Retsept on pärit raamatust nimega A little taste of France.
Traditsiooniliselt on Krõbe Härra pärit Pariisi kohvikute menüüdest, kuhu nimetet roog ilmus 1910 (about.com andmetel). Ühe legendi järgi said CM-id alguse tööliste juustu-singivõileibadest, mis neile lõunaks kodust kaasa pandi, ja mis siis radiaatori peal ootasid ära söömist, samal ajal aga juust sulas saia vahel ära. Igatahes lisati siia juurde veel võis praadimine ning mõnus krõbe härra oligi sündind. Tore lugu igatahes.
Meie alustasime CM-idega vabariigi aastapäeva hommikut. Sobivad imehästi igasuguste ilusate hommikute, kui veidi rohkem aega on, alustuseks. Aeglaste hommikute juurde tuleb ka veinisoovitus hr.Linnult :):
Erinevalt radiaatoril küpsenud CM-ist, ei vaja selle juurde joodav vein sellist eelküpsetust teps mitte. Kuna olin eelseisvaks Vabariigi Aastapäevaks korralikultJ valmistanud, oli valikut palju.
Arvestades, et tegemist oli hilise hommikusöögiga, pidasin ainuõigeks valikuks kerge ja vahutava. Kui keegi nüüd arvab, et vahuvein juba hommikul ei oleks just väga eestlaslik, siis prantsuspärase hommikusöögi (ja seda ta meil ju oli) juurde on „vaht“ lausa kohustuslik.
Veiniks kerge ja lilleline Frizzante DOCG selliselt kuulsuselt nagu seda on Mionetto.
Poolvahuvein elik frizzante, või siis eestipäraselt Pärlvein.
Antud veini karakteris on ära tabatud just see autentne Valdobbiadene Frizzante'de eripära ja kordumatus. Korjatud vaid parimatelt DOCG piirkonda jäävatelt nõlvadelt. Viinamarjaks loomulikult 100% Glera viinapuudelt korjatud pärlid. Kuna antud toidu puhul oli kasutatud Šveitsi juustu oli kooslus seekord just selline nagu ta oli. Kasutades muid juustusorte saab ka sobivus hoopis teise ilmingu. Katsetamist väärt.
Serveerimistemperatuur 8 kraadi celsiust, kuid soovitavalt võiks vein olla isegi paar kraadi külmem. Klaasidesse valatuna soojeneb ta nagunii kohe.
Salute!!
Lastele ja karskuseltsi liikmetele soovitaks seekord klassikaliselt piima. Röstsai ja piim, mmmmm. See on hea.
PS Ei sobi viinaga.
Krõbedate härrade juurde tagasi:
Vaja läks 6 croque monsieur'i tegemiseks:
12 viilu röstsaia
125 g riivitud gruyere juustu (asendasin Šveitsi juustuga)
6 viilu toorsuituspeekonit
60 g võid saiade praadimiseks
Kastmesse:
20 g võid
1 spl jahu
1 munakollane
185 ml piima
0,5 tl dijoni sinepit
muskaatpähklit
Sulatasin paksupõhjalise kastruli põhjas või. Segasin sisse jahu ja kuumutasin segu tasasel tulel kolm minutit. Peenikese joana valasin aeglaselt segusse piima ja segasin sisse sinepi, samal ajal kogu aeg vispeldades.
Kuumutasin kuni kaste oli paksenenud ja keenud umbes kolmandiku võrra kokku. Tõstsin kastruli tulelt ning vispeldasin sisse munakollase. Maitsestasin soola, pipra ja muskaatpähkliga ning jätsin jahtuma.
Röstsaiaviilule panin peekoniviilu, peale kastet u 1,5 supilusikatäit, seejärel riivjuustu ja lõpetuseks teine röstsaiaviil peale.
Saiad röstisin ahjus 200C pöördõhu juures, ühe korra keerasin ka küpsemise ajal ning küpsetasin, kuni saiad olid pealt ja alt kuldsed. (Tegelikult muidugi tuleb pannil võis praadida, aga ma ei tahtnud enam lisakaloreid võist saada :P)
Serveerimiseks lõikasin saiad pooleks, ladusin vaagnale, panin lauale ning viuhti nad sealt kadunud olid. Suurim linnulaps, magusa unega poole lõunani magav noor mees, jäi seekord sootuks ilma.