esmaspäev, 4. märts 2013

Kaelakarbonaadilõigud sibula ja tomatiga, fooliumis


Lihtne, mahlane ja maitsev.
Ühesõnaga meile meeldib. 
Kaelakarbonaadi on pidevalt ja palju käes ning tomatiga ja sibulaga fooliumis küpsetatuna on mõnus vaheldus igasugu šnitslitele. Retsept nami-namist.

Vaja läheb:
Niipalju kaelakarbonaadilõike, kui sööjaid (mul 5 tk)
kirsstomateid (nt igale tükile 2-3 tk)
3 suurt sibulat
soola-pipart
100 g võid
peotäis peterselli peeneks hakituna
fooliumit 5 tk (nii suured et lihalõik sisse mahub ja pealt kinni saab panna)

Praadisin karbonaadilõigud kiirelt väheses õlis läbi (kõrgel kuumusel u 1 minut kummalegi poolele). Tõstsin lihalõiguld fooliumitele.
Praadisin kiirelt sibula läbi, jagasin lihalõikudele, purustasin lõikudele soola ja pipart ning panin peale tomatid. Fooliumid mässisin kokku ja panin 155C pöördõhuga 30 minutiks ahju.
Tegin valmis petersellivõi - segasin toasooja või sisse peterselli ja maitsestasin soolaga. Keerasin toidukilesse ja panin külma.
Võtsin välja, lasin taheneda  umbes 15 minutit, võtsin pealt lahti ja lisasin lõigu petersellivõid.

Valmis. Serveerime nagu alati igavalt ehk keedukartuliga:)

laupäev, 2. märts 2013

Küüslaugupasta krevettidega

Pasta pole mul blogis eriti tihe külaline, kuigi me aeg-ajalt ikka sööme seda. Eriti just laste nõudmisel, need ainult pastat sööksid ja mida lihtsam, seda parem. Ja mis sa neist käe ja maitse järgi tehtud pastadest ikka blogid:)  Seekordse pasta algidee sain pintrest.com kaudu, aga algretseptist sai võetud praktiliselt ainult küüslaugukogus.




Vaja läks:
500 g pastat (fusillid sellepärast, et kaste jääb ilusti nende keerdude vahele pidama)
2 spl oliivõli
2 spl võid
4 suurt küüslauguküünt (kasutan praegu neid suuri ühest küünest koosnevaid küüslauke, nii et neli seda)
soola-pipart
5 dl kanapuljongit
2 dl 35% rõõska koort 
2 dl riivitud parmesani (Valio Forte asendab kenasti)
peotäis peterselli
200 g kooritud krevette (tooreid, kui võimalik)
200 g tiigerkreveti sabasid (tooreid, kui võimalik)

Praadisin kiiresti küüslaugud pooles koguses kuumas oliivõlis ja võis läbi (nb! ei tohi pruuniks minna). Lisasin kanapuljongi ja keetsin paar minutit.
Samal ajal panin pasta keevasse vette (millele oli soola lisatud u 1 tl) ja keetsin 7 minutit (sõltub pakil olevast soovitusest). Kurnasin pasta ja panin korraks ootele, kuni kaste valmis.
Maitsestasin kanapuljongi soola-pipraga. Lisasin rõõsa koore ja keetsin läbi. 
Teisel pannil säristasin ülejäänud oliivõlis ja võis kiirelt tiigerkrevetisabad roosaks ja lisasin krevetid (kuna mul olid need juba keedetud, kui oleks toored, siis ilmselt tuleks lisada need siis, kui tiigerkrevett hakkab kergelt roosatama). 
Valasin koorekastme krevettidele ja segasin sisse pasta, parmesani ja peterselli.

Lihtne, kiire (st ka tegijal on väga kiire, sest kõik toimub sekunditega ja korraga:)), aga väga yummie.
Meie rõõmuks nokkis mõni laps oma tiigerkrevetid välja :D 

reede, 1. märts 2013

Antica Osteria il Borgo


Käesolev kirjatükk siin ei pretendeeri mitte mingil juhul restoraniarvustusele. Lihtsalt väike pildimeenutus väga mõnusast õhtusöögist ja toiduga imeliselt kokkusobivast veinist.
Juba esimesel päeval andis päris mitu inimest meile tungiva soovituse just il Borgosse õhtust sööma minna, sest seal olevat sealse kandi parim liha. Sealne kant tähendab Valdobbiadenet Itaalias. 
Kui sinnakanti asja on, siis otsige il Borgo üles! Meie esimene õhtu ei leidnud. Aga päevavalges, teisel päeval, ei saanud aru kuidas me seda üles ei leidnud, sest asub ta ju otse Valdobbiadenet läbiva peatee ääres.
Mis siin ikka pikemalt jutustada ja kiita, muidu kruvib ootused üles ja siis... 

Eelroaks erinevad ampsud seentega, lihaga ja kalaga.


Pearoaks t-bone, meie silme all grillituna, kõrvale köögiviljavalik.


Ja kui hästi see vein sobis t-bone'iga.. :)


Magustoitu ei võtnud.
Lõpp piirdus ainult espressoga.


Nii et kui sinna kanti satute, julgen soojalt soovitada õhtusöögikohaks il Borgot.

esmaspäev, 11. veebruar 2013

Kondespiimakook maasikate ja mustsõstardega

Pinterest.com on lahe asi :) Muudkui aga pinnid ja pinnid ja tegemiseni enamasti ei jõuagi :) Aga selle koogi tegin ära.

Kook on väga magus, mõne arvates liiga magus, mõne arvates aga sidruni hapukus ja marjad tasakaalustasid ilusti magusa ära. Minu enda arvates on see just selline kook, et saad magusaisu ühe tükiga rahuldatud ja teist ei taha ehk sama lugu näiteks mis tarte au chocolat'ga.

Vaja läks:
200 g digestive küpsiseid
80 g sulatatud võid
40 g suhkurt (võib ka ära jätta)
1 sidruni koor

Täidiseks:
400 g kondenspiima
3 munakollast
1 dl sidrunimahla (1 sidrun)
2 dl marju (külmutatud mustsõstrad ja maasikad olid mul)

Purustasin digestivid, segasin sulavõiga ja suhkruga ja surusin koogivormi põhjale. Küpsetasin 180 C pöördõhu juures 10 minutit.
Täidiseks segasin munakollased kondenspiimaga, lisasin sidurnimahla, segasin korralikult läbi ja lisasin marjad (nüüd segasin ainult õrnalt läbi, et marjad värvi ei hakkaks andma).
Valasin täidise eelküpsetatud põhjale ja küpsetasin sama 160C pöördõhu juures 15 minutit (kuni täidis ei võbele enam).
Enne söömist jahutasin täiesti maha (külmkapikülmaks).


pühapäev, 10. veebruar 2013

Liharullid suitsupeekoni-hapukurgi-leivatäidisega

Kohevarsti täiskasvanuks saava Linnulapse arvates eluhead asjad. Ja on tõesti. Neid saab teha veiselihast või sealihast (äkki isegi kanafileest?, st saab muidugi, aga kas maitse ka hea jääb??). Algidee on pärit nami-nami.ee'st, aga lõpptulemus on algideest päris kaugele jõudnud. :)

Vaja läheb:
4-5 tk umbes 1cm paksust sea kaelakarbonaadi lõiku
60 g leiba (ilma terade ja/või seemneteta)
2 keskmist hapu(marineeritud)kurki
u 100 g suitsupeekonit
1 suur sibul
150 g hapukoort (hea paks Saaremaa smetana hapukoor on täpselt paras)
soola-pipart

Vasardasin lihatükid. Hakkisin leiva peenikeseks pudiks tükeldasin kurgi, peekoni ja sibula peenikesteks kuubikuteks ja segasin omavahel läbi. Igale lihatükile panin umbes 3 spl täidist. Keerasin liha rulli ja sidusin niidiga kinni.

Praadisin kõrgel kuumusel liharullid ümberringi läbi. Valasin pannile vett niipalju, et liharullid olid umbes 3/4 ulatuses kaetud. Lasin keema, panin pannile kaane peale ja hautasin liha madalal kuumusel pehmeks, umbes kolmveerand tundi võib minna (vahepeal keerasin mõned korrad rullid ümber ka)
Võtsin liharullid pannilt, lasin jahtuda ja eemaldasin niidi. Kaste samal ajal redutseerus kõrgel kuumusel. Kui vedelikku oli umbes poole vähemaks jäänud, segasin sisse smetana ja maitsestasin soola pipraga.

Liharullidele ma soola/pipart ei lisanudki, sest täidis oli ise juba täitsa soolakas.

Natuke mängimist ju oli, aga mitte midagi keerulist või aeganõudvat. :) Ja jahtunud peast kõlbavad võileiva peal ka süüa või siis niisama suupisteks. :)

reede, 25. jaanuar 2013

Hommikused juustusarvekesed

Üks asi (paljudest) mida ma armastan, on mõnusad, aeglased ja pikad hommikusöögid. Õhtu- ja lõunasöögid on ka muidugi toredad, aga kiirustamata mööda saadetud hommikusöök on parim! Laisaks muutub see muidugi alates lauda istumise hetkest, enne seda peab (või vähemalt võiks) ikka päris krapsakas olema, et oleks millega laisklemist eriti mõnusaks muuta. Nädala jooksul lugemata jäänud ajalehtedel ja ajakirjadel on ka oma roll, arvuti (ja muud sarnase funktsiooniga aparaadid)  seevastu on out mis out ning suisa keelatud, kuid midagi head ja söödavat peab kindlasti olema. Kõik meil pannkoogiusku ei ole ja ikka tahetakse võikusid või saikusid ning eriti mõnusa hommiku juurde käivad värskelt ahjust tulnud saiad (praktikas muidugi harvemini, kui teoorias).

Üks mõnus saialine, mida ma viimasel ajal päris mitu korda olen nendeks laiskadeks hommikuteks teinud, on juustuga sarvesaiad. Pärmitaignast. kuid sarvekeste tekstuur on imeliselt õhuline ja kerge! Taigna teen eelmisel õhtul valmis, panen külmkappi ja hommikul rullin sarvekesed valmis ja hops ahju.


Vaja läks:
2 dl käesooja piima
25 g pärmi
1 spl mett
1 tl soola (kui soolane juust, siis vähem, mulle meeldib, kui on pool kogust nt goudat ja pool tavalist  eesti juustu)
150 g riivitud juustu
25 g toasooja võid
4 dl jahu

määrimiseks muna

Lahustasin pärmi piimas, lisasin mee, soola ja juustu. Segasin läbi, lisasin jahu, segasin veelkord kergelt läbi ja sõtkusin sisse või.
Katsin toidukilega ja panin külmkappi hommikut ootama.

Hommikul panin ahju 205 C pöördõhule sooja, jaotasin taigna kaheks, rullisin jahusel laual ümmarguseks, lõikasin kuueks ja keerasin sarvekeseks, kordasin tegevust teise poolega taignast ning  panin ahjuplaadile ootama. Lasin neil natuke kerkida, nii umbes 10 minutit, määrisin munaga (kui meelde tuleb, siis riputan ka seesamiseemneid peale) ja panin ahju 10-12 minutiks.

Lasin restil jahtuda natuke aega (ka umbes 5-10 minutit) ja voila, aeg lauda istuda ja siis sealt mitte tõusta nii umbes tund. :)

NB! Ja see, et need sarvekesed on nii õhulised ja kerged - see on külmkergitus! Kui järgi teed, ära jäta seda tegemata!




esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Silja šokolaadiküpsised

Head jätkuvat aastat:) 
Jõulud läinud linnutiivul, mõnus aastavahetus maha peetud, uue aasta esimene nädal rõõmsalt ära elatud ja nüüd aeg vanu võlgu maksta ja eelmise aasta lõpu toredaid maitseüllatusi kirja panna:)

Detsembri keskel käisin Silja koogiraamatu esitlusel. IMHO on see üks kenamaid ja maitsvamaid koogiraamatuid. Oleme juba kolme kooki teinud ja ei saa vist nii pea uusi asju proovida, sest teeme neid kolme kogu aeg uuesti ja uuesti :).

Esitlusega läks mul natuke pahasti, õnnetuseks oli mul vaja laps samal ajal vaja jõulupeole viia, nii et kiired pühendused raamatutesse ja laualt šokolaadiküpsis näppu, oligi minu jaoks kogu esitlus :( Kahju .. sest laual oli nii palju ahvatlevat:( 

Aga see šokolaadiküpsis, mille ma näppu haarasin... selle maitse...beseeliselt õhuline ja krõbe ja üdini šokolaadine. Kokkuvõtvalt öeldes: minu TOP1 šokolaadiküpsis. Kindel mis kindel.  

.
Tegin kodus kohe järgi. Retsepti ei muutnud grammivõrdki ja ei kavatse tulevikus ka muuta :)

Vaja läks:
2oo g tuhksuhkrut
40 g kakaod
näpuotsatäis soola
2 sl vanillisuhkrut
2 munavalget
270 g šokolaaditükke

Segasin kuivained (kakao ja tuhksuhkru sõelusin kaussi), lisasin munavalged ja segasin, kuni taigen oli ühtlane. Lisasin šokolaaditükid.
Panin teelusikatega taignapallid ahjuplaadile (küpsetuspaberile) ja küpsetasin 160 C pöördõhu juures 15 minutit, kuni praod olid küpsistel peal. Võtsin ahjust välja, lasin taheneda umbes 10 minutit plaadil ja seejärel - restile jahtuma.


PS lisaks meeldib mulle väga veel see, et alles jäänud kahe munakollasega saab järgmiseks õhtuks cannelé'te taigna valmis panna. :)

pühapäev, 16. detsember 2012

Sai, jälle Rootsist:)

Bergis e mooniseemnetega Rootsi sai tuli minuni nami-namist. 
Polnud sellisest suurt midagi kuulnud, kuigi ilmselt näinud olen küll ja söönud ka, teadmata, et bergist söön:) 
Siin kohe kirja pandava retsepti järgi tehtud bergis maitseb täpselt nagu Rootsi saiad ikka, natuke tihked ja mitte nii õhulised, kui Bertinet' surematute retseptide järgi sõtkutet saiad. 
Aga ikkagi väga mõnus ja maitsev ja ei kuku maitsva saiakatte raskuse all katki ;) (Asi mis on minuga ühes kiidetud Itaalia-pärases söögikohas juhtunud - kukkus bruschetta kate läbi saia mulle sülle (mul oli seljas valge kleit :P) 
Selle saiaga seda juba ei juhtuks:)

Vaja läks:
25 g pärmi
5 dl käesooja piima
2 tl soola
2 spl õli
700 g jahu
määrmiseks muna ja pealeriputamiseks mooniseemneid

Lahustasin pärmi käesoojas piimas, lisasin soola ja õli ning jahu (umbes 50 g jahu jätsin pärastiseks). Sõtkusin taigna ühtlaseks ja panin kerkima sooja kohta (mul on selleks soojaks kohaks keskkütte ruum ning kõik taignad kerkivad seal ära maksimum tunniga või ka kiiremini).

Kui taigen oli kahekordseks kerkinud, valasin ta kausist jahuga kaetud lauale ja sõtkusin veel korralikult läbi. Panin rusikasuuruse tüki kõrvale ja vormisin taignast ilusa saia. Rusikasuurusest tükist voolisin kolm riba ja punusin patsiks, mille panin saiale peale. Lasin veel kerkida 45 minutit, pintseldasin munaga ja riputasin peale mooniseemned.

Küpsetasin 200 C pöördõhuga ahjus 30 minutit, kuni sai oli kuldne.
Jahutasin ilma rätikuga katmata, et koorik kenasti krõbedaks jääks.
Säilis kenasti mitu päeva värskena ja söödavana.



pühapäev, 2. detsember 2012

Vana mehe kiusatus ehk heeringa-munasalat Rootsi-päraselt

Kaks aastat tagasi käisime sõbra juubelil åkers-Styckebruki (vabandust väiketähe pärast,aga ma ei suuda leida oma inglisekeelse klaviatuuri sümbolitest suurt Rootsi ooo-d) nimelises linnas Rootsis. Sõime seal väga head eelrooga heeringasalatiga, mille kohta juubilar ütles, et see olla "gamla män frestelse" ehk "old men temptation".
Otsisin vasteid hiljem, samanimelist salatit guugeldades ei leidnud ja aeg tegi unustuste näol oma töö, siis aga poolteist aastat hiljem pani nami-nami armas perenaine Pille namisse üles gubbröra retsepti. Läks veel pool aastat, millest tegelikult enamiku aega olid mul ka koostisained kodus juba olemas (nagu näiteks fransk löksill ja Kalles kaviar). Aga tegemiseks läks alles eile.


Kommentaariks seda, et maitseb väga hästi, aga järgmine kord kasutan "päris" kalamarja, näiteks siiamarja. Kalles kaviar ei ole asenduseks kõige parem. Maitset ei riku, aga see mõnus kalamarjaefekt jääb ära.

Retsepti juurde. Vaja läks:
6 keedetud muna
200 g magusas marinaadis heeringat (Abba fransk löksill oli mul)
4 spl kalamarja (või äärmise häda korral Kalles kaviari)
1 väike punane sibul
1 dl hapukoort
peotäis tilli
soola (vajadusel) ja pipart

Riivisin keedetud muna. Hakkisin heeringa ja sibula väga peeneks. Segasin kõik ained omavahel kokku. Maitsestasin soola-pipraga.

Leiva peal on maitse kenam, kui saia peal. Jag tycker det smakar mycket bra ;)

pühapäev, 4. november 2012

Minu uus koogivorm


Sain uue koogivormi. 
Toidumessilt toodi. 
Idee oli huvitav. 
Katsetasin. 
Jäin rahule. 
Soolaste suupistetena lööks selle vormiga tehtud ampsud ilmselt igal pidulaual laineid. Aga magusatega on palju katsetamistväärt:)
Minu tänusõnad lähevad Ungari poistele ja www.zilatortaforma.hu'le :) If you ever happen to read this, I really appriciate this gift. Thank you and köszönöm :)

Käesolev esimene katsetus on mooniseemnekeeksi taignast tehtud keeks. 
Aukude põhja panin mustsõstramoosi. 
Peale kreemiks on maasikamaitseline kohupiimapasta (200gr) vahukoorega (2 dl) ja tuhksuhkruga (3 spl).

Siin pildil ootavad augud täitmist:)

Vol 3334:

teisipäev, 23. oktoober 2012

Tiigerkrevetid suhkrusiirupis



Šerriga tiigerkrevetid olid väga head. 
Neid siin kiideti nami-namis väga. 
Proovisime, väikeste mugandustega.
Kiitsime väga heaks. 
Kokkuvõtteks - palju toredaid retsepte ja siin üks neist:

vaja läks 500 g tiigerkrevette
oliivõli 2 spl
suhkrusiirupit 2 spl (kas siis hele valmissiirup või keeda ise 1 dl veest ja 1 dl suhkrust)
2 väikest, aga teravat tšillikauna
5 suurt küüslauguküünt
pipart ja soola (u 1 tl mõlemat)
peotäis värsket koriandrit 

Hakkisin tšilli ja küüslaugu peeneks ja praadisin juba eelnevalt kuumaks aetud oliivõlis umbes pool minutit.
Lisasin krevetid ja soola-pipra, praadisin ühe minuti, kuni krevetid hakkavad roosakaks tõmbuma ja lisasin siirupi. Praadisin veel 1 minuti ja valmis ta oligi.
Panin krevetid koos kastmega liuale ja puistasin peale koriandri.

Kõrvale tuleb muidugi ka juua midagi, kuid hr.Linnul pole praegu aega juttu kirjutada, küsige Toidumessil tema käest live'is, kui huvi on:)


pühapäev, 21. oktoober 2012

Pikkpoiss suvikõrvitsa ja hakklihaga

Kotletide praadimine ei ole just mu lemmiktegevus. Lihtsam on pikkpoissi teha või veel lihtsam on  kogu kupatus keeksivormi panna ja siis rahumeeli lasta sel ahjus küpseda.
Nii et ega siin retseptis miskit erilist ei ole, tavapärane kotletitaigen suvikõrvitsaga, seekord vähe rohkema suvikõrvitsaga.
Vaja läks:
400 g hakkliha
2 keskmist suvikõrvitsat riivituna ja nõrutatuna
2 muna
1 dl hapukoort
1 dl riivsaia (kui liiga vedel taigen on, siis rohkem)
soola-pipart
1-2 suurt küüslauguküünt
peale soovi korral riivitud juustu

Segasin ained omavahel, panin taigna kahte 15 cm keeksivormi, mis olid küpsetuspaberiga vooderdatud ning küpsetasin algul 250C pöördõhu juures 10 minutit ja siis 1 tund 160C pöördõhuga. Umbes 10 minutit enne lõppu, riputasin peale riivjuustu.
Lasin fooliumi all rahuneda pool tundi ja valmis ta oligi.
Külm küüslaugu-kurgikaste on kõrvale väga mõnus.


kolmapäev, 3. oktoober 2012

Kohupiima-toorjuustu õunakook

Vol 3 Viimsi taluturu õunapäevalt.
 
(foto by Vernanda)

Retsept on  oodanud oma aega minu käes umbes aastakese. Niipalju on aega möödas sellest, kui minu armas töökaaslane selle mulle saatis ja kiitis kui nende pere uut lemmikkooki. Ilmselt oleks ta veel oma aega oodanud, kui mu algselt plaanitud plaanid oleks teostunud. Nimelt tahtsin ma  kolmandaks koogiks õunapäevale teha kreeka pähkli-õunakooki toorjuustukreemiga ja õnneks sai enne tehtud proovikook. No ei olnud midagi head, leebelt öeldes. Nii et oli vaja kiiresti üks uus idee leida.
Õnnelik valik oli see toorjuustu-kohupiimaplaadikook. Aus ja hea. Ise sain küll maitsta natuke ääri ainult, aga kuna mu pisim laps ostis endale kohvikust seda kooki ja sõi ära ka, siis ilmselt pidi olema hea.:)
Algretseptiga võrreldes muutsin natuke täidise koguseid, kohupiima vähemaks ja juustu rohkemaks ning taignapuru asemel raputasin peale suhkrukristalle ja tuhksuhkrut.

Vaja läks põhja sisse:
200 g võid
2,5 dl suhkrut
2 munakollast
400 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
0,5 dl õunamahla

Kattesse läks vaja:
5 keskmisest suuremat haput õuna (proua Huldaga villutatud;))
200 g kohupiima
300 g toorjuustu
2 dl suhkurt
2 muna
2 munavalget
3 spl kartulijahu
2 tl õunamahla
3 tl vanillishkrut

Vahustasin või ja suhkru, lisasin ükshaaval munakollased samal ajal edasi vahustades. Segasin kuivained ja lisasin taignasse. Näppisin kiiresti kokku, lisasin õunamahla ning  segasin ilusaks taignaplliks. Panin külmkappi ootele.
Vahustasin munavalged.
Hõõrusin kokku kohupiima ja toorjuustu, lisasin munad ja suhkru, kartulijahu ja vanillisuhkru. Õrnalt segades lisasin munavalged.
Ahjuplaadile küpsetuspaberi peale rullisin taigna, ääred jätsin natuke kõrgemad.
Valasin peale katte ning rivistasin peale õunaviilud. Raputasin peale kristallsuhkru ning panin 160C pöördõhku 45 minutiks küpsema.

Lasin jahtuda ning raputasin peale tuhksuhkrut.
(foto by Pille)



laupäev, 29. september 2012

Röstitud köögiviljad halloumiga




Meie selle suve ja sügise lemmikeelroog ja/või salat.
Muidugi tänu kitsepiimast halloumile.
Kevade poole sõime seda halloumit värske salatiga, suve teisel poolel aga grillitud või röstitud köögiviljadega.

Retsepti ei olegi, kogused on siin umbes neljale.
Paprikaid 3 tk
Suvikõrvits (noor ja väike)
kirsstomateid kümmekond tükki
küüslauku 4-5 suurt küünt
punast sibulat 2 tk
halloumit 200 g
oliivõli paar sortsu
tüümiani
soola-pipart

Panin ahju 200C pöördõhule soojenema.
Klaasist ahjuvormile panen pooleks lõigatud paprikad, küüslauguküüned, punase sibula kuueks lõigatuna, suvikõrvitsaviilud ning kirsstomatid.
Nõristan peale oliivõli, segan läbi ja panen ahju küpsema, nii umbes 15 minutit (et ikka tiba krõmpsuks jääksid).
Kui köögiviljad hakkavad juba pruunistuma, riputan peale halloumi ja tüümianilehti.
Küpsetan veel umbes 4-5 minutit, kuni halloumi hakkab pruunistuma.
Jahvatan peale piprat ja soola.
Maitse järgi balsamicot ka. Seda võib ka muidugi pärast otse taldrikule peale nõristada. Kuna mõnele näiteks meie perest meeldib balsamico vähem kui teistele, siis enamasti ma nii teengi, et enda taldikule panen balsamicot ka. :)

Hr. Lind veinisoovitus nr. 851

Sellesinase eelroaga on mul isiklikult hea suhe. Selles on olemas kõik head ja kokkukäivad koostisosad, mida küpsetatuna süüa meeldib, kuid sellevõrra on loomulikult soovituse andmine veinideks sinna kõrvale ka pisut raskem.
Halloumi nõuab oma, paprika oma, ka tomati võiks erikäsitluse alla võtta. Seega hakkame hoolega pihta.
Kitsejuustu juurde võiks sobilikumad soovitused olla nii Sauvignon erinevatest maadest, Pinot Grigio, Chenin Blanc....
Loomulikult on ka nt Provence´ist pärit rose´d selle eelroaga täiesti paaritatavad. Punastest paned täppi Valpolicellaga. Tomati juurdevõiks proovida ka värsket Chardonnayd või Merlot´i. Samuti noored Rose´d hispaaniast...
No soovitusi on siin nüüd küll kuhjas, aga mida tegin siis ikkagi mina. Olin igav ja valisin veini taas Madjarite maalt, just sealt, kust tulevad ka tonnide kaupa paprikad ja ka kitsejuust ei ole neile võõras. Hinnaklass odav, vein tavaline, kuid suviseks toiduloputuseks hea J
Chapel Hill Pinot Grigio
Värske, vürtsikas ja elava iseloomuga Pinot Grigio. Küpse tsitruse, rohelise õuna lõhn koos tasakaalustatud happesuse ja ümara maitsega. Keskmise täidlusega  vein on suurepärane aperitiiv ja starterikõrvane. Terviseks!

Lastele.
Nalja teete või, pole veel mina näinud ühtegi last sellist asja söömas (loodetavasti neid siiski on). Seega olge ükski kord lahked ka lastele ja andke neile jäätist :).

neljapäev, 27. september 2012

Õunakeeks valge šokolaadi ja pähklitega.

(foto by Vernanda)

Tundub olevat selleaastane hitt.
Vanim Linnulaps kiitis väga heaks.
Kass sõi salaja pool keeksi ära.
Töökaaslastele meeldis.
Mulle endale ka.
Nagu ka eelmist õunakooki, saab ka seda laupäeval õunakoogikohvikust Viimsi taluturult.

Vaja läheb:
4 keskmist või suuremat haput õuna riivituna jämeda riiviga
100 g valget šokolaadi (ma kasutasin Kalevi tervete metspähklitega valget)
100 g metspähkleid (röstituna oleks ilmselt veel parem)
250 g suhkurt
2 muna
140 g sulatatud ja jahutatud võid
250 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit

Ahju panin soojenema 170C pöördõhule.
Riivisin õuna (kui ikka väga palju mahla tuli, siis kallasin mahla klaasi ja jõin ära, aga kindlasti ei ole vaja nõrutada õunu). Segasin riivõuna suhkruga, mikserdasin sisse munad ning seejärel sulavõi.
Hakkisin šokolaadi ja pähklid, lisasin taignasse.
Lõpetuseks sõelusin segusse jahu (millesse eelnevalt olin seganud ka küpsetuspulbri) ja segasin õrnalt spaatliga läbi.

Vooderdasin keeksivormi (tavaline 25cm vorm) küpsetuspaberiga ja valasin taigna sisse.
Läks ahju 1 tunniks ja 15 minutiks (väga kõrge keeks tuleb selles 25 cm vormis, seetõttu ka nii pikk küpsetusaeg), kuni tikk jäi puhtaks. Kui liiga pruunistuma pealt hakkas, langetasin temperatuuri 140C pöördõhule ja küpsetasin kauem.

Järgmisel päeval on söömiseks juba väga hea, aga kui ei kannata nii kaua oodata, siis lase vähemalt korralikult enne maha jahtuda:)

PS Pildilt paistab nagu oleks kook taignane, aga ei ole!!! Hoopis on väga mahlane ja mure:)

kolmapäev, 26. september 2012

Küüslaugused ja tšillised tiigerkrevetid

Aeg-ajalt võib ja tulebki ennast hellitada ning lubada endale tõeliselt mõmisema ajavaid suupisteid. Ja nüüd seda kirjutades tuli hirmus selle toidu isu peale :P

See siin on aga lihtne ja hispaaniamõjutustega retsept (idee BBCGF-ist).
Maitseb imeliselt, küüslaugune ja terav.
Puhas nauding:) 

Vaja läheb:
Tiigerkrevette pool kilo
3 küünt (suurt!!) küüslauku
1 punane tšilli
3 spl oliivõli
3 spl šerrit
peterselli pealeriputamiseks

ciabattat kastme kätte saamiseks

Panin ahju 200C pöördõhuga sooja.
Tükeldasin küüslaugu ja tšilli.
Puhastasin krevetid (saba viimase lüli ja sabaotsa jätsin külge).
Segasin küüslaugu, tšilli, õli ja šerri.
Segasin kastme krevettidega läbi ja valasin kõik ahjuvormile.
Küpsetasin 6-7 minutit, kuni krevetid olid roosad ja küüslauk ja tšilli särisesid :) NBNB! Jummala eest ära üle küpseta!!!
Peale riputasin peterselli.
Sõime eelroaks, kastet limpsisime ciabattaga.
Sellest millega me seda õndsust alla loputasime, kirjutab juba hr.Lind:
Olenevalt tšilli kogusest, tugevusest ja inimese terava maitse taluvusest on ka maitselahkhelid kerged tulema. Just seepärast on seekordne veinisoovitus selline, kus oma leiab nii „tavahull“, kui ka „mullihull“.

St. Stephans Grüner Veltliner
Tavaolukorras võiks selle mõnusa, kerge mineraalsuse ja happega veini avada pigem linnuliha ja kergemate lihatoitudega, kuid seekordne katsetus oli oma hinda väärt. Põhjusi oli kaks. Esimene muidugi see, et see vein on vägagi sobilik ka selliselt valmistatud ja mitte just vähe vürtsiste merikoorikute kõrvale. Ja teiseks ka see ei ole vähetähtis, et kui oled juba „liiga palju“ kulutanud tiigerkrevettidele, siis selle veini hinnasilt paneb sind rahulolevalt nurruma.

Mionetto Legatura Valdobbiadene Prosecco Frizzante DOC.
Parimas prosecco DOC piirkonnas kasvatatud Glera viinamarjast valmistatud pärlvein (frizzante).
Lilleline, kerge, mõnusalt mänglev kerge mull ja õrnalt terav, mahlane tiigerkrevett.
Kooslus, mida pead proovima.
Peterselli võib siinse veinivaliku juures olla toidule lisatud vähem. Vaid pisut vähem J

Ja lastele. Lapsed nii vürtsiseid toite ei söö.


esmaspäev, 24. september 2012

Vürtsikas õunakook muscovado ja meega.

(foto by Vernanda)

Tulemas on järjekordne õunapäev ja õunakoogikohvik. Testimine ja katsetamine on täies hoos :) Töökaaslased saavad terve nädala kooki ja nende reaktsioonid on kõige paremaks indikaatoriks koogi kõlblikkuse kohta.:)
See konkreetne kook sobis hästi:) Kõlapinna leidis arvamus, et kook on jõulune:) Eks ta ole ka. Mahlane, piparkoogimaitseline ja praegusesse mitte eriti kenasse sügissopailma  täitsa sobilik:) Süstib lootust, et ilusad lumised ajad on tulemas :) ja talvel teeks seda kooki heameelega näiteks jõhvikatega. 
PS Saarlastele meenutaks see kook vana armast meekooki, aga see siin on tunduvalt pehmem ja mahlasem.

Kook ise pärist BBCGF-ist, ilma eriliste mugandusteta. Tuleb teha päev enne valmis, siis jõuab kõik kenasti läbi imbuda. 

Koogiks on vaja:
125 g võid
225 g tumedat muscovado suhkrut
2 muna
225 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
1 muskaatpähkel riivitud kujul
u 300 g õunu, tükeldatud pisikesteks kuubikuteks. 

Katteks peale vaja
2 suurt supilusikatäit mett
2 spl muscovadot

Panin ahju sooja 140C pöördõhule. Vahustasin muscovado ja toasooja või.
Lisasin edasi vahustades ükshaaval muna.
Segasin jahu, küpsetuspulbri ja kaneeli ning muskaatpähkli ning sõelusin taignasse.
Segasin õrnalt spaatliga läbi, lisasin õunatükid ning panin 24cm lahtikäivasse vormi üheks tunniks küpsema.
Kui kook oli valmis (tikk jäi puhtaks), segasin kokku vedela mee ja suhkru ning määrisin ühtlase kihina kuumale koogile. Et meesegu kiiremini kooki imbuks, täksisin natuke koogipealsesse augukesi.

Kook on selline, mis seistes läheb paremaks ja soojast peast on mõnus jäätisegagi süüa.
Kooki saab proovida laupäeval Viimsi Vabaõhumuuseumis :)


reede, 31. august 2012

Konjaki-meemarinaadis porgandid, röstitult.

Porgandeid umbes 4-6, oleneb porgandi suurusest
1 spl mett
1 spl konjakit
1 spl oliivõli
soola-pipart
tüümiani

Panin ahju 230C pöördõhuga soojenema.
Lõikasin porgandid pikuti neljaks (või kuueks, kui olid jämedamad porgandid).
Segasin kastmeained kokku.
Panin porgandid ahjuvormi, valasin peale kastme, segasin läbi ja riputasin peale tüümiani.
Röstisin porgandid 25 minutit, aeg-ajalt segades.
Serveerisin salati asemel piiniaseemnetega hakk-kotlettide kõrvale :)

Retsepti idee on pärit blogist nimega The Bite House.

kolmapäev, 29. august 2012

Suvikõrvitsaõied mozzarellatäidisega

Kuna ähvardati, et haigekassa hakkab koguma paksudelt maksu, siis suures raha-niisama-ära-andmise hirmus ei julge enam rasvaküpsetisi süüa, olgu need siis või õlletaignas frititud suvikõrvitsaõied. Kuna siin nalja pole miskit, pere peale meil koguneb nii mõnigi lisakilo ja raha ei jää nagunii sentigi üle :), siis suvikõrvitsaõied tuli panna ilma igasuguse taignaümbriseta ahju.
Aga juustutäidisest ja jahedast mullijoogist õite kõrvale ei loobu ka maksuhirmus :)

Vaja läks:
suvikõrvitsa õisi (umbes 10 oli mul)
1 pall mozzarellat
basiilikulehti sama palju, kui õisi
head oliivõli
soola-pipart

Panin ahju 200C pöördõhule soojenema.
Puhastasin õied, täitsid mozzarellatükide ja basiilikulehega ning ladusin ahjuplaadile. Niristasin üle oliivõliga ja panin ahju röstima, kuniks juust oli sulanud ja õied hakkasid kuldseks minema.
Võtsin ahjust välja, jahvatasin peale soola ja pipart ja oligi valmis.

Kõrvale sobib suurtele inimestele väga hästi külm ja kuiv mullijook.

reede, 20. juuli 2012

Saia asemel keeks oliivide, pune ja tüümianiga.

Alustama peab sellest, et hr. Linnul oli sünnipäev. Tore päev muidugi oli, aga ega me sellest erilist numbrit ei teinud. Tõesuse huvides peab muidugi lisama, et meie ja meie lähikondsete sugulaste sünnipäevad on nagunii kõik juulikuus ning kui juuli algusest juuli keskpaigani on iga päev kellegi lähedase sünnipäev ja kohe peale hr.Linnu tähtsat päeva on meie lapsukese sündimise päev, mis tema praegust vanust arvestades, nõuab rohkem tähelepanu, siis lihtsalt pole alati kreatiivsust kõigile vahvaid surpriise valmistada.
Aga tööl tuleb ikkagi kaaslastele head paremat pakkuda. Hr.Lind tellis enda tööle minult maasika-toorjuustu-vahukoore rulli ja värsket salatit (praetud kitsejuustu halloumiga, mis on lihtsalt nii hea, et selle kirjeldamiseks ma sõnu hetkel ei leia, kui pärast leian, kirjutan selle koha üle). Lisaks tegin basiiliku, päikesekuivatet tomatite ja küüslauguga segatud toorjuustu (st ise ei teinud juustu, vaid segasin maitsestamata toorjuustu sisse eelpoolnimetatud asjad) ning algul mõtlesin ciabattat kõrvale teha, aga laiskus sai võitu ja tegin kõrvale hoopis saia oliividega (mitte pärmitaignast vaid küpsetuspulbriga kergitet taignast.)
Olen seda keeksi juba päris pikalt teinud ja viimasel ajal kasutan värskeid ürte ja Portugali Santa Vitoria ülihead ja testivõitjat oliivõli (Tallinnas saab seda Sadama turult, Portugali poest), maitseb kuidagi eriliselt hea :) . Algne retsept ise pärineb Postimehe nädalalõpu lisast ja Prantsuse suursaadiku abikaasa sulest.

Vaja läks:
3 muna
soola-pipart
1 suur spl tüümiani (kuivatatuna vähem u 1 tl)
1 suur spl oreganot (kuivatatuna vähem, u 1 tl)
1 dl piima
1 dl oliivõli
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g oliive (tükeldatuna)

Kloppisin munad lahti, lisasin maitseained, piima ja õli. Segasin kuivained kokku ning sõelusin munasegusse.
Segasin kergelt läbi ja lisasinoliivid.
Valasin taigna küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi.
Ahju olin enne juba 175C pöördõhu peale pannud soojenema ja panin vormi ahju. Alandasin temperatuuri 130C pöördõhule ning küpsetasin 50 minutit (kuni tikk puhtaks jäi).

Enne söömist võiks natuke maha jahtuda, on parem lõigata.