin kokku kastmeained ja seejärel segasin ettevaatlikult kokku kastme ja salati.

Ooperikeldri räimedeks oli vaja:
600 g puhastatud räimi
2 dl 35% rõõska koort
2 muna
rukkijahu
soola
praadimiseks õli

Kloppisin munad lahti ja vispeldasin rõõsa koore sisse. Valasin kalad koore-muna segusse ja lasin seista tunnikese, vahepeal segades.
Ajasin panni kuumaks, paneerisin kalad rukkijahu-soola segus (fileed uuesti muljusin kokku kalakujuliseks)ja praadisin ära.
Maitses väga mõnusalt pehme.

Mida sõbrad/tuttavad soovitasid:
Lisaks Jansson frestele'le (mis nagunii on meie ammune lemmik), Isterband'ile, stekt strömming'ule ja inlagd sill'ile ka spettekaka't ja Smalandi ostkaka't ja veel selliseid asju nagu:

Ärtsoppa - Peasoup of yellow peas and thick bacon.
Bruna bönor - A stew of brown beens and served with bacon or falukorv.
Lappskojs - meat from reindeer and mashed potatoes.
Kroppkakor - its a boiled doe of potatoes and pork and spices inside, served with lingonberries and white sause.
Fläsk med löksås - Pork bacon with onionsauce and boiled potatoes with its skin on.

Eks proovime ära:)

Rootsi eriväljaanne, vol 1

Ei räägi surströmmingust. Praegu veel mitte. Muuseas, minu muljed sellest mädakalast on üllatavalt positiivsed. Milleks lasta end häirida millestki nii tühisest nagu lõhn :D

Hoopis Rootsi eri algas meie kodumenüüs ja kestab veel ... kuni 10 päeva pärast on 2011.a rattahooaja avastart esimesele "pikemale väljasõidule".
Just küsisin hr.L-i käest, et kuidas eesti keeli peaks meie "väljasõite" nimetama. Meie klubi keel on inglish ja väljasõite kutsutakse "meeting'uteks", eesti keeli kõlab see minu jaoks nagu Kivirähu Kalevipoja Meeste konverentsid, ainult et meil on mõnikord naised ka kaasa lubatud:D:D :D No tegelikult ju vahet pole.

Ühesõnaga sõit on Rootsi ja põhjalikuma uurimise alla tuleb Smålandi piirkond.
Ja et uuesti end Rootsi köögipoolel kindlalt tunda ja ka nö reisiisu turgutamiseks alustasin ka koduköögis Rootsi-eriga.

Kõik Rootsi söögi ajatu klassika lemmikud ja rootslastest tuttavate soovitused kavatsen ka pikemas perspektiivis blogisse üles tähendada, praegu aga esimesed kaks positiivset üllatajat.
Rootsi suvesalat nami-namist (siin küll vähendatud kogustega ja tibake muudetuna) ja lihapallid hapukoore ja rohke tilliga BBC GF-st.

Suvesalatiks läks vaja:
1 väike lillkapsas
4 porgandit
2 dl herneid

Kastmeks:
200 g kodujuustu
1 dl hapukoort
1,5 spl Dijoni sinepit
suur peotäis murulauguvarsi (peenikeseks hakituna)
1 tl soola
musta pipart maitse järgi

Serveerimiseks:
5 keedetud muna
singiviile

Keetsin lillkapsa õisikuid ja porgandikuubikuid kolm minutit, lisasid herned, keetsin veel minuti. Valasin köögivilja sõelale ja loputasin külma veega. Segasin kokku kastmeained.

Ettevaatlikult segasin kokku kastmeained ja köögiviljad.
Serveerisin keedetud munapoolikutega ja singiviiludega.

Need kes proovida julgesid, kiitsid ja arvasid, et suvel grillliha kõrvale sööksid nad seda teinekordki hea meelega!

Lihapallideks läks vaja:
500 g hakkliha (kuna mul ju nüüd hakklihamaisn, tegin hakkliha ilusast abatükist)
1 sibul väga peenikeseks hakitud
suur peotäis tilli hakituna
1 munakollane
soola ja pipart

Kastmeks:
1 dl hapukoort
suur peotäis tilli (ikka peeneks hakituna)

Segasin hakklihasse sibula, tilli ja munakollase, maitsestasin soola ja pipraga.
Veeretasin märgade käte vahel hakklihasegust 10 lihapalli. Praadisin õlis pallikesi, kuni need olid igast küljest ilusad pruunikad. Kokku nii umbes 13-15 minutit. Valasin peale hapukoore-tillikastme. Segasin soojal pannil kastme ja pallikesed läbi ja valmis ta oligi.
Kõrvale pakkusin keedukartuleid (kuigi kartulipuder oleks ju kordades maitsvam ja klassikalisem olnud, siis puhtalt lähenevalt motohooajale mõeldes, sundisin ka ülejäänud perele peale madalakalorilisemad keedukartulid).

Rootsi erile peaks järg tulema. Nii soolast kui magusat.
Ja siis veel see võrratu Rootsi muusika :D:D:D

Poolest juunist peaks Rootsi eri muutuma Rumeenia-Moldova-Ukraina-Valgevene eriks väikese põikega Slovakkia ja Ungari köögi pärlitele ;) Tundub, et tuleb suvi täis erinevaid rahvuskööke! :D

Paljukiidetud kaneelilõõts

Kõik muudkui teevad ja kiidavad. Võtsin ka plaani, et järgmine kord, kui kaneelisaiade/ahvileiva vms kaneelise saia isu tuleb, teen seda lõõtsana. Muud ei ole öelda, kui et plaanisin lõõtsa pakkuda tänaõhtuse Getteri esinemise kõrvale, aga kahjuks on lõõts otsas.
Lihtsalt ülihea, ka saialine osa oli absoluutne õnnestumine. Retsepti koostisained võtsin nami-namist, aga taina segamise/sõtkumise asemel voltisin taignasse õhku Bertinet' õpetuse järgi.

Vaja läks:
360 g jahu
4 sl suhkrut
25 g pärmi
0.5 tl soola
125 g piima
50 g võid
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kaneelitäidis:
200 g suhkrut
2 tl kaneeli 
0.5 tl riivitud muskaatpähklit
50 g sulatatud võid
Sulatasin pärmi leiges piimas ja suhkrus. Soola ja vanillisuhkru segasin jahusse. Valasin jahu piimasegusse ja lisasin sulatatud või ning munad. Nagu eelpool juba ütlesin, tegin taignasõtkumise Bertinet' järgi. Taigen jäi ikkagi suhteliselt pehme, selline piiripealne, et kui natuke veel vedelam oleks, ei oleks teda võimalik rullida ka ükskõik mis jahukogusega.
Lasin kerkida kahekordseks.
Valasin taigna kausist jahusele lõikelaulale, venitasin umbes cm paksuseks ruuduks. Määrisin peale kaneeli-suhkru-muskaatpähkli ja või segu. Lõikasin kuueks ribaks. Ribad tõstsin üksteise peale ja lõikasin ruutudeks. Vahelt väljapudisenud suhkrusegu tõstsin uuesti ruudukeste peale ja lisaks määrisin võiga ka suhkrusegust puutumata jänud saiaotsi.

Ruudud panin küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi, lasin kerkida umbes pool tundi ja küpsetasin 180C pöördõhus 15 minutit, seejärel 160C pöörõhus veel 15 minutit.
NB! Pealt peab jääma suhteliselt krõbe pruun! Maitseb imeline!

Praeahjus suitsutatud lõhe

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Singi-juustu kringel

Sõnu pole, polegi vaja. :)
Hetketrendidest kõigutamatu klassika. :)
Maitseb enamasti kõigile. :)
Teen sageli.
Viimati tegin kohe mitu tükki korraga.
Tihti saab enne otsa, kui korralikult jõuab jahtuda.

Peale seda, kui Kätrin avaldas oma singi-juustu pärja retsepti, teen taigent tema retsepti järgi. On parem taigen, kui mul endal oli, või vähemalt mulle tundub nii.

Vaja läheb taignaks:
400 g jahu

1 spl suhkrut

40 g võid

1 muna

20 g pärmi

1 tl soola

1,5 dl vett

Täidiseks:
150 g riivitud juustu (tavalist)
50 g riivitud parmesani (või muud tugevamaitselist)
200 g pisikeseks tükeldatud sinki
majoneesi

Lahustan pärmi leiges vees, lisan juurde soola ja suhkru ja vähehaaval jahu. Poole segamise ajal lisan muna ja pehme või. Sõtkun ilusaks ühtlaseks taignaks. Lasen kerkida umbes tunnikese.

Seejärel kummutan taigna lauale ning rullin umbes sentimeetripaksuseks ristkülikuks. Segan riivjuustud majoneesiga ühtlaseks pastaks ning määrin taignale. Riputan peale singitükid. Voldin kolmeks, surun kergelt õhu välja, lasen natuke aega taignal puhata ning seejärel lõikan kolmeks ribaks ning punun pärjaks.

Lasen kerkida umbes 15 minutit, määrin munaga ning küpsetan 170 C pöördõhus  20-25 minutit.

Meile maitseb. Niipalju kui olen julgenud külakostiks küpsetada või külalistele pakkuda, kurta ei ole keegi julgenud. ;)

Linnupere vaieldamatu TOP 1 - virsiku-kohupiimakook

Lihavõttepühade toidulaual on meie peres alati pasha ja kulitš ja sibulakoortega värvitud munad. Soolased toidud varieeruvad ja enamasti sõltuvad konkreetse aasta asjaoludest.
Seekord paluti mul lihavõttelaua magusaks katteks teha midagi sellist, mis kõigile tõesti väga maitseks ja mida kõik tahaks ja sööks. Pole vaja palju nuputada, mis see meie peres olla võiks,  virsiku-kohupiimakook on juba aegade algusest olnud Linnu-meeste koogi-topis kõige kõrgemal kohal. Muidugi ei tähenda see seda, et pasha meile ei meeldiks, ikka meeldib. Aga tavaliselt sööme selle vanima Linnulapsega kahekesi ära.

Sel aastal tuleb siis kevad teisiti, lisaks pashale ja kulitšile saab ka virsikukooki. Ja munad ei ole värvitud sibulakoortega, vaid  Linnupreilide tujudele järele andes mingite sädelevate poevärvidega. Ja homme hakkan lõhet küpsetama lepapuru suitsus.

Ega minu tavapärases virsikukoogis midagi erilist ei ole (kuigi, kuigi! niipalju kui ma kuskil kohvikus seda kooki söönud olen, on nood hoopis teistsugused, kohupiima osa pigem selline raskem ja kohupiimasem, minu omal aga kreemisem ja ei oskagi parema sõnaga kirjeldada, kui et õhulisem) ja ega ma poleks seda bloginudki, sest retsept on mul juba iidamast aadamast ajast vihikus kirjas ja erivariatsioonide katsetustestki kribatud lehenurkadele. Aga kuna ükspäev alles tööl sai räägitud sellest koogist, siis miks ka mitte siia üles riputada.

24 cm läbimõõduga vormis tehtud koogi põhjaks läheb vaja:
125 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin muna. Segasin kuivained omavahel ning lisasin või-munavahule.
Surusin taigna vormi põhja ja külgedele (märgade kätega on seda alati lihtsam teha) ja küpsetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Täidiseks:
1 suur (poole kilone) virsikukonserv
2 muna
300 g kohupiimapastat
250 g hapukoort
1 tl vanillisuhkrut
1 dl suhkrut
2 spl kartulitärklist

Mikserdan munad heledaks vahuks. Õrnalt segades lisan kõik muud ained.
Eelküpsetatud põhjale panen kõigepealt viriskupoolikud ja seejärel valan kohupiimasegu peale.
Küpsetan 180C pöördõhu juures umbes 40 minutit, kuni kook keskelt enam ei võbele.

Enne serveerimist peaks kook olema täielikult jahtunud.

Käisin praegu küsisin hr.Linnult, et miks ta on seda kooki täna õhtu jooksul söönud ära kolm või neli suurt tükki, samas kui ta tavaliselt isegi ei proovi kooke. Vastuseks sain lihtsalt ja lakooniliselt et sellepärast, et see kook on hea ja lahe (st kerge).

Musta pipra terriin

Võiks juba ju kevadisematest katsetustest kirjutada, aga ei ole veel miskist põnevast kirjutada, paastuaeg ju alles käib, seetõttu on Linnuperes rõõmupäevad ja nad saavad söögiks tavalisi, st ilma retseptita tehtud klassikalisi "kodutoite". :))) Neljapäeva hommikul aga algab uus puhas elu, mis päädib ühe toreda laulu-ja tantsuõhtuga, mille korraldab üks tore bänd, kus laulab ja mängib pilli ka üks mu tore sõber. :D Nii et seni katsun need paar päeva veel üle elada. Sellest ka kevadisest rõõmust mittepakatav postitus.
Juttu tuleb seekord terriinist. Loomulikult sobib see maitsev amps hästi ka kevadisele suupistelauale, nii et kõlbab seda kevadel küpsetada küll.:)
Terriinidega mul erilist suhet ei ole kunagi olnud. Eks ma olen ju neid ikka proovinud, aga erilisi "ohhoo" efekte ei ole nagu tekitanud. Tegemine on alati tundunud üks paras mittehuviäratav nikerdamine. Maksapasteet tundub nagu kordades etem olevat.

Aga nami-namis lõppes just terriinide kooskokkamine, mis andis hea tõuke ka paar retsepti ära proovida. Eriti aga oli tahtmine ära teha ühte köögiviljaterriini sparglitega (kuigi kohalik hooaeg ei ole veel alanud, oleks võinud ju poest väljamaa oma osta), mis mul ToDoListis vedeleb juba aastaid.
Aga nagu öeldakse, et jumal naerab, kui sina plaane teed. Ahju ja lauale jõudis ainult üks lihaga terriin. Köögiviljaterriini tegemise kompenseerisin endale köögiviljaterriini söömisega ühes Riia nooblis restoranis. Maitses väga hea, aga minu ettekujutus, mis suuresti tänu ka nami-namile oli juba üsna asjatundlik, oli terriinist veidi teistsugune.

Lihaga terriini retsept pärineb BBC GoodFoodist, natuke kohandasin vastavalt kapis olevatele lihakogustele. Kahjuks selline kogus terriini on meie "pisikese" pere jaoks liig mis liig, peale selle on ta ka üsna nö tugeva maitsega, mida küll röstsaiaviil ja kapparid hästi mahendavad. Kui oleks pisikesi vorme, siis teeks järgmine kord poole kogusega.

 Vaja läks
500 g sea kõhuäärt
250 g veise hakkliha
1 spl tüümiani
1 tl musta pipart (purustasin uhmris)
500 g kanamaksa
4 spl punast veini
1 tl soola
u10 viilu toorsuitsupeekonit (kogus peab olema selline, et kataks vormi pealt ära)
Röstsaiaviile, kappareid ja pisikesi marineeritud kurke serveerimiseks

Panin ahju 160C pöördõhule sooja. Vooderdasin 25 cm keeksivormi fooliumiga.
Tükeldasin 200 g kõhuäärest suhteliselt pisikesteks (nii 1 cm suurusteks) tükkideks. Segasin tükid tüümiani ja uhmerdatud pipraga. Panin kõrvale ootele.

Ülejäänud kõhuääred, veisehakkliha ja 2/3 puhastatud kanamaksast koos punase veini ja soolaga blenderdasin ühtlaseks paté'ks.
Pool paté'st panin vormi, selle peale ühtlase kihina jämedamalt hakitud kõhuäär tüümianiga, ülejäänud terved kanamaksad (terve vormi ulatuses ühtlase triibuna) ning kõige selle peale ülejäänud paté.

Paté katsin toorsuitsupeekoniviiludega, nii et paté paistma ei jäänud ja seejärel katsin vormi fooliumiga.
Panin vormi suurde ahjuvormi, mille täitsin külma veega.
Küpsetasin 1 tunni ja 50 minutit (kuni terriin on veidi tahenenud).

Võtsin veevannist välja ja jahutasin maha. NB! Vormist välja ei võtnud! Kui terriin oli jahtunud, panin vormile raskuseks peale kolm konservipurki (400grammiseid). Lasin vajutise all olla terve öö, kuni järgmise lõunani.

Järgmisel lõunal kummutasin terriini ettevaatlikult vormist välja ning veel ettevaatlikumalt lõikasin terava noaga võimalikult õhukesed viilud, mida siis koos kapparitega röstsaial serveerida. Peab ütlema, et kapparid sobisid selle terriiniga imeliselt.

Tõe huvides pean seda ka mainima, et Linnumehed lasid endale terriini kõrvale keeta kartuleid ja teha külma kastet marineeritud kurgiga ja sõid terriiniviilakaid nagu tavalisi lihatükke. Ja olevat ka niimoodi maitsenud väga hea.

Panzanella ehk saiasalat

Kevadetunne hakkab ka lõpuks pisitasa lähemale tulema ja hing ei ihka enam ei tummiseid suppe ega lihahautisi, hapukapsaid ega punast veini. Tahaks juba proseccosid, värskeid salateid ja Eton messi. Kurk maitseb juba täitsa hea, basiilik vohab aknalaual ja kuigi tomatitega veel küll nii hea lugu ei ole, siis mõned suuremad kirss-kobartomatid kõlbavad täitsa hästi ja nii ongi vaikselt, aga järjekindlalt talvetoidud laualt kadunud ja hooajalisel menüül uus lehekülg keeratud.
Kreeka salatit on tehtud juba korda kolm, kreeka salat (suhteliselt autentne, niipalju kui see Eestis võimalik on) on nimelt hr. Linnu lemmiksalat ja seda ma pean tegema kogu aeg. Ma vahest ikka mõtlen, et ei tea kas ta sellest kunagi ära ka tüdineb??!! Kusjuures soovitatavalt pean ma seda tegema kogu aeg ühe maitsega ja ka väljas süües on salati headuse kriteeriumiks sarnasus minu salatiga :D. Aga näiteks Caesari salatit me kodus ei söö/tee, kui mul isu tuleb, siis söön seda väljas ja teistele meie peres ei avalda see mingit erilist muljet.
Aga käesoleva kevadhooaja esimeseks toredaks salatileiuks on panzanella. Mitte ei ole juhtunud seda päritoluriigis sööma, aga ehk ma lihtsalt ei ole osanud märgata, seal ju tahaks igasugu prociuttodega ja formaggiodega rikastatud salateid süüa:).
Panzanella ehk saiasalat on pärit Itaaliast,pidavat olema väga levinud maapiirkondade kodudes ning salatisse võib vabalt lisada erinevaid mereande või linnuliha või misa iganes.
Ma olen nüüd teinud mitu korda kõige tavalisemat versiooni ja saia olen pannud poole vähem, kui õpetustes ette nähtud (lihtsalt sellepärast, et katsuks kevadel natuke jahutoodetega piiri pidada).

Vaja läks:
umbes 400 g kõvaks minema hakkavat saia (nt iseküpsetatud ciabattat ;))
100 ml valget kuiva veini
2 suurt punast sibulat
4 suurt lihatomatit
2 varselleri vart
1 salatikurk (kooritud)
suur peotäis basiilikulehti
soola ja valget pipart
5 spl oliivõli
3 spl balsamicot

Lisada võib juurde vastavalt soovile tuunikala, kanaliha, mereande, kappareid vms, aga ei pea lisama midagi, kui ei taha.

Saiast lõikasin kuubikud, niisutasin valge veiniga (peaks jääma niiske, aga mitte märg, kui liiga märg jääb, siis tuleks vein välja pigistada. Aga parem on ikkagi rohkem veini, sest muidu jääb sai liiga kõva). Panin saiakuubikud salatikaussi, kui sai oli niiskuse endasse imanud, segasin hulka tomati-, kurgi-,varselleri- ja sibulatükid. Basiilikulehed rebisin tükkideks ja panin väikesesse kaussi, kuhu valasin ka oliivõli. Maitsestasin õli soola ja pipraga. Valasin salatile ning lasin seista 3 tundi külmas (kuni 4 tundi on hea seista lasta). Siis lisasin balsamico ja ülejäänud rebitud basiilikulehed (kui vaja siis lisada ka soola ja pipart).

Maitseb hea ja kõrvale maitseb hea ka mõni jahutatud Valdobbiadenest pärit kihisev jook.

Tunnustus

Viimasel nädalal ringleb blogijate hulgas "The Gorgeous Bloggeri" tunnustuse jagamine.
Minu blogi sai ka ära märgitud Kiilikese poolt, kes peab üht äraütlemata asjalikku toidublogi, mis on kahtlemata ka üks minu lemmikutest! (Lisaks veel pean mainima, et meie "toidumaitsed" on sarnased, nii et kui tema miskit kiidab või laidab, võin kindel olla et perek.Lind jõuab samale arvamusele. Ja mõte käib meil ühte rada, saarlaste värk :P)
Tegi ikka meele rõõmsaks küll, et keegi peab minu "retseptiraamatut" huvitavaks. :)

Ja nüüd siis tunnustusega kaasnevate kohustuste juurde, milleks on esmalt viiele küsimusele vastamine ja seejärel viie hea blogi tunnustamine.

1. Millal alustasid oma blogiga?
2009 juuli alguses, päev peale minu sünnipäeva mil sain kingituseks uue fotoaparaadi.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Retsepidest ja toidust ja vahest ka hetkemõtetest, mis kirjutamise hetkel tahavad kirja saada (mulle meeldib aastaid hiljem lugeda, et "näe 2010 viisin lilled terrassile 7.mail:)")

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei pea oma blogi eriliseks teistega võrreldes, ja ega ma tahagi võrrelda. Minu blogi on ainult minu isiklike "tulevikus kordamisele tulevate retseptide" kogumik, millest mu pojakese pruudid saaksid näpunäiteid, kuidas Linnupojukesele kõhu kaudu südamesse hiilida ;) ja tütrekestel oleks koht, kust võtta ühe või teise lapsepõlvemaitse juhiseid. Kuigi kiusatus on suur talletada kõike tehtut ja jagada vahest õpetussõnugi, siis ikkagi katsun meeles hoida oma põhieesmärki.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Blogi esimese sissekande päevaks oli täis saanud minu käsitsikirjutatud retseptivihik (mille kohta lapsed ükskord küsisid, et kes selle endale saab, kui ma ära suren:)). Kuna käsitsi kirjutada enam ei viitsinud ja selleks ajaks olin ka hakanud vaikselt toitudest pilte tegema nami-sse, siis tundus blogimõte täitsa ok olevat. Algul blogisin "salaja", aga siis saabus hetk, kui pidin vennanaisele retsepti saatma ja laiskusest saatsin talle hoopis blogi lingi. Sealtmaalt on blogi ka avalik olnud, kuigi ma ei tee kuskil (peale nami-nami) talle reklaami:.)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Soovin, et isand Lind, kellel on fotonduse peale rohkem silma ja kätt, hakkaks minu asemel siia pilte tegema. :D

Nüüd raskem osa, minu 5 lemmikut. Mul on neid muidugi rohkem kui viis, esimese hooga annaks ju tunnustuse ka kohe Kiilikesele tagasi.

Minu vanem tütar tegi mu valiku väga lihtsaks. Ta nõudis, et ma pean tunnustama "seda Sadama turu perenaist, kes vaarikakooki tegi" ja vahelduseks olime me täitsa ühel meelel. Nii et siis:

1. Liina Aglio et Olio, tema kirjutamisstiil on mulle väga meelepäraseks saanud. Väga mõnus lugemine.
2. Vernanda Da Vahta Residence, samad sõnad mis eelmisele.
Mõlemal autoril on väga isikupärane käekiri, mida ma väga naudin ja mida lugedas saab tihtipeale naeru pugistada :P.
3. Thredahlia Pisike ja Pisut Segi - tema teaduslikud lahtiseletused ja muidu mõnusad kirjutised imponeerivad mulle väga.
4. Kätrini Kokkamispäevik - eriti meeldivad mulle tema küpsetiste postitused! Meie pere sulab ainuüksi mõeldes tema juustuküpsistele või singi-juustupärjale. :)
5. Kuna Mari-Liisi (kes muidu oleks mu valik kindlasti olnud) on juba nii palju kiidetud, siis annan tunnustuse hoopis Zoozi tegemistele. Mul oli väga hea meel, kui ta lõpuks blogima hakkas! Tema valikute mitmekesisus on lihtsalt hämmastav. Ilmselt olen ma aastate jooksul Zoozi kommentaare retseptidele, nii nami-namis ja nüüd ka ta blogis, kõige rohkem arvesse võtnud.

Lõpetuseks laulu seekord. Minu ja hr.Linnu praeguse hetke lemmiklaul, mis kuidagi oma veidral moel sobib siia:). Mulle vähemalt tulevad esimeste "laitteet'itena" meelde kohe kõikvõimalikud köögitarbed, mida ma tahtnud olen ja et mul siiamaani ei ole sausegurit :D:D:D.

Kammkarbid vol 2

Jälle oli käes see suurpäev, kui armas H. andis teada suurepärasest võimalusest saada värskeid kammkarpe.

Võtsin kohe esimese hooga neli kilo ja siis pärast kõik allesjäänud karbid ka.:) Natuke jagasin värsket saaki ka Zooziga, kes võttis seepeale ikka päris suurelt katsetamise ette. Zoozi on lihtsalt supertubli.

Me võtsime vähe lihtsamalt ette. Hr.Lind arvas, et tema erilisi uusi katsetusi ei tahaks, vaid sööks lihtsalt nõrkemiseni seda tavalist, aga ülihead juustuviiluga varianti. :) Mis seal salata, mulle maitseb see ka väga. Ja see pidavat olema kõige tavalisem variant kuidas karbipüüdjad ise karpe söövad. Nii et enamus karpe sai tehtud Häli retsepti ja õpetuse järgi. Mulle meenutab selline karpide söömine suvist vähkide püüdmist-keetmist-söömist Saaremaal. :D

Printisin küll välja paar retspeti GoodFoodist, kuid lõpuks ikkagi loobusin neist, kuidagi ei raatsinud saiapuru ja küüslauguga hõrku maiuspala "rikkuma" hakata :P. Sõelale jäi teise variandina ainult Juci blogist pärit Aasia-pärane retsept. 

Karpide avamine ja puhastamine (nagu kõikide muude kalade rookimine) on meie majas meeste töö. Nagu pildilt näha, antakse oskusi edasi isalt pojale. :D

Nagu öeldud, mõned karbimusklid ja korallid (oranž emaspool karbis) tegin ka Aasia-pärase soja-sidrunikastmega (Sibyl Kapoori retsept, Juci blogi).

Vaja läks:
umbes 10 musklit ja koralli
2 spl extra virgin oliivõli

3 spl sojakastet

1 spl mett

1 sidruni koor

poole sidruni mahl

1 spl seesamiseemne õli

1 väike tšilli (kuna meie tšilli ei olnud üldse tugeva maitsega, siis panin terve kauna, kuid teravamat võiks vast vähem panna).

Panin kastrulisse mee, sojakastme ja tšilli ning kuumutasin, kuni mesi oli sulanud. Lisasin sidrunikoore ja mahla ning seesamiseemne õli.

Lõikasin musklid pooleks (korallid jätsin terveks). Määrisin oliivõliga. Praadisin kuumal pannil mõlemalt poolt umbes umbes 1 minuti.

Panin serveerimiskaussi ja valasin kastmega üle.

Karpe loputasime alla Mionetto proseccodega. 

Viimastegi kastmeriismete kättesaamiseks oli abiks värkse ciabatta. 

Mis ma muud lõpetuseks oskan öelda kui et aitäh Häli ja ma loodan isekalt, et see ei jääks viimaseks korraks, kui sa karpe tood. ;)

Sibulapirukas

Sibulapirukas on viimasel ajal väga tihe supikõrvane meie söögilaual, vaheldusena mustale leivale või valgele saiale ja tihti just Vahemere-päraste suppide lisandina. Algtõuke sain blogikohvikust, kus Profa pakkus oma sibulapirukat. Aja jooksul olen ära proovinud päris mitmeid erinevaid retseptiga ja retseptita variante, küll juustuga ja muna-piimaseguga ja millega iganes. Üsna selgelt on aga pere ja sööjate lemmikuks kujunenud see magusa sibulaga variant:

Põhjaks teen tavalise muretaigna:
100 g külma võid
150 g jahu
3 spl külma vett

Jahu ja või hakin kiiresti noaga läbi, lisan külma vee ja segan kiiresti taignapalliks, mille panen paariks tunniks külmkappi tahenema. Siis rullin taigna, panen vormi ja koos vormiga uuesti vähemalt veerand tunniks külma.
Täksin kahvliga augud sisse ja eelküpsetan umbes 15 minutit 205 C pöördõhus.

Täidiseks läheb vaja:
6 keskmisest suuremat sibulat, õhukesteks viiludeks viilutet
1 spl mett
1 tl tüümiani
soola ja pipart
musti oliive
päikesekuivatet tomateid
praadimiseks võid

Praen sibula võis klaasjaks (suhteliselt madalal kuumusel, et sibul ei pruunistuks), see võtab aega umbes 10-15 minutit. Lisan mee ja tüümiani, soola ja pipra.
Eelküpsetatud põhjal valan sibulasegu, lisan oliivid ja päikesekuivatet tomati tükid.
Küpsetan 205C pöördõhus umbes 20 minutit (altkuumusega režiimil).

Vahel teen väikeste tartlettidena ka:

Aleksandrikook

Minu laste lemmikkook.
Mulle endale ka lapsena maitses, aga nüüd ma seda ei ostaks kohvikust ka siis, kui mitte midagi muud valida ei oleks. Seetõttu on Aleksandrikook olnud mu ToDoListis juba aastaid. Listi korraliku puhastustöö käigus otsustasin ka selle ära teha, lootuses, et praegusel paastuajal ei teki mul endal kiusatust seda magusat ampsu proovida. Irww:) Sõin kohe mitu tükki ja pärast käisin ja näksisin juurde :P. Maitses palju värskem ja muredam, kui viimati 30 aastat tagasi Maiasmoka kohvikus Kuressaares. :)

Kuna vaarikamooside ja hapude mooside varud on selleks aastaks otsas, tegin ploomimoosiga. Järgmine kord teen jõhvikamoosiga ja suvel ka kindlasti vaarikatoormoosiga.

Põhja läks vaja (retsept nami-namist):
1,75 dl suhkurt
5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
200 g toasooja võid
1 muna

Segasin kuivained omavahel, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin kiiresti taignapalliks.
Rullisin küpsetuspaberil ahjuplaadi suuruseks ja küpsetasin 155C pöördõhuga umbes 20 minutiga kuldseks.

Lõikasin plaadi kaheks ja servad ilusti ühtlaseks, määrisin ühele plaadile umbes 3 dl moosi ja tõstsin teise plaadi peale.

Glasuuriks oli vaja:
4 dl tuhksuhkurt
4 spl arooniamahla (seekord oli mul lahja mahl, sellest ka lahjem värv)

Segasin tuhksuhkrusse mahla ja hõõrusin ühtlaseks. Kui kook oli ilusti jahtunud, määrisin glasuuri koogile.
Enne koogi lahtilõikamist lasin glasuuril kenasti taheneda, see võttis ikka paar-kolm tundi aega.

Kook on väga magus, kuid mis mulle aga väga meeldib on see, et kook seisab värskena üsna pikka aega.  Päris mitmeks päevaks jagus meile sellest ühest plaaditäiest ning ei olnud karta, et kook vanaks läheks enne kui ta ära süüakse.

Siidris hautatud köögiviljad sealihaga

St.Patricku päeva puhul pidasime meeles kaunist Iirimaad ja toredaid iirlasi, jõime klaasikese Black Velvetit (1/2 osa Guinessi ja 1/2 osa kuiva vahuveini) ja sõime siidris hautatud iiri-pärast köögiviljahautist sealihaga (BBC GF-st algretsept).
Kuigi mu mõningad "kiuslikud" pereliikmed küsisid, et mis vahe nüüd siis oli sellel suurepärasel roal tavalise suurepärase ühepajatoiduga, siis mina küll leidsin mõnusa nüansivahe.

Vaja läks
1/2 keskmist kapsast
4 keskmist porgandit
1/2 kaalikat
4 suuremat kartulit
toorsuitsupeekonit kümmekond viilu
5 lõiku sealiha
2 loorberilehte
300 ml kuiva õunasiidrit
200 ml kanapuljongit

Pruunistasin  sealihalõike suurel kuumusel mõlemalt poolt maksimum paar minutit. Samal pannil pruunistasin kartuli-, porgandi- ja kaalikatükke, kuni nad muutsid kergelt värvust. Panin köögiviljad haudepotti, lisasin kapsatükid ja loorberi, panin lihatükid peale, valasin siidri ja puljongiga üle, katsin kaanega ning hautasin madalal kuumusel umbes 20 minutit, kuni köögivili oli pehme.
Originaalretseptis soovitatakse serveerida koos colcannoniga, kuid kuna kartul oli juba hautises sees, siis meie kõrvale midagi ei serveerinud. Joogiks siis Guinessi asemel Black Velvet.

Ja järjekordselt unustasin Patricku päeval rohelist kanda :D

Mimosa-kokteil

Ei ole reklaam. Pudel on ausalt ise ostetud. Aga nagu Saaremaa LT toodangu puhul, on mul ka selle joogi müüja juures käpp sees ja kuna mind on fänniks ära tinistatud (muidugi mitte ainult Henkell Bruti), siis pilt tuli nagu ta tuli, pühendusega töökale maaletoojate kollektiivile :D
Ja oma mimosad teen ma tõesti viimasel ajal Henkell Brutiga.

Valan 1/3 apelsinimahla (värskelt pressitud ja veel parem kui punase apelsini mahla) vahuveiniklaasi ja valan 2/3 osa (kuiva) vahuveini peale.

Vanaema pannileib

Nüüd on kätte jõudnud jälle see kole päev, kui ma pean silmad häbis maha lööma ja oma sõnu sööma. Olen ma ju eluaeg rusikatega vastu rinda tagunud ja öelnud, et pannileib on õudus kuubis ja seda jälkust ma enda suhu ei pane. Paar nädalat tagasi proovisin onutütar K tütre M sünnipäeval. See maitses täpselt nagu laupäeva õhtuti vanaema juures 30 aastat tagasi (kusjuures ma ei ole kindel, kas ma kunagi seda vanaema oma proovinudki olen) ja appikene kui hea see oli!!! Täna oli siis see suurpäev, kui ma tegin ise oma esimese pannileiva, ikka onutütar K-lt saadud retsepti järgi, kes sai selle retsepti oma emalt, kes omakorda sai selle minu vanaemalt :) Tõe huvides pean mainima, et mu oma ema teeb ka sama pannileiba, aga ma ei ole kindel, kas see on sama maitsega, sest ma pole seda kunagi proovinud :(((

Ma ei tea kas mandril ka pannileiba tehakse, meil Saaremaal tehakse seda tihti ja igas peres vist erinevalt. Igatahes see retsept, mis nami-namis on, ei ole meie oma moodigi.

Minu vanaema pannileiva jaoks on vaja:
2 sibulat väga peenikeseks hakitult
u 300 g toorest soolapeekonit, väikesteks kubikuteks lõigatud (või suitsupeekonit või isegi näiteks kõhuäärt, mis tuleks vast natuke enne ära praadida)
1 muna
0,5 l piima
1 tl soola
jahu niipalju, et tuleks vedela hapukoore taoline tainas.

Segasin kõik ained (sibulat ja liha ei prae enne!) omavahel ära ja valasin ahjuplaadile.
Küpsetasin 160C pöördõhus, kuni pannileib oli pealt ilus kuldne.

Maitseb nii soojalt kui külmalt.
Ma olen üksi kodus ja pool plaati on otsas (kes oleks seda veel kuu aega tagasi uskuda võinud:P). Lapsed loomulikult ei proovigi (ja seekord  ma ei saa neile seda pahaks panna, olen ju ise sama imelik olnud) ja isand Linnu arvates saavad sellist asja süüa ainult saarlased, nii et ilmselt ta ka ei anna pannileivale võimalust.

Vol 225, 11.09.2012 Miina sünnipäev

Šokolaadimuffinid

Nooremad lapsed sõitsid nädalavahetuseks mamma juurde Saaremaale. Selle sõidu juures on traditsiooniks, et küpsetan teele kaasa kotitäie muffineid, tavaliselt kahte sorti.  Seekord tegin kaasa kaerahelbe-banaani-porgandimuffineid Martha Stewarti järgi ja Hummingbird Bakery šokolaaadimuffineid ilma valge šokolaadita. Tervislikud porgandi-jpm-muffinid kordamisele ei lähe, imalad ja läilad.
Aga no need šokolaadimuffinid, tekstuurilt on nad väga lähedased brownie'dele, (kuigi natuke rohkem küpsenud, sest tikk  peab puhtaks jääma) see aga tähendab šokohoolikutele, et tegemist on eriti maitsva ampsuga. :) Tegin läbilõikest pilti ka, et oleks ilusti näha mõnusalt niiske tekstuur. NB! Tegemist ei ole vähe kerkinud ja untsu läinud küpsetisega.

Hummingbird Bakery retsepti sain nami-namist. Muuseas, nami-namis lööb laineid ka Hummingbird Bakery  vaarika-toorjuustu-šokolaaditort. Sain seda proovida blogijate kohvikus, pole lihtsalt sõnu kui hea see oli. :) Ilmselt saan seda sünnipäevade hooajal mitmeid kordi teha.

Muffiniteks läks vaja:
2 muna
200 g suhkrut
130 g jahu
50 g kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
1,75 dl piima
näpuotsatäis soola
0,5 tl vanillisuhkrut (mul on isetehtud vanillisuhkur, palju kangem, kui poes müüdav)
100 g sulatatud võid (algretseptis 150 g)
100 g tumedat (70%) šokolaadi (hakkisin suhteliselt ebaühtlaselt, et suuremaid tükke ka jääks).
(50 g valget šokolaadi on ka algretsepti järgi panna)

Kloppisin munad suhkruga heledaks vahuks, segasin teises kausis kuivained. Segasin kuivained vaheldumisi piimaga munavahusse. Lõpus lisasin sulatatud või ja hakitud šokolaadi

Küpsetasin 160C pöördõhus 30+2 minutit, kuni puutikk puhtaks jäi.

Vastlakuklid, klassikalised, a la Ida Savi

Huvitav, kas talv on sellepärast nii pikk sel aastal, et vastlaliu saaks ikka ära lastud?? 8.märtsil ju tavapärasel aastal kelgutada ei saaks.

Segased tunded selle kevadega sel aastal mul. Ühest küljest nagu õudselt tahaks juba ja veedame aega oma lemmiktegevusega, st atlas näpus suvisele matkale marsruute valides ja kataloogid näpus uut varustust imetledes :D. Plaan minna läbi Valgevene ja Ukraina Rumeeniasse, kus me siis saame tuttavatega Šibius kokku ja siis sõidame kohapeal ringi. Nüüd siis dilemma, kas sõita läbi Odessa või otse, kus ja mida teha ja kas kambajõmme üldse tahaks või oleks omaette :D Ja uusi kindaid oleks mulle vaja, aga valikut teha raske. Kohutav isu juba ratta selga istuda ja minna, eriti veel seetõttu et eelmine suvi jäid pikad sõidud ära. (Igaks juhuks vist peaks mainima neile, kes meid ei tunne, et me matkame mootorratastega;), muidu võidakse arvata, et ma ikka puhta segane, suviseks reisiks lõunamaale otsib kindaid:P)

Teisest küljest aga, kuidas sa ikka kevadet tahad, kui vastlakukli hooaeg alles algab. Mulle igatahes vastlakukli aeg väga-väga meeldib.

Eile tegin esimese proovipartii. Vanasti, kui ma ei olnud pärmitaignaga suur sõber, otsisin alati nö ideaalselt retsepti, mis lollikindlalt välja tuleks, siis nüüd, kui põhitõed peas, pole enam seda muret, küsimus juba pigem peenelt öeldes maitsenüanssides :)  Eelmisel aastal said minult ideaalste kuklite nimetuse Bertinet' taignast  tehtud ja martsipani ning pohlamoosiga tehtud kuklid.

Aga rahutu hing ei saa ju pidama jääda vanale  ja järeleproovitule. Ikkagi tahtsin proovida midagi, mida ma seni teinud ei olnud.
Kukleid tegin kolme erineva täidisega. Igal meist oma lemmikud. Mul martsipanitäidise ja pohla- või jõhvikamoosiga, meestel lihtsalt pohla- või jõhvikamoos ja vahukoor(ja martsipan nende jaoks nii jäle, et nad nokivad selle välja), ühel tüdrukul maasikatoormoosiga ja teisel tüdrukul kuklitest absoluutselt ja siiralt ükskõik.

Vaja läks:
250 ml piima
30 g pärmi
100 g suhkrut
1 muna
100 g võid

riivitud sidrunikoort (1 sidruni)

0,5tl kardemoni (või 2 sl roosivett)

0,5 tl soola (järgmine kord paneks kuni 1 tl)
475 g jahu (I.S ütleb 450-500g, mul piisas 475g.)

3 dl 35% rõõska koort
martsipani
vastavalt soovile erinevaid moose

Lahustasin pärmi suhkrus ja lisasin käesooja piima ning poole jahu kogusest. Segasin ja lasin kerkida umbes tunnikese.

Segasin jahuga kuivained ja lisasin taignasse, sõtkumise käigus lisasin muna ja pehme või. Sõtkusin ja venitasin ja lappisin tainast, kuni sain ilusa siidise palli.

Lasin kerkida umbes kahekordseks.

Jagasin taigna kaheks, veeretasin pikad vorstid ja lõikasin kukli suurusteks tükkideks, vormisin ilusad pallikesed ja panin ahjuplaadile kerkima. Umbes 15 minuti pärast määrisin kuklid piima-suhkruseguga ja küpsetasin 200C pöördõhus 10 minutit.

Lasin kuklitel jahtuda, lõikasin pealt ära mütsikesed, osadel uuristasin sisu välja.

Segasin ja hekseldasin martsipani ja saiasisu segu ühtlaseks ja panin kuklitesse.
Lisasin moosid ja kõige peale vahukoore, siis kuklitele mütsid pähe ja tuhksuhkrust lumi peale.

Kuklid olid ausad ja head. Õigel liulaskmise päeval teen Berinet' tainast kuklid. Aga kindlasti teen kunagi jälle ka Ida Savi kukleid.

Vol 2 õigel vastlapäeval. Kuklid Bertinet' taignast. Täidist kolme sorti - 1) tavaline vahukoor; 2) vaarika toormoosiga läbi segatud vahukoor (minu lemmik) ja 3) vaarika toormoos all ja peal tavaline vahukoor.

Ülejäänud pärmitaigna keerasin kaneelisaiakesteks, mis töö juures järgmine päev rõõmuga ära söödi ;).