Vahtrasiirupi müsli ehk granola

Idee teha vahtrasiirupiga müslit sain siit. Aga kuna ei apelsinimaitse ega rosinad meie müslisööjatele peale ei lähe, siis tegin lihtsamalt. Lastele väga meeldis ja suur purk müslit on paari päevaga juba otsas. Praegu suvisel ajal on see kodus istuvate laste peamine hommikusöök (ja vist ka lõunasöök, kui arvestada, et lõunaks valmis pandud toidud on õhtul kõik alles, aga müsli kahaneb ülihelikiirusel).

Vaja läks: 

350 g täistera kaerahelbeid

100 g kreeka pähkleid

100 g kookosehelbeid (või laaste)

80 g võid

1,5 dl vahtrasiirupit

Sulatasin või ja segasin kokku vahtrasiirupiga, valasin segu kaerahelvestele. Segasin hoolikalt läbi ja panin ahjuplaadile õhukese kihina ning plaadi 140C pöördõhuga ahju 30 minutiks. Segasin aeg-ajalt. 

Panin juurde purustatud kreeka pähklid ja kookoshelbed. Lasin veel küpseda umbes kümmekond minutit, kuni kaerahelbed olid kenad krõmpsud.

Aedoad Rumeenia-päraselt

Retsept pärit Rumeeniast kaasa toodud kokaraamatust. Oad pärit koduaiapeenralt.:)
Kui me tavapäraselt teeme ube küüslaugu, oliivõli ja parmesanikildudega, siis see kooslus oli vahelduse mõttes väga tervitatav.

Vaja läks:
pool kilo aedube
soola-pipart
suur peotäis hakitud tilli
sama suur peotäis hakitud peterselli
kaks küüslauguküünt väga peeneks hakituna
punase veini äädikat
oliivõli

Lasin vee keema ja panin oad potti, lisasin soola ja keetin 12 minutit (väiksemaid ube võiks vähem keeta, aga meie oad olid juba peaaegu ülekasvanud).
Segasin kokku tilli, peterselli, küüslaugu, oliivõli ja punase veini äädika. Maitsestasin soola ja pipraga.
Nõrutasin oad  ja segasin kastmega läbi.

Sobivad nii soojalt kui külmalt.

Kanamaksapasteedi crostinid

Jätkuvalt prosecco kõrvale sobivate eelroogade lainel.

Ciabatta tegin suitsupaprikase maitsega. Ciabattaviilud pintseldasin oliivõliga ja grillisime (lisaks tavalisele söele, viskasime ka salveioksi grillile). Soojadele ciabattaviiludele määrisime kanamaksapasteeti (mille retsepti sain nami-namist.

Kanamaksapasteediks läks vaja:

1 karp kanamaksa (450 g)

oliivõli praadimiseks

0,5 tl soola

0,5 tl pipart

1 punane sibul viilutatult

2 küünt küüslauku

4-5 salveilehte

1,5 dl vermutit

(originaalreptseptis ka kadakamarju)

Poolitasin kanamaksad, kuivatasin köögipaberiga, hõõrusin soola-pipraga sisse ja praadisin kõrgel kuumusel oliivõlis (ühelt poolt 2-3 minutit ja teiselt poolt ka 2 minutit). Tõstsin kanamaksad pannilt ära.

Praadisin sibulat madalal kuumusel umbes paar minutit, lisasin hakitud küüslaugu ja hakitud salvei. Hautasin kuni sibul oli klaasjas.

Lisasin vermuti ja keetsin kastme kokku st paar minutit kõrgel kuumusel, kuni kaste oli siirupjas.

Valasin kastme kanamaksadele ja ajasin kogu kupatuse kaks korda hakklihamasinast läbi. 

Maitsestasin täiendavalt soola-pipraga.

Panin külmkappi tahenema (seisab edukalt paar-kolm päevagi).

Kuna ciabattasid sai küpsetatud ka päikesekuivatet tomatitega, siis grillisime ka neid.

Lisandiks sai kreeka pähkli adžikat (imeline asi, Kaunissaare talu toode, Sadama turult ostetud!) määritud grillitud saiale, sinna peale viil tomatit ja viil mozarellat. Grillisoojast läbi, kuni juust sulama hakkab ja lauale :)

Eelroad paprikast

Kaks paprikat

kaks palli mozarellat

kaheksa anšoovist

peotäis oliive ja peotäis päikesekuivatet tomateid

õli tomatipurgist

soola-pipart

küüslauku

Poolitasin paprikad, puhastasin seemnetest ja määrisin kokku päiksekuivatet tomatite õliga. Grillisime paprikad peaaegu valmis.

Hakkisin küüslaugu, päiksekuivatet tomati ja oliivid, niristasin peale tomatipurgist õli, hakkisin anšoovised ja segasin kõik kokku. Lisasin basiiliku ja maitsestasin soola-pipraga. Segu peaks olema pigem terav, kui lahja :)

Määrisin segu paprikapooltele,  peale panin poolitatud mozarellapalli ja uuesti grillile. Grillisime kuni mozarella hakkas sulama.

Serveerida klaasikese jahutatud proseccoga. :)

Kaks paprikat ja kaks tomatit

oliivõli

kaheksa anšoovist

kaks suurt küünt küüslauku

soola ja pipart

basiilikut

Grillisime poolitatud ja oliivõliga määritud paprikad ja poolitatud tomatid poolpehmeks (kui ma neid paprikaid ahjus teen, siis eemaldan enne tomatitelt nahad, aga grilli peal tehes jätsin nahad külge, muidu oleks pisut ebamugav neid grillida olnud). Hakkisin küüslaugu. Igale paprikapoolele panin küüslaugu ja kaks anšoovist, purustasin soola ja pipart, raputasin basiilikut ning peale panin poolitatud tomati. Grillisime paprikad pehmeks.

Jälle serveerida klaasikese jahutatud proseccoga!

Nimetatud paprikad on tuntud ka Piemonte paprikate nime all ja ei olnud meie söögilaual teps mitte esimest korda, aga esimest korda tegime me neid tavalisel grillil, mitte ahjus.

Suvikõrvitsast kolm eelrooga: hea, parem ja parim.

Ei teagi, kas alustada paprikatest tehtud eelroogadest või suvikõrvitsast. Ei hakka viite eraldi postitust tegema, piirdun praegu kahega. Esimeses kolm suvikõrvitsaeelrooga, üks pidulik, üks vähem pidulik ja üks tavaline salat põhiroa kõrvale. Teises grillitud paprikaga eelroad. Kolmas postitus tuleb küll ilmselt ka, crostinidest (neid me hakkame täna õhtul katsetama).

Et mis siis nüüd juhtus, et selline antipastide uputus?! Kuna mr.L peab serveerima järgmisel nädalal head (ja huvitavat ja sellist mida tuleks koha peal teha ehk mis ei oleks täielikult ette valmis tehtud ja mida võiks teha ka grillil) eelrooga prosecco kõrvale, siis surfasime retseptides, otsisime ideid ja katsetame. :D

Kolm eelrooga suvikõrvitsast said hinnanguks hea, parem ja parim.
Ehk siis jogurtikastmes punase sibula ja suvikõrvitsa salat oli hea.
Suvikõrvitsa carpaccio oli parem ja prociutto grillitud suvikõrvitsatega oli parim (laulan tõesti seekord kiidulaulu selle koosluse ja kastme harmooniast jnejne, jätan ülejäänu kirjutamata ja võimaluse teil endil ette kujutada ülivõrdes kiidulaulu:))  ja nõustun G.Ramsay'ga, kes oli selle imelise eelroa oma Maailma Köögi raamatusse valinud).

Nr. 1 - Prociutto koos grillitud suvikõrvitsaga
Vaja läheb:
2 suvikõrvitsat
100 g prociuttot (meil oli Serrano sink)
Oliivõli
soola-pipart

Kastmeks:
2 spl balsamicot
poole sidruni mahl
1 spl mett
soola-pipart
tüümianilehti
6 spl eriti head oliivõli (mulle maitseb näiteks Portugali Santa Vitoria oliivõli Sadama turu Portugali poest, PS poe omanik ei tea midagi sellest reklaamist!)
petersellilehti

Viilutasin suvikõrvitsa, määrisin viilud oliivõliga ja purustasin peale soola ja pipart. Valmistasin kastme, segasin kokku balsamico, sidrunimahla ja mee, vispeldasin sisse oliivõli ja lisasin tüümianilehed, maitsestasin soola ja pipraga.

Sättisin singiviilud taldrikule. Mr.L grillis suvikõrvitsaviilud.
Grillitud suvikõrvitsaviilud panin singi peale ja nõristasin kastme peale. Peale riputasin petersellilehti. Mr.Ramsay riputab peale ka seedermänniseemneid, mina ei pannud seekord sellel põhjusel, et poes lihtsalt polnud neid:(.

Nr. 2 - carpaccio suvikõrvitsast:
Suvikõrvitsast koorijaga viilutada imeõhukesi ribasid niipalju, kui carpaccio soovi on.
Segasin kokku poole sidruni mahla ja u 1 spl oliivõli, segasin kastme suvikõrvitsaribadele ning lasin seista külmkapis umbes 15 minutit.
Riputasin peale soolahelbeid, purustasin piprat ning raspeldasin parmesaniviile.

Nr. 3 - salat suvikõrvitsast ja punasest sibulast.
1 pisike suvikõrvits
1 punane sibul

1 dl maitsestamata jogurtit
poole (väikese) sidruni mahl
1 spl oliivõli
soola-pipart

Viilutasin suvikõrvitsa nagu kurgi kurgisalatiks. Viilutasin ka punase sibula. Segasin nad kokku.
Jogurtisse pigistasin sidrunimahla ja nõristasin oliivõli, segasin ja maitsestasin soola ja pipraga.
Segasin kastme salatisse.
Eriti hea oli grillliha kõrvalroaks!

Tallekeeled lõpuks ka minu köögis;)

See oli talve lõpp, kui tallekeeled oli popp teema toidublogijate hulgas. Siis ma sellega veel kaasa ei läinud, kuigi õigem oleks öelda, et tegudes ei läinud kaasa, aga mõtetes olin juba sõrme andnud ning esitanud emale tellimuse, et kui tallekeeled saadaval, siis võtku mulle ka. Nüüd siis pea pool aastat hiljem ema tõi mulle kilokese.

Kuidagi patt tundus nii pisikesi keelekesi keeta ja süüa, aga pragmaatikuna ja karnivoorina tuleb tõdeda, et elu on elu ja mis vahet seal enam, kas kints või keel. Ja tuleb tunnistada, et maitsesid tõesti hõrgult!

Ma olen keelefänn olnud terve oma elu. Keel (muidugi tavaline veisekeel, tallekeel on uus trend meie jaoks:))on alati mul seostunud suurte pidustustega ja lookas pulma-/juubelilaudadega, see tundub, kui üks haruldane delikatess, mille keetmine on aeganõudev ja mida ainult pidupäeval saab.  Seekord siis olime ära teeninud erilise koduse pidupäeva kõige tavalisemal argiõhtul.

Keetsin siis keeled:

1 kilo keeli

vett (niipalju, et keeled oleks kaetud ja natuke rohkemgi)

piprateri kümmekond

paar loorberilehte

kolm-neli tera vürtspipart

tilli (nt üks õisik)

0,5 spl meresoola

kaks porgandit

suur sibul

Lasin veel ja keeltel kiirel tulel  keema tõusta, riisusin vahu ja keerasin tule madalaks. Panin potti maitseained ja sibula-porgandi (mõlemad neljaks lõigatud)

Keetsin (ilma kaaneta) umbes 50-60 minutit, kuni keeled olid noaga katsudes pehmed.

Valasin keeduvee minema, lasin jahtuda ja koorisin valge kihi maha.

Viilutasin keeled, segasin salatilehtedega, kõrvale tegin peedi-toorjuustukreemi (karp toorjuustu, kuhu segasin sisse riivitud peeti umbes 100 grammi, küüslauku ja tilli, maitseks pipart ja mädarõigast).

Sõime niisama eelroaks, keeratuna salatilehte ja määrituna peedikreemiga. Jäägid olid ideaalseks  võileivakatteks järgmisel hommikul.

Sidrunimaitseline suvikõrvitsakook

Suvikõrvitsauputus meie kodus pole veel pihta hakanud, kuigi ega enam pikalt lähe!

Aga Saaremaal juba uputab kõrvitsatega! Ja kui oli vaja üks kook ruttu laupäevaks kaasa küpsetada ja kapist vaatas vastu kaks suurt suvikõrvitsat, mis grillimiseks juba tiba üle kasvanud, polnud pikemalt mõtlemist, kui et poodi ja sidruneid ostma!

Koogiretsept on pärit BBC GoodFoodist ja tehtud suuremate mugandusteta, lihtsalt üks sidrunivaabakiht on vahelt ära jäetud, tundus, et see läheks juba liiaks ja koogi tekstuur ei nõudnud ka sileda kihiga katmist enne kreemitamist.:) Kõlab jube targalt, vist:P

Kook oli uskumatult hea ja värskendavalt sidrunihapu! Üllatusena proovisid ja kiitsid ka need inimesed, kes tavaliselt ei pane sellist koogitükki suhugi, kus miski suvi- või muu kõrvitsaline sees on! :)

Ja päev millal me seda kooki sõime, oli ka imetore, ühel kaunil Saaremaa kõrval asuval väikesaarel. Ma tahaks ka juba pensionile ja Saarde tagasi........(ohkan igatsevalt);)

Koogi juurde! Vaja läks:

200 g võid
3 sidrunit
200g suhkrut 
3 muna

1 keskmisest veidi suurem suvikõrvits, jämedalt riivitud ja nõrutatud!!! Kui korralikult ei nõruta, jääb koogi tekstuur selline clafoutis'-sarnane, aga maitse on ikka väga hea!

1 tl mooniseemneid

1 tl vanilliekstrakti

200g jahu

2 tl küpsetuspulbrit

Kreemiks läks vaja:

50 g võid

150 g tuhksuhkrut

400 g pakk toorjuustu

sidrunimahl (koogitaignast ülejäänud sidrunitest)

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin ükshaaval munad, jätkates vahustamist. Riivisin kahelt sidrunilt koore ja pigistasin kolmelt sidrunilt mahla. Sidrunikoore lisasin või-munasegusse, edasi läks sinna vanilliekstrakt, mooniseemned, nõrutatud suvikõrvits ja 1 spl sidrunimahla.

Segasin kokku kuivained ja lisasin segusse.

Küpsetasin väikesel ahjuplaadil, aga võib ka kahes lahtikäivas koogivormis (20 cm) 160C pöördõhus umbes 30 minutit, kuni tikk puhtaks jäi.

Jahutasin koogi vormis maha, kummutasin välja ja lõikasin pooleks. 

Segasin kokku kreemi, pehmest võist ja toorjuustust ja tuhksuhkrust, lisasin allesjäänud sidrunimahla. Määrisin kreemi ühele poolele, tõstsin teise poole peale ja määrisin ka koogi peale paksu kihi toorjuustukreemi. Kui soovi on, võib ka kreemi peale mooniseemneid kaunistuseks panna.

Enne laualekandmist võiks külmas seista. Meil oli küll öö otsa külmas, aga siis tunnike merel ja siis lihtsalt laual (varjus) ja kreem ära ei sulanud!

Enam värskemat lesta ei saa:) Otse võrguga merest ja grillile:)

Just üks õhtu avaldasin arvamust, et maailma kõige-kõige parem toit on värsked keedukartulid, värske praetud lest ja tomati-kurgisalat hapukoore ja tilliga.Aga lesta kohta pole muud öelda, et ega oma juurtest ju ei pääse. Võid ju küll ööbikukeeli (loe:tallekeeli) ja kammkarpe süüa, aga kõrvad plaksuvad lesta peale! :)))

 Mr.L ei nõustunud minuga, aga ta ei suutnud midagi maailma parimaks pakkuda, proovis nalja visata, et  hakklihakaste (kes ei tea, siis mr.L ei kannata hakklihakastet silmaotsaski ja meie väikesed Linnulapsed saavad hakklihakastet (ja ka makarone hakklihaga) ainult siis kui mr.L on kodust ära). :))