pühapäev, 21. september 2014

Kikerhernemääre või -pasta või äkki isegi hummus?

Kuigi õunakoogikatsetused eelseisvaks õunakoogikohvikuks on täies hoos ja vähemalt kaks uut kooki, millega kohvikuses minna, on olemas, pöördun tagasi suveõhtute kaunitesse mälestusesse, kus veel sai ciabattat kikerhernemäärdega söödud ja kõrvale klaasikese või paar valget veini joodud ("Septembris ei joo" on mu selle kuu märksõna).
 Kas ta päris hummuseks kvalifitseerub, pole mul vähematki aimu. Selle kandi köögi reeglid ei ole mu tugevaim külg, arenguruumi jagub küllaga, kuid hetkel pole mul vähimatki ambitsiooni teha miskit autentsusele kvalifitseeruvat. Mulle lihtsalt hullult maitseb täpselt selline kikerhernemääre. Küüslaugu ja suitsupaprikapulbriga.

Vaja läheb:
 1 purk kikerherneid (võivad ka tavalised oad olla, mulle maitsevad need ka)
2 suurt!! küüslauguküünt
1/2 dl vett
1 tl tahhiinipastat
oliivõli 1 dl + natuke rohkem kui vaja
1 tl soola
poole sidruni mahl
suitsupaprikat peale riputamiseks.

Loputan kikerherned, panen blenderisse koos vee, natuke purustatud küüslauguga ja sidrunimahlaga. Blenderdan. Kui ühtlaseks hakkab minema pasta, niristan sisse oliivõli.
Kui on valmis, lisan tahhiini ja soola. Kraabin segu blenderist kaussi ja riputan peale suitsupaprika.

Nagu ülal öeldud, siis söön ciabattaga ja kõrvale joon veini. :)

neljapäev, 5. juuni 2014

Tutmanik alias sai fetaga

Kogu selle saialise juures võlus mind kõige rohkem tema nimi, mida iganes selle täpne tõlge Bulgaaria keelest ka ei oleks:) Ja muidugi võimalus ära kasutada kappi jäänud feta, mis muidu olekski söömata jäänud.
Tutmanik pole teab mis ülihea küpsetis (st ilmselt see retsept mis mulle näppu jäi, pole võib olla kõige parem, järgmine kord saab olla veel loomingulisem, näiteks paneks järgmine kord veel rohkem võid ja fetat),  aga karulaugupestole saiaks oli ta küll enam kui hea! (Nagu näha, sai tutmaniku tehtud nii kuu aega tagasi, kui veel karulaugupestot oli.
Aeg lendab ikka haigelt kiiresti, aga hullult palju on selle kuu jooksul ikka tehtud ka saadud, kuigi mitte köögis.)
Pildilt on natuke isegi näha neid keerdusid, mille vahele feta sai rullitud, lõigates ja murdes olid kihid kohe väga mõnusalt tunda, nendega oli hea purgist pestot kraapida:) Ma nagunii peaaegu et üksi söön seda, nii et vahet ei ole. Ja sellest pestost pole ka miskit erilist kirjutada, nagunii kõik praegu ainult sellest kirjutavad:)

Vaja läks:
20 g pärmi
1 tl suhkurt
1 tl soola
2 muna
2,5 dl käesooja vett
500 g jahu
200 g fetat (nelisada võiks isegi ka panna)
100 g sulatatud võid (võib ka rohkem panna)

Sulatasin pärmi käesoojas vees, lisasin suhkru ja 1 dl jahu. Eelkergitasin pool tundi.
Kloppisin munad lahti ning segasin munad eelkergitatud taignaga.
Järelejäänud jahu sisse segasin soola ning lisasin jahu taignasse, sõtkudes tainast, kuni sellest sai ilus pallike.
Kerkida ei laskund, rullisin taigna u 1 cm paksuseks nelinurgaks. Määrisin peale sulavõid ja murendasin peale veerandi fetakogusest. Voltisin kokku nagu ümbriku ja rullisin uuesti õhukeseks. Määrisin jälle peale sulavõid ja fetat ning voltisin kokku ja rullisin veel kord. Viimase korra ainult määrisin ja murendasin ja voltisin kokku.
Keerasin tagurpidi ja panin kerkima otse koogivormi (küpsetuspaberiga vooderdatud ja 28cm suurusesse). Lasin tunni kerkida.

Lõikasin kääridega peale lõhed ilusa mustriga ja määrsin munaga. Küpsetasin 150 C pöördõhus algul ainult alttuleva kuumusega 30 minutit ja seejärel veel 30 minutit nii alt-kui pealt tuleva kuumusega.

Lasin natuke jahtuda ja kui tutmanik oli leige, läks söömiseks.



kolmapäev, 23. aprill 2014

Toorjuustukattega šokolaadibrownie

Mul polegi vist mõtet kirjutada kui hea asjaga tegemist on, sest siia jõuavadki ainult karmi kahe-kolme-nelja-(vahel ka suurema)-liikmelise žürii poolt aktsepti saanud retseptid. See konkreetne kook sai oma tuleristsed prl.Linnu rulliluuisuklubi üksikkavade võistluse heategevuslikus kohvikus. Hr.L, kes kohvikus müüja oli, ütles, et just selle koogi kohta tuldi tagasisidet andma, et see olevat ülihea:) Ja on ka.
PS! Need pruunid lärakad seal koogi peal on tegelikult väga kunstipärased rulliluuisud.

Retsept on pärit veebilehelt Joy of baking ja üsna retseptitruu (väikeste ümmardustega kogustes ja vähendet suhkruga).

Brownie'sse läks vaja:
115 g võid
115 g šokolaadi
200 g suhkrut
1 tl vanillipastat
2 suurt muna
65 g jahu
0,25 tl soola

Toorjuustukattesse läks vaja:
250 g toorjuustu
60 g suhkrut
0,5 tl vanillipastat
1 suur muna

Panin ahju 150C pöördõhule soojenema (tegelikult on 140C autoriretsepti järgi, aga mul kuidagi viimasel ajal on igale poole 5-10C juurde vaja panna, et valmis saaks enam-vähem arvestusliku ajaga, aga ahi vana ka juba).
Sulatasin šokolaaddi ja või, segasin sisse suhkru ja vanilli. Lisasin vispeldades munad, ükshaaval, vahepealt taignet sideldaks kloppides. Sõelusin sisse jahu ja soola ning segasin läbi.
Valasin 3/4 taignast küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi (28 cm ümmargune kõlbaks ka, aga siis tuleb kook paksem, praegu jäi selline kokku maksimum 3 cm). Veerandi taignast jätsin pealejoonistamiseks.

Toorjuustu vahustasin miksriga natuke vahtu, lisasin suhkru, muna ja vanilli ja mikserdasin edasi ilusaks vahuks. Valasin õrnalt browniekihile ja lõpetuseks joonistasin peale allesjäänud brownietaignaga rulliluuiske:)

Küpsetasin 30 minutit.

Lasin täielikult jahutuda ja panin külmkappi järgmist päeva ootama. Külmkapikülmana on kergem lõigata.

pühapäev, 20. aprill 2014

Vahvlid, pr. Ida Savi ja masin aastast 1964.

Ilusat munadepüha jätku!
Reaalses elus olid munadepühad täitsa olemas ja laualgi üht-teist temaatilist, lihavõtte ajatut klassikat (aga mitte pashat seekord), mille retseptid siin nagunii juba talletatud on.

Meil on hoopis nädala-(või isegi kuu juba)-teemaks vahvlid.
Vahvlimaania algas onutütar A juures tehtud vahvlitest. Üldsegi mitte selle nõukaaegse masinaga tehtutest, vaid tavalistest kaasaegsetest, väga headest muidugi ka.
Aga jutt läks seal ka muidugi sinna vanade masinate nostaligaradadele. Tulime siis koju ja natukese aja pärast oli hr.Linnul masin ostetud osta.ee'st. Ja veel mõne aja pärast oli see masin ka meil kodus. Esimene tegu läks aiataha, masin polnud ammu töötanud. Teine ja kolmas tegu oli juba täitsa ok. Aga otsin jätkuvalt seda "oma lapsepõlve vahvlimaitset", kuigi kipun arvama, et ega seda ei saagi, sest kust sa seda nõukaaegset margariinigi enam saad. :) Aga see Ida Savi "Saiad, koogid, pirukad" pärit magusate vahvlite retsept oli täitsa juba peaaegu väga hea.

Vaja läks:
1 muna
50 g suhkrut
50 g võid
2,5 dl piima
125 g jahu
natuke soola

Vahustasin muna suhkruga heledaks vahuks, lisasin sulatatud või ja siis vaheldumisi piima ja jahu. Lasin seista umbes tunnikese.
Kõige paremad on kohe ära süües. Seistes kippusid natuke nätskeks minema, eriti see heledam osa vahvlist, sest nagu korralikule nõukaaegsele masinale kohane, ei küpseta ka minu isend ühtlaselt.

PS Prl. Linnu soovil tegime vahvleid ka Mesikäpa vahvlipulbrist ja need olid no ikka ülimalt kõrbedad ja õhulised, aga no kui maitse pole see, siis ainult krõbedus ei päästa.

reede, 28. märts 2014

Lillkapsas vol ??

Seekord küüslaugu, tšilli ja piiniaseemnetega. Jälle ülivõrdes tahaks kiita. Ma kipun juba mõtlema, et kuna ma toitun praegu suhteliselt kasinalt ja lihavabalt ja teadlikult, siis lihtsalt igasugune toit maitsebki hästi?? Et nagu peaaegu nälg majas ja igasugune palake on nämma. Kui keegi peaks miskit ütlema, siis kinnitan kohe, et nii see just ei ole, et näljas hoiaks, söön ikka normi täis :). 

Vaja läheb:
1 lillkapsas
1 dl seedermänniseemneid
1 tšillikaun
2 küüsaluguküünt
soola-pipart
oliivõli ja peterselli

Aurutasin lillkapsaõisikuid kolm minutit ja panin sõelale nõrguma. Viilutasin tšilli ja küüslaugu.
Ajasin panni mõõdukalt kuumaks koos oliivõliga, panin küüslaugu ja tšilli pannile, segasin mõned korrad ning lasin natuke praadida (vaata, et küüslauk ei hakkaks pruunistuma), lisasin seedermänniseemned ja segasin veel mõned korrad. Seejärel läks pannile lillakapsas ja pidevalt segades lasin kapsale uuesti sooja sisse.
Peale soola-pipart ja kui tahad tummisemat, siis ka näiteks fetajuustu.



neljapäev, 27. märts 2014

Praetud maks

Absoluutne lemmik. Maksa (vahet pole mis looma) ma armastan peaaegu igas asendis, va seda klassikalist koolisöökla maksakastet. Peale selle üks kümnest kõige kasulikumast toiduainest kaaluabi arvates;)
Paastuaegne libastumine küll, aga kuskilt on ju kasulikke aineid ka vaja saada ja peale selle maks on ju lahja:)

Vaja läheb:
üks veisemaks
3 sibulat
peterselli
soola-pipart
natuke õli praadimiseks

Puhastasin maksa kelmetest, lõikasin üsna õhukesteks viiludeks ja kuivatasin köögipaberiga. Viilutasin sibulad ja ajasin pannil õli kuumaks. Praadisin sibulad pehmeks, lükkasin panni ühte nurka ja panin maksa pannile. Praadisin suhteliselt kõrgel kuumusel ühelt poolt 2 minutit ja teiselt poolt natuke alla kahe minuti. Jahvatasin praadimise ajal peale musta pipart ning praadimise lõpul puistasin peale peterselli ja segasin sibulaga läbi.
Panin maksa sooja kaussi ja lasin fooliumi all paar minutit tõmmata ja jahvatasin peale ka natuke soola.
Supertoit meiesugusele praegu suhteliselt vegetaarset toidulauda harrastavale perekond Spordile:).

pühapäev, 16. märts 2014

Brokoli+suvikõrvits, ahjus röstituna

Mulle endale hakkab ka vaikselt tunduma, et brokoli ja lillkapsas ja nende erinevad variatsioonid on suht vaimuvaesed ja hakkavad jubedalt ära tüütama. Aga kui juba on vaeva nähtud ja otsitud viise, kuidas seda "paastuaega" (loe: suveks saledaks) vähegi huvitavamaks muuta, siis võib ju tuleviku tarbeks ideed siia kokku ka koguda.  Igatahes luban, et oma argipäevast lõunamenüüd (tomat, kurk ja kodujuust :P) siia postitama ei hakka, aga "köögiviljade eri" jätkub...

Pildil oleva suvikõrvitsa ja brokolisegu teeb huvitavaks asjaolu, et seda röstiti ahjus, kõrgel kuumusel ja köögiviljad pandi tulikuumale ahjupannile. Idee nami-namist.
Vaja läks:
1 brokoli
1 suvikõrvits
2 suurt küünt küüslauku
oliivõli ja soola-pipart
natuke sidrunimahla

Tükeldasin brokoli ja suvikõrvitsa, viilutasin küüslaugu ja segasin kõik läbi oliivõliga.
Ajasin ahju kuumaks (240C pöördõhul) ja ahjupanni panin ka ahju sooja. Kui ahi oli õigel temperatuuril (mitte näidiku järgi vaid termomeetri näidu järgi), valasin köögiviljad pannile ja röstisin neid ahju kõige alumisel siinil 10 minutit. Selle ajaga sai suvikõrvits pehmeks ja brokoli just täpselt õige parajusega krõmpsuks.
Peale soola ja pipart, natuke sidrunimahla sidrunist pigistada ja valmis.

kolmapäev, 12. märts 2014

Šokolaadivaht

Väike vahepala neisse kevadsalenemise lainetesse.
See muidugi ei tähenda, et ma õigelt teelt eemaldunud oleks, me sõime seda vahtu juba vabariigi aastapäevaks.
Vaht oli lihtsalt imeline. Pähkli-karamelli kohta olid inimestel eriarvamused, mina kuulusin sellesse tiiba, kellele see meeldis. Lisaks puistasin peale veel ka granaatõunaseemneid, aga seda alles siis, kui serveerisin ja pilti enam pole. Seemned andsid juurde nii visuaalile kui maitsele.
Teen päris kindlasti teinekordki ja katsetan järgmine kord ka kihilisena valge šokolaadikreemiga vaheldumisi. Seekord läks nii, et esimene sats valge šokolaadiga läks untsu, kahtlustasin seda üsna algusest peale, kui retsepti (tastespotting.com) vaatasin, aga kuuleka inimesena järgisin valmistusõpetust. Järgmine kord olen targem. Aga kokkuvõttes tuli välja täiesti uus ja algretseptiga seost mitteomav vaht.

Vaja läks:
160 g tumedat šokolaadi, vähemalt 70%
30 g võid
4 muna, õigemini 3 munakollast ja 1 terve muna
2 spl suhkrut
2 spl tumedat rummi
5 dl 35% rõõska koort
1 spl tuhksuhkurt

Pralineeks 1 dl suhkurt ja hakitud pähkleid

Sulatasin tumeda šokolaadi ja või.
Kuumakindlasse kaussi panin muna, munakollased, 2 spl suhkrut ja rummi. Panin kausi vesivannile (vesi all nõrgal kuumusel keeb ja kausipõhi vett ei puutu!) ja kloppisin ja kloppisin kuni segu oli paks. Segu on valmis siis, kui visplit väljatõstes jäävad visplijäljed näha. Kloppimist oli ikka päris kõvasti, nii viie minuti kanti.

Vahustasin vahukoore tuhksuhkruga.
Segasin õrnalt munavahu šokolaadi sisse ja seejärel segasin sellesse õrnalt ka vahukoore. Jagasin vahu pokaalidesse ja panin külma. Jätsin paariks tunniks sinna tahenema.

Pralineeks panin kastrulisse suhkru ja lusikatäie vett. Lasin karamelliseeruda pruuniks ning valasin imeõhukese kihina küpsetuspaberile. Raputasin peale pähklipuru. Kui pralinee oli kõva ja jahtunud, murdsin juppideks ja enne serveerimist panin pokaalidesse kaunistuseks. Nagu algul öeldud, panin juurde ka granaatõunaseemneid ja maitses vääga hea:).

Hiljem: tuli välja, et prl.Linnu telefonis oli siiski veel üks pilt, valge puru seal peal on valge sokolaad.




reede, 7. märts 2014

Vokitud köögiviljad.

Kevadlaine vol xx. Arvasin algul, et ju selline kergem amps sobib mõnele mehele ainult eelroaks, aga tegelikult sai sellest meie õhtusöök, tegin pearoa asemel teise portsu juurde:)
Ülimalt kiire, lihtne ja maitsev. Kõrvale tõi härra veel ühe mõnusa värske valge veini, millest ta ise võib olla ka kirjutab, kui kunagi aega leiab, arvas ta nimelt et sellest võib saada tuleva suve hitt:)

Vaja läks:
2 paksoid (ehk siis hiina lehtnaerist)
paarsada grammi rooskapsast
paar peotäit aedube
4 küünt küüslauku
oliivõli
unagi kastet (kui soovi on)

Rooskapsalt võtsin välimised lehed ära, lõikasin pak choid pikkupidi neljaks ja viilutasin küüslaugu. Keevasse vette panin kõigepealt aedoad ja siis kui need olid paar minutit keenud, lisasin rooskapsa ja keetsin kolm minutit. Kurnasin ära.
Ajasin panni ja oliivõli kuumaks, kuumaks ja panin küüslaugu pannile, segasin läbi, lisasin oad, kapsa ja pak choi. Kõrgel kuumusel  mõned minutid ja natuke segamist ka ja valmis.

Kui portsud juba taldrikutel, niristasin peale unagi kastet.

reede, 28. veebruar 2014

Kreveti-kurgi-avokaadosalat

Kui on avokaado üle ja ei taha paljalt teda ära süüa, teen salatit. 
See siin ka sarjast, et kukesammul rannahooaega:). Majonees nüüd teapmis kasulik ja salendav ei ole, aga selle eest maitseb hästi. L
Vaja on:
1 avokaado
pool kurki
1 pakk makrat
200 g krevette või vähisabasid
paar spl majoneesi
tilli, soola, pipart
sidruniviil 

Tükeldan kõik mida tükeldada annab ja segan majoneesiga läbi, soola-pipart maitse järgi, piprasem maitseb mulle rohkem. Söön seda röstitud saiaga, sidruniviilust pigistan mahla salati peale ja ongi valmis.

kolmapäev, 26. veebruar 2014

Lillkapsas peekoni, küüslaugu ja fetaga

Kevad murrab täie hooga sisse ja ega toidulaudki sellest pääse:) 
Päris taimetoitlust ja paastu veel ei ole, aga tee juba sinnapoole viib ehk et käes on üleminekuetapp, st juustu ja sinki antakse. :)
Lillkapsas on hea, ahjus röstitud lillkapsas ka hea ja allpool toodud koosluses on veel eriti mõnus.
Vaja läks:
1 pea lillkapsast
1 terve küüslauk (mitte üks küüs)
suitsupeekonit 100 g
fetat (maitse järgi, aga u 200g oli mul)
soola-pipart- oliivõli


Segasin kapsaõisikud, hakitud küüslaugu ja peekoniribad törtsu oliivõliga läbi ja valasin ahjupannile. Peale raputasin soola-pipart ja röstisin 180C pöördõhus u 15 minutit, kuniks peekon särises ja kapsas oli kergelt pehmenenud. Segasin korda paar ja röstisin veel viis minutit. 
Valasin kaussi ja murendasin peale feta. 
Väga mõnus õhtusöök. Imekombel isand Lind ka ei vingunud. Lastel oli kahjuks just parasjagu see päev, mil lillkapsas öäkk oli (kuigi ma pole varem eriti täheldanud, et lillkapsa söömisega meil probleeme oleks).

reede, 31. jaanuar 2014

Hautatud saba

Saba on hautatud õlles ja saba on hautatud valges veinis
Seekord hautasin punases veinis, maitseks konjak ja muskaatpähkel. 
Saba on igas asendis hea, ka punase veini ja muskaatpähkliga ja sabaga pole kunagi muret, et lapsed meie eest kõik ära sööks:) St sabapäevadel söövad lapsed piimasuppi, makaronidega.
Retsept jäi silma tastespottingust, pärit sellest Hispaania köögi raamatust, aga ega siin peale koostisainete midagi järgitud pole, kogused tulid tunde järgi.

Vaja läks:
8 sabalõiku, sellist u 5 cm paksust
rohkelt oliivõli praadimiseks
jahu, sabatükkide paneerimiseks
pipart
1 suur porru
3 keskmist/suuremat sibulat
3 keskmise suurusega porgandit
4 küüslauguküünt (suurt)
0,5 dl konjakit
pool pudelit punast veini
2 loorberilehte
tüümiani 2 oksa (sain veel peenralt lume alt võtta, aga 25.jaanuar polnud nii külm ka veel)
muskaatpähklit, pool pähklit riivisin sisse
soola maitse järgi

Ajasin oliivõli pannil kuumaks, veeretasin toasoojad sabatükid jahust läbi, jahvatasin peale ohtralt pipart ja pruunistasin nad kõrgel kuumusel, 4-5 minutit kummaltki poolt. Tõstsin potti ootama. Tükeldasin porru, porgandi ja sibula, suhteliselt suured tükid jätsin, küüslauguküüned vajutasin lihtsalt noalejaga lapikuks. 
Panin pannile kõigepealt porgandi ja sibula, siis porru ja küüslaugu, pruunistasin kergelt läbi ja valasin peale konjaki. Lasin alkoholil ära aurustuda ning valasin potti, sabatükkide peale. Lisasin potti veini, loorberi ja tüümiani, riivisin muskaatpähkli, maitsestasin natuke soolaga ning lasin kiirelt keema tõusta. Seejärel alandasin kuumuse väga madalaks (minu pliidiskaalal 1-12+max, kuumusel 4) ja hautasin kaane all neli tundi. Lõpupoole, kui kaste liiga paksuks hakkas tõmbuma, lisasin veidi vett ja maitsestasin veel soolaga
Kui soovi ja tahtmist on, võib pärast kastme blenderist läbi lasta, on ilusam. Siis uuesti kaste potti saba peale ja kuumaks. Kartulipuder muskaatähkliga on minu meelest väga hea kõrvale.   



neljapäev, 30. jaanuar 2014

Banaanipannkoogid

Ilmselgelt on banaanipannkoogid "so 2013", kuid mis teha, eks mul ongi kõigi moeröögatustega kaasaminek pikaldane ja vaevaline. Peale selle, kui vanim prl.Lind poleks poest banaane koju toonud (mis esimesel korral küll lihtsalt ära söödi ja draamat kui palju oli) ja pannkooke ära teinud, oleks see hitttoode minust kauge kaarega mööda läinud ja me sööks ikka veel tavalisi kreppe.
Nüüd ta teeb neid isegi hommikuti, enne kooli minemist, mis on tegelikult suur asi, sest hommik algab juba kell kuus ja seitse läbi viisteist minutit peaks me teoorias juba autos istuma ja enamasti ei vaevu keegi varem tõusma selle nimel, et sooja hommikusööki teha.

Vaja on ühte banaani ja kahte muna (kuigi mõnes kirjelduses on kasutatud ka kahte banaani, eks proovime ka kahega kunagi). Kui taigna tegemise au minule osutub, lisan paar keerdu soola ka soolaveskist, siis pole maitse nii läila:)

Tambime siis banaani peenikeseks ja vispledame munad sisse. Praeme panni peal. Valmis ongi. Eriti hästi maitseb mamma Inge tehtud murelimoosiga (mulle maitseb aplesinimoosiga, mis on ka pildil, aga laste meelest on see moos liiga mõru).

 

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Salat merevetika, kurgi ja makraga.

Praegusete külmade ilmadega salatit eriti ei tahaks, aga kõigi nende lihaliste ja hautiste vahele tuleb ikka tasakaalu mõttes vahest suppi, sušit (oi kui kole on mo meelest selle võõrsõna kirjapilt, sushi on ikka ilusam :D) ja salatit ka süüa. Tellisime nädala algul töökaaslastega suure hulga igasugust Aasia köögi nodi ühest netipoest ja otsisin siis uusi mõtteid. Merevetikatega salati retsepti sain nami-namist, tegin prooviks poole kogusega ja väikese lisandiga seemnete näol. Minu suureks rõõmuks meeldis see salat päris paljudele pesakonnaliikmetele, st lapsed väljaarvata, kelle meelest raisati lihtsalt terve kurk ja makra ära :) 
Piltide kvaliteeti ma ei hakka isegi mitte vabandama, mida pole olnud ja ei ole ka praegu, seda ei tule ka, ja ega ma ei ole ka midagi teinud olukorra parandamiseks. Võib olla kunagi... praegu pean aga reedeseks Linnulapse koolis toimuvaks moedemonstratsiooniks õmblema ja aplitseerima kaks kleiti, st mõlemale Linnupreilile, sest koolis oli tulnud neil särav mõte, et kui nad meie pisema kaasavad catwalk'ile, suudavad nad kohtunike nunnumeetri põhja vajutada :D. Niisiis sai ühest kleidist sujuvalt kaks. Õnneks suutsime natuke ohjata preilide lennukaid mõtteid kleitide endi osas, nii et väga võimatu see kõik enam ei tundugi :). ja kui see on tethud, küll siis tuleb järgmisi "üliolulisi" ülesandeid, mis takistavad pilditegemise kunsti lähemalt tudeerida.


Salat siis selline:
1 kurk
1 punane sibul (pildil paistab sibul küll valge, aga tegelikult on täitsa roosakas punane)
wakamet, kuivatatut 1 peotäis
2 pulka makrat/lumekrabipulka
musti seesamiseemneid 1-2 tl
kastmesse 1 spl riisiäädikat
0,5 spl sojakastet
1 tl suhkrut

Merevetikad panin korraks külma vette likku. Segasin salatikastmeasjad kokku, tükeldasin kurgi ja viilutasin sibula, pigistasin wakame'st vee välja, rebisin makra tükkideks, raputasin seesamiseemnetega üle ja segasin kõik kokku, sh kastme.
Lasin enne söömist natuke seista, et maitsed saaks imenduda.
Täna teen jälle :)

reede, 17. jaanuar 2014

Jõhvika-pistaatsiaküpsised

Ilmselt ühed kallimad küpsised, mis ma teinud olen, tervelt mitusada eurot maksid, auto kaskokindlustuse omavastuse osa. Kõik algas sellest, et taigen oli tehtud sinnamaani, kus oli vaja lisada jõhvikad. Teadsin, et mul on pool pakki kuivatatud jõhvikaid kapis (tegelikult olin ma need seganud jõulude ajal pähklite ja mandlitega ning kõik söödi ära), aga otsin ja otsin ja ei miskit. Meelde ka ei tulnud, et ära kasutasin. Viisin läbi ristküsitluse, tuvastamaks, kes see kuri inimene oli, kes mu jõhvikad ära sõid, keegi omaks ei võtnud... aga taigen pooleli ja kell palju. Hr.L võttis siis jalad selga (st auto) ja tormas poodi jõhvikuid tooma. Neid muidugi poes polnud, oli selle asemele suhkrustatud kirsse (ajasid asja ära, aga teinekord paneks ikkagi jõhvikad). Tõi siis neid kirsse ja tagasiteel jooksis hirmussuur rebane talle otse autosse sisse. Sant lugu. Aga kirsid said koju ja küpsised tehtud.

Vaja läks:
175 g toasooja võid
85 g suhkrut
1 tl vanillipastat
näpuotsaga soola (kui on soolased pistaatsiad, siis mitte)
225 g jahu
75 g puhastatud pistaatsiaid (soolata eelistatult, aga soolaga aitavad kah)
75 g kuivatatud jõhvikad


Vahustasin või, suhkru ja vanillipasta, lisasin jahu, pähklid ja kirsid/jõhvikad. Voolisin taigna pikaks u 3 cm läbimõõduga vorstiks, keerasin toidukilesse ja panin külma (tunniks-paariks, aga nami-nami lubab sügavkülmutada kuni kolmeks kuuks).
Ahju soojendasin 180C pöördõhule. Lõikasin vorstist viilakad u 1 cm paksused. Küpsetasin ahjus 15 minutit, kuldseks.
Küpsisekarbis seisid päris kaua, st nädal hiljem olid ka veel täitsa ok. Mitte et nad head poleks olnud, et ära ei söödud, lihtsalt kõike oli aastavahetuse paiku nii palju, et need küpsised läksid meelest ära:)
Retsept ise pärit nami-nami.ee'st.