Pühapäev, 7. august 2011

Tallekeeled lõpuks ka minu köögis;)

See oli talve lõpp, kui tallekeeled oli popp teema toidublogijate hulgas. Siis ma sellega veel kaasa ei läinud, kuigi õigem oleks öelda, et tegudes ei läinud kaasa, aga mõtetes olin juba sõrme andnud ning esitanud emale tellimuse, et kui tallekeeled saadaval, siis võtku mulle ka. Nüüd siis pea pool aastat hiljem ema tõi mulle kilokese.
Kuidagi patt tundus nii pisikesi keelekesi keeta ja süüa, aga pragmaatikuna ja karnivoorina tuleb tõdeda, et elu on elu ja mis vahet seal enam, kas kints või keel. Ja tuleb tunnistada, et maitsesid tõesti hõrgult!
Ma olen keelefänn olnud terve oma elu. Keel (muidugi tavaline veisekeel, tallekeel on uus trend meie jaoks:))on alati mul seostunud suurte pidustustega ja lookas pulma-/juubelilaudadega, see tundub, kui üks haruldane delikatess, mille keetmine on aeganõudev ja mida ainult pidupäeval saab.  Seekord siis olime ära teeninud erilise koduse pidupäeva kõige tavalisemal argiõhtul.

Keetsin siis keeled:
1 kilo keeli
vett (niipalju, et keeled oleks kaetud ja natuke rohkemgi)
piprateri kümmekond
paar loorberilehte
kolm-neli tera vürtspipart
tilli (nt üks õisik)
0,5 spl meresoola
kaks porgandit
suur sibul

Lasin veel ja keeltel kiirel tulel  keema tõusta, riisusin vahu ja keerasin tule madalaks. Panin potti maitseained ja sibula-porgandi (mõlemad neljaks lõigatud)
Keetsin (ilma kaaneta) umbes 50-60 minutit, kuni keeled olid noaga katsudes pehmed.

Valasin keeduvee minema, lasin jahtuda ja koorisin valge kihi maha.

Viilutasin keeled, segasin salatilehtedega, kõrvale tegin peedi-toorjuustukreemi (karp toorjuustu, kuhu segasin sisse riivitud peeti umbes 100 grammi, küüslauku ja tilli, maitseks pipart ja mädarõigast).
Sõime niisama eelroaks, keeratuna salatilehte ja määrituna peedikreemiga. Jäägid olid ideaalseks  võileivakatteks järgmisel hommikul.


Kommentaare ei ole: