Liiga hilja tuli meelde, et selline vahva tähtpäev on. Eriti hea päev pidavat see abiellumiseks olema :P
Aga soodaleiba tahtsin uuesti teha küll. Surfasin retsepte siit ja sealt ja siis tuli meelde, et eelmisel aastal lubasin endale, et teen leiva oma vana kokaraamatu retsepti järgi.
Isand Lind pidi homseks paar Guinessi ka tooma, ega mulle ju Guiness eriti maitse, aga teen endale äkki hoopis Black Velvetit. Vaatame veel.
Leib on pärit siis sellest kokaraamatust, on teine mitukümmend aastat vana ja otse Iirimaalt.
Vaja läks
350 g jahu (panin 100 g kaerajahu ja 250 g tavalist nisujahu
0,5 tl soodat
0,5 tl sidrunihapet (viinakivi on tegelikult vaja, aga seda mul küll pole kuskilt võtta, mäletan kuskilt ajaloost, et sidrunihape aitab ka)
0,5 tl soola
300 ml keefiri
Segasin kuivained kokku ja sõelusin kaks korda läbi. Segasin keefiriga. (Lapsepõlvest mäletan tädi Laine õpetust, et kui taignas on keefir või hapukoor, tuleb sooda lisada sellesse ja viimasena kokku segada muu taignaga. Arvan, et see on täitsa tõsilugu, tädi Laine teab, mida ta räägib. Aga täna veel igaks juhuks ei katsetanud). Vormisin pätsi ja tegin peale risti (see hästi oluline, kuna: The mark of cross on the cake is said to have been the Sign of Cross and was to bring the blessing of Father, Son and Holy Spirit onto the bread so that none would be wasted).
Küpsetasin 230C juures 20 minutit ja siis 200 juures veel 20 minutit.
Leib tuli hea. Õhuline ja väga krõbeda koorikuga! Mõnus keefirine maitse lisaks. Ja maru lihtne teha ka!
PS Pildil oleva orhideeõievarre murdis väike Linnulaps kogemata ära :(( Nutt tahtis peale tulla, see orhidee oli just õitsema läinud ja kahe õievarrega :((( Nüüd siis õitseb ühe varrega edasi :(((((
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar