Vahvlid, pr. Ida Savi ja masin aastast 1964.

Ilusat munadepüha jätku!
Reaalses elus olid munadepühad täitsa olemas ja laualgi üht-teist temaatilist, lihavõtte ajatut klassikat (aga mitte pashat seekord), mille retseptid siin nagunii juba talletatud on.

Meil on hoopis nädala-(või isegi kuu juba)-teemaks vahvlid.
Vahvlimaania algas onutütar A juures tehtud vahvlitest. Üldsegi mitte selle nõukaaegse masinaga tehtutest, vaid tavalistest kaasaegsetest, väga headest muidugi ka.
Aga jutt läks seal ka muidugi sinna vanade masinate nostaligaradadele. Tulime siis koju ja natukese aja pärast oli hr.Linnul masin ostetud osta.ee'st. Ja veel mõne aja pärast oli see masin ka meil kodus. Esimene tegu läks aiataha, masin polnud ammu töötanud. Teine ja kolmas tegu oli juba täitsa ok. Aga otsin jätkuvalt seda "oma lapsepõlve vahvlimaitset", kuigi kipun arvama, et ega seda ei saagi, sest kust sa seda nõukaaegset margariinigi enam saad. :) Aga see Ida Savi "Saiad, koogid, pirukad" pärit magusate vahvlite retsept oli täitsa juba peaaegu väga hea.

Vaja läks:
1 muna
50 g suhkrut
50 g võid
2,5 dl piima
125 g jahu
natuke soola

Vahustasin muna suhkruga heledaks vahuks, lisasin sulatatud või ja siis vaheldumisi piima ja jahu. Lasin seista umbes tunnikese.
Kõige paremad on kohe ära süües. Seistes kippusid natuke nätskeks minema, eriti see heledam osa vahvlist, sest nagu korralikule nõukaaegsele masinale kohane, ei küpseta ka minu isend ühtlaselt.

PS Prl. Linnu soovil tegime vahvleid ka Mesikäpa vahvlipulbrist ja need olid no ikka ülimalt kõrbedad ja õhulised, aga no kui maitse pole see, siis ainult krõbedus ei päästa.

Vastlakuklid, klassikalised, a la Ida Savi

Huvitav, kas talv on sellepärast nii pikk sel aastal, et vastlaliu saaks ikka ära lastud?? 8.märtsil ju tavapärasel aastal kelgutada ei saaks.

Segased tunded selle kevadega sel aastal mul. Ühest küljest nagu õudselt tahaks juba ja veedame aega oma lemmiktegevusega, st atlas näpus suvisele matkale marsruute valides ja kataloogid näpus uut varustust imetledes :D. Plaan minna läbi Valgevene ja Ukraina Rumeeniasse, kus me siis saame tuttavatega Šibius kokku ja siis sõidame kohapeal ringi. Nüüd siis dilemma, kas sõita läbi Odessa või otse, kus ja mida teha ja kas kambajõmme üldse tahaks või oleks omaette :D Ja uusi kindaid oleks mulle vaja, aga valikut teha raske. Kohutav isu juba ratta selga istuda ja minna, eriti veel seetõttu et eelmine suvi jäid pikad sõidud ära. (Igaks juhuks vist peaks mainima neile, kes meid ei tunne, et me matkame mootorratastega;), muidu võidakse arvata, et ma ikka puhta segane, suviseks reisiks lõunamaale otsib kindaid:P)

Teisest küljest aga, kuidas sa ikka kevadet tahad, kui vastlakukli hooaeg alles algab. Mulle igatahes vastlakukli aeg väga-väga meeldib.

Eile tegin esimese proovipartii. Vanasti, kui ma ei olnud pärmitaignaga suur sõber, otsisin alati nö ideaalselt retsepti, mis lollikindlalt välja tuleks, siis nüüd, kui põhitõed peas, pole enam seda muret, küsimus juba pigem peenelt öeldes maitsenüanssides :)  Eelmisel aastal said minult ideaalste kuklite nimetuse Bertinet' taignast  tehtud ja martsipani ning pohlamoosiga tehtud kuklid.

Aga rahutu hing ei saa ju pidama jääda vanale  ja järeleproovitule. Ikkagi tahtsin proovida midagi, mida ma seni teinud ei olnud.
Kukleid tegin kolme erineva täidisega. Igal meist oma lemmikud. Mul martsipanitäidise ja pohla- või jõhvikamoosiga, meestel lihtsalt pohla- või jõhvikamoos ja vahukoor(ja martsipan nende jaoks nii jäle, et nad nokivad selle välja), ühel tüdrukul maasikatoormoosiga ja teisel tüdrukul kuklitest absoluutselt ja siiralt ükskõik.

Vaja läks:
250 ml piima
30 g pärmi
100 g suhkrut
1 muna
100 g võid

riivitud sidrunikoort (1 sidruni)

0,5tl kardemoni (või 2 sl roosivett)

0,5 tl soola (järgmine kord paneks kuni 1 tl)
475 g jahu (I.S ütleb 450-500g, mul piisas 475g.)

3 dl 35% rõõska koort
martsipani
vastavalt soovile erinevaid moose

Lahustasin pärmi suhkrus ja lisasin käesooja piima ning poole jahu kogusest. Segasin ja lasin kerkida umbes tunnikese.

Segasin jahuga kuivained ja lisasin taignasse, sõtkumise käigus lisasin muna ja pehme või. Sõtkusin ja venitasin ja lappisin tainast, kuni sain ilusa siidise palli.

Lasin kerkida umbes kahekordseks.

Jagasin taigna kaheks, veeretasin pikad vorstid ja lõikasin kukli suurusteks tükkideks, vormisin ilusad pallikesed ja panin ahjuplaadile kerkima. Umbes 15 minuti pärast määrisin kuklid piima-suhkruseguga ja küpsetasin 200C pöördõhus 10 minutit.

Lasin kuklitel jahtuda, lõikasin pealt ära mütsikesed, osadel uuristasin sisu välja.

Segasin ja hekseldasin martsipani ja saiasisu segu ühtlaseks ja panin kuklitesse.
Lisasin moosid ja kõige peale vahukoore, siis kuklitele mütsid pähe ja tuhksuhkrust lumi peale.

Kuklid olid ausad ja head. Õigel liulaskmise päeval teen Berinet' tainast kuklid. Aga kindlasti teen kunagi jälle ka Ida Savi kukleid.

Vol 2 õigel vastlapäeval. Kuklid Bertinet' taignast. Täidist kolme sorti - 1) tavaline vahukoor; 2) vaarika toormoosiga läbi segatud vahukoor (minu lemmik) ja 3) vaarika toormoos all ja peal tavaline vahukoor.

Ülejäänud pärmitaigna keerasin kaneelisaiakesteks, mis töö juures järgmine päev rõõmuga ära söödi ;).

Meie pere Vabariigi aastapäeva kokkuvõte kulinaarsest aspektist.

Väike ülevaade meie pere selle-aastasest vabariigi aastapäevast. Kuna aeg on kiire ja kunstiliik nimega kirjandus paelub mind hetkel rohkem kui kokandus, siis midagi väga keerulist ja pingutust nõudva tooraine hankimisega seotud plaane ei viitsinud teha. Külalisi oodata ei olnud, meie tavapärased pidukülalised viibisid ka Ameerikamaal ja seetõttu plaanisin piduõhtuks teha kerged suupisted ja isand Linnul lasta korkida lahti ühe hea punase veini ja presidendi vastuvõtu ajal lugeda diivanil raamatut (silmanuragst piiluda vastuvõtu kleite), limpsida veini ja näksida heeringakaaviari mustal röstleival. Nii ka tegelikult läks :)
Aga sellele eelnevast:
Hommik algas kamapannkookidega, mida sõime maasikatoormoosiga (viimane, nüüd sügavkülm täitsa tühi marjasest ja moosidest).

Tegemist oli meie pere lemmiku krepitaignaga, kuhu lisasin 1 dl kamajahu.

Taigen siis kolmest detsiliitrist kuivainest, millest 1 dl oli kamajahu ja 2 dl tavalist jahu, 1 tl soola 
2 spl suhkrut, kuivainete segule valasin peale 3 muna ja poole liitri piima segu (tavaliselt piima vähem, aga kuna taigen kippus paks tulema, lisasin piima), 40 g sulatud võid ka lisaks.

Lasin paisuda taignal umbes pool tunnikest. Krepitaina algretsept ei olegi pärit mu oma peast või vanaema käest, vaid hoopis ühest vanast Oma Maitsest, kus rubriigis Kokakool oli see baasretseptiks. Kui ma küpsetan neid puupliidil, siis maitsevad täitsa vanaema pannkookide moodi. Minu lapsepõlve pannkoogid vanaema juures olid õhukesed ja väikesed, pruunide täppidega heledad koogid. Moosiga. :) Õnneks minu lastele maitsevad need õhukesed pannakad ka.

Lõunaks sõime mulgi putru. Kruubid ja kartulid, rohkelt praetud sibulat, suitsusink ja seekord ka kukeseeni. Kõrvale külm hapukoorekaste rohke tilliga.

Õhtuks kolme sorti suupisteid ja kook. Kõige kiiremini kadusid laualt heeringakaaviariga leivakesed, õigustatult, sest heeringakaaviar ehk "vaese mehe kaaviar" oli tõesti väga maitsev.

Algtõuke heeringakaaviari tegemiseks sain tükk-tükk aega tagasi Mari-Liisilt (praegu linki otsides vaatan, et see idee on seisnud ideetasandil üle aasta :O), seejärel ühelt juubelilt Rootsis, kus serveeriti mustalt leival mingit heeringa-kalamarja-majoneesi salatit nimega "Vana mehe kiusatus", aga varem polnud tulnud veel seda õiget hetke, et "kaaviari-tegu" ette võtta.
Plaanisin vaadata natuke ringi ja otsida erinevaid variante ja ideid, aga siis testis Kiilike, hea inimene, kolme erinevat nami-nami retsepti.
Kasutasin selle ära ja tegin kahte neist, külamehe heeringakaaviari ja heeringakaaviari Hans Välimäki moodi.

Kuna mul hakklihamasinat ei ole, siis hr. Lind oli nii armas ja riivis heeringafileed ära. Ma arvan, et imepeenikeseks tükeldamine oleks samuti asja ära ajanud.

"Kaaviari" serveerisin röstitud porgandileival ja röstitud täisteraleival.

  

Kolmandaks suupisteks oli nami-namist pärit sibula-juustupirukas.
Sibulapirukad meil praegu eriti popid, kuid tuleb tunnistada, et eilne pirukas jäi natuke alla tavalisele sibula-oliivipirukale, mis on maitsestatud meega ja tüümianiga.

Magusaks tegin virsiku-maasika-jõhvika šarloti. Sellest pole midagi pikemalt kirjutada, kuna tegu oli väga kalorivaese ja mitte väga kreemja tekstuuriga šarlotiga. Koogi täidis oli iseenesest mõnus siidine ja õhuline parajalt hapukas-magus (jõhvikad ja maasikad selle aasta viimased sügavkülmast), kuid rullbiskviidiks järgmine kord kasutan kindlasti tavalist rullkoogi tainast.

Täna on jääkide söömise päev. :)