Tempura hiidkrevetid, aitäh Kadri Tran!

Midagi lihtsamat ei ole vist olemas :) kui muidugi kõike täpselt õieti teha!

Ostad tiigerkrevette, 21/25 suurusega ja puhastatud ja külmutatud ka. 

Muidugi peab vist teadma seda kohta ka, kust sellist eluhead krevetisaba osta saab. Me oleme erinevatest kohtadest palju ostnud, aga sellist pole veel saanud. Igatahes, tellin üsna varsti jälle:)

Siis ostad tempurajahu ja panko ja õli.

Eelmisel õhtul paned tiigerkrevetid sügavkülmast tavalisse külmkappi sulama. 

Sätid õli potti, segad kokku tempurataigna - pulber ja jää!külm vesi või mullivesi (mul oli jääkülm mullivesi). Taldrikusse valad panko. Õli ajad nii kuumaks, et proovitükk porgandit säriseks.

Ja siis nii, et krevett taignasse, pankost läbi ja õlisse. Küpsetad kuldpruuniks ja paberile nõrguma. Teed täpselt nii palju, kui toorainet jätkub. Mul sai panko enne otsa kui krevetid:) 

Sööd magusa tsillikastmega. Vahet pole kas soojalt või külmalt. 

Mulle ikka väga maitsevad! Ülejäänud pere jonnis. Üks sellepärast, et tsillikaste piprane, teine sellepärast, et raiskasin sellise asja peale krevette, selle asemel, et teha tavalisi küüslaugu-tsillikrevette. Ütlesid, et ei maitse. Mul oli isegi selle üle hea meel, sest nii oleks kõik mulle jäänud.  Aga tegelikkus oli see, et üks jonnijatest sõi peaaegu kõik üksi ära.

Aitäh Kadri Tranile, kes meile Kalamaja Kokaklubis selliseid krevette tegema õpetas ja muidugi eriline tänu selle eest, et ta meile krevetimüügikohta soovitas! 

Ja kui mul on siin nüüd miskit valesti, siis ma lihtsalt praegu ei suuda kiiruga leida retseptivihikut, mille sa meile andsid. Ma tean, et ma panin selle kuskile kindlasse kohta, millegipärast ma arvasin, et see kindel koht oli teiste retseptide juures, aga vot, ilmselt tundus mõni muu koht loogilisem tol hetkel. Või siis on keegi kuri inimene selle meelega mu eest ära peitnud :)

Õuna-hapukoorekook

(pilt by Vernanda)

Minu teine lemmik sellest aastast. 

Hapukoorega rabarbrikook on üks mu kõige lemmikumatest rabarbrikookidest, aga iga kord, kui ma olen rabarbri asendanud õunaga, on tulemus selline ... nii et ega mul suuri ootusi ei olnud sellest allrecepes.com'ist leitud retseptist (käesolev siin on mugandatud versioon, peale proovikooki tehtud täiendustega).

Aga tulemus oli täitsa super.

Ja õunad peavad kindlasti hapud olema. 

Muidu jääb läila. 

Vaja läks põhjaks:

125 g võid
1 dl suhkrut
1 muna 
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kattesse läks vaja:

umbes 10 haput õuna
2,5 dl hapukoort

noaotsatäis soola

2 spl jahu

0,5 tl muskaatpähklit

1 muna

1 tl vanillipastat

Purusse läks vaja 

1,5 dl jahu

1,5 dl muscovado suhkrut

2 tl kaneeli

60 g toasooja võid

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin muna. Segasin kuivained omavahel ning lisasin või-munavahule.

Surusin taigna vormi põhja ja külgedele (märgade kätega on seda alati lihtsam teha) ja küpsetasin 180C pöördõhus 10 minutit. 

Tükeldasin õunad ja segasin katteained. Panin õunad eelküpsetatud põhjale, valasin peale täidise ja küpsetasin 30 minutit 160C pöördõhu juures. 

Segasin kokku puru, st näppisin kuivained võiga puruseks. Panin koogile ka küpsetasin veel kümme minutit. 

Jahtunult maitseb kõige paremini ja kui vaja, siis võib täitsa eelmisel päeval valmis küpsetada.

Toorjuustukreemiga õuna-pähkli(te)kook

Õunapuhveti ettevalmistused algavad mul juba kuu varem. Igasugu proovikooke sai tehtud kümmekond. Kaks retsepti läksid prügikasti. Kolmest said minu lemmikud. Ülejäänud viis olid sellised so-so, söödavad, aga korrata ei viitsiks. 

Õunapäev ise oli jälle väga lahe, nagu alati - mõnus seltskond, peale esimest tundi külmast tuimad varbad ja ilus blogipuhveti lett. Tuul oli hull ja vastaslettide juures paistis päike (st me olime varjus ehk oli veel külmem). Arvasin, et inimesed ei tule sellise ilmaga üldse välja (kuigi-kuigi, oleme olnud seal nii vihmasajus kui ma ei mäletagi enam milles), aga mis see tuul ja külm rannarahvale ikka teeb. :) 

Ma ka õhtul saunas sain sooja uuesti naha vahele.

Kookidest siis - minu lemmik (minu enda tehtutest ikka, Marju hitti  läbi aegade ei löö miski) on siin.

Ühed sööjad tulid pärast retsepti küsima!

Kreeka- ja metspähklitega õunakook toorjuustukreemiga. 

Maitseb hea ja läheb järgmiseks päevaks veel paremaks.

Retsept on myrecipes.com'st aga muudetud kogustega, eriti mis puudutab suhkrukogust.

                                                                 (pilt by Vernanda)

Põhja jaoks läheb vaja:
2 dl metsa- ja kreeka pähkleid, röstituna (ma röstin ise, aga poest saab ka)
120 g sulatatud võid
2,5 dl suhkrut
2 suurt muna
1 tl vanilliekstrakti
4,5 dl jahu
2 tl kaneeli
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
8 keskmisest suuremat haput koogiõuna

Kreemiks on vaja:
2 dl pähkleid (sama teema mis põhja jaokski)
300 g toorjuustu
45 g toasooja võid
u 250 g tuhksuhkrut
näpuotsatäis soola
1 tl vanilliekstrakti

Ilustamiseks soovi korral kreeka pähkleid nt 12 tükki.

Röstisin pähklid: 200C pöördõhku, paar minutit ahjuplaadil. Lasin tibake jahtuda ja puhastasin metspähklid.
Hakkisin pähklid (suurus sõltub sööja/küpsetaja maitsest).
Tükeldasin õunad pisikeseks.
Vahustasin või ja suhkru ja lisasin ükshaaval munad (edasi vahustades) ja siis vee lõpuks vanilliekstrakti. Segasin kokku kuivained ja lisasin võivahule. Segasin sisse õunad ja pähklipuru. Taigen peabki jääma üsna paks, peaaegu nagu küpsisetaigen.
Küpsetasin 160C pöördõhu juures 45 minutit (tikk peab puhtaks jääma).

Lasin koogil jahtuda.
Siis mikserdasin kokku kreemi ained, segasin sisse pähklid ja määrisin koogile.

Panin külmkappi järgmist päeva ootama.

Esimesel korral tehes unustasin soola panemata. Uskuge või mitte, aga see annab tunda!

Kikerhernemääre või -pasta või äkki isegi hummus?

Kuigi õunakoogikatsetused eelseisvaks õunakoogikohvikuks on täies hoos ja vähemalt kaks uut kooki, millega kohvikuses minna, on olemas, pöördun tagasi suveõhtute kaunitesse mälestusesse, kus veel sai ciabattat kikerhernemäärdega söödud ja kõrvale klaasikese või paar valget veini joodud ("Septembris ei joo" on mu selle kuu märksõna).
 Kas ta päris hummuseks kvalifitseerub, pole mul vähematki aimu. Selle kandi köögi reeglid ei ole mu tugevaim külg, arenguruumi jagub küllaga, kuid hetkel pole mul vähimatki ambitsiooni teha miskit autentsusele kvalifitseeruvat. Mulle lihtsalt hullult maitseb täpselt selline kikerhernemääre. Küüslaugu ja suitsupaprikapulbriga.

Vaja läheb:
 1 purk kikerherneid (võivad ka tavalised oad olla, mulle maitsevad need ka)
2 suurt!! küüslauguküünt
1/2 dl vett
1 tl tahhiinipastat
oliivõli 1 dl + natuke rohkem kui vaja
1 tl soola
poole sidruni mahl
suitsupaprikat peale riputamiseks.

Loputan kikerherned, panen blenderisse koos vee, natuke purustatud küüslauguga ja sidrunimahlaga. Blenderdan. Kui ühtlaseks hakkab minema pasta, niristan sisse oliivõli.
Kui on valmis, lisan tahhiini ja soola. Kraabin segu blenderist kaussi ja riputan peale suitsupaprika.

Nagu ülal öeldud, siis söön ciabattaga ja kõrvale joon veini. :)

Tutmanik alias sai fetaga

Kogu selle saialise juures võlus mind kõige rohkem tema nimi, mida iganes selle täpne tõlge Bulgaaria keelest ka ei oleks:) Ja muidugi võimalus ära kasutada kappi jäänud feta, mis muidu olekski söömata jäänud.
Tutmanik pole teab mis ülihea küpsetis (st ilmselt see retsept mis mulle näppu jäi, pole võib olla kõige parem, järgmine kord saab olla veel loomingulisem, näiteks paneks järgmine kord veel rohkem võid ja fetat),  aga karulaugupestole saiaks oli ta küll enam kui hea! (Nagu näha, sai tutmaniku tehtud nii kuu aega tagasi, kui veel karulaugupestot oli.
Aeg lendab ikka haigelt kiiresti, aga hullult palju on selle kuu jooksul ikka tehtud ka saadud, kuigi mitte köögis.)

Pildilt on natuke isegi näha neid keerdusid, mille vahele feta sai rullitud, lõigates ja murdes olid kihid kohe väga mõnusalt tunda, nendega oli hea purgist pestot kraapida:) Ma nagunii peaaegu et üksi söön seda, nii et vahet ei ole. Ja sellest pestost pole ka miskit erilist kirjutada, nagunii kõik praegu ainult sellest kirjutavad:)

Vaja läks:
20 g pärmi
1 tl suhkurt
1 tl soola
2 muna
2,5 dl käesooja vett
500 g jahu
200 g fetat (nelisada võiks isegi ka panna)
100 g sulatatud võid (võib ka rohkem panna)

Sulatasin pärmi käesoojas vees, lisasin suhkru ja 1 dl jahu. Eelkergitasin pool tundi.
Kloppisin munad lahti ning segasin munad eelkergitatud taignaga.
Järelejäänud jahu sisse segasin soola ning lisasin jahu taignasse, sõtkudes tainast, kuni sellest sai ilus pallike.
Kerkida ei laskund, rullisin taigna u 1 cm paksuseks nelinurgaks. Määrisin peale sulavõid ja murendasin peale veerandi fetakogusest. Voltisin kokku nagu ümbriku ja rullisin uuesti õhukeseks. Määrisin jälle peale sulavõid ja fetat ning voltisin kokku ja rullisin veel kord. Viimase korra ainult määrisin ja murendasin ja voltisin kokku.
Keerasin tagurpidi ja panin kerkima otse koogivormi (küpsetuspaberiga vooderdatud ja 28cm suurusesse). Lasin tunni kerkida.

Lõikasin kääridega peale lõhed ilusa mustriga ja määrsin munaga. Küpsetasin 150 C pöördõhus algul ainult alttuleva kuumusega 30 minutit ja seejärel veel 30 minutit nii alt-kui pealt tuleva kuumusega.

Lasin natuke jahtuda ja kui tutmanik oli leige, läks söömiseks.

Toorjuustukattega šokolaadibrownie

Mul polegi vist mõtet kirjutada kui hea asjaga tegemist on, sest siia jõuavadki ainult karmi kahe-kolme-nelja-(vahel ka suurema)-liikmelise žürii poolt aktsepti saanud retseptid. See konkreetne kook sai oma tuleristsed prl.Linnu rulliluuisuklubi üksikkavade võistluse heategevuslikus kohvikus. Hr.L, kes kohvikus müüja oli, ütles, et just selle koogi kohta tuldi tagasisidet andma, et see olevat ülihea:) Ja on ka.
PS! Need pruunid lärakad seal koogi peal on tegelikult väga kunstipärased rulliluuisud.

Retsept on pärit veebilehelt Joy of baking ja üsna retseptitruu (väikeste ümmardustega kogustes ja vähendet suhkruga).

Brownie'sse läks vaja:
115 g võid
115 g šokolaadi
200 g suhkrut
1 tl vanillipastat
2 suurt muna
65 g jahu
0,25 tl soola

Toorjuustukattesse läks vaja:
250 g toorjuustu
60 g suhkrut
0,5 tl vanillipastat
1 suur muna

Panin ahju 150C pöördõhule soojenema (tegelikult on 140C autoriretsepti järgi, aga mul kuidagi viimasel ajal on igale poole 5-10C juurde vaja panna, et valmis saaks enam-vähem arvestusliku ajaga, aga ahi vana ka juba).
Sulatasin šokolaaddi ja või, segasin sisse suhkru ja vanilli. Lisasin vispeldades munad, ükshaaval, vahepealt taignet sideldaks kloppides. Sõelusin sisse jahu ja soola ning segasin läbi.
Valasin 3/4 taignast küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi (28 cm ümmargune kõlbaks ka, aga siis tuleb kook paksem, praegu jäi selline kokku maksimum 3 cm). Veerandi taignast jätsin pealejoonistamiseks.

Toorjuustu vahustasin miksriga natuke vahtu, lisasin suhkru, muna ja vanilli ja mikserdasin edasi ilusaks vahuks. Valasin õrnalt browniekihile ja lõpetuseks joonistasin peale allesjäänud brownietaignaga rulliluuiske:)

Küpsetasin 30 minutit.

Lasin täielikult jahutuda ja panin külmkappi järgmist päeva ootama. Külmkapikülmana on kergem lõigata.

Vahvlid, pr. Ida Savi ja masin aastast 1964.

Ilusat munadepüha jätku!
Reaalses elus olid munadepühad täitsa olemas ja laualgi üht-teist temaatilist, lihavõtte ajatut klassikat (aga mitte pashat seekord), mille retseptid siin nagunii juba talletatud on.

Meil on hoopis nädala-(või isegi kuu juba)-teemaks vahvlid.
Vahvlimaania algas onutütar A juures tehtud vahvlitest. Üldsegi mitte selle nõukaaegse masinaga tehtutest, vaid tavalistest kaasaegsetest, väga headest muidugi ka.
Aga jutt läks seal ka muidugi sinna vanade masinate nostaligaradadele. Tulime siis koju ja natukese aja pärast oli hr.Linnul masin ostetud osta.ee'st. Ja veel mõne aja pärast oli see masin ka meil kodus. Esimene tegu läks aiataha, masin polnud ammu töötanud. Teine ja kolmas tegu oli juba täitsa ok. Aga otsin jätkuvalt seda "oma lapsepõlve vahvlimaitset", kuigi kipun arvama, et ega seda ei saagi, sest kust sa seda nõukaaegset margariinigi enam saad. :) Aga see Ida Savi "Saiad, koogid, pirukad" pärit magusate vahvlite retsept oli täitsa juba peaaegu väga hea.

Vaja läks:
1 muna
50 g suhkrut
50 g võid
2,5 dl piima
125 g jahu
natuke soola

Vahustasin muna suhkruga heledaks vahuks, lisasin sulatatud või ja siis vaheldumisi piima ja jahu. Lasin seista umbes tunnikese.
Kõige paremad on kohe ära süües. Seistes kippusid natuke nätskeks minema, eriti see heledam osa vahvlist, sest nagu korralikule nõukaaegsele masinale kohane, ei küpseta ka minu isend ühtlaselt.

PS Prl. Linnu soovil tegime vahvleid ka Mesikäpa vahvlipulbrist ja need olid no ikka ülimalt kõrbedad ja õhulised, aga no kui maitse pole see, siis ainult krõbedus ei päästa.

Lillkapsas vol ??

Seekord küüslaugu, tšilli ja piiniaseemnetega. Jälle ülivõrdes tahaks kiita. Ma kipun juba mõtlema, et kuna ma toitun praegu suhteliselt kasinalt ja lihavabalt ja teadlikult, siis lihtsalt igasugune toit maitsebki hästi?? Et nagu peaaegu nälg majas ja igasugune palake on nämma. Kui keegi peaks miskit ütlema, siis kinnitan kohe, et nii see just ei ole, et näljas hoiaks, söön ikka normi täis :). 

Vaja läheb:
1 lillkapsas
1 dl seedermänniseemneid
1 tšillikaun
2 küüsaluguküünt
soola-pipart
oliivõli ja peterselli

Aurutasin lillkapsaõisikuid kolm minutit ja panin sõelale nõrguma. Viilutasin tšilli ja küüslaugu.
Ajasin panni mõõdukalt kuumaks koos oliivõliga, panin küüslaugu ja tšilli pannile, segasin mõned korrad ning lasin natuke praadida (vaata, et küüslauk ei hakkaks pruunistuma), lisasin seedermänniseemned ja segasin veel mõned korrad. Seejärel läks pannile lillakapsas ja pidevalt segades lasin kapsale uuesti sooja sisse.
Peale soola-pipart ja kui tahad tummisemat, siis ka näiteks fetajuustu.

Praetud maks

Absoluutne lemmik. Maksa (vahet pole mis looma) ma armastan peaaegu igas asendis, va seda klassikalist koolisöökla maksakastet. Peale selle üks kümnest kõige kasulikumast toiduainest kaaluabi arvates;)
Paastuaegne libastumine küll, aga kuskilt on ju kasulikke aineid ka vaja saada ja peale selle maks on ju lahja:)

Vaja läheb:
üks veisemaks
3 sibulat
peterselli
soola-pipart
natuke õli praadimiseks

Puhastasin maksa kelmetest, lõikasin üsna õhukesteks viiludeks ja kuivatasin köögipaberiga. Viilutasin sibulad ja ajasin pannil õli kuumaks. Praadisin sibulad pehmeks, lükkasin panni ühte nurka ja panin maksa pannile. Praadisin suhteliselt kõrgel kuumusel ühelt poolt 2 minutit ja teiselt poolt natuke alla kahe minuti. Jahvatasin praadimise ajal peale musta pipart ning praadimise lõpul puistasin peale peterselli ja segasin sibulaga läbi.
Panin maksa sooja kaussi ja lasin fooliumi all paar minutit tõmmata ja jahvatasin peale ka natuke soola.
Supertoit meiesugusele praegu suhteliselt vegetaarset toidulauda harrastavale perekond Spordile:).

Brokoli+suvikõrvits, ahjus röstituna

Mulle endale hakkab ka vaikselt tunduma, et brokoli ja lillkapsas ja nende erinevad variatsioonid on suht vaimuvaesed ja hakkavad jubedalt ära tüütama. Aga kui juba on vaeva nähtud ja otsitud viise, kuidas seda "paastuaega" (loe: suveks saledaks) vähegi huvitavamaks muuta, siis võib ju tuleviku tarbeks ideed siia kokku ka koguda.  Igatahes luban, et oma argipäevast lõunamenüüd (tomat, kurk ja kodujuust :P) siia postitama ei hakka, aga "köögiviljade eri" jätkub...

Pildil oleva suvikõrvitsa ja brokolisegu teeb huvitavaks asjaolu, et seda röstiti ahjus, kõrgel kuumusel ja köögiviljad pandi tulikuumale ahjupannile. Idee nami-namist.
Vaja läks:
1 brokoli
1 suvikõrvits
2 suurt küünt küüslauku
oliivõli ja soola-pipart
natuke sidrunimahla

Tükeldasin brokoli ja suvikõrvitsa, viilutasin küüslaugu ja segasin kõik läbi oliivõliga.
Ajasin ahju kuumaks (240C pöördõhul) ja ahjupanni panin ka ahju sooja. Kui ahi oli õigel temperatuuril (mitte näidiku järgi vaid termomeetri näidu järgi), valasin köögiviljad pannile ja röstisin neid ahju kõige alumisel siinil 10 minutit. Selle ajaga sai suvikõrvits pehmeks ja brokoli just täpselt õige parajusega krõmpsuks.
Peale soola ja pipart, natuke sidrunimahla sidrunist pigistada ja valmis.

Šokolaadivaht

Väike vahepala neisse kevadsalenemise lainetesse.
See muidugi ei tähenda, et ma õigelt teelt eemaldunud oleks, me sõime seda vahtu juba vabariigi aastapäevaks.
Vaht oli lihtsalt imeline. Pähkli-karamelli kohta olid inimestel eriarvamused, mina kuulusin sellesse tiiba, kellele see meeldis. Lisaks puistasin peale veel ka granaatõunaseemneid, aga seda alles siis, kui serveerisin ja pilti enam pole. Seemned andsid juurde nii visuaalile kui maitsele.
Teen päris kindlasti teinekordki ja katsetan järgmine kord ka kihilisena valge šokolaadikreemiga vaheldumisi. Seekord läks nii, et esimene sats valge šokolaadiga läks untsu, kahtlustasin seda üsna algusest peale, kui retsepti (tastespotting.com) vaatasin, aga kuuleka inimesena järgisin valmistusõpetust. Järgmine kord olen targem. Aga kokkuvõttes tuli välja täiesti uus ja algretseptiga seost mitteomav vaht.

Vaja läks:
160 g tumedat šokolaadi, vähemalt 70%
30 g võid
4 muna, õigemini 3 munakollast ja 1 terve muna
2 spl suhkrut
2 spl tumedat rummi
5 dl 35% rõõska koort
1 spl tuhksuhkurt

Pralineeks 1 dl suhkurt ja hakitud pähkleid

Sulatasin tumeda šokolaadi ja või.
Kuumakindlasse kaussi panin muna, munakollased, 2 spl suhkrut ja rummi. Panin kausi vesivannile (vesi all nõrgal kuumusel keeb ja kausipõhi vett ei puutu!) ja kloppisin ja kloppisin kuni segu oli paks. Segu on valmis siis, kui visplit väljatõstes jäävad visplijäljed näha. Kloppimist oli ikka päris kõvasti, nii viie minuti kanti.

Vahustasin vahukoore tuhksuhkruga.
Segasin õrnalt munavahu šokolaadi sisse ja seejärel segasin sellesse õrnalt ka vahukoore. Jagasin vahu pokaalidesse ja panin külma. Jätsin paariks tunniks sinna tahenema.

Pralineeks panin kastrulisse suhkru ja lusikatäie vett. Lasin karamelliseeruda pruuniks ning valasin imeõhukese kihina küpsetuspaberile. Raputasin peale pähklipuru. Kui pralinee oli kõva ja jahtunud, murdsin juppideks ja enne serveerimist panin pokaalidesse kaunistuseks. Nagu algul öeldud, panin juurde ka granaatõunaseemneid ja maitses vääga hea:).

Hiljem: tuli välja, et prl.Linnu telefonis oli siiski veel üks pilt, valge puru seal peal on valge sokolaad.

Vokitud köögiviljad.

Kevadlaine vol xx. Arvasin algul, et ju selline kergem amps sobib mõnele mehele ainult eelroaks, aga tegelikult sai sellest meie õhtusöök, tegin pearoa asemel teise portsu juurde:)
Ülimalt kiire, lihtne ja maitsev. Kõrvale tõi härra veel ühe mõnusa värske valge veini, millest ta ise võib olla ka kirjutab, kui kunagi aega leiab, arvas ta nimelt et sellest võib saada tuleva suve hitt:)

Vaja läks:
2 paksoid (ehk siis hiina lehtnaerist)
paarsada grammi rooskapsast
paar peotäit aedube
4 küünt küüslauku
oliivõli
unagi kastet (kui soovi on)

Rooskapsalt võtsin välimised lehed ära, lõikasin pak choid pikkupidi neljaks ja viilutasin küüslaugu. Keevasse vette panin kõigepealt aedoad ja siis kui need olid paar minutit keenud, lisasin rooskapsa ja keetsin kolm minutit. Kurnasin ära.
Ajasin panni ja oliivõli kuumaks, kuumaks ja panin küüslaugu pannile, segasin läbi, lisasin oad, kapsa ja pak choi. Kõrgel kuumusel  mõned minutid ja natuke segamist ka ja valmis.

Kui portsud juba taldrikutel, niristasin peale unagi kastet.

Kreveti-kurgi-avokaadosalat

Kui on avokaado üle ja ei taha paljalt teda ära süüa, teen salatit. 

See siin ka sarjast, et kukesammul rannahooaega:). Majonees nüüd teapmis kasulik ja salendav ei ole, aga selle eest maitseb hästi. L

Vaja on:

1 avokaado

pool kurki

1 pakk makrat

200 g krevette või vähisabasid

paar spl majoneesi

tilli, soola, pipart

sidruniviil 

Tükeldan kõik mida tükeldada annab ja segan majoneesiga läbi, soola-pipart maitse järgi, piprasem maitseb mulle rohkem. Söön seda röstitud saiaga, sidruniviilust pigistan mahla salati peale ja ongi valmis.

Lillkapsas peekoni, küüslaugu ja fetaga

Kevad murrab täie hooga sisse ja ega toidulaudki sellest pääse:) 

Päris taimetoitlust ja paastu veel ei ole, aga tee juba sinnapoole viib ehk et käes on üleminekuetapp, st juustu ja sinki antakse. :)

Lillkapsas on hea, ahjus röstitud lillkapsas ka hea ja allpool toodud koosluses on veel eriti mõnus.

Vaja läks:

1 pea lillkapsast

1 terve küüslauk (mitte üks küüs)

suitsupeekonit 100 g

fetat (maitse järgi, aga u 200g oli mul)

soola-pipart- oliivõli

Segasin kapsaõisikud, hakitud küüslaugu ja peekoniribad törtsu oliivõliga läbi ja valasin ahjupannile. Peale raputasin soola-pipart ja röstisin 180C pöördõhus u 15 minutit, kuniks peekon särises ja kapsas oli kergelt pehmenenud. Segasin korda paar ja röstisin veel viis minutit. 

Valasin kaussi ja murendasin peale feta. 

Väga mõnus õhtusöök. Imekombel isand Lind ka ei vingunud. Lastel oli kahjuks just parasjagu see päev, mil lillkapsas öäkk oli (kuigi ma pole varem eriti täheldanud, et lillkapsa söömisega meil probleeme oleks).

Hautatud saba

Saba on hautatud õlles ja saba on hautatud valges veinis. 

Seekord hautasin punases veinis, maitseks konjak ja muskaatpähkel. 

Saba on igas asendis hea, ka punase veini ja muskaatpähkliga ja sabaga pole kunagi muret, et lapsed meie eest kõik ära sööks:) St sabapäevadel söövad lapsed piimasuppi, makaronidega.

Retsept jäi silma tastespottingust, pärit sellest Hispaania köögi raamatust, aga ega siin peale koostisainete midagi järgitud pole, kogused tulid tunde järgi.

Vaja läks:

8 sabalõiku, sellist u 5 cm paksust

rohkelt oliivõli praadimiseks

jahu, sabatükkide paneerimiseks

pipart

1 suur porru

3 keskmist/suuremat sibulat

3 keskmise suurusega porgandit

4 küüslauguküünt (suurt)

0,5 dl konjakit

pool pudelit punast veini

2 loorberilehte

tüümiani 2 oksa (sain veel peenralt lume alt võtta, aga 25.jaanuar polnud nii külm ka veel)

muskaatpähklit, pool pähklit riivisin sisse

soola maitse järgi

Ajasin oliivõli pannil kuumaks, veeretasin toasoojad sabatükid jahust läbi, jahvatasin peale ohtralt pipart ja pruunistasin nad kõrgel kuumusel, 4-5 minutit kummaltki poolt. Tõstsin potti ootama. Tükeldasin porru, porgandi ja sibula, suhteliselt suured tükid jätsin, küüslauguküüned vajutasin lihtsalt noalejaga lapikuks. 

Panin pannile kõigepealt porgandi ja sibula, siis porru ja küüslaugu, pruunistasin kergelt läbi ja valasin peale konjaki. Lasin alkoholil ära aurustuda ning valasin potti, sabatükkide peale. Lisasin potti veini, loorberi ja tüümiani, riivisin muskaatpähkli, maitsestasin natuke soolaga ning lasin kiirelt keema tõusta. Seejärel alandasin kuumuse väga madalaks (minu pliidiskaalal 1-12+max, kuumusel 4) ja hautasin kaane all neli tundi. Lõpupoole, kui kaste liiga paksuks hakkas tõmbuma, lisasin veidi vett ja maitsestasin veel soolaga

Kui soovi ja tahtmist on, võib pärast kastme blenderist läbi lasta, on ilusam. Siis uuesti kaste potti saba peale ja kuumaks. Kartulipuder muskaatähkliga on minu meelest väga hea kõrvale.   

Banaanipannkoogid

Ilmselgelt on banaanipannkoogid "so 2013", kuid mis teha, eks mul ongi kõigi moeröögatustega kaasaminek pikaldane ja vaevaline. Peale selle, kui vanim prl.Lind poleks poest banaane koju toonud (mis esimesel korral küll lihtsalt ära söödi ja draamat kui palju oli) ja pannkooke ära teinud, oleks see hitttoode minust kauge kaarega mööda läinud ja me sööks ikka veel tavalisi kreppe.
Nüüd ta teeb neid isegi hommikuti, enne kooli minemist, mis on tegelikult suur asi, sest hommik algab juba kell kuus ja seitse läbi viisteist minutit peaks me teoorias juba autos istuma ja enamasti ei vaevu keegi varem tõusma selle nimel, et sooja hommikusööki teha.

Vaja on ühte banaani ja kahte muna (kuigi mõnes kirjelduses on kasutatud ka kahte banaani, eks proovime ka kahega kunagi). Kui taigna tegemise au minule osutub, lisan paar keerdu soola ka soolaveskist, siis pole maitse nii läila:)

Tambime siis banaani peenikeseks ja vispledame munad sisse. Praeme panni peal. Valmis ongi. Eriti hästi maitseb mamma Inge tehtud murelimoosiga (mulle maitseb aplesinimoosiga, mis on ka pildil, aga laste meelest on see moos liiga mõru).

 

Salat merevetika, kurgi ja makraga.

Praegusete külmade ilmadega salatit eriti ei tahaks, aga kõigi nende lihaliste ja hautiste vahele tuleb ikka tasakaalu mõttes vahest suppi, sušit (oi kui kole on mo meelest selle võõrsõna kirjapilt, sushi on ikka ilusam :D) ja salatit ka süüa. Tellisime nädala algul töökaaslastega suure hulga igasugust Aasia köögi nodi ühest netipoest ja otsisin siis uusi mõtteid. Merevetikatega salati retsepti sain nami-namist, tegin prooviks poole kogusega ja väikese lisandiga seemnete näol. Minu suureks rõõmuks meeldis see salat päris paljudele pesakonnaliikmetele, st lapsed väljaarvata, kelle meelest raisati lihtsalt terve kurk ja makra ära :) 

Piltide kvaliteeti ma ei hakka isegi mitte vabandama, mida pole olnud ja ei ole ka praegu, seda ei tule ka, ja ega ma ei ole ka midagi teinud olukorra parandamiseks. Võib olla kunagi... praegu pean aga reedeseks Linnulapse koolis toimuvaks moedemonstratsiooniks õmblema ja aplitseerima kaks kleiti, st mõlemale Linnupreilile, sest koolis oli tulnud neil särav mõte, et kui nad meie pisema kaasavad catwalk'ile, suudavad nad kohtunike nunnumeetri põhja vajutada :D. Niisiis sai ühest kleidist sujuvalt kaks. Õnneks suutsime natuke ohjata preilide lennukaid mõtteid kleitide endi osas, nii et väga võimatu see kõik enam ei tundugi :). ja kui see on tethud, küll siis tuleb järgmisi "üliolulisi" ülesandeid, mis takistavad pilditegemise kunsti lähemalt tudeerida.

Salat siis selline:
1 kurk
1 punane sibul (pildil paistab sibul küll valge, aga tegelikult on täitsa roosakas punane)
wakamet, kuivatatut 1 peotäis
2 pulka makrat/lumekrabipulka
musti seesamiseemneid 1-2 tl
kastmesse 1 spl riisiäädikat
0,5 spl sojakastet
1 tl suhkrut

Merevetikad panin korraks külma vette likku. Segasin salatikastmeasjad kokku, tükeldasin kurgi ja viilutasin sibula, pigistasin wakame'st vee välja, rebisin makra tükkideks, raputasin seesamiseemnetega üle ja segasin kõik kokku, sh kastme.
Lasin enne söömist natuke seista, et maitsed saaks imenduda.
Täna teen jälle :)

Jõhvika-pistaatsiaküpsised

Ilmselt ühed kallimad küpsised, mis ma teinud olen, tervelt mitusada eurot maksid, auto kaskokindlustuse omavastuse osa. Kõik algas sellest, et taigen oli tehtud sinnamaani, kus oli vaja lisada jõhvikad. Teadsin, et mul on pool pakki kuivatatud jõhvikaid kapis (tegelikult olin ma need seganud jõulude ajal pähklite ja mandlitega ning kõik söödi ära), aga otsin ja otsin ja ei miskit. Meelde ka ei tulnud, et ära kasutasin. Viisin läbi ristküsitluse, tuvastamaks, kes see kuri inimene oli, kes mu jõhvikad ära sõid, keegi omaks ei võtnud... aga taigen pooleli ja kell palju. Hr.L võttis siis jalad selga (st auto) ja tormas poodi jõhvikuid tooma. Neid muidugi poes polnud, oli selle asemele suhkrustatud kirsse (ajasid asja ära, aga teinekord paneks ikkagi jõhvikad). Tõi siis neid kirsse ja tagasiteel jooksis hirmussuur rebane talle otse autosse sisse. Sant lugu. Aga kirsid said koju ja küpsised tehtud.

Vaja läks:
175 g toasooja võid
85 g suhkrut
1 tl vanillipastat
näpuotsaga soola (kui on soolased pistaatsiad, siis mitte)
225 g jahu
75 g puhastatud pistaatsiaid (soolata eelistatult, aga soolaga aitavad kah)
75 g kuivatatud jõhvikad


Vahustasin või, suhkru ja vanillipasta, lisasin jahu, pähklid ja kirsid/jõhvikad. Voolisin taigna pikaks u 3 cm läbimõõduga vorstiks, keerasin toidukilesse ja panin külma (tunniks-paariks, aga nami-nami lubab sügavkülmutada kuni kolmeks kuuks).
Ahju soojendasin 180C pöördõhule. Lõikasin vorstist viilakad u 1 cm paksused. Küpsetasin ahjus 15 minutit, kuldseks.
Küpsisekarbis seisid päris kaua, st nädal hiljem olid ka veel täitsa ok. Mitte et nad head poleks olnud, et ära ei söödud, lihtsalt kõike oli aastavahetuse paiku nii palju, et need küpsised läksid meelest ära:)
Retsept ise pärit nami-nami.ee'st.

Rugelachid

Nagu canneléd eelmisest postitusest, on ka rugelachid meie suured lemmikud, kuigi varem ei viitsinud ma neid eriti tihti teha. Olin nimelt jõudunud hirmsale valearusaamisele, et nende rullimine on üks õudne mäkerdamine. Jama puha. Kui on piisavalt kaua külmas olnud taigen, st 24 tundi, siis on nende rullimine väga ok, tegemine väga lihtne ja söömine lihtsalt suussulavalt imeline :) Igatahes korrigeerununa oma arusaamu, teen neid edaspidi tihedamini. Retsept on pärit mul nami-namist, rugelach ise on pärit juudi köögist, kuigi wikipedia teab rääkida, et mõningatel andmetel (mis samas ilmselt võib olla linnalegend) on croissantil ja rugelachil sama algupära, just selle sarvesaialiku kuju tõttu :)

Vaja läks:

200 g toasooja võid

200 g toasooja toorjuustu

2 tl suhkrut

200 g jahu

soola näpuotsaga

Segan taigna kokku ja vormin ilusa pallikese, panen toidukilesse ning külmkappi seisma 24 tunniks.

Täidiseks on vaja:

100 g metspähkleid (peeneks hakitud)

5 spl kakaod

50 g fariinsuhkrut

2 tl kaneeli

seest määrimiseks 25 g sulavõid 

pealt määrimiseks 1 munavalge (munakollase saab ära kasutada cannelétes)

Segan kokku täidise.

 Lõikan taignapalli pooleks. Esimese poole vajutan ja rullin ilusaks ümmarguseks ringiks. Teise poole panen külma tagasi, kuniks on tema kord käes. 

Määrin ringi sulavõiga (poole kogusega), panen poole täidisest ringile. Täidist on palju, surun taingarulliga seda rohkem taignasse ja riputan jääke peale jms. Lõikan ringi 16 sektoriks ja keeran sarvesaia kombel rulli, väljapudisevat täidist ikka tagasi sisse toppides. Sarvekesed lähevad ahjuplaadile ja määrin nad pealt munavalgega. 

Ahjus peab olema kuumust 160C pöördõhku ning küpsetan 30 minutit, kuni rugelachid on ilusad kuldpruunid. Ja siis kordub kõik seesama teise poole taignapalliga.

Tavaliselt ma panen küpsisekausi silme alt ära, kuniks kõik rugelachid on valmis ja jahtunud, muidu süüakse käigupealt kõik kohe kiiresti ära :)

Canneléd

Tervitustega Kairile, kes homme hakkab esimest korda canneléid tegema;)
Canneléd on meie pere suured sõbrad. 

Nii kui natuke maha jahtuda saavad, on otsas ja pärast kuuleb ainult suurte ja väikeste kisa ja vaidlemist, et miks ikka üks rohkem sai, kui teine. Nii see on minu pesakonna liikmetega, aga olen ka juhtunud kohtama inimesi, kellele need kas ei maitse või jätavad külmaks või siis lihtsalt ei jaga meie vaimustust. Nojah, samas olen ma neid ka siinmail kohvikus söönud ja ega ma ka ei jagaks vaimustust, kui ma arvaks, et canneléd just sellised ongi. Aga põhimõtteliselt on kõik nagunii maitse asi. 

Alguse sai nende võidukäik Eestis Nami-nami Pillest ja eks minu retseptki on ikka see üldtuntud nami-nami oma, mis kunagi sai kirjutatud ümber minu retseptivihikusse, kuhu on lisandunud aastate (eriti canneléte küpsetamise algusaastate:)) jooksul kribamisi sellest, kuidas teha või mida vältida:). St et ega otsest blogimise vajadust polekski, aga käesoleva aasta jooksul on mul tulnud juba paar korda cannelédest rääkida, siis miks ka mitte siia kirja panna.

Esimese laari kunagi tegin muffinivormis. Maitse sai ju enam-vähem kätte, vaimustust ei kohanud, aga paljutõotava lubaduse andsid. Peale seda esimest korda ostsin endale silikoonist cannelévormid. 

Metallist oleks ju muidugi etemad, aga need olid ikka sigakallid vähemalt tol ajal. 

Nüüd pole enam vaadanud... võib olla peaks... 

Aga oma silikoonvormidega olen suhteliselt sõbraks saanud (ainukesed silikoonvormid minu köögis, mitte küll esimesed, aga loodetavasti viimased!). Küpsetusaeg on pikem ja muljuda või pigistada ei tohi, kui tahad korraliku kujuga canneléid.

Vaja läheb:

5 dl piima

25 g võid

225 g suhkrut 

125 g jahu

2 muna ja 2 munakollast

2 tl vanilliekstrakti

1 (kuhjaga:)) spl valget rummi 

Kuumutan piima ja või peaaegu keemiseni. Hõõrun munad ja munakollased suhkruga kergelt vahule (lugesin kuskilt, et originaalis Prantsusmaal kasutatakse tuhksuhkurt, peaks kunagi proovima), segan sisse jahu ja seejärel niristan sinna sisse peene joaga kuuma piima-võisegu, samal ajal munasegu korralikult segades. Siinkohal kasutan peaaegu alati mõne saadaval oleva pereliikme abi (õpitud abitus, tean-tean), nemad siis niristavad ja mina segan. 

Kui segu on natuke jahtunud, lisan rummi ja vanilliekstrakti. NB! Segu peabki jääma nii vedel, pole vaja kahtlema hakata!

Ja siis läheb ta kile all külmkappi seisma. 24-36 tundi (maksimum nami-nami sõnul 48 tundi).

Siis ahi sooja, 180C pöördõhku. Ootan, kuni ka "päris"termomeeter näitab, et ahjus on 180C (st et minu ahi näiteks valetab hirmus palju, piiksub juba valmisolekut siis kui tegelikult on alles mitukümmend ja rohkemgi kraadi vähem).

Segan taigna läbi ja jagan vormide vahel võimalikult võrdselt ära (vajadusel olen lusikaga veel pärast ümber tõstnud:). Panen ahjuplaadile (kuigi nami-nami foorumis soovitatakse resti, siis minu ahju puhul toimib plaat paremini). Küpsetan 60 minutit, ilma ust avamata ja ei lase end häirida sellest, et pealt juba tumepruun on, see ei ole kõrbemine. Kuskil 20-30 minuti peal juba istun ahju ees ja jälgin kuidas nad vormist välja ronivad ja sinna tagasi vajuvad. Kuigi alati on ka üks jonnakas hulgas, kes ronib viltu välja ja tagasi ei taha minna (kuna silikoonvorm on pehme, siis vorm ise võib ka vabalt kergelt viltu toetuda plaadile, mitte et cannelél endal midagi viga oleks).

Kui siis canneléd piisavalt valmis minu silma jaoks, st võimalikult tumepruunid pealt ja kindel tund möödas (metallvormi õnnelikel omanikel muidugi tundi ei lähe), tõstan plaadi välja ja jätan jahtuma. Natukese aja pärast keeran vormi tagurpidi ja siis nad potsatavad väga lihtsalt ise sealt välja. Igasugune muljumine ja kohe ahjusoojalt väljavõtmine on kuju ära rikkunud, muljumisjäljed tagasi ei lähe. 

Leigelt ja jahtunult on head. Järgmise päevani pole neid kunagi jätkunud, aga arvestades kohvikus proovituid, seismisilmingutega eksemplare, siis ma pigem neid mitmeks päevaks ette ei teeks.