Õunakook martsipanikattega

Viimsi taluturul sai õunakoogi kohviku tegemises osaletud. Minu jaoks esimene kord niimoodi avalikult omatehtud küpsetusi pakkuda (kui mitte arvestada igasugu koolide-noortekate-lasteaedade üritusi, aga see ikkagi väheke teine teema, kuigi publik karmim ja õiglasem :)). Mida lähemale ettevõtmine jõudis, seda rohkem õunakooke minu armsad töökaaslased ära sööma pidid. Ma ju jänes ja ilma vähemalt kümne sõltumatu eksperdi arvamuseta laiema publiku ette oma söökidega ei julge minna. :D
Veel enne kohviku algustki oli hirm suur nahavahel, et kuhu ma ennast mässind olen, aga seltskond oli lõbus ja siis läks kõik suure kiiruga lahti ja enne kui õieti hinge tõmmata jõudsin, oli kaks tundi möödas ja koogikohvik läbi. :)

Minu poolt oli kolm kaasas kolm kooki, ehk et siis järgmiste postituste teemadki pole teab mis keeruline pähkel läbi ampsata.
Ja piltide eest suured tänud veelkord Vernandale!

Esimesena  palju tunnustustust (!Mis seal salata, minu isikliku õunakoogi TOPigi lõi täitsa sassi :) Ja kõige ausamad toidukriitikud ehk lapsed kiitsid koogi väga heaks!!:) saanud martsipanikattega riivõunakoogi tutvustus.
Retsept pärit nami-namist (nagu ka koogi sildil ausalt näha on, vt altpoolt ;)). Mugandusi isegi eriti ei ole, kui mitte arvestada, et põhja taigna tegin vähe vedelema (rullida ei kannata, aga põhi jäi siis natuke pehmem, rohkem virsiku-kohupiimakoogi põhja moodi) ja õunu panin rohkem.

Vaja läks põhjaks:
180 g jahu
1 dl suhkurt
125 g võid
1 suur muna
1-2 tl vett
näpuotsatäis soola

Katteks:
50 g võid
150 g mandlimartsipani jämedalt riivituna
1 spl jahu
1 laimi mahl

5 suuuuurt õuna (antoonovkat) jämedalt riivituna
mandlilaaste peale, nii et kook oleks korralikult kaetud (nii umbes pool pakki ehk 50 g)

Segasin kokku suhkru, jahu ja soola, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin ühtlaseks. Surusin taigna koogivormi (26 cm) ja lasin külmkapis veidi (umbes pool tundi, aga vabalt võib ka kauem) taignal puhata.

Eelküpsetasin põhja 180C pöördõhus 10 minutit.

Sulatasin väikses potis või, lisasin riivitud martsipani, laimimahla ja jahu. Nõrgal tulel kuumutades segasin, kuni segu muutus ühtlaseks massiks.

Riivisin õunad.

Võtsin eelküpsetet põhja ahjust, panin sellele riivõuna ja kõige peale määrisin ühtlaselt laiali martsipanisegu. Riputasin peale mandlilaastud ja küpsetasin koogi 180 C pöördõhus pealt kuldseks, umbes võttis see aega 30 minutit.

Kaks lihtsat õunaampsu

Enne selle-aastaste õunakoogileidude juurde minemist (mõtled küll, et õunakookide TOP 3 on ammu enda jaoks paigas, aga mõnikord ikka üllatud positiivselt ja pikendad TOP 3 TOP 5-ks), kirjutan üles kaks lihtsat, aga head õuntega küpsetist, mida saab teha kiiresti poest ostetud pärmilehttaignaga.

1. Õunagaletid

500 g pärmilehttaigent
õunu nii palju, et iga ringi koogi peale saab ilusti õunaviilud panna
demerera suhkrut peale riputamiseks
moosi (aprikoosi nt, aga mul oli suvikõritsa-sidrunimoos)

Sulatatud ja umbes 0,5 cm rullitud taignast lõikasin välja umbes 8 cm diameetriga rõngad. Sinna peale panin õhukesed õunaviilud. Riputasin suhkruga üle.
Panin 200 c (pöördõhk) ahju ja küpsetasin, kuni õunad küpsed ja ringid kuldsed.
Lahjendasin moosi paari teelusikatäie veega ja määrisin segu õuntele. Lasin veel paar minutit ahjus küpseda.

Maitsesid nii soojalt kui külmalt.

2. Õunapirukad kohupiima-vaniljekreemiga

500 g pärmilehttaigent
õunu nii palju, et igasse pirukasse mahuks väike peotäis ja soovi korral ka peotäis arooniaid
1 tl kaneeli ja 1 spl suhkurt õunaviiludega segamiseks
1 toru maitsestamata kohupiimapastat
175 g võid
2 pk vaniljekreemipulbrit
suhkurt vastavalt maitsele
määrimiseks muna

Rullisin taigna õhemaks (ka u 0,5 cm). Lõikasin välja ruudud (suurus vastavalt tegija soovile, mina tegin suht suured, sellised nagu poes on). Segasin õunad ja arooniad suhkru ja kaneeliga.
Sulatasin või, segasin sisse kohupiima ja vaniljekreemipulbri, lisasin natuke suhkurt.
Panin igale ruudukesele õuna-arooniatükid ja sinna peale kreemi (jagasin õunad/kreemi ruutude peale ära). Surusin ruudu otsad kokku (küpsedes enamik läheb küll uuesti lahti, aga välja täidis ei voola), määrisin munaga ja küpsetasin 180C pöördõhus kuni pirukad olid kuldsed ja õunad sees pehmed.

Kõige paremad olid samal päeval!

Üks vana võlg - ananassikarri rannakarpide ja tiigerkrevettidega

Täna küsis üks hea tuttav;) mu käest, et mida teha rannakarpidest. Ma kohe teatasin, et ananassikarrit! Aasta alguses tegime seda kodus (nami-namis oli karride kooskokkamine ja seal Maria tegi seda karrit ja kiitis. Ma sellepeale tegin ka kohe ja ka kiitsin :)) Olin täiesti kindel, et retsept sai ka kirja pandud, täna aga otsisin ja võta näpust, polegi.
Võiksin vist praegu lubada, et kui kitseliha otsas ja see suur tükk head Saaremaa seakaela ka otsas, siis teen rannakarbi-tiigerkreveti-ananassikarrit! oi-oi-oi.. limpsab keelt... :)
Aga nagu Woody A. ütleb, et If you want make God laugh, tell him your plans....


Nii et siis siit tuleb üks ammu tehtud vana hea asi, mida tulevikus kindlasti korrata tuleks! Voilà mr.L, siin on teile idee, mida teha rannakarpidest:

Vaja läheb:
6 dl kookospiima
2 spl punast Tai karripastat
2 spl Tai kalakastet
1 spl suhkrut
250 g kooriku ja seljaveenita tooreid hiidkrevette
400 g puhastatud rannakarpe (kuna pärast jääb kastet nagunii üle, võib neid isegi rohkem olla, saab kastmega uuesti juurde keeta)
175 g peenelt hakitud värsket ananassi
5 katkirebitud kaffiri laimilehte
Serveerimisel peale riputamiseks kaks seemnetest puhastatud punast (mul oli seekord roheline) tšillikauna ja hakitud värsket koriandrit

Kuumutasin pool kookospiimast potis keemiseni ja keetsin vaiksel tulel umbes 5 minutit.
Segasin juurde karripasta ja kuumutasin tasasel tulel veel 5 minutit.
Lisasin kalakastme ja suhkru ning keetsin veel paar minutit. Segasin juurde ülejäänud kookospiima ja kuumutasin uuesti keemiseni.
Lisasin krevetid, puhastatud rannakarbid, ananassitükid ja kaffirilaimilehed.
Kuumutasin keemiseni, vähendasin kuumust ja keetsin vaiksel tulel umbes 3-4 minutit, kuni rannakarbid olid avanenud. (NB! Eemaldasin rannakarbid, mis ei olnud lahti läinud ja viskasin minema.)
Tõstsin karri suurde serveerimisnõusse, puistasin peale hakitud tšilli ja koriandri.
Kõrvale sõime (kastme viimaste tilkade kättesaamiseks) tavalist baquette'i ja jõime valget veini (täpsemaid marke enam ei mäleta :P) 

Kurgisalat, hilinemisega

Minu vastus küsimusele, et kas pea higine hoidiseid vekkiv toidublogija on tõesti müüt, on JAH, sel aastal küll:)))
Sisse sai tehtud täpselt kolm purki kirsimoosi, natuke seeni (kuna pole veel metsa õieti jõudnudki, aga lootust on, et ikka jõuan ja teen miskit) ja nüüd siis läheb lahti suuremat sorti aroonia-kirsisiirupi tegemine.
Sügavkülma küll üht-teist on saanud, aga ka mitte hoidiste kujul.
Moosid, kompotid, suvikõrvitsatšatnid??? Ei, ei ole ja ei tule ka. Saak oma aias oli vilets, polnud ei vaarikaid ega maasikaid, suvikõrvitsaid vähe (kuigi taimi oli 12), tomateid sain vähe, kurke täpselt niipalju, et malasonajaid teha, õunu ümmargune null jne.
Juba paar aastat olen olnud suht põhimõtteline, et sissetegemiseks marju, puu-ja köögivilju ei osta. Ei tundu  nagu otstarbekas olevat, sest ega meil ju neid moose-kompotte sööda ka eriti. Sahvririiulite tühjendamiseks saatsime ülejäägid heategevusprojektidesse...
Nii et elu on ilus ja talvele võib vastu minna ka siis kui sahvris ei ole kümmet purki maasikamoosi :)) Piisab kui on mõnikümmend purki seeni ja muidugi 100 liitrit ämma tehtud kurke (jah, tõsijutt, minu superämm saatis mulle 100 liitrit marineeritud kurke!)!!!

Angerjat muidugi ostaks ja teeks sisse, aga pole sel aastal häid pakkumisi olnud:(( Ohkab igatsevalt...
Mida ma aga tegin ja mida ohtralt söödi ja mis on juba peaaaegu otsas, oli kurgisalat...

...erinevad, aga sama tüüpi kurgisalatid on viimasel ajal palju teisteski blogides olnud, aga minu retsept on pärit ühelt toredalt inimeselt nimega Ivi, kes aga ei lubanud seda Ivi kurgisalatiks nimetada, kuna tema sai selle retsepti oma naabrinaiselt.

Vaja läheb
2 kilo kurki
2 spl soola
4 spl suhkrut
2 spl äädikat
tilli (õisikuid või suur peotäis hakitud tilli)
4 suurt! küünt küüslauku
4 sibulat

Lõika kurgid viiludeks (meile meeldis maitse rohkem, kui oli viilutatud õhukeseks riivi küljel oleva viilutajaga (mis selle õige nimi on, ei tea)), viiluta sibul ja küüslauk (võimalikult peenikeseks). Sega läbi ja lisa sool-suhkur-äädikas. Pane külma seisma (meie hoiame üleöö, maksimum 24 tundi).

Sööme kas kohe või paneme purkidesse. Väidetavalt sobib söömiseks kuu jooksul ja hiljemgi. Meil kahjuks nii kaua ei seisnud.

Vahtrasiirupi müsli ehk granola

Idee teha vahtrasiirupiga müslit sain siit. Aga kuna ei apelsinimaitse ega rosinad meie müslisööjatele peale ei lähe, siis tegin lihtsamalt. Lastele väga meeldis ja suur purk müslit on paari päevaga juba otsas. Praegu suvisel ajal on see kodus istuvate laste peamine hommikusöök (ja vist ka lõunasöök, kui arvestada, et lõunaks valmis pandud toidud on õhtul kõik alles, aga müsli kahaneb ülihelikiirusel).

Vaja läks: 

350 g täistera kaerahelbeid

100 g kreeka pähkleid

100 g kookosehelbeid (või laaste)

80 g võid

1,5 dl vahtrasiirupit

Sulatasin või ja segasin kokku vahtrasiirupiga, valasin segu kaerahelvestele. Segasin hoolikalt läbi ja panin ahjuplaadile õhukese kihina ning plaadi 140C pöördõhuga ahju 30 minutiks. Segasin aeg-ajalt. 

Panin juurde purustatud kreeka pähklid ja kookoshelbed. Lasin veel küpseda umbes kümmekond minutit, kuni kaerahelbed olid kenad krõmpsud.

Aedoad Rumeenia-päraselt

Retsept pärit Rumeeniast kaasa toodud kokaraamatust. Oad pärit koduaiapeenralt.:)
Kui me tavapäraselt teeme ube küüslaugu, oliivõli ja parmesanikildudega, siis see kooslus oli vahelduse mõttes väga tervitatav.

Vaja läks:
pool kilo aedube
soola-pipart
suur peotäis hakitud tilli
sama suur peotäis hakitud peterselli
kaks küüslauguküünt väga peeneks hakituna
punase veini äädikat
oliivõli

Lasin vee keema ja panin oad potti, lisasin soola ja keetin 12 minutit (väiksemaid ube võiks vähem keeta, aga meie oad olid juba peaaegu ülekasvanud).
Segasin kokku tilli, peterselli, küüslaugu, oliivõli ja punase veini äädika. Maitsestasin soola ja pipraga.
Nõrutasin oad  ja segasin kastmega läbi.

Sobivad nii soojalt kui külmalt.

Kanamaksapasteedi crostinid

Jätkuvalt prosecco kõrvale sobivate eelroogade lainel.

Ciabatta tegin suitsupaprikase maitsega. Ciabattaviilud pintseldasin oliivõliga ja grillisime (lisaks tavalisele söele, viskasime ka salveioksi grillile). Soojadele ciabattaviiludele määrisime kanamaksapasteeti (mille retsepti sain nami-namist.

Kanamaksapasteediks läks vaja:

1 karp kanamaksa (450 g)

oliivõli praadimiseks

0,5 tl soola

0,5 tl pipart

1 punane sibul viilutatult

2 küünt küüslauku

4-5 salveilehte

1,5 dl vermutit

(originaalreptseptis ka kadakamarju)

Poolitasin kanamaksad, kuivatasin köögipaberiga, hõõrusin soola-pipraga sisse ja praadisin kõrgel kuumusel oliivõlis (ühelt poolt 2-3 minutit ja teiselt poolt ka 2 minutit). Tõstsin kanamaksad pannilt ära.

Praadisin sibulat madalal kuumusel umbes paar minutit, lisasin hakitud küüslaugu ja hakitud salvei. Hautasin kuni sibul oli klaasjas.

Lisasin vermuti ja keetsin kastme kokku st paar minutit kõrgel kuumusel, kuni kaste oli siirupjas.

Valasin kastme kanamaksadele ja ajasin kogu kupatuse kaks korda hakklihamasinast läbi. 

Maitsestasin täiendavalt soola-pipraga.

Panin külmkappi tahenema (seisab edukalt paar-kolm päevagi).

Kuna ciabattasid sai küpsetatud ka päikesekuivatet tomatitega, siis grillisime ka neid.

Lisandiks sai kreeka pähkli adžikat (imeline asi, Kaunissaare talu toode, Sadama turult ostetud!) määritud grillitud saiale, sinna peale viil tomatit ja viil mozarellat. Grillisoojast läbi, kuni juust sulama hakkab ja lauale :)

Eelroad paprikast

Kaks paprikat

kaks palli mozarellat

kaheksa anšoovist

peotäis oliive ja peotäis päikesekuivatet tomateid

õli tomatipurgist

soola-pipart

küüslauku

Poolitasin paprikad, puhastasin seemnetest ja määrisin kokku päiksekuivatet tomatite õliga. Grillisime paprikad peaaegu valmis.

Hakkisin küüslaugu, päiksekuivatet tomati ja oliivid, niristasin peale tomatipurgist õli, hakkisin anšoovised ja segasin kõik kokku. Lisasin basiiliku ja maitsestasin soola-pipraga. Segu peaks olema pigem terav, kui lahja :)

Määrisin segu paprikapooltele,  peale panin poolitatud mozarellapalli ja uuesti grillile. Grillisime kuni mozarella hakkas sulama.

Serveerida klaasikese jahutatud proseccoga. :)

Kaks paprikat ja kaks tomatit

oliivõli

kaheksa anšoovist

kaks suurt küünt küüslauku

soola ja pipart

basiilikut

Grillisime poolitatud ja oliivõliga määritud paprikad ja poolitatud tomatid poolpehmeks (kui ma neid paprikaid ahjus teen, siis eemaldan enne tomatitelt nahad, aga grilli peal tehes jätsin nahad külge, muidu oleks pisut ebamugav neid grillida olnud). Hakkisin küüslaugu. Igale paprikapoolele panin küüslaugu ja kaks anšoovist, purustasin soola ja pipart, raputasin basiilikut ning peale panin poolitatud tomati. Grillisime paprikad pehmeks.

Jälle serveerida klaasikese jahutatud proseccoga!

Nimetatud paprikad on tuntud ka Piemonte paprikate nime all ja ei olnud meie söögilaual teps mitte esimest korda, aga esimest korda tegime me neid tavalisel grillil, mitte ahjus.

Suvikõrvitsast kolm eelrooga: hea, parem ja parim.

Ei teagi, kas alustada paprikatest tehtud eelroogadest või suvikõrvitsast. Ei hakka viite eraldi postitust tegema, piirdun praegu kahega. Esimeses kolm suvikõrvitsaeelrooga, üks pidulik, üks vähem pidulik ja üks tavaline salat põhiroa kõrvale. Teises grillitud paprikaga eelroad. Kolmas postitus tuleb küll ilmselt ka, crostinidest (neid me hakkame täna õhtul katsetama).

Et mis siis nüüd juhtus, et selline antipastide uputus?! Kuna mr.L peab serveerima järgmisel nädalal head (ja huvitavat ja sellist mida tuleks koha peal teha ehk mis ei oleks täielikult ette valmis tehtud ja mida võiks teha ka grillil) eelrooga prosecco kõrvale, siis surfasime retseptides, otsisime ideid ja katsetame. :D

Kolm eelrooga suvikõrvitsast said hinnanguks hea, parem ja parim.
Ehk siis jogurtikastmes punase sibula ja suvikõrvitsa salat oli hea.
Suvikõrvitsa carpaccio oli parem ja prociutto grillitud suvikõrvitsatega oli parim (laulan tõesti seekord kiidulaulu selle koosluse ja kastme harmooniast jnejne, jätan ülejäänu kirjutamata ja võimaluse teil endil ette kujutada ülivõrdes kiidulaulu:))  ja nõustun G.Ramsay'ga, kes oli selle imelise eelroa oma Maailma Köögi raamatusse valinud).

Nr. 1 - Prociutto koos grillitud suvikõrvitsaga
Vaja läheb:
2 suvikõrvitsat
100 g prociuttot (meil oli Serrano sink)
Oliivõli
soola-pipart

Kastmeks:
2 spl balsamicot
poole sidruni mahl
1 spl mett
soola-pipart
tüümianilehti
6 spl eriti head oliivõli (mulle maitseb näiteks Portugali Santa Vitoria oliivõli Sadama turu Portugali poest, PS poe omanik ei tea midagi sellest reklaamist!)
petersellilehti

Viilutasin suvikõrvitsa, määrisin viilud oliivõliga ja purustasin peale soola ja pipart. Valmistasin kastme, segasin kokku balsamico, sidrunimahla ja mee, vispeldasin sisse oliivõli ja lisasin tüümianilehed, maitsestasin soola ja pipraga.

Sättisin singiviilud taldrikule. Mr.L grillis suvikõrvitsaviilud.
Grillitud suvikõrvitsaviilud panin singi peale ja nõristasin kastme peale. Peale riputasin petersellilehti. Mr.Ramsay riputab peale ka seedermänniseemneid, mina ei pannud seekord sellel põhjusel, et poes lihtsalt polnud neid:(.

Nr. 2 - carpaccio suvikõrvitsast:
Suvikõrvitsast koorijaga viilutada imeõhukesi ribasid niipalju, kui carpaccio soovi on.
Segasin kokku poole sidruni mahla ja u 1 spl oliivõli, segasin kastme suvikõrvitsaribadele ning lasin seista külmkapis umbes 15 minutit.
Riputasin peale soolahelbeid, purustasin piprat ning raspeldasin parmesaniviile.

Nr. 3 - salat suvikõrvitsast ja punasest sibulast.
1 pisike suvikõrvits
1 punane sibul

1 dl maitsestamata jogurtit
poole (väikese) sidruni mahl
1 spl oliivõli
soola-pipart

Viilutasin suvikõrvitsa nagu kurgi kurgisalatiks. Viilutasin ka punase sibula. Segasin nad kokku.
Jogurtisse pigistasin sidrunimahla ja nõristasin oliivõli, segasin ja maitsestasin soola ja pipraga.
Segasin kastme salatisse.
Eriti hea oli grillliha kõrvalroaks!

Tallekeeled lõpuks ka minu köögis;)

See oli talve lõpp, kui tallekeeled oli popp teema toidublogijate hulgas. Siis ma sellega veel kaasa ei läinud, kuigi õigem oleks öelda, et tegudes ei läinud kaasa, aga mõtetes olin juba sõrme andnud ning esitanud emale tellimuse, et kui tallekeeled saadaval, siis võtku mulle ka. Nüüd siis pea pool aastat hiljem ema tõi mulle kilokese.

Kuidagi patt tundus nii pisikesi keelekesi keeta ja süüa, aga pragmaatikuna ja karnivoorina tuleb tõdeda, et elu on elu ja mis vahet seal enam, kas kints või keel. Ja tuleb tunnistada, et maitsesid tõesti hõrgult!

Ma olen keelefänn olnud terve oma elu. Keel (muidugi tavaline veisekeel, tallekeel on uus trend meie jaoks:))on alati mul seostunud suurte pidustustega ja lookas pulma-/juubelilaudadega, see tundub, kui üks haruldane delikatess, mille keetmine on aeganõudev ja mida ainult pidupäeval saab.  Seekord siis olime ära teeninud erilise koduse pidupäeva kõige tavalisemal argiõhtul.

Keetsin siis keeled:

1 kilo keeli

vett (niipalju, et keeled oleks kaetud ja natuke rohkemgi)

piprateri kümmekond

paar loorberilehte

kolm-neli tera vürtspipart

tilli (nt üks õisik)

0,5 spl meresoola

kaks porgandit

suur sibul

Lasin veel ja keeltel kiirel tulel  keema tõusta, riisusin vahu ja keerasin tule madalaks. Panin potti maitseained ja sibula-porgandi (mõlemad neljaks lõigatud)

Keetsin (ilma kaaneta) umbes 50-60 minutit, kuni keeled olid noaga katsudes pehmed.

Valasin keeduvee minema, lasin jahtuda ja koorisin valge kihi maha.

Viilutasin keeled, segasin salatilehtedega, kõrvale tegin peedi-toorjuustukreemi (karp toorjuustu, kuhu segasin sisse riivitud peeti umbes 100 grammi, küüslauku ja tilli, maitseks pipart ja mädarõigast).

Sõime niisama eelroaks, keeratuna salatilehte ja määrituna peedikreemiga. Jäägid olid ideaalseks  võileivakatteks järgmisel hommikul.

Sidrunimaitseline suvikõrvitsakook

Suvikõrvitsauputus meie kodus pole veel pihta hakanud, kuigi ega enam pikalt lähe!

Aga Saaremaal juba uputab kõrvitsatega! Ja kui oli vaja üks kook ruttu laupäevaks kaasa küpsetada ja kapist vaatas vastu kaks suurt suvikõrvitsat, mis grillimiseks juba tiba üle kasvanud, polnud pikemalt mõtlemist, kui et poodi ja sidruneid ostma!

Koogiretsept on pärit BBC GoodFoodist ja tehtud suuremate mugandusteta, lihtsalt üks sidrunivaabakiht on vahelt ära jäetud, tundus, et see läheks juba liiaks ja koogi tekstuur ei nõudnud ka sileda kihiga katmist enne kreemitamist.:) Kõlab jube targalt, vist:P

Kook oli uskumatult hea ja värskendavalt sidrunihapu! Üllatusena proovisid ja kiitsid ka need inimesed, kes tavaliselt ei pane sellist koogitükki suhugi, kus miski suvi- või muu kõrvitsaline sees on! :)

Ja päev millal me seda kooki sõime, oli ka imetore, ühel kaunil Saaremaa kõrval asuval väikesaarel. Ma tahaks ka juba pensionile ja Saarde tagasi........(ohkan igatsevalt);)

Koogi juurde! Vaja läks:

200 g võid
3 sidrunit
200g suhkrut 
3 muna

1 keskmisest veidi suurem suvikõrvits, jämedalt riivitud ja nõrutatud!!! Kui korralikult ei nõruta, jääb koogi tekstuur selline clafoutis'-sarnane, aga maitse on ikka väga hea!

1 tl mooniseemneid

1 tl vanilliekstrakti

200g jahu

2 tl küpsetuspulbrit

Kreemiks läks vaja:

50 g võid

150 g tuhksuhkrut

400 g pakk toorjuustu

sidrunimahl (koogitaignast ülejäänud sidrunitest)

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin ükshaaval munad, jätkates vahustamist. Riivisin kahelt sidrunilt koore ja pigistasin kolmelt sidrunilt mahla. Sidrunikoore lisasin või-munasegusse, edasi läks sinna vanilliekstrakt, mooniseemned, nõrutatud suvikõrvits ja 1 spl sidrunimahla.

Segasin kokku kuivained ja lisasin segusse.

Küpsetasin väikesel ahjuplaadil, aga võib ka kahes lahtikäivas koogivormis (20 cm) 160C pöördõhus umbes 30 minutit, kuni tikk puhtaks jäi.

Jahutasin koogi vormis maha, kummutasin välja ja lõikasin pooleks. 

Segasin kokku kreemi, pehmest võist ja toorjuustust ja tuhksuhkrust, lisasin allesjäänud sidrunimahla. Määrisin kreemi ühele poolele, tõstsin teise poole peale ja määrisin ka koogi peale paksu kihi toorjuustukreemi. Kui soovi on, võib ka kreemi peale mooniseemneid kaunistuseks panna.

Enne laualekandmist võiks külmas seista. Meil oli küll öö otsa külmas, aga siis tunnike merel ja siis lihtsalt laual (varjus) ja kreem ära ei sulanud!

Enam värskemat lesta ei saa:) Otse võrguga merest ja grillile:)

Just üks õhtu avaldasin arvamust, et maailma kõige-kõige parem toit on värsked keedukartulid, värske praetud lest ja tomati-kurgisalat hapukoore ja tilliga.Aga lesta kohta pole muud öelda, et ega oma juurtest ju ei pääse. Võid ju küll ööbikukeeli (loe:tallekeeli) ja kammkarpe süüa, aga kõrvad plaksuvad lesta peale! :)))

 Mr.L ei nõustunud minuga, aga ta ei suutnud midagi maailma parimaks pakkuda, proovis nalja visata, et  hakklihakaste (kes ei tea, siis mr.L ei kannata hakklihakastet silmaotsaski ja meie väikesed Linnulapsed saavad hakklihakastet (ja ka makarone hakklihaga) ainult siis kui mr.L on kodust ära). :))

Rege rauta suvel ja jahutavat suvejooki tee talvel (või peaaegu talvel)

Jahutava suvejoogi tegemisega tuleb alustada juba siis, kui talv otsa saama hakkab.:) Kasemahla korjamine varakevade teema, aga alljärgneva retsepti järgi tehtud jooki saab jooma hakata alles jaanipäeva paiku!

Praegust vahvate puhkuseilmadega super jook! Pildil küll sidruniga serveeritud, aga minu isiklik maitsemeel eelistab apelsiniviiluga!

NB! Ja lapsed võivad ka juua.

Teeme selle retsepti järgi kasejooki juba teist aastat. Üksi teine kasemahla säilitamise retsept ei ole kordamisele veel läinud, aga selle järgi teeme ka järgmistel aastatel jälle ja jälle! Kuulsin kevadel, et sarnase retsepti järgi tegi kasemahlajooki juba ühe tuttava vanaema ja vist ka juba tema vana-vanaema (ega ma ajalooga väga hästi kursis ei ole, aga mul tuli kohe küsimus, et kust nad apelsini said, aga noh, üks loll jõuab ju rohkem küsida kui sada... jne):D 

Mina sain retspeti nami-namist. Kuna kirjaviis on 1926 a muutmata, annan selle ka siinkohal samamoodi edasi!

Arve:
6 L kasemahla,
50 rosinat,
1 apelsini koor,
25 sm musta sõstra vart,
10 supilusika-täit suhkrut,
10 pudelit,
10 uut korki,
lakki.


 Kasemahl täidetakse pudelitesse, lisatakse igale pudelile 5-7 poolekstõmmatud rosinat juure, poole sõrme suurune tükk apelsinikoort, 2,5 sm pikkune tükk musta  sõstra vart ja supilusika-täis suhkrut. Pudelid korgitakse masina abil ja lakitakse korgid. Pannakse keldri. Suvel hää jahutav jook.

Allikas:A.Tannbaum; Keedu- ja majapidamis-juht. 1926., Tartu. (kirjaviis muutmata).

Meie kasutame pudeliteks keeratava korgiga veinipudeleid ja vahuveinipudeleid, millel on plastmassist kork (häbenen küll, aga satub selliseidki meie majja) ja metallümbrise hoiame ka alles ja keerame peale. Säilitame pudeleid sahvris, aga enne serveerimist toome külmkappi. Tundub, et parim serveerimistemperatuur jääb sinna kuivade vahuveinide serveerimistemperatuuri juurde. ;)

Lihtsad värskendavad sõõmud kuumal päeval ehk mida teha vohava melissiga.

Panen melissioksad ja paar viilu sidrunit kannu ja täidan veega. Lasen seista päeva või vähem või rohkem ja joome tavalise vee asemel.

Jääteed teeme kannutäiest kangest teest, kas rohelisest või mustast (mina eelistan rohelist), lisan rohkelt mett, nii et tee oleks ikka väga magus, torkan sisse melissioksad ja sidruniviilud.

Kui tee on jahtunud, valan jääga täidetud klaasi.
Juuakse meil ka seda liitrite viisi, tee tegemisega on lihtne, kui ainult jääga järgi jõuaks.:)

PS rändamast õnnelikult tagasi ja kahjuks toidupilte sheerida rohkem ei ole, kui oli hea toit ja isuäratav serveering, polnud fotokat kaasas, või ei tulnud pilt välja. Sellest oli eriti kahju Moldovas, kus ma sain eluhead grillitud karpkala. Moldovast võiks ilmselt pikemalt muljetada, lihtsalt ülimõnus maa ja millised vapustavad kuivad vahuveinid ja üldse veinid, hindadest ei räägigi parem, kahju et autoga ei olnud, oleks vähe rohkem koju kaasa toonud!!  

PPS Nami-namis on praegu ka värskendavate jookide kooskokkamine, nende jookidega andsin ka mina oma panuse sinna!

Micist ja papanasist ...Rumeenia

Mici on Rumeenia grillitud hakklihavorst. Retsepti sain ja koju jõudes proovin kindlasti ja kui retsept töötab, kirjutan üles.

Papanasi on kohupiimapontšikud magusaks tehtud hapukoorega ja moosiga. Väga kena serveerimisviis ja tõesti-tõesti, suhkruga hapukoor ja moos andsid pontšikutele palju juurde! Ja retsept on ka olemas:)

Kürtös kalacs'it tehakse siis nii:

 Paar turupilti ka ;)

Kastanipüree vahukoorega ja tähtpäevad

Esimest korda elus sõin kastanipüreed. Maitses väga hea, nagu rummipallimaitseline kastanipuder, kuigi nii labaselt vist ei ole kena öelda. Aga tõesti maitses hea! Teinekord kui Ungarisse satub keegi, tasub proovida.

Tähtpäevadest niipalju, et täna on nii mul kui ka minu blogil sünnipäev!! :)
Arvestades tänast vihmast ja külma päeva Slovakkias ja Ungaris, sobib järgnev laululooke mulle sünnipäevaks väga kenasti!

Holodnik po staropolski munaga

Retsepti ei ole jagada. Maitses nagu hea holodnik maitsema peab:)
Sõin seda just Zaglobas Bielsk Podl-i lähedal. Külmsupid suvel on lihtsalt ülihead!

Rabarbrihooaja kokkuvõte

Sel aastal jäi hooaeg kesiseks, mul alles värske rabarbripõõsas. Aga ühte, teist ja kolmadat sai tehtud.
Väike ülevaade tehtust.
Põhiaur läks rabarbritoscale, lihtsalt ülihea.

Meie lapsepõlve klassika, biskviit ja rabarber (nii hr.L ja mina ka, mõlemad ei viitsinud teha lapsena muretainast põhjaks alla ja tegime lihtsalt biskviidiga rabarberikooki).

Läbi aastate üks mu lemmikuid, hapukoorekattega rabarbrikook.

BBC GF ainetel vanillikreemiga rabarbrikook (oli küll hea aga mitte midagi ülisäravat, iga kell eelistan hapukoorekattega kooki)

Nüüd juhtub see, et tekib pikemat sorti paus minu söögitegemisse.
Kuni juuli keskpaigani teeb minu köögis mu pojakesele süüa keegi teine;) Ja tütred söövad vanaemade juures.
Mu plaanid enne ärasõitu alustada Ida-Euroopa maitsete tutvumisega juba kodus, läksid vett vedama. Vahepeale mahtus nii palju muid tähtsaid ja edasilükkamist mitte kannatavaid asju, pluss veel 25 lapsele lõpupeo toidu tegemine. Nii et me hr.L-iga aga alustame Ida-Euroopa maitsetega taastutvumist alles teel olles. Hoian pöidlad pihus, et põnevaid söögi- ja joogielamusi ikka tuleks palju. :)

Västerbottenspaj

´

Rootsi teema lõpetuseks Västerbotteni juustu pirukas. Pikka juttu ei hakkagi ajama. Smålandi piirkonnas veedetud viie päeva jooksul ei söönud ühtegi toitu, mis mulle meeldinud ei oleks. Isegi småländska isterband maitses väga hästi, jube kahju, et ilmad nii soojaks läksid ja kaasa tuua ei saanud. Aga juust (ja ka hulgaliselt erinevaid heeringaid jaaniõhtu entertainment'iks) jõudis koju. 

Västerbottenipiruka kohta ütlesid kõik meie sõber-rootslased, et see on lihtsalt niiii hea. Ja on ka. Retsepti võtsin nami-namist. Juustu on veel, nii et jõuan ka mõne muu retsepti järele proovida.

Põhjaks läks vaja:

200 g jahu

100 g külma võid

natuke soola

1 muna

Katteks läks vaja:

200 g västerbottenost'i riivitult

3 muna

2 dl rõõska koort (ma kasutasin10%)

soola-pipart

Näppisin või ja jahu kokku, lisasin muna ja segasin kiiresti ühtlase taignapalli. Surusin taigna 26cm koogivormi põhjale ja äärtesse ning panin pooleks tunniks külma. Küpetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Kloppisin munad lahti ja segasin juurde rõõsa koore ning juustu. Maitsestasin soola-pipraga (pigem vähem soola, sest hiljem juust annab soola juurde). Valasin katteained eelküpsetet põhjale ning küpsetasin 25 minutit 180C pöördõhus.

Enne söömist lasin jahtuda, aga sõib ka soojalt süüa.

Nii et siis selleks korraks Rootsiga ühel pool. Hej då Sverige! Vi sees igen!

Lõpetuseks ka kõige popim laul (ja mitte ainult laul vaid ka pidev jututeema :D) meie ürituselt.

Svenska köket vol 2

Jätkan Rootsi lainel. Kuidagi peab ju omale Rootsi-külastuse apetiitseks muutma :P.
Seekordsed kolm retsepti sobiks imeliselt ühel söögikorral teha.

Ehk siis ooperikeldri räimed (nimi räimedel pärineb Operkällari nimelise restorani populaarsetest räimedest ja allpool esitletu on namis olev versioon neist), Skåne sinepised ja rõõska koorde uputatud kartulid ning salatiks võiks nende kaloripommist kartulite ja rõõsas koores leotet räimede kõrvale teha kapsasalatit (mida nami-namist pärineva info põhjal peaks saama enamasti pizzakohtadest ning mida kutsutaksegi pizzasalatiks). Nagu juba aru saada võis, on kõik kolm retsepti nami-namist.

Skåne sinepisteks kartuliteks läks vaja:
1 kg kartulit, lõigatuna 1 cm kuubikuteks
1 suurem sibul
3 dl 35% rõõska koort
2 spl teralist Dijoni sinepit
soola ja pipart
praadimiseks rapsiõli

Praadisin sibula õlis, lisasin kartulikuubikud ja praadisin veidi aega veel. Lisasin omavahel segatud koore, sinepi, soola-pipra. Hautasin aeg-ajalt segades niikaua, kuni kartul oli pehme.

Kapsa- ehk pizzasalatiks läks vaja:
400g värsket kapsast peenteks ribadeks hakituna
1 lt keevat vett
Kastmeks:
2 spl sidrunimahla
2 spl oliivõli
soola-pipart
1 spl salatimaitseainet (ostsin poest SM valmissegu, Rootsis on kindlasti teistsugune, aga eks ma uurin järele salat on küll seda väärt, et üks kotike salladskrydda't) kaasa osta).

Valasin kapsaribad kuuma veega üle, nõrutasin ja lasin jahtuda. Segasin kokku kastmeained ja seejärel segasin ettevaatlikult kokku kastme ja salati.

Ooperikeldri räimedeks oli vaja:
600 g puhastatud räimi
2 dl 35% rõõska koort
2 muna
rukkijahu
soola
praadimiseks õli

Kloppisin munad lahti ja vispeldasin rõõsa koore sisse. Valasin kalad koore-muna segusse ja lasin seista tunnikese, vahepeal segades.
Ajasin panni kuumaks, paneerisin kalad rukkijahu-soola segus (fileed uuesti muljusin kokku kalakujuliseks)ja praadisin ära.
Maitses väga mõnusalt pehme.

Mida sõbrad/tuttavad soovitasid:
Lisaks Jansson frestele'le (mis nagunii on meie ammune lemmik), Isterband'ile, stekt strömming'ule ja inlagd sill'ile ka spettekaka't ja Smalandi ostkaka't ja veel selliseid asju nagu:

Ärtsoppa - Peasoup of yellow peas and thick bacon.
Bruna bönor - A stew of brown beens and served with bacon or falukorv.
Lappskojs - meat from reindeer and mashed potatoes.
Kroppkakor - its a boiled doe of potatoes and pork and spices inside, served with lingonberries and white sause.
Fläsk med löksås - Pork bacon with onionsauce and boiled potatoes with its skin on.

Eks proovime ära:)

Rootsi eriväljaanne, vol 1

Ei räägi surströmmingust. Praegu veel mitte. Muuseas, minu muljed sellest mädakalast on üllatavalt positiivsed. Milleks lasta end häirida millestki nii tühisest nagu lõhn :D

Hoopis Rootsi eri algas meie kodumenüüs ja kestab veel ... kuni 10 päeva pärast on 2011.a rattahooaja avastart esimesele "pikemale väljasõidule".
Just küsisin hr.L-i käest, et kuidas eesti keeli peaks meie "väljasõite" nimetama. Meie klubi keel on inglish ja väljasõite kutsutakse "meeting'uteks", eesti keeli kõlab see minu jaoks nagu Kivirähu Kalevipoja Meeste konverentsid, ainult et meil on mõnikord naised ka kaasa lubatud:D:D :D No tegelikult ju vahet pole.

Ühesõnaga sõit on Rootsi ja põhjalikuma uurimise alla tuleb Smålandi piirkond.
Ja et uuesti end Rootsi köögipoolel kindlalt tunda ja ka nö reisiisu turgutamiseks alustasin ka koduköögis Rootsi-eriga.

Kõik Rootsi söögi ajatu klassika lemmikud ja rootslastest tuttavate soovitused kavatsen ka pikemas perspektiivis blogisse üles tähendada, praegu aga esimesed kaks positiivset üllatajat.
Rootsi suvesalat nami-namist (siin küll vähendatud kogustega ja tibake muudetuna) ja lihapallid hapukoore ja rohke tilliga BBC GF-st.

Suvesalatiks läks vaja:
1 väike lillkapsas
4 porgandit
2 dl herneid

Kastmeks:
200 g kodujuustu
1 dl hapukoort
1,5 spl Dijoni sinepit
suur peotäis murulauguvarsi (peenikeseks hakituna)
1 tl soola
musta pipart maitse järgi

Serveerimiseks:
5 keedetud muna
singiviile

Keetsin lillkapsa õisikuid ja porgandikuubikuid kolm minutit, lisasid herned, keetsin veel minuti. Valasin köögivilja sõelale ja loputasin külma veega. Segasin kokku kastmeained.

Ettevaatlikult segasin kokku kastmeained ja köögiviljad.
Serveerisin keedetud munapoolikutega ja singiviiludega.

Need kes proovida julgesid, kiitsid ja arvasid, et suvel grillliha kõrvale sööksid nad seda teinekordki hea meelega!

Lihapallideks läks vaja:
500 g hakkliha (kuna mul ju nüüd hakklihamaisn, tegin hakkliha ilusast abatükist)
1 sibul väga peenikeseks hakitud
suur peotäis tilli hakituna
1 munakollane
soola ja pipart

Kastmeks:
1 dl hapukoort
suur peotäis tilli (ikka peeneks hakituna)

Segasin hakklihasse sibula, tilli ja munakollase, maitsestasin soola ja pipraga.
Veeretasin märgade käte vahel hakklihasegust 10 lihapalli. Praadisin õlis pallikesi, kuni need olid igast küljest ilusad pruunikad. Kokku nii umbes 13-15 minutit. Valasin peale hapukoore-tillikastme. Segasin soojal pannil kastme ja pallikesed läbi ja valmis ta oligi.
Kõrvale pakkusin keedukartuleid (kuigi kartulipuder oleks ju kordades maitsvam ja klassikalisem olnud, siis puhtalt lähenevalt motohooajale mõeldes, sundisin ka ülejäänud perele peale madalakalorilisemad keedukartulid).

Rootsi erile peaks järg tulema. Nii soolast kui magusat.
Ja siis veel see võrratu Rootsi muusika :D:D:D

Poolest juunist peaks Rootsi eri muutuma Rumeenia-Moldova-Ukraina-Valgevene eriks väikese põikega Slovakkia ja Ungari köögi pärlitele ;) Tundub, et tuleb suvi täis erinevaid rahvuskööke! :D

Paljukiidetud kaneelilõõts

Kõik muudkui teevad ja kiidavad. Võtsin ka plaani, et järgmine kord, kui kaneelisaiade/ahvileiva vms kaneelise saia isu tuleb, teen seda lõõtsana. Muud ei ole öelda, kui et plaanisin lõõtsa pakkuda tänaõhtuse Getteri esinemise kõrvale, aga kahjuks on lõõts otsas.
Lihtsalt ülihea, ka saialine osa oli absoluutne õnnestumine. Retsepti koostisained võtsin nami-namist, aga taina segamise/sõtkumise asemel voltisin taignasse õhku Bertinet' õpetuse järgi.

Vaja läks:
360 g jahu
4 sl suhkrut
25 g pärmi
0.5 tl soola
125 g piima
50 g võid
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kaneelitäidis:
200 g suhkrut
2 tl kaneeli 
0.5 tl riivitud muskaatpähklit
50 g sulatatud võid
Sulatasin pärmi leiges piimas ja suhkrus. Soola ja vanillisuhkru segasin jahusse. Valasin jahu piimasegusse ja lisasin sulatatud või ning munad. Nagu eelpool juba ütlesin, tegin taignasõtkumise Bertinet' järgi. Taigen jäi ikkagi suhteliselt pehme, selline piiripealne, et kui natuke veel vedelam oleks, ei oleks teda võimalik rullida ka ükskõik mis jahukogusega.
Lasin kerkida kahekordseks.
Valasin taigna kausist jahusele lõikelaulale, venitasin umbes cm paksuseks ruuduks. Määrisin peale kaneeli-suhkru-muskaatpähkli ja või segu. Lõikasin kuueks ribaks. Ribad tõstsin üksteise peale ja lõikasin ruutudeks. Vahelt väljapudisenud suhkrusegu tõstsin uuesti ruudukeste peale ja lisaks määrisin võiga ka suhkrusegust puutumata jänud saiaotsi.

Ruudud panin küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi, lasin kerkida umbes pool tundi ja küpsetasin 180C pöördõhus 15 minutit, seejärel 160C pöörõhus veel 15 minutit.
NB! Pealt peab jääma suhteliselt krõbe pruun! Maitseb imeline!

Praeahjus suitsutatud lõhe

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Singi-juustu kringel

Sõnu pole, polegi vaja. :)
Hetketrendidest kõigutamatu klassika. :)
Maitseb enamasti kõigile. :)
Teen sageli.
Viimati tegin kohe mitu tükki korraga.
Tihti saab enne otsa, kui korralikult jõuab jahtuda.

Peale seda, kui Kätrin avaldas oma singi-juustu pärja retsepti, teen taigent tema retsepti järgi. On parem taigen, kui mul endal oli, või vähemalt mulle tundub nii.

Vaja läheb taignaks:
400 g jahu

1 spl suhkrut

40 g võid

1 muna

20 g pärmi

1 tl soola

1,5 dl vett

Täidiseks:
150 g riivitud juustu (tavalist)
50 g riivitud parmesani (või muud tugevamaitselist)
200 g pisikeseks tükeldatud sinki
majoneesi

Lahustan pärmi leiges vees, lisan juurde soola ja suhkru ja vähehaaval jahu. Poole segamise ajal lisan muna ja pehme või. Sõtkun ilusaks ühtlaseks taignaks. Lasen kerkida umbes tunnikese.

Seejärel kummutan taigna lauale ning rullin umbes sentimeetripaksuseks ristkülikuks. Segan riivjuustud majoneesiga ühtlaseks pastaks ning määrin taignale. Riputan peale singitükid. Voldin kolmeks, surun kergelt õhu välja, lasen natuke aega taignal puhata ning seejärel lõikan kolmeks ribaks ning punun pärjaks.

Lasen kerkida umbes 15 minutit, määrin munaga ning küpsetan 170 C pöördõhus  20-25 minutit.

Meile maitseb. Niipalju kui olen julgenud külakostiks küpsetada või külalistele pakkuda, kurta ei ole keegi julgenud. ;)