Praeahjus suitsutatud lõhe

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Singi-juustu kringel

Sõnu pole, polegi vaja. :)
Hetketrendidest kõigutamatu klassika. :)
Maitseb enamasti kõigile. :)
Teen sageli.
Viimati tegin kohe mitu tükki korraga.
Tihti saab enne otsa, kui korralikult jõuab jahtuda.

Peale seda, kui Kätrin avaldas oma singi-juustu pärja retsepti, teen taigent tema retsepti järgi. On parem taigen, kui mul endal oli, või vähemalt mulle tundub nii.

Vaja läheb taignaks:
400 g jahu

1 spl suhkrut

40 g võid

1 muna

20 g pärmi

1 tl soola

1,5 dl vett

Täidiseks:
150 g riivitud juustu (tavalist)
50 g riivitud parmesani (või muud tugevamaitselist)
200 g pisikeseks tükeldatud sinki
majoneesi

Lahustan pärmi leiges vees, lisan juurde soola ja suhkru ja vähehaaval jahu. Poole segamise ajal lisan muna ja pehme või. Sõtkun ilusaks ühtlaseks taignaks. Lasen kerkida umbes tunnikese.

Seejärel kummutan taigna lauale ning rullin umbes sentimeetripaksuseks ristkülikuks. Segan riivjuustud majoneesiga ühtlaseks pastaks ning määrin taignale. Riputan peale singitükid. Voldin kolmeks, surun kergelt õhu välja, lasen natuke aega taignal puhata ning seejärel lõikan kolmeks ribaks ning punun pärjaks.

Lasen kerkida umbes 15 minutit, määrin munaga ning küpsetan 170 C pöördõhus  20-25 minutit.

Meile maitseb. Niipalju kui olen julgenud külakostiks küpsetada või külalistele pakkuda, kurta ei ole keegi julgenud. ;)

Linnupere vaieldamatu TOP 1 - virsiku-kohupiimakook

Lihavõttepühade toidulaual on meie peres alati pasha ja kulitš ja sibulakoortega värvitud munad. Soolased toidud varieeruvad ja enamasti sõltuvad konkreetse aasta asjaoludest.
Seekord paluti mul lihavõttelaua magusaks katteks teha midagi sellist, mis kõigile tõesti väga maitseks ja mida kõik tahaks ja sööks. Pole vaja palju nuputada, mis see meie peres olla võiks,  virsiku-kohupiimakook on juba aegade algusest olnud Linnu-meeste koogi-topis kõige kõrgemal kohal. Muidugi ei tähenda see seda, et pasha meile ei meeldiks, ikka meeldib. Aga tavaliselt sööme selle vanima Linnulapsega kahekesi ära.

Sel aastal tuleb siis kevad teisiti, lisaks pashale ja kulitšile saab ka virsikukooki. Ja munad ei ole värvitud sibulakoortega, vaid  Linnupreilide tujudele järele andes mingite sädelevate poevärvidega. Ja homme hakkan lõhet küpsetama lepapuru suitsus.

Ega minu tavapärases virsikukoogis midagi erilist ei ole (kuigi, kuigi! niipalju kui ma kuskil kohvikus seda kooki söönud olen, on nood hoopis teistsugused, kohupiima osa pigem selline raskem ja kohupiimasem, minu omal aga kreemisem ja ei oskagi parema sõnaga kirjeldada, kui et õhulisem) ja ega ma poleks seda bloginudki, sest retsept on mul juba iidamast aadamast ajast vihikus kirjas ja erivariatsioonide katsetustestki kribatud lehenurkadele. Aga kuna ükspäev alles tööl sai räägitud sellest koogist, siis miks ka mitte siia üles riputada.

24 cm läbimõõduga vormis tehtud koogi põhjaks läheb vaja:
125 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin muna. Segasin kuivained omavahel ning lisasin või-munavahule.
Surusin taigna vormi põhja ja külgedele (märgade kätega on seda alati lihtsam teha) ja küpsetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Täidiseks:
1 suur (poole kilone) virsikukonserv
2 muna
300 g kohupiimapastat
250 g hapukoort
1 tl vanillisuhkrut
1 dl suhkrut
2 spl kartulitärklist

Mikserdan munad heledaks vahuks. Õrnalt segades lisan kõik muud ained.
Eelküpsetatud põhjale panen kõigepealt viriskupoolikud ja seejärel valan kohupiimasegu peale.
Küpsetan 180C pöördõhu juures umbes 40 minutit, kuni kook keskelt enam ei võbele.

Enne serveerimist peaks kook olema täielikult jahtunud.

Käisin praegu küsisin hr.Linnult, et miks ta on seda kooki täna õhtu jooksul söönud ära kolm või neli suurt tükki, samas kui ta tavaliselt isegi ei proovi kooke. Vastuseks sain lihtsalt ja lakooniliselt et sellepärast, et see kook on hea ja lahe (st kerge).

Musta pipra terriin

Võiks juba ju kevadisematest katsetustest kirjutada, aga ei ole veel miskist põnevast kirjutada, paastuaeg ju alles käib, seetõttu on Linnuperes rõõmupäevad ja nad saavad söögiks tavalisi, st ilma retseptita tehtud klassikalisi "kodutoite". :))) Neljapäeva hommikul aga algab uus puhas elu, mis päädib ühe toreda laulu-ja tantsuõhtuga, mille korraldab üks tore bänd, kus laulab ja mängib pilli ka üks mu tore sõber. :D Nii et seni katsun need paar päeva veel üle elada. Sellest ka kevadisest rõõmust mittepakatav postitus.
Juttu tuleb seekord terriinist. Loomulikult sobib see maitsev amps hästi ka kevadisele suupistelauale, nii et kõlbab seda kevadel küpsetada küll.:)
Terriinidega mul erilist suhet ei ole kunagi olnud. Eks ma olen ju neid ikka proovinud, aga erilisi "ohhoo" efekte ei ole nagu tekitanud. Tegemine on alati tundunud üks paras mittehuviäratav nikerdamine. Maksapasteet tundub nagu kordades etem olevat.

Aga nami-namis lõppes just terriinide kooskokkamine, mis andis hea tõuke ka paar retsepti ära proovida. Eriti aga oli tahtmine ära teha ühte köögiviljaterriini sparglitega (kuigi kohalik hooaeg ei ole veel alanud, oleks võinud ju poest väljamaa oma osta), mis mul ToDoListis vedeleb juba aastaid.
Aga nagu öeldakse, et jumal naerab, kui sina plaane teed. Ahju ja lauale jõudis ainult üks lihaga terriin. Köögiviljaterriini tegemise kompenseerisin endale köögiviljaterriini söömisega ühes Riia nooblis restoranis. Maitses väga hea, aga minu ettekujutus, mis suuresti tänu ka nami-namile oli juba üsna asjatundlik, oli terriinist veidi teistsugune.

Lihaga terriini retsept pärineb BBC GoodFoodist, natuke kohandasin vastavalt kapis olevatele lihakogustele. Kahjuks selline kogus terriini on meie "pisikese" pere jaoks liig mis liig, peale selle on ta ka üsna nö tugeva maitsega, mida küll röstsaiaviil ja kapparid hästi mahendavad. Kui oleks pisikesi vorme, siis teeks järgmine kord poole kogusega.

 Vaja läks
500 g sea kõhuäärt
250 g veise hakkliha
1 spl tüümiani
1 tl musta pipart (purustasin uhmris)
500 g kanamaksa
4 spl punast veini
1 tl soola
u10 viilu toorsuitsupeekonit (kogus peab olema selline, et kataks vormi pealt ära)
Röstsaiaviile, kappareid ja pisikesi marineeritud kurke serveerimiseks

Panin ahju 160C pöördõhule sooja. Vooderdasin 25 cm keeksivormi fooliumiga.
Tükeldasin 200 g kõhuäärest suhteliselt pisikesteks (nii 1 cm suurusteks) tükkideks. Segasin tükid tüümiani ja uhmerdatud pipraga. Panin kõrvale ootele.

Ülejäänud kõhuääred, veisehakkliha ja 2/3 puhastatud kanamaksast koos punase veini ja soolaga blenderdasin ühtlaseks paté'ks.
Pool paté'st panin vormi, selle peale ühtlase kihina jämedamalt hakitud kõhuäär tüümianiga, ülejäänud terved kanamaksad (terve vormi ulatuses ühtlase triibuna) ning kõige selle peale ülejäänud paté.

Paté katsin toorsuitsupeekoniviiludega, nii et paté paistma ei jäänud ja seejärel katsin vormi fooliumiga.
Panin vormi suurde ahjuvormi, mille täitsin külma veega.
Küpsetasin 1 tunni ja 50 minutit (kuni terriin on veidi tahenenud).

Võtsin veevannist välja ja jahutasin maha. NB! Vormist välja ei võtnud! Kui terriin oli jahtunud, panin vormile raskuseks peale kolm konservipurki (400grammiseid). Lasin vajutise all olla terve öö, kuni järgmise lõunani.

Järgmisel lõunal kummutasin terriini ettevaatlikult vormist välja ning veel ettevaatlikumalt lõikasin terava noaga võimalikult õhukesed viilud, mida siis koos kapparitega röstsaial serveerida. Peab ütlema, et kapparid sobisid selle terriiniga imeliselt.

Tõe huvides pean seda ka mainima, et Linnumehed lasid endale terriini kõrvale keeta kartuleid ja teha külma kastet marineeritud kurgiga ja sõid terriiniviilakaid nagu tavalisi lihatükke. Ja olevat ka niimoodi maitsenud väga hea.

Panzanella ehk saiasalat

Kevadetunne hakkab ka lõpuks pisitasa lähemale tulema ja hing ei ihka enam ei tummiseid suppe ega lihahautisi, hapukapsaid ega punast veini. Tahaks juba proseccosid, värskeid salateid ja Eton messi. Kurk maitseb juba täitsa hea, basiilik vohab aknalaual ja kuigi tomatitega veel küll nii hea lugu ei ole, siis mõned suuremad kirss-kobartomatid kõlbavad täitsa hästi ja nii ongi vaikselt, aga järjekindlalt talvetoidud laualt kadunud ja hooajalisel menüül uus lehekülg keeratud.
Kreeka salatit on tehtud juba korda kolm, kreeka salat (suhteliselt autentne, niipalju kui see Eestis võimalik on) on nimelt hr. Linnu lemmiksalat ja seda ma pean tegema kogu aeg. Ma vahest ikka mõtlen, et ei tea kas ta sellest kunagi ära ka tüdineb??!! Kusjuures soovitatavalt pean ma seda tegema kogu aeg ühe maitsega ja ka väljas süües on salati headuse kriteeriumiks sarnasus minu salatiga :D. Aga näiteks Caesari salatit me kodus ei söö/tee, kui mul isu tuleb, siis söön seda väljas ja teistele meie peres ei avalda see mingit erilist muljet.
Aga käesoleva kevadhooaja esimeseks toredaks salatileiuks on panzanella. Mitte ei ole juhtunud seda päritoluriigis sööma, aga ehk ma lihtsalt ei ole osanud märgata, seal ju tahaks igasugu prociuttodega ja formaggiodega rikastatud salateid süüa:).
Panzanella ehk saiasalat on pärit Itaaliast,pidavat olema väga levinud maapiirkondade kodudes ning salatisse võib vabalt lisada erinevaid mereande või linnuliha või misa iganes.
Ma olen nüüd teinud mitu korda kõige tavalisemat versiooni ja saia olen pannud poole vähem, kui õpetustes ette nähtud (lihtsalt sellepärast, et katsuks kevadel natuke jahutoodetega piiri pidada).

Vaja läks:
umbes 400 g kõvaks minema hakkavat saia (nt iseküpsetatud ciabattat ;))
100 ml valget kuiva veini
2 suurt punast sibulat
4 suurt lihatomatit
2 varselleri vart
1 salatikurk (kooritud)
suur peotäis basiilikulehti
soola ja valget pipart
5 spl oliivõli
3 spl balsamicot

Lisada võib juurde vastavalt soovile tuunikala, kanaliha, mereande, kappareid vms, aga ei pea lisama midagi, kui ei taha.

Saiast lõikasin kuubikud, niisutasin valge veiniga (peaks jääma niiske, aga mitte märg, kui liiga märg jääb, siis tuleks vein välja pigistada. Aga parem on ikkagi rohkem veini, sest muidu jääb sai liiga kõva). Panin saiakuubikud salatikaussi, kui sai oli niiskuse endasse imanud, segasin hulka tomati-, kurgi-,varselleri- ja sibulatükid. Basiilikulehed rebisin tükkideks ja panin väikesesse kaussi, kuhu valasin ka oliivõli. Maitsestasin õli soola ja pipraga. Valasin salatile ning lasin seista 3 tundi külmas (kuni 4 tundi on hea seista lasta). Siis lisasin balsamico ja ülejäänud rebitud basiilikulehed (kui vaja siis lisada ka soola ja pipart).

Maitseb hea ja kõrvale maitseb hea ka mõni jahutatud Valdobbiadenest pärit kihisev jook.