Canneléd

Tervitustega Kairile, kes homme hakkab esimest korda canneléid tegema;)
Canneléd on meie pere suured sõbrad. 

Nii kui natuke maha jahtuda saavad, on otsas ja pärast kuuleb ainult suurte ja väikeste kisa ja vaidlemist, et miks ikka üks rohkem sai, kui teine. Nii see on minu pesakonna liikmetega, aga olen ka juhtunud kohtama inimesi, kellele need kas ei maitse või jätavad külmaks või siis lihtsalt ei jaga meie vaimustust. Nojah, samas olen ma neid ka siinmail kohvikus söönud ja ega ma ka ei jagaks vaimustust, kui ma arvaks, et canneléd just sellised ongi. Aga põhimõtteliselt on kõik nagunii maitse asi. 

Alguse sai nende võidukäik Eestis Nami-nami Pillest ja eks minu retseptki on ikka see üldtuntud nami-nami oma, mis kunagi sai kirjutatud ümber minu retseptivihikusse, kuhu on lisandunud aastate (eriti canneléte küpsetamise algusaastate:)) jooksul kribamisi sellest, kuidas teha või mida vältida:). St et ega otsest blogimise vajadust polekski, aga käesoleva aasta jooksul on mul tulnud juba paar korda cannelédest rääkida, siis miks ka mitte siia kirja panna.

Esimese laari kunagi tegin muffinivormis. Maitse sai ju enam-vähem kätte, vaimustust ei kohanud, aga paljutõotava lubaduse andsid. Peale seda esimest korda ostsin endale silikoonist cannelévormid. 

Metallist oleks ju muidugi etemad, aga need olid ikka sigakallid vähemalt tol ajal. 

Nüüd pole enam vaadanud... võib olla peaks... 

Aga oma silikoonvormidega olen suhteliselt sõbraks saanud (ainukesed silikoonvormid minu köögis, mitte küll esimesed, aga loodetavasti viimased!). Küpsetusaeg on pikem ja muljuda või pigistada ei tohi, kui tahad korraliku kujuga canneléid.

Vaja läheb:

5 dl piima

25 g võid

225 g suhkrut 

125 g jahu

2 muna ja 2 munakollast

2 tl vanilliekstrakti

1 (kuhjaga:)) spl valget rummi 

Kuumutan piima ja või peaaegu keemiseni. Hõõrun munad ja munakollased suhkruga kergelt vahule (lugesin kuskilt, et originaalis Prantsusmaal kasutatakse tuhksuhkurt, peaks kunagi proovima), segan sisse jahu ja seejärel niristan sinna sisse peene joaga kuuma piima-võisegu, samal ajal munasegu korralikult segades. Siinkohal kasutan peaaegu alati mõne saadaval oleva pereliikme abi (õpitud abitus, tean-tean), nemad siis niristavad ja mina segan. 

Kui segu on natuke jahtunud, lisan rummi ja vanilliekstrakti. NB! Segu peabki jääma nii vedel, pole vaja kahtlema hakata!

Ja siis läheb ta kile all külmkappi seisma. 24-36 tundi (maksimum nami-nami sõnul 48 tundi).

Siis ahi sooja, 180C pöördõhku. Ootan, kuni ka "päris"termomeeter näitab, et ahjus on 180C (st et minu ahi näiteks valetab hirmus palju, piiksub juba valmisolekut siis kui tegelikult on alles mitukümmend ja rohkemgi kraadi vähem).

Segan taigna läbi ja jagan vormide vahel võimalikult võrdselt ära (vajadusel olen lusikaga veel pärast ümber tõstnud:). Panen ahjuplaadile (kuigi nami-nami foorumis soovitatakse resti, siis minu ahju puhul toimib plaat paremini). Küpsetan 60 minutit, ilma ust avamata ja ei lase end häirida sellest, et pealt juba tumepruun on, see ei ole kõrbemine. Kuskil 20-30 minuti peal juba istun ahju ees ja jälgin kuidas nad vormist välja ronivad ja sinna tagasi vajuvad. Kuigi alati on ka üks jonnakas hulgas, kes ronib viltu välja ja tagasi ei taha minna (kuna silikoonvorm on pehme, siis vorm ise võib ka vabalt kergelt viltu toetuda plaadile, mitte et cannelél endal midagi viga oleks).

Kui siis canneléd piisavalt valmis minu silma jaoks, st võimalikult tumepruunid pealt ja kindel tund möödas (metallvormi õnnelikel omanikel muidugi tundi ei lähe), tõstan plaadi välja ja jätan jahtuma. Natukese aja pärast keeran vormi tagurpidi ja siis nad potsatavad väga lihtsalt ise sealt välja. Igasugune muljumine ja kohe ahjusoojalt väljavõtmine on kuju ära rikkunud, muljumisjäljed tagasi ei lähe. 

Leigelt ja jahtunult on head. Järgmise päevani pole neid kunagi jätkunud, aga arvestades kohvikus proovituid, seismisilmingutega eksemplare, siis ma pigem neid mitmeks päevaks ette ei teeks.