Hautatud saba

Saba on hautatud õlles ja saba on hautatud valges veinis. 

Seekord hautasin punases veinis, maitseks konjak ja muskaatpähkel. 

Saba on igas asendis hea, ka punase veini ja muskaatpähkliga ja sabaga pole kunagi muret, et lapsed meie eest kõik ära sööks:) St sabapäevadel söövad lapsed piimasuppi, makaronidega.

Retsept jäi silma tastespottingust, pärit sellest Hispaania köögi raamatust, aga ega siin peale koostisainete midagi järgitud pole, kogused tulid tunde järgi.

Vaja läks:

8 sabalõiku, sellist u 5 cm paksust

rohkelt oliivõli praadimiseks

jahu, sabatükkide paneerimiseks

pipart

1 suur porru

3 keskmist/suuremat sibulat

3 keskmise suurusega porgandit

4 küüslauguküünt (suurt)

0,5 dl konjakit

pool pudelit punast veini

2 loorberilehte

tüümiani 2 oksa (sain veel peenralt lume alt võtta, aga 25.jaanuar polnud nii külm ka veel)

muskaatpähklit, pool pähklit riivisin sisse

soola maitse järgi

Ajasin oliivõli pannil kuumaks, veeretasin toasoojad sabatükid jahust läbi, jahvatasin peale ohtralt pipart ja pruunistasin nad kõrgel kuumusel, 4-5 minutit kummaltki poolt. Tõstsin potti ootama. Tükeldasin porru, porgandi ja sibula, suhteliselt suured tükid jätsin, küüslauguküüned vajutasin lihtsalt noalejaga lapikuks. 

Panin pannile kõigepealt porgandi ja sibula, siis porru ja küüslaugu, pruunistasin kergelt läbi ja valasin peale konjaki. Lasin alkoholil ära aurustuda ning valasin potti, sabatükkide peale. Lisasin potti veini, loorberi ja tüümiani, riivisin muskaatpähkli, maitsestasin natuke soolaga ning lasin kiirelt keema tõusta. Seejärel alandasin kuumuse väga madalaks (minu pliidiskaalal 1-12+max, kuumusel 4) ja hautasin kaane all neli tundi. Lõpupoole, kui kaste liiga paksuks hakkas tõmbuma, lisasin veidi vett ja maitsestasin veel soolaga

Kui soovi ja tahtmist on, võib pärast kastme blenderist läbi lasta, on ilusam. Siis uuesti kaste potti saba peale ja kuumaks. Kartulipuder muskaatähkliga on minu meelest väga hea kõrvale.   

Banaanipannkoogid

Ilmselgelt on banaanipannkoogid "so 2013", kuid mis teha, eks mul ongi kõigi moeröögatustega kaasaminek pikaldane ja vaevaline. Peale selle, kui vanim prl.Lind poleks poest banaane koju toonud (mis esimesel korral küll lihtsalt ära söödi ja draamat kui palju oli) ja pannkooke ära teinud, oleks see hitttoode minust kauge kaarega mööda läinud ja me sööks ikka veel tavalisi kreppe.
Nüüd ta teeb neid isegi hommikuti, enne kooli minemist, mis on tegelikult suur asi, sest hommik algab juba kell kuus ja seitse läbi viisteist minutit peaks me teoorias juba autos istuma ja enamasti ei vaevu keegi varem tõusma selle nimel, et sooja hommikusööki teha.

Vaja on ühte banaani ja kahte muna (kuigi mõnes kirjelduses on kasutatud ka kahte banaani, eks proovime ka kahega kunagi). Kui taigna tegemise au minule osutub, lisan paar keerdu soola ka soolaveskist, siis pole maitse nii läila:)

Tambime siis banaani peenikeseks ja vispledame munad sisse. Praeme panni peal. Valmis ongi. Eriti hästi maitseb mamma Inge tehtud murelimoosiga (mulle maitseb aplesinimoosiga, mis on ka pildil, aga laste meelest on see moos liiga mõru).

 

Salat merevetika, kurgi ja makraga.

Praegusete külmade ilmadega salatit eriti ei tahaks, aga kõigi nende lihaliste ja hautiste vahele tuleb ikka tasakaalu mõttes vahest suppi, sušit (oi kui kole on mo meelest selle võõrsõna kirjapilt, sushi on ikka ilusam :D) ja salatit ka süüa. Tellisime nädala algul töökaaslastega suure hulga igasugust Aasia köögi nodi ühest netipoest ja otsisin siis uusi mõtteid. Merevetikatega salati retsepti sain nami-namist, tegin prooviks poole kogusega ja väikese lisandiga seemnete näol. Minu suureks rõõmuks meeldis see salat päris paljudele pesakonnaliikmetele, st lapsed väljaarvata, kelle meelest raisati lihtsalt terve kurk ja makra ära :) 

Piltide kvaliteeti ma ei hakka isegi mitte vabandama, mida pole olnud ja ei ole ka praegu, seda ei tule ka, ja ega ma ei ole ka midagi teinud olukorra parandamiseks. Võib olla kunagi... praegu pean aga reedeseks Linnulapse koolis toimuvaks moedemonstratsiooniks õmblema ja aplitseerima kaks kleiti, st mõlemale Linnupreilile, sest koolis oli tulnud neil särav mõte, et kui nad meie pisema kaasavad catwalk'ile, suudavad nad kohtunike nunnumeetri põhja vajutada :D. Niisiis sai ühest kleidist sujuvalt kaks. Õnneks suutsime natuke ohjata preilide lennukaid mõtteid kleitide endi osas, nii et väga võimatu see kõik enam ei tundugi :). ja kui see on tethud, küll siis tuleb järgmisi "üliolulisi" ülesandeid, mis takistavad pilditegemise kunsti lähemalt tudeerida.

Salat siis selline:
1 kurk
1 punane sibul (pildil paistab sibul küll valge, aga tegelikult on täitsa roosakas punane)
wakamet, kuivatatut 1 peotäis
2 pulka makrat/lumekrabipulka
musti seesamiseemneid 1-2 tl
kastmesse 1 spl riisiäädikat
0,5 spl sojakastet
1 tl suhkrut

Merevetikad panin korraks külma vette likku. Segasin salatikastmeasjad kokku, tükeldasin kurgi ja viilutasin sibula, pigistasin wakame'st vee välja, rebisin makra tükkideks, raputasin seesamiseemnetega üle ja segasin kõik kokku, sh kastme.
Lasin enne söömist natuke seista, et maitsed saaks imenduda.
Täna teen jälle :)

Jõhvika-pistaatsiaküpsised

Ilmselt ühed kallimad küpsised, mis ma teinud olen, tervelt mitusada eurot maksid, auto kaskokindlustuse omavastuse osa. Kõik algas sellest, et taigen oli tehtud sinnamaani, kus oli vaja lisada jõhvikad. Teadsin, et mul on pool pakki kuivatatud jõhvikaid kapis (tegelikult olin ma need seganud jõulude ajal pähklite ja mandlitega ning kõik söödi ära), aga otsin ja otsin ja ei miskit. Meelde ka ei tulnud, et ära kasutasin. Viisin läbi ristküsitluse, tuvastamaks, kes see kuri inimene oli, kes mu jõhvikad ära sõid, keegi omaks ei võtnud... aga taigen pooleli ja kell palju. Hr.L võttis siis jalad selga (st auto) ja tormas poodi jõhvikuid tooma. Neid muidugi poes polnud, oli selle asemele suhkrustatud kirsse (ajasid asja ära, aga teinekord paneks ikkagi jõhvikad). Tõi siis neid kirsse ja tagasiteel jooksis hirmussuur rebane talle otse autosse sisse. Sant lugu. Aga kirsid said koju ja küpsised tehtud.

Vaja läks:
175 g toasooja võid
85 g suhkrut
1 tl vanillipastat
näpuotsaga soola (kui on soolased pistaatsiad, siis mitte)
225 g jahu
75 g puhastatud pistaatsiaid (soolata eelistatult, aga soolaga aitavad kah)
75 g kuivatatud jõhvikad


Vahustasin või, suhkru ja vanillipasta, lisasin jahu, pähklid ja kirsid/jõhvikad. Voolisin taigna pikaks u 3 cm läbimõõduga vorstiks, keerasin toidukilesse ja panin külma (tunniks-paariks, aga nami-nami lubab sügavkülmutada kuni kolmeks kuuks).
Ahju soojendasin 180C pöördõhule. Lõikasin vorstist viilakad u 1 cm paksused. Küpsetasin ahjus 15 minutit, kuldseks.
Küpsisekarbis seisid päris kaua, st nädal hiljem olid ka veel täitsa ok. Mitte et nad head poleks olnud, et ära ei söödud, lihtsalt kõike oli aastavahetuse paiku nii palju, et need küpsised läksid meelest ära:)
Retsept ise pärit nami-nami.ee'st.

Rugelachid

Nagu canneléd eelmisest postitusest, on ka rugelachid meie suured lemmikud, kuigi varem ei viitsinud ma neid eriti tihti teha. Olin nimelt jõudunud hirmsale valearusaamisele, et nende rullimine on üks õudne mäkerdamine. Jama puha. Kui on piisavalt kaua külmas olnud taigen, st 24 tundi, siis on nende rullimine väga ok, tegemine väga lihtne ja söömine lihtsalt suussulavalt imeline :) Igatahes korrigeerununa oma arusaamu, teen neid edaspidi tihedamini. Retsept on pärit mul nami-namist, rugelach ise on pärit juudi köögist, kuigi wikipedia teab rääkida, et mõningatel andmetel (mis samas ilmselt võib olla linnalegend) on croissantil ja rugelachil sama algupära, just selle sarvesaialiku kuju tõttu :)

Vaja läks:

200 g toasooja võid

200 g toasooja toorjuustu

2 tl suhkrut

200 g jahu

soola näpuotsaga

Segan taigna kokku ja vormin ilusa pallikese, panen toidukilesse ning külmkappi seisma 24 tunniks.

Täidiseks on vaja:

100 g metspähkleid (peeneks hakitud)

5 spl kakaod

50 g fariinsuhkrut

2 tl kaneeli

seest määrimiseks 25 g sulavõid 

pealt määrimiseks 1 munavalge (munakollase saab ära kasutada cannelétes)

Segan kokku täidise.

 Lõikan taignapalli pooleks. Esimese poole vajutan ja rullin ilusaks ümmarguseks ringiks. Teise poole panen külma tagasi, kuniks on tema kord käes. 

Määrin ringi sulavõiga (poole kogusega), panen poole täidisest ringile. Täidist on palju, surun taingarulliga seda rohkem taignasse ja riputan jääke peale jms. Lõikan ringi 16 sektoriks ja keeran sarvesaia kombel rulli, väljapudisevat täidist ikka tagasi sisse toppides. Sarvekesed lähevad ahjuplaadile ja määrin nad pealt munavalgega. 

Ahjus peab olema kuumust 160C pöördõhku ning küpsetan 30 minutit, kuni rugelachid on ilusad kuldpruunid. Ja siis kordub kõik seesama teise poole taignapalliga.

Tavaliselt ma panen küpsisekausi silme alt ära, kuniks kõik rugelachid on valmis ja jahtunud, muidu süüakse käigupealt kõik kohe kiiresti ära :)

Canneléd

Tervitustega Kairile, kes homme hakkab esimest korda canneléid tegema;)
Canneléd on meie pere suured sõbrad. 

Nii kui natuke maha jahtuda saavad, on otsas ja pärast kuuleb ainult suurte ja väikeste kisa ja vaidlemist, et miks ikka üks rohkem sai, kui teine. Nii see on minu pesakonna liikmetega, aga olen ka juhtunud kohtama inimesi, kellele need kas ei maitse või jätavad külmaks või siis lihtsalt ei jaga meie vaimustust. Nojah, samas olen ma neid ka siinmail kohvikus söönud ja ega ma ka ei jagaks vaimustust, kui ma arvaks, et canneléd just sellised ongi. Aga põhimõtteliselt on kõik nagunii maitse asi. 

Alguse sai nende võidukäik Eestis Nami-nami Pillest ja eks minu retseptki on ikka see üldtuntud nami-nami oma, mis kunagi sai kirjutatud ümber minu retseptivihikusse, kuhu on lisandunud aastate (eriti canneléte küpsetamise algusaastate:)) jooksul kribamisi sellest, kuidas teha või mida vältida:). St et ega otsest blogimise vajadust polekski, aga käesoleva aasta jooksul on mul tulnud juba paar korda cannelédest rääkida, siis miks ka mitte siia kirja panna.

Esimese laari kunagi tegin muffinivormis. Maitse sai ju enam-vähem kätte, vaimustust ei kohanud, aga paljutõotava lubaduse andsid. Peale seda esimest korda ostsin endale silikoonist cannelévormid. 

Metallist oleks ju muidugi etemad, aga need olid ikka sigakallid vähemalt tol ajal. 

Nüüd pole enam vaadanud... võib olla peaks... 

Aga oma silikoonvormidega olen suhteliselt sõbraks saanud (ainukesed silikoonvormid minu köögis, mitte küll esimesed, aga loodetavasti viimased!). Küpsetusaeg on pikem ja muljuda või pigistada ei tohi, kui tahad korraliku kujuga canneléid.

Vaja läheb:

5 dl piima

25 g võid

225 g suhkrut 

125 g jahu

2 muna ja 2 munakollast

2 tl vanilliekstrakti

1 (kuhjaga:)) spl valget rummi 

Kuumutan piima ja või peaaegu keemiseni. Hõõrun munad ja munakollased suhkruga kergelt vahule (lugesin kuskilt, et originaalis Prantsusmaal kasutatakse tuhksuhkurt, peaks kunagi proovima), segan sisse jahu ja seejärel niristan sinna sisse peene joaga kuuma piima-võisegu, samal ajal munasegu korralikult segades. Siinkohal kasutan peaaegu alati mõne saadaval oleva pereliikme abi (õpitud abitus, tean-tean), nemad siis niristavad ja mina segan. 

Kui segu on natuke jahtunud, lisan rummi ja vanilliekstrakti. NB! Segu peabki jääma nii vedel, pole vaja kahtlema hakata!

Ja siis läheb ta kile all külmkappi seisma. 24-36 tundi (maksimum nami-nami sõnul 48 tundi).

Siis ahi sooja, 180C pöördõhku. Ootan, kuni ka "päris"termomeeter näitab, et ahjus on 180C (st et minu ahi näiteks valetab hirmus palju, piiksub juba valmisolekut siis kui tegelikult on alles mitukümmend ja rohkemgi kraadi vähem).

Segan taigna läbi ja jagan vormide vahel võimalikult võrdselt ära (vajadusel olen lusikaga veel pärast ümber tõstnud:). Panen ahjuplaadile (kuigi nami-nami foorumis soovitatakse resti, siis minu ahju puhul toimib plaat paremini). Küpsetan 60 minutit, ilma ust avamata ja ei lase end häirida sellest, et pealt juba tumepruun on, see ei ole kõrbemine. Kuskil 20-30 minuti peal juba istun ahju ees ja jälgin kuidas nad vormist välja ronivad ja sinna tagasi vajuvad. Kuigi alati on ka üks jonnakas hulgas, kes ronib viltu välja ja tagasi ei taha minna (kuna silikoonvorm on pehme, siis vorm ise võib ka vabalt kergelt viltu toetuda plaadile, mitte et cannelél endal midagi viga oleks).

Kui siis canneléd piisavalt valmis minu silma jaoks, st võimalikult tumepruunid pealt ja kindel tund möödas (metallvormi õnnelikel omanikel muidugi tundi ei lähe), tõstan plaadi välja ja jätan jahtuma. Natukese aja pärast keeran vormi tagurpidi ja siis nad potsatavad väga lihtsalt ise sealt välja. Igasugune muljumine ja kohe ahjusoojalt väljavõtmine on kuju ära rikkunud, muljumisjäljed tagasi ei lähe. 

Leigelt ja jahtunult on head. Järgmise päevani pole neid kunagi jätkunud, aga arvestades kohvikus proovituid, seismisilmingutega eksemplare, siis ma pigem neid mitmeks päevaks ette ei teeks.

Õlleküpsised

Kõigepealt oli see retsept:

Muutusid ajad, margariini-/võipakkide ja klaaside suurused. Ja peale selle sai neist kogustest mitu kilo küpsiseid ja rullida tuli kaneeli-suhkrusegu mitu korda ja kihtide vahele. Mida ju laisk inimene teha ei viitsi. Muna ära jätmine tuleb ka ainult kasuks.

Tänapäevane versioon on selline:

Vaja on:

200 g võid

3 dl jahu

1 dl õlu (ma kasutan heledat õlut)

soola maitse järgi, nii et ei oleks soolane, aga mage ka mitte

0,5 dl suhkrut

2 tl kaneeli

Segan omavahel või, jahu ja õlle, voolin vorstiks ja panen külmkappi u tunnikeseks.

Segan kilekotis kaneeli ja suhkru.

Lõikan vorstist väikesed tükikesed, raputan kilekotis suhkru-kaneelisegust läbi ja panen ahjuplaadile. Seal vajutan kahvliga latakateks. Küpsetan 180C pöördõhu juures 15 minutit.

Ütleme nii, et kõlbavad väga hästi ka järgmisel päeval, aga kohe, jahtunult on selline imeõrn krõbeduse/mureduse nüanss juures:)

Sidrunikeeks valge šokolaadi kattega

 Sidrunihapu ja šokolaadimagus. 

Retsept oli mõni aasta tagasi hirmus popp, aga siis ma seda mingitel põhjustel ikkagi ei teinud. Pärit siis Isidora Popovici Popina küpsetamisraamatust. Hirmus hea retsept!

Läheb seistes paremaks, nii et eelmistel päevadel ettetegemine tuleb ainult kasuks. 

Vaja läks:

130 g toasooja võid

270 g suhkrut

4 muna

270 g jahu

2 tl küpsetuspulbrit

4 (väiksema) sidruni mahl ja riivitud koor

Glasruuriks 150 g valget šokolaadi (originaalretseptis ka 0,75 dl 35% rõõska koort), võib ka rohkem, kui paksemat katet tahta. 

Vahustasin või ja suhkru, lisasin edasi vahustades ükshaaval munad. Segasin jahu ja küpsetuspulbri ning sõelusin jahu või-munavahtu. Lisasin sidrunikoore ja mahla. Küpsetasin kaheks tavalise suurusega keeksivormis, 150C pöördõhus umbes 30 minutit, kuni tikk puhtaks jäi. 

Kui keeksid jahtunud (nt ka järgmisel päeval) sulatasin valge šokolaadi ja määrisin keeksidele. Kui vahukoorega teha, siis tuleks koor soojaks ajada ja eelnevalt riivitud valge šokolaad sinna sisse puistata, lasta taheneda, kuni on segu võimalik määrida ning siis keeksidele valada. 

Nagu alguses juba mainitud, läheb seistes mahlasemaks. 

Näkileivad

Päeval oli inspiratsiooni palju, mida kõike täna näkileibade juurde kirjutada, aga nüüd, kui söögid söödud (näksimiseks tallekeeled, siis lambaribi ahjukartulite, porgandite ja sibula-küüslauguga) ja tööd tehtud (muuhulgas sai vändatud valmis kolm kilo hakkliha ja siis veel lastega uisutamas käidud), tahaks juba puhata ja mängida, tundub kirjutamine üsna kohustusliku tööna.:) 

Näkileibu sai tehtud peamiselt nami-nami kooskokkamise raames. Olen kunagi täitsa edukalt söödavaid näkileibu ju teinud, aga ei tea enam millise retsepti järgi. Seda, et juustuloosis osalemiseks ühte kindlat retsepti pidi tegema, mo silm muidugi ei seletand lugeda. Aga allpool esitletavad näkileivad on head. Väga head. Vanem prl Lind, kes otsapidi kooskokkamisele mind seekord utsitas, on peaaegu kõik näkileivad ära söönud, ikka või ja juust ka peal.

Retsept on pärit nami-namist, natuke muudetud kujul.

Vaja läks:

2 dl jõuluporterit (mul oli A le Coqi oma)

30 g sulatatud võid

1 spl mett

1 tl soola

2 dl odrajahu

2 dl rukkijahu

0,5 dl linaseemneid

Rullimiseks nisujahu ja pealeriputamiseks soolahelbeid

Segasin vedelad ained kokku ja lisasin seemned ja jahud.

Veeretasin vorstiks. Panin külmkappi tahenema umbes pooleks tunniks. Jagasin kuueteistkümneks palliks ja rullisin pallikesed lapikuteks, nii õhukeseks kui sain. Viimased kümme tegelikult vajutasin pannil kätega/näppudega õhukeseks, oli kiirem, kulus vähem jahu ja sai veel õhemaks, sest rullitud latakad kippusid katki minema. 

Vajutasin kahvliga täksid peale ja küpsetasin 200C pöördõhu juures 8 minutit. Panin restile jahtuma ja olidki valmis.

Mustsõstra Brita

Retsept vana hea Brita koogi oma, vahele mustsõstramoosi ja murelimoosi.

Peal söödavad liblikad, tellitud Sugar Robotist. Liblikate kvaliteet väga hea, õhukesed ja haprad.

Lapse jaoks pole ju millestki kahju:). Põhjuseks seekord väikseima Linnupreili sünnipäevapidu, mis saab seekord peetud pooleteistkuise hilinemisega. Eks need suvised sünnipäevad lapseeas ei ole toredad, kui kõik lasteaia/koolisõbrad on linnast ära.

Õunakook

Ei oskagi talle nime anda. Epicurious kutsub seda Taevalikuks õunakoogiks. Seda on mu meelest natuke liiga palju. Tegemist on juutide uue aasta (mille algus on 5-6.september) alguse tähistamise koogiga, vähemalt retsepti autori Joan Nathani peres. Igatahes, päritolu päritoluks, tegemist on väga maitsva koogiga. Küpseb küll kaua ja kõrgeks (nii kõrgeks, et ühes minikeeksivormis hakkas mul üle äärte voolama ja kaotas oma kaubandusliku välimuse), nii et parem koogivormi mitte täis panna. Siin kogused ühe 26 cm ümmarguse vormi jaoks või kahele keeksivormile.

Vaja läks:
400 g jahu
0,5 tl soola
1 spl! küpsetuspulbrit
4 muna
2 tl vanillipastat
2 dl õli
4 dl suhkurt + kaneelisegusse maitse järgi (nt paar supilusikat)
1,5 dl apelsinimahla
2 tl kaneeli
6-7 õuna
sidrunimahla, et õunad ei läheks tumedaks

Segasin kuivained omavahel. Vahustasin munad, lisasin suhkru ja vanillipasta. Vahustasin natuke veel, seejärel lisasin õli ning sõelusin sisse pool jahust. Segasin, lisasin apelsinimahla ning ülejäänud jahu.
Valasin poole taignast vormi. Panin taignale pooled viilutatud õunad. Raputasin peale pool kaneeli-suhkrusegust. Valasin peale ülejäänud taigna ning selle peale ülejäänud õunad ning kaneeli-suhkrusegu.
Küpsetasin 155C pöördõhus 1 tund ja 15 minutit (või kuni tikk puhtaks jäi, suure vormiga läks kauem).

Enne söömist jahutasin täielikult maha. Järgmisel päeval oli veel parem.
Ja homme saab seda (ja mõnda muud uut head ja vana head) proovida Viimsis Ubinapäeval. :)

Tšillikurgid

Kurkide purki panemine ei ole minu tassike teed. Ma kohe kardan seda. Et kaaned hüppavad pealt ja kurgid lähevad pehmeks või maitse ei ole hea jne jne. Ja siis ma parem ei teegi neid purki. Teen hoopis kausside viisi värske kurgi salativariatsioone, malasolnaja'id ämbrite kaupa (mis mitte kunagi ei jõua 48-tunnise maitseni! max 36 tundi ja otsas) ja siis veel purgis kurgisalatit, mis on lihtsalt imeline süüa siis, kui tahad midagi head, aga ei tea, mis see on. :D
Sel aastal, mu tulevase kasvuhoone vundamenti tehtud peenardes, on mul 18 kurgitaime. Õnneks ei kanna nad niipalju, et mul kurke üle jääks, aga siiski piisavalt, et otsida maailmaavarustest, et mida teised inimesed kurkidega teevad. Tastespottingus oli viide ühe blogijapere lemmikretseptile, mida ma siis mugandatud kujul tegin algul prooviks kaks väikest purki. Kuigi retseptis oli soovitatud lasta seista vähemalt viis päeva kuni kaks nädalat, proovisime (sõime) me esimese purgi ära kolmandal päeval ja teise purgi neljandal päeval. Täna tegin viis purki juurde.

NB! Ilmselt ei ole tegu kurkidega, mis seisavad ületalve. Ma hoian neid külmkapis ja sööme ilmselt ära kiiremini, kui meeldiks.

Vaja läks kahe poole liitrise purgi jaoks:

pikkupidi neljaks lõigatud kurke nii palju kui purki mahub
2 suurt küüslauguküünt
2 suurt tilliõisikut
2 tl musta terapipart
1 tl kuivatatud tšillihelbeid ( mul on väikesed kuivatatud kaunad, 1 kauna hakkisin kahe purgi peale)

0,5 liitrit vett
1 spl soola
0,5 spl suhkrut
1 spl äädikat

Purkide põhja panin küüslauguküüned (pooleks lõigatud), pipra, tilli ja tšilli. Kurke panin purki nii palju kui mahtus, viimased sai surutud suht jõuliselt. Ajasin marinaadi keema ja valasin kohe kurkidele peale. Kaanetasin purgid ja kui olid jahtunud, panin külmkappi.
Loodan, et seekord saavad vähemalt viis päeva maitsestuda, enne kui ära sööme.

PS! Lapsed neid ilmselt ei taha, kuigi nad algul kipuvad ütlema, et üldse ei ole ju piprased ...

Siga. Apteegitilli, sibula ja kapparitega. Tomatikastmes.

25.juuni oli eelmine postitus siin. Enam-vähem siis sai ka esimesed värsked kartulid. Sealtmaalt oleme peaaegu igal õhtul söönud värsket kartulit kurgi-tomatisalati variatsioonidega, kas koos kodujuustuga või lihtsalt hapukoorega ja keegi ei ole veel virisenud. Lihtsalt jumalik söök. Eriti kui veel praelesta ka kõrvale saab. Aga ega ikka lõpmatuseni ka ei jaksa, mis siis et nii hea. Täna söime vahelduseks vähe tummisemat liha.

Vaja läks:
5 lõiku 2cm paksust kaelakarbonaadi
oliivõli praadimiseks (u 0,5 dl)
2 purki purustatud tomateid (praegu sobiks ka värsked tomatid, aga mul nii palju ei ole ja poe omad ei ole nii küpsed)
1 apteegitilli mugul, õhukeselt viilutatult
2 sibulat, õhukeselt viilutatud
väga suur peotäis peterselli
1 dl valget veini
2 spl kappareid
soola, pipart

Hõõrusin lihatükid pipraga sisse. Ajasin panni ja õli kuumaks ning praadisin liha kummaltki poolt 2 minutit. Võtsin liha pannilt ning panin sibula ja fenkoli asemele (kuumuse keerasin madalamaks, minu 12+max skaalal 6-le). Hautasin neid umbes 5 minutit, lisasin peterselli ja valasin veini pannile. Kuumutasin veel natuke ning lisasin purustatud tomatid. Kui mögin podises, lisasin lihaviilud ja hautasin u 15 minutit.
Siis lisasin kapparid ja veel natuke peterselli. Lisasin veel ka soola ja pipart ning valmis ta oligi.

Enne serveerimist lasin natuke taheneda. Kõrvale kõlbas nii ciabatta kui ka keedukartul, kuskussist rääkimata.

Amaretti (mitte amaretto) kook

Seda sai proovida blogipuhvetis Rannarahva muuseumis. 

Oli hea ja maitses mõnus ja sai kiita. 

Algallikaks oli Giada De Laurentiis. 

Vaja läks:

20 amaretti küpsist taignasse ja 8 küpsist koogi peale

120 g tumedat šokolaadi

220 g toasooja võid

2,5 dl suhkrut (või tiba vähem, kui magusam šokolaad)

5 suurt muna

2 spl apelsinilikööri

1,2 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 dl apelsinimarmelaadi

Pildi autor Britt Paju

Panin ahju 160C pöördõhule soojenema. 

Hakkisin šokolaadi väga peeneks ja amarettiküpsised mitte niiväga peeneks. Vahustasin või ja suhkru. Ükshaaval vahustasin sisse munakollased ja lisasin likööri. Segasin jahu ja küpsetuspulbri ning vahustasin munavalged tugevaks vahuks.

Sõelusin munakollase-võivahtu jahu ning segasin läbi. Lisasin küpsise-šokolaadipuru. Lõpetuseks lisasin taignasse munavalgevahu ja segasin õrnalt läbi. 

Küpsetasin 45 minutit (kuni tikk jäi puhtaks).

Jahutasin koogi täielikult maha. 

Määrisin peale apelsinimarmelaadi. 

Vahetult enne serveerimist puistasin peale allesjäänud amarettiküpsised (vahetult seepärast, et puru kena krõbe oleks).

Maasikad vahukoore ja biskviidiga

Kui biskviiti ei viitsi rulli keerata, võib ka nii teha. 

Vaja läheb:
4 muna
1 dl jahu
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit (igaks juhuks, aga võib ka ära jätta, kui munad väga hästi vahustatud ja taigen väga õrnalt segatud)
1 dl suhkrut
2 dl rõõska koort vahukoore jaoks
2-3 spl tuhksuhkrut vahukoore jaoks
min 500 g maasikaid
2 dl maasikatoormoosi


Biskviidi jaoks eraldasin munakollased ja valged, kollased vahustasin suhkruga. Valgetesse panin näpuotsaga soola, et paremini vahtu läheks ja vahustasin kõvaks. Segasin jahu ja kartulijahu kokku ja sõelusin munakollasevahtu. Kergelt segasin läbi ja lisasin munavalgevahu. Segasin õrnalt läbi ja valasin ahjuplaadile.
Küpsetasin 205C pöördõhus 7 minutit (ahi peab kindlasti enne õige kuumusega juba olema).
Kummutasin tagurpidi teisele küpsetuspaberile ja jätsin jahtuma. Kui oli jahtunud, lõikasin kaheks, määrisin peale maasikatoormoosi ja tõstsin pooled üksteise peale (lasin paar tundi imbuda, enne kui jätkasin).
Tegin valmis vahukoore (tuhksuhkru kogus sõltub maitsest, st sellest kui magusat tahad. Mina panin 3 spl tuhksuhkrut pluss 1 tl vanillisuhkrut).
Määrisin koogile vahukoore ja katsin maasikatega. Vahele riputasin melissilehti ja peale veel tuhksuhkrut, sest maasikad olid suht hapud.

Tursakalakotletid kapparikastmega

Miks siis nüüd pool päeva selline poolik asi üleval rippus? Ainult sellepärast, et Viimsi homse Kalapuhveti jaoks oli kiiresti retseptipostitust vaja. Kotletid polnud veel valmiski, siis kui juba postituse aadressi vaja läks. Ja kotletid pole praegugi veel valmis, seepärast ka pilt on neist enne praadimist. Seekord saab siis teha fotod sarjast "Enne ja pärast".

Homme saab neidsamu aga proovida Viimsi kalapäeval, kus meil on oma kalapuhvet. Kuulutusel minu nime ei ole, aga seda ainult seetõttu, et eelmisel nädalal pidin oma algse lubaduse osaleda puhvetis, tagasi võtma, sest hr.L teatas, et me peame KINDLASTI sõitma tema ema juurde. See KINDLASTI aga muutus ja siis oli juba liiga hilja, et plakatit muuta. :) Aga homme oleme kohal. Minult paar erinevat kalaasja ja rabarbrikook. Ümarmudilad ootavad praegu puhastamist, aga vaatan neile otsa ja vangutan pead... eks näis mis välja tuleb.

Vaja läheb:
umbes 2-kilone terve tursk, millest peale puhastamist jääb järgi umbes 700 gr kalatükke.
3 loorberilehte
u 200 ml piima (ja teist samapalju vett, et kala pannil oleks kaetud)
4 kartulit
1 tl sidrunikoort
2 spl hakitud peterselli
2 spl haikitud murulauku
soola-pipart
jahu paar peotäit, et saaks kooke vormida
1 muna
riivsaia paneerimiseks

Kalatükid, loorberilehed ja piima-veesegu panin pannile ja lasin keema. Katsin kaanega, alandasin kuumuse madalaks ja kuumutasin 4 minutit. Võtsin panni tulelt ja jätsin jahtuma (kaant ei võtnud pealt), 10 minutit hiljem tõstsin kala taldrikule jahtuma (NB! Ära kogu keedupiima ära viska, seda läheb veel vaja!).
Samal ajal keetsin kartuli pehmeks. Tampisin kartuli pudruks, maitsestasin soola ja sidrunikoorega, lisasin 1 spl (vajadusel rohkem, et tuleks kena ühtlane pudru) kalakeedupiima, peterselli ja murulaugu.

Nokkisin kala puhtaks, katsusin jätta nii suured tükid kui võimalik, purustasin kalatükkidele pipart. Segasin kokku kartulipudru ja kala. Jahusel pinnal ja jahuste kätega vormisin väikesed koogid. Kastsin läbi munasegust ja riivsaiast ning panin külmkappi seisma. Seista tuleks lasta vähemalt pool tundi, aga võib ka järgmise päevani.
Praadisin kotletid kuumal õlisel pannil, kummaltki poolt kolm-neli minutit, kuni kotletid olid kuldsed.

Kastmeks, millega neid serveerida oli majoneesi-kapparikaste, milleks läks vaja:
200 gr majoneesi
2 spl hakitud kappareid
1 tl Dijoni sinepit
2 tl peterselli ja murulauku hakituna
pipart ja soola (vajadusel)

Segasin kastmeained enne kotletitaigna tegemist kokku ja panin seisma, et selleks ajaks kui kotletid valmis, oleks kaste kenasti läbi maitsestunud.

Šokolaadisai munadepühadeks

Vanade võlgade kustutamine vol 2.
Munadepühade pashadele ja kulitšitile (mida nagunii meie peres keegi peale minu ja vanima Linnalapse keegi ei söö) vahelduseks tegime seekord šokolaadisaia. See sai on väga hea! Munadepühalikult rammus muidugi, aga peale paastuaja lõppu ju võib :) Ja kuna ta on nii rammus, aitab see sai süüa ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, kui muidugi enne otsa ei saa.
Tegemine ei ole keeruline, aga võtab aega. Alustada tasuks päev varem, sest mida kauem ta külmkapis kerkib, seda parem tuleb.

Vaja läks saiaks:
175 g sooja piima
1 muna (lahtiklopitud)
450 g jahu
1 kotike kuivpärmi
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
250 g võid (toasooja)

Täidiseks:
150 g mandlilaaste
50 g tuhksuhkrut
25 g kakaopulbrit
50 g toasooja võid
1 munavalge
50 g tumedat šokolaadi (hakitult)

Määrimiseks munakollane, segatuna 3 spl piimaga ja pealeriputamiseks natukene suhkrut.

Glasuuriks:
50 g tuhksuhkrut
mõned tilgad külma vett (või sidrunimahla)
50 g mandlilaaste

Sai:
Segasin jahu, kuivpärmi ja suhkru.
Kloppisin muna lahti ja lisasin sooja (u 40C) piima.
Segasin kokku piimasegu ja kuivained ja pehme või. Sõtkusin natuke, kuni moodustus kena taignapall. Siis rullisin taignarulliga palli lahti (jahusel pinnal) u 1 cm paksuseks ruuduks ning voltisin neljaks kokku. Rullisin uuesti suureks ja jälle voltisin kokku. Nii kolm korda järjest.
Panin taigna kaussi, katsin toidukilega ja panin külmkappi (neljaks tunniks miinimum, üleöö on parem).

Järgmine päev:
Segasin kokku täidiseained ühtlaseks massiks (tampisin mandlilaaste vähe purusemaks). Võtsin taigna külmkapist ja jaotasin kaheks. Ühe poole rullisin 24cm koogivormi põhjale, teise kaaneks peale. Täidise panin vahele. Ääri surusin natuke kokku. Jätsin tunniks seisma ja rahunema.
Panin ahju soojenema 160C pöördõhurežiimile.

Määrisin saia peale munakollase-piimaseguga ning raputasin peale natuke suhkrut.
Küpsetasin saia u 45 minutit (kuni oli pealt ilusti kuldne).

Lasin saial jahtuda täielikult maha. Tegin tuhksuhkrust paari tilga veega ilusa ühtlase massi. Riputasin saiale mandlilaastud ja valasin glasuuriga üle.

Sai oli lõplikult valmis, kui glasuur oli tahenenud.

Retsepti algallikas BBC GF.

Guinnessimuffinid

Patrickupäevast on möödas juba päris pikk aeg, aga järgmine aasta tuleb see ju jälle. Muffin oli aus ja hea, kindlasti maksab uuesti teha.
Vaja läks:
100 g toasooja võid
175 g muscovado suhkurt
1 muna
100 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
50 g mandlilaaste (tampisin veidi peenemaks)
5 spl kakaod
150 ml Guinnessi õlut

Kreemiks:
200 ml vahukoort
25 g tuhksuhkrut


Panin ahju 160C pöördõhuga soojenema. Hõõrusin või ja suhkru vahule ja teises kausis segasin kuivained.
Vahustasin või-suhkrusegusse muna ning seejärel vaheldumisi jahusegu ja õlle. Segasin kergelt läbi ja jagasin 12 muffinivormi vahel taigna ära.
Küpsetasin u 25 minutit, kuni tkk jäi puhtaks.

Lasin jahtuda. Vahustasin koore, segasin tuhksuhkruga läbi ja kaunistasin muffinid. Peale veel riputasin natuke kakaod läbi sõela.

Väga mõnusad, mitte väga magusad, kuid selle eest "tummised" muffinid. Ei ole just väikelaste lemmikud, kuid suurtele meeldisid nad väga.

Head Püha Patricku päeva!

Ja kanna kindlasti midagi rohelist täna, muidu võib keegi sind näpistada :)

Täna pole kahtlustki, mida süüa. 

Hommik peab algama full Irish'iga ehk Iiri hommikusöögiga (ega neil Inglise omaga miskit erilist vahet pole, nagunii varieerub ka kõik piirkonniti ja tegelikult teeb igaüks nagunii vastavalt oma maitseeelistustele). Mul siin ube ei ole ja verikäkki, mida praetakse juurde, ka ei ole. Kõrvale tegime musta teed piimaga ja ...

... otse loomulikult ilusaks pühapäevahommiku alguseks ja kauni Iirimaa terviseks klaasike Black Velvetit:) 

1 dl proseccot ja 0,5 dl Guinessi. 

Vala klaasi enne prosecco ja siis Guiness peale, sest Guiness on raskem ja segunemine on lihtsam.

Detox-supp kevadiseks lihapuhkuseks

Väidetavalt olevat see Gwyneth Paltrow supp. Pole järgi uurinud, kas ikka on ja ei tekkinud soovi täpselt järgi uurida ka. Igatahes seda suppi ei söö meil mitte keegi teine kui ainult mina. Ja ega see nüüd mu lemmik just ka ei ole, kuigi ta maitseb täitsa hästi, eriti kui parmesani peale riivida:) Aga peale neid kõiki lihaorgiaid peab ju teise äärmusesse ka korra minema:).

Vaja läheb:
1 keskmine brokoli
2 küünt küüslauku
1 keskmine sibul
oliivõli
peotäis rukolat

natuke köögiviljapuljongit või ürte
soovi korral parmesani

Kuumutasin hakitud sibula ja küüslaugu oliivõlis klaasjaks ja lisasin brokoli, segasin läbi ja lisasin pool liitrit vett. Kuna mul on väga tervislikku ;) soolavaba Herbamare puljongipastat, lisasin 1 kuhjaga teelusikatäie seda ka, et maitse vähe suupärasem oleks:).
Hautasin keskmisel kuumusel 3-4 minutit. Kui brokoli oli piisavalt valmis (aga mitte täitsa plödi), valasin supi blenderisse. Lisasin peotäie rukolat ja blenderdasin püreeks.
Serveerisin endale koos parmesaniga. Seda vist ei pea lisama, et ainult endale ma seda serveerisingi:)