Munadepühad või pigem küll rafting Amatal.

Väike pildimeenutus munadepühadest. Retsepte kirja panema ei hakka, kulitš oli väga hea maitsega, aga ei küpsenud korralikult läbi, järgmisel aastal proovin uuesti. Linnupesad olid lihtsalt armsad. Pašhat teen alati sellesama retsepti järgi, see mul vihikus kirjas. Munade värv oli liiga tume ja munakoored nii pehmed, et korralikku koksimismuna ei olnudki.

Üldse läks toidutegemise ja pühade ettevalmistuste tegemisega väga nutuseks, Amatale jõudis suurvesi kohale ja oli vaja minna.

Amata on Baltikumi ainuke nö mägijõgi, asub Lätis. Ühe abivalmis kohaliku sõnul on sellist jõge olnud 4 korda 1978. aastast siiamaani ja üks kord on olnud veel kõrgem vesi. Terve põlvkond on üles kasvanud ilma sellist Amatat nägemata/sõitmata. Seetõttu oli seal ka meeletul hulgal ullikesi sõitmas, kes ei teanud, mis neid ees ootab. Meie nende hulgas.

Eelmise aasta sõit oli meil megalahe ja ka väga ohtlik. Seekord oli ainult ohtlik :) Lahe muidugi ka, neile kes sõita said. Mina ei saanud. Peale esimest kilomeetrit sõitu (mis oli nagu sõit karusellil, kuid veel ei saanud aru, mis suunas see karusell töötab) tuli hr.Lind oma paadikesega minu juurde, et tunda huvi, kuidas mul ka läheb ja mis ma asjast arvan. Silmad särasid põnevusest ja ees ootavast katsumusest/elamusest meil mõlemal! Aga eemale ta minust enam ei saanud, kaks kõrvuti olevat paati ei allunud juhtimisele, aerud jäid paatide vahele kinni. Aeru oleksin vabaks saanud, kui oleks selle hr. Linnul üle pea tõmmanud, st talle aeruga vasta pead andnud ja ta veel märjaks ka pritsinud. Ei teagi, miks ma seda ei teinud (pererahu huvides vist :P), aga oma aeru ma kätte ei saanud. See tähendas aga seda, et vool viis meid vastu kaljuseina. Minu paat tegi plõks ja üks oks oligi paadi küljest sees. Kogu mu sõit. Õnneks on maailmas olemas abivalmis inimesi, tänu kellele ma sain väga vahva mitmetunnise giidiga matka Amata kallastel, koos korraliku väljaõppega, kuidas kuskil paati juhtida.

Ja kui ma tagantjärele mõtlen, et sõudsin tühjeneva paadiga, astusin lainete vahel tühjast paadist teise paati, sõitsin suurtel lainetel tühjaks läinud paat taga lohisemas, paadinöör ümber käe, ja siis veel sõitsin mitusada meetrit istudes/kõlkudes väikese kummipaadi paadilaual lahtiselt, kuskilt kinni hoida ei olnud ja ümberringi ülikiire vetevool ja kõrged lained :) Oli võimas küll. Ja pean vist õnne tänama, et paat katki läks, sest see mis ees ootas, oli veel võimsam, aga ma ei ole kindel, kas ma oleks sellega hakkama saanud.

Samas vanim Linnulaps ja hr Lind ja veel kolm meie sõpra tegid selle ära ja väga hästi!!! Kaks meie sõpra katkestas, üks vabatahtlikult ja teisel läks ka paat katki. Lätlaste pilte näeb siit.

See ilmselt selgitab, miks ei tulnud munadepühade laud selline, nagu ma juba mitu aega ette plaaninud olin:)