Lindude toitmine

Cantucci di Toscana

2012-01-11T18:56:00.001+02:00

Aastavahetus.
Hilisõhtune suupistelaud.
Itaaliapärased antipasti'd.
Singid, salaamid, melon.
Crostinid tomati-kapparikattega.
Mozarella basiiliku ja tomatiga.

Ciambellini'd ja cantucci'd.

Vahuvein, vahuvein ja vahuvein :)

Seekordsed cantucci'd olid väga minimalistlikud.

Toskaanast pärit retsept.

Vaja läks:

250 g jahu (ehk kaks osa jahu)

125 g suhkrut ( ja üks osa suhkrut)

1 tl vanillisuhkrut

100 g mandleid

2 suurt muna

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

tuhksuhkrut

Segasin kokku kuivained ning lisasin kergelt lahtiklopitud munad. Sõtkusin taigna ühtlaseks ja lisasin mandlid.

Taigen peabki olema kuiv ja vaevu-vaevu koos püsima!

Tuhksuhkruga üle puistatud lõikelaual veeretasin taignast kaks u 4 cm läbimõõduga pulka ja vajutasin kergelt lapikuks.

Küpsetasin neid 160C pöördõhus 30 minutit.

Jahutasin ja lõikasin (väga) terava sakilise noaga u 1 cm paksused viilud.

Küpsetasin viile veel 10 minutit, kuni nad olid kuldpruunid.

Et hammastel vähe kergem oleks, tuleks neid kasta muidugi Vino Santo'sse, aga mo meelest aitab neid kasta ka kõikidesse teistesse jookidesse, mida parasjagu cantucci kõrvale rüüpad, olgu see siis kohvi või tee või punane vein. ;)

Apelsinikastmes part

2012-01-08T19:37:00.000+02:00

Jõuluõhtu. Part apelsinikastmes.

Kõrvale muskaatpähkliga maitsestatud kartulipuder ning aurutatud köögiviljad.

Väga hea part oli ja sobis kastmega imeliselt (retsept nami-namist, mugandamata).

Vaja oli:

1 part (2 kilose kohta on järgnev retsept)

Kastmeks:

1,5 dl köögiviljapuljongit

2 spl valge veini äädikat

2 spl suhkrut

2 apelsini mahl ja koor

3 spl apelsinilikööri

1 kaneelikoor

2 tähtaniisi

1 tl maisitärklist

2 mandariini

soola-pipart

Puhastasin pardi liigsest rasvast. Torkasin pardi naha kahvliga auke täis ja valasin pardi kannutäie keeva veega üle. Panin pardi ahjurestile (resti alla ahjupanni rasva kogumiseks) ja ahju 130C pöördõhu juurde 2 tunniks. Seejärel tõstsin kuumuse 45 minutiks 180C pöördõhule.

Kastmeks sulatasin suhkru veiniäädikas ja kuumutasin kuni vedelik hakkas karamelliseeruma. Lisasin köögiviljapuljengi, apelsinimahla ja riivitud koore, likööri, kaneelipulga ja tähtaniisi. Kuumutasin umbes 5 minutit, kuni hakkas kaste paksenema. Paksema kastme saamiseks lisasin veega (u 1spl) segatud maisitärklise, meie pere meestele meeldib vähe paksemat sorti kaste.

Lisasin mandariinitükid ja maitsestasin soola-pipraga.

Kui part oli ahjust väljas ja vaagnale tõstetud, valasin kastme pardile peale ja lasin paar minutit seista enne kui hr.L parti lahti lõikama hakkas.

Kõrvale pakuti suvel Moldovast Milestii Mici veinikeldrist kaasatoodud veini, millel oli lisaks heale maitsele ka suur nostalgiline tähendus. :D

Panna cotta apelsini-kõrvitsakastmega

2012-01-02T21:19:00.001+02:00

HEAD UUT AASTAT!

Jõuludest ja viimasest postitusest on hulk vett merre voolanud, ka aastavahetus on juba minevik. Pilte tehtust ja teoksil olevast, pühadest ja pidustustest on muudkui kogunenud, aga tegemisi on olnud palju ja kui on ka vabu hetki olnud, siis millegipärast olen ma aega hoopis viitnud arvuti asemel telekat vaadates :O Mitte et ma oleks taasavastanud telekas peituvad tohutud ajaviitmise võlud, vaid hoopis avastasin, et laste teleka pilti on lausa lust vaadata, aegade jooksul tehnikakaugeks jäänud inimesena ei ole ma kunagi viitsinud süveneda HD-desse ja muudesse imevidinatesse. :)

Aga nüüd on avastamisrõõm möödas ja elu jälle tavapärane. Aga järgmised postitused tulevad jõuludest ja aastavahetusest. Kuigi mitte just seapraest, kuigi sai ka seda tehtud, küüslaukude ja mustade ploomidega täis tikitult, ahhh kui hea maitses :).

Sel aastal enne kui jõulumenüüd planeerima hakkasin, küsisin pereliikmetelt nende soove. Üks ütles, et ükskõik. Teine ütles, et tahaks pizzat. Kolmas ütles, et tahaks pastat. Esimene küsis seepeale, et kas hamburgerit ei saaks. Neljas pobises midagi piimasupist. :DDD

Kuna jõuluvana ju ka kõiki soove ei täida ja mulle autot, maja ja lennukit ei too, jätsin ma jätsin südamerahuga pere tahtmised kõrvale ja kuulasin ainult magustoidusoove.

Täpsest kronoloogiast ja menüüst kinni ei pea ja esimesena kirjutan üles magustoidu. Tegelikult oli meil kaks magustoitu, Mississipi mudakook prl.L-1 soovil ja panna cotta hr.L-jr soovil.

Panna cotta peale tegin kastme, mille koostisosi ma tegelikult kellelegi avaldanud varem ei ole, sest ega seda ju muidu söödud poleks:) Aga nüüd söödi kõik kiiresti ära ja kiideti ka.

Panna cotta'ks (kohandatud erinevatest retseptidest kokku ja aja jooksul proovitud retseptidest püsima jäänud) läks vaja:

6 dl rõõska koort

2 dl piima

5 želatiinilehte

50 g suhkrut

2 tl vanillisuhkrut (ise tehtud suhkur ja väga-väga vanilline)

Panin želatiinilehed külma veega likku. Kuumutasin piima-rõõsa koore segu koos suhkru ja vanillisuhkruga (nt ühe vanillikaunaga, kui head vanillisuhkrut käepärast pole) keemiseni.

Pigistasin želatiinilehed kuivaks ja panin kooresegusse.

Jaotasin kooresegu klaaspokaalidesse (meil ei olnud plaani neid vormidest välja kummutada), lasin maha jahtuda ning seejärel panin külmkappi tahenema.

Tegin valmis eelmisel õhtul ja järgmisel õhtul süües oli väga mõnusalt kreemja konsistentsiga.

Kastme tegin valmis ja panin panna cotta peale enne õhtusöögi algust.

Kastmeks läks vaja:

1 apelsin

2 dl kõrvitsa-ingverimoosi

apelsinilikööri 1-2 spl (maitse järgi)

1 sidruni mahl

Fileerisin apelsini, sektorid lõikasin kolmeks, pressisin kahvliga tükid veidi pehmemaks, mahlad välja. Lisasin riivitud apelsinikoore. Segasin kõrvitsa-ingverimoosiga, lisasin sidrunimahla ning tempisin apelsinilikööriga parajaks.

Sellistest kogustest sain seitse pokaali panna cottat. Ja kui juhuslikult mu lapsed seda postitust lugema ei satu, siis saan retsepti kasutada ka teinekordki.

Mittehooajaliselt värske salat

2011-12-21T14:52:00.001+02:00

Antagu mulle mittehooajalisus andeks, aga nagu eelmises postituseski kirjutet sai, ei ole sealiha ega tummised lihahautised meil praegu au sees. Sellepärast ja ka selleks, et jõuluajal piiramatult head-paremat vitsutada saaks ja muidugi ka äärmise ajanappuse tõttu on meie toidulaual sagedased ka praegusel talvisel ajal kiiresti valmivad salatid:). (Väikesed Linnulapsed rõõmustavad, sest nemad tellivad ja saavadki piimasuppi kogu aeg :D.)

Hitiks on saanud meil erinevate kana-kalkuni-juustu vms sellise lisandiga värske salat, milles on eriti tervislikuks lisandiks toores brokoli ja chi-seemned, mille kasulikkus pidavat juba ammuilma teada-tuntud olema.

Vaja läheb:

1 karp rukolaga salatipõhja

paar tomatit

1 paprika

valget redist

1 punane sibul

värsket brokolit ja/või lillkapsast (4-5 õisikut)

4 tl chia-seemneid

1 kanafilee (praetult või grillitult)

Kastmeks:

6 spl extra virgin oliivõli

2 spl balsamicot

1 tl mett

soola ja pipart

Tükeldan köögivilja, segan salatipõhjaga. Segan kastmeained.

Segan salati ja kastme, lisan chia seemned.

Peale grillitud kanafilee ribad vms meelepärast.

Hea eelroaks või ka põhiroa asemel, aga sellest kogusest jätkub meil pearoana ainult kahele. :)

Odra ja kaeraga sai ehk võitleme kolesterooliga

2011-12-20T11:17:00.001+02:00

Meie pisikeses peres on jõudnud kätte aeg, kus vanim pereliige peab hakkama vaikselt passi piiluma ja tihedamini perearsti külastama ja otse loomulikult ka pisut rohkem jälgima, mida ta suhu pistab :P. Laisa inimesena ei viitsi ma igale lauas istujale erinevat sööki teha, seega on toimunud pisike muutus terve pere toitumisharjumustes. Märksõnadeks on saanud kaer ja kaerakliid, odrahelbed, küüslauk, kreeka pähklid ja kõrvits, mis tarkadele allikatele toetudes peaksid olema imelised halva kolesterooli kehast välja viijad.

Nüüd siis saia-leiva asemel sööme kaera ja odra saia.

Vaja läheb:

500 ml külma vett

25 g pärmi

1 spl mett

1,5 tl soola

70 g odrahelbeid

150 g kaerakliisid

1 dl linaseemneid

260 g nisujahu

2 spl oliivõli

Sulatan külmas vees pärmi, lisan soola, mee ja linaseemned, seejärel helbed, kliid ja jahu, segan ära ning viimasena segan sisse oliivõli. Taigen jääb selline suhteliselt vedel pudrutaoline kleepuv mass. Lasen kerkida umbes tunnikese, kuni taigen on kahekordseks kerkinud. Jagan taigna kahe keeksivormi vahel ära ja lasen veel kerkida 15 minutit.

Küpsetan 230 C pöördõhus 10 minutit ja seejärel 20 minutit 160C pöördõhus.

Mõnusalt pehme sepikulaadne sai on.

Soolane juustukook

2011-11-24T15:11:00.001+02:00

Kui lapsed tellivad ülirammusat ja ülimagusat brownie't, siis soolase sõpradele tuleb ju ka midagi näksimiseks teha. Näiteks ülilihtsat ja ülirammusat juustukooki. Tunnistan ausalt, et retsepti päritolu on teadmata. Kellegi (ei tea küll kelle) lapsekäsi on "koogi" koostisosad umbes aastal 198..? kirjutanud minu retseptivihikusse ja on unustanud lisada valmistusjuhised.:) Aga proovisin siis nii, nagu allpool kirjeldet. Ja tuli välja küll.

Vaja läks:

300 g kodujuustu
75 g võid
250 g riivitud juustu
4 spl hapukoort
1 dl jahu
3 muna
0,5 tl soola (oleneb juustude soolasusest)

Vahustasin munad, lisasin kodujuustu, umbes 2/3 riivitud juustust, hapukoore, sulavõi ja lõpuks jahu. Maitse järgi lisasin soola.
Valasin taigna ahjuvormi (kandiline suurem klaasvorm, taigen jääb umbes 1 cm paksuselt) ja peale riputasin ülejäänud riivjuustu.
Küpsetasin 180C pöördõhu juures 40 minutit, kuni kook oli pealt kuldne ja kõrbe.
Kõlbab ühtviisi hästi nii leigelt kui ka järgmine päev.

NB! Kõige paremini maitsevad muidugi ääred. :D

Aedoaampsud mandlilaastudega

2011-11-08T10:28:00.000+02:00

See on hea näksimiseks. Valge veini kõrvale näiteks.

Teha ka lihtne. Idee tastespotting.com'ist, muutsin natuke koguseid ja tegin paprikasemaks (kuidagi on nii läinud, et mul on erinevaid paprikapulbreid sattunud kappi nii palju, et võiks ungari restorani varustada nendega :)) Ja nüüd siis vaene pere peab isegi šnitslit paprikaga maitsestatuna sööma :D

Vaja läks:

u 500 ml aedube

soola

üks väiksem-keskmine sibul peeneks hakitult

oliivõli u 1 spl praadimiseks

1 tl muscovado suhkurt

peotäis mandlilaaste

1/4 tl magusat suitsuparikat

1/4 tl teravat suitsupaprikat

Keetsin parajaks ampsuks tükeldatud aedube umbes 6 minutit soolaga maitsestatud vees.

Röstisin sibula oliivõlis pehmeks ja kuldseks, puistasin peale paprikapulbrid, suhkru ja mandlilaastud, segasin ilusti sibulatega läbi ja valasin peale nõrutet oad.

Röstisin minuti-paar ja puistasin peale maitse järgi soolahelbeid.

Suvikõrvitsa-seesamiseemne-juustumuffinid

2011-10-27T10:16:00.000+03:00

Kõik. Suvikõrvitsad on nüüd otsas. Kuigi sügavkülmas on neid muidugi veel, aga neist saab teistuguseid toite teha.

Viimane sellesügisene suvikõrvits sai riivitud muffinitesse.

Retseptiidee leidsin foodgawker.com kaudu.

Muffinid olid ausad, maitsesid head ja eriti hästi sobisid tomatisupi kõrvale.

Vaja läks:

u 300 g jämedalt riivitud suvikõrvitsat

1 dl riivitud juustu (kasutasin Old Saare juustu)

4,5 dl jahu

1 spl küpsetuspulbrit

värskelt jahvatatud piprat

1 tl soola

2 spl seesamiseemneid + pealeriputamiseks nii palju kui soovi on

1 tl basiilikut (kuivatatud)

2 suurt muna

2,5 dl petti või keefiri

6 spl oliivõli

Alustuseks panin suvikõrvitsa nõrguma ja ahju sooja. Kloppisin munad lahti, lisasin peti ja õli. Teises kausis segasin kokku kuivained (sh seesamiseemned) ja juustu. Jahusegusse segasin muna-peti-õli segu ning korralikult kuivaks nõrutatud suvikõrvitsa. Segasin kõik ilusti läbi (NB! ei tohi üle segada).

Jagasin taigna 12 muffinimvormi vahel, riputasin peale seesamiseemneid ja küpsetasin 180C pöördõhus 30 minutit (kuni tikk enam-vähem kuivaks jäi).

Maitsesid leigelt paremini kui külmalt, nii et järgmistel päevadel süües tasub natuke soojendada.

Uskumatult ta kõlab, aga ülimaitsev kõrvitsa toorsalat hapukurgiga

2011-10-12T11:39:00.000+03:00

Kapitoidu projekti raames otsisin mõtteid mida teha "huvitavat" põhitoidu (milleks olid verivorstid ja ahjukartulid) kõrvale olemasolevatest vahenditest ja leidsin nami-namist kõrvitsatoorsalati retsepti.

Olin küll väga skeptiline (ma söön kõrvitsat ainult püreesupina ja piima-kõrvitsasupina ja röstituna, aga ei võta näiteks marineeritud kõrvitsat suu sissegi, pole kunagi võtnud ja ilmselt ei võta ka, nii et toores kõrvits ja veel hapukurgiga tundus väga tricky issue olevat) ja arvasin, et ega seda keegi taha isegi proovida, aga kui ma võtsin esimese ampsu, siis mõtlesin, et kui ka teised proovida ei taha, pole hullu, söön heameelega kõik ise ära. Need kes proovida julgesid, kiitsid ka.

Hiljem oli mul täitsa kahju, et kõik ülejäänud kõrvitsa püreeks ära tegin ja purki panin, oleks võinud natuke toorest alles jätta, et veel seda salatit teha.

Vaja läks:

200 g puhastatud kõrvitsat

1 hapukurk

1 sibul

peotäis peterselli

peotäis murulauku

1 tl paprikapulbrit

soola-pipart

2 spl õli

maitse järgi äädikat

Riivisin kõrvitsa (suurte aukudega riiviga), tükeldasin sibula ja hapukurgi pisikesteks tükkideks, hakksiin peterselli-murulaugu ja segasin kõik kokku.

Õli-äädika ja maitseained segasin kokku ja lisasin salatile.

Kõlbas süüa ka veel järgmine päev!

Kookose-õunakook

2011-10-11T09:28:00.001+03:00

Viimane õunakook õunaturupäevalt. Mul oli see kahjuks täitsa (koogi suhtes teenimatult) meelest läinud. Hea et nami-namis õunakookide kooskokkamine on, muidu olekski vist retsept minu poolt unustusse vajunud.

Kuna vahepeal juhtus meil selline lugu, et pisike prl Lind sai kuskilt kätte fotoaparaadi aku ja näris selle katki, siis olime päris mitu nädalat ilma fotokata ja retsepte üles tähendamata (eelmine fotokas läks ka meie väikese Nukitsamehe nahka, siis ta lihtsalt jalutas sellega ringi ja kopsas aparaadi (kogemata) vastu kiviseina. Tegijal juhtub...) ja kõik mu köögis toimunu jäi meie endi teada.:)
Nüüd aga fotokas töötab jälle (kuigi käesoleva kauni pildi autor on Vernanda) ja sügishooaeg võib uue hooga edasi minna. Üritan ka jõudumööda nami-namis Tiina algataud kapitoidu projektist osa võtta... kuigi ülejäänud sööjad sellest eriti vaimustunud ei olnud... aga eile õhtul sain isegi hea üllatuse osaliseks, kapitoit võib ka väga väga huvitavalt hea olla (kapivarud on mul muidugi suht suured ka :))

Aga see täitsa hea ja maitsev õunakook sai tehtud (ja veel mitu korda sai seda tehtud) veel siis, kui ma lubasin endal ka toidupoes käia ja varusid kappi tekitada.:) Retsept pärit nami-namist ja on täitsa mugandamata.

Kooki läks vaja:
200 g võid
200 g suhkrut
3 muna
100 g kookoshelbeid
200 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
4 õuna
mandlilaaste (umbes pool pakki st 50 g)
kaneeli ja suhkrut (demerara)

Hõõrusin toasooja või suhkruga vahule ja lisasin edasi segades ükshaaval munad.
Segasin kuivained omavahel ja lisasin vaheldumisi piimaga või-munasegusse.
Valasin taigna suurde kandlisse ahjuvormi (plaadile võib ka muidugi, aga ma tahtsin vähe paksemat kooki) ja
panin peale viilutatud õunad.
Puistasin peale mandlilaastud, riputasin üle suhkru ja kaneeliga ning küpsetasin 180C pöördõhus umbes 45 minutit.

Kiitsid sööjad nii tööl kui kodus ja kohvikuski. Nagu ma varemgi olen vist öelnud, meeldivad mulle rohkem sellised kreemja täidisega õunakoogid või jäätise/vanillikastmega söödavad variandid. See kook meeldis aga väga neile, kellele maitsevad rohkem keeksised õunakoogid. Nii et asi on maitses... :)

Õunakook muscovado, konjaki ja rõõsa koorega

2011-09-27T12:15:00.000+03:00

Nagu arvatagi, kook oli maitsmiseks väljas Viimsi taluturul. Tegemist järjekordse selle-aastase üllatuslemmikuga, mida kiidetud nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel taluturul :)

Retsepti algidee oli pärit BBC GF-st, kuid algideest on käesolev tulemus kaugel.

Vaja läks põhjaks:

250 g jahu

125 g võid

1 muna

1 tl vett

0,5 tl soola

Keskele:

2-3 õuna, niipalju et põhi saaks kaetud (teise katsetuse käigus panin liiga paksu õunakihi ja lõpptulemus läks kaduma, nii et õunakiht minu maitse jaoks võiks olla pigem õhem)

65 g muscovado suhkrut

15 g võid

2 tl brändit/konjakit

1-2 tl sidrunimahla

Rõõsa koore kattesse:

1 muna

1 dl 35% rõõska koort

1 tl vanillisuhkrut

5 tl suhkrut

Segasin soola jahusse, näppisin toasooja võiga segamini, lisasin muna ja 1 tl vett. Segasin kiiresti taigna kokku pallikeseks ja panin külmkappi puhkama.

Viilutasin õunad hästi õhukeseks, sulatasin või, segasin sulavõisse muscovado ja sidrunimahal, aeglasel tulel kuumutades sulatasin suhkru-võisegu ühtlaseks. Lisasin konjaki ja võtsin segu tulelt.

Rullisin taigna nii umbes 0,5 cm paksuseks ringiks, surusin koogivormi, trimmisin ääred ära ja panin taigna veel umbes 10 minutiks sügavkülma (lihtsalt et kiiremini saada).

Toksisin kahvliga taigna auguliseks, panin õunad peale ja nõristasin peale muscovadosegu.

Panin ahju 200C pöördõhu peale küpsema 15 minutiks. Seejärel alandasin kuumuse 180C pöördõhule ja küpsetasin veel 10 minutit.

Vahustasin muna kregelt vahule, lisasin suhkrud ja rõõsa koore.

Valasin segu kaunilt karamelliseerunud õuntele ja küpsetasin veel 180C pöördõhus umbes 10 minutit, kuni kook oli pealt ilus tumekuldne.

Maitseb leigelt/jahtunult paremini kui soojalt. Väga hea ka veel järgmisel päeval.:)

Õunakook martsipanikattega

2011-09-26T12:57:00.000+03:00

Viimsi taluturul sai õunakoogi kohviku tegemises osaletud. Minu jaoks esimene kord niimoodi avalikult omatehtud küpsetusi pakkuda (kui mitte arvestada igasugu koolide-noortekate-lasteaedade üritusi, aga see ikkagi väheke teine teema, kuigi publik karmim ja õiglasem :)). Mida lähemale ettevõtmine jõudis, seda rohkem õunakooke minu armsad töökaaslased ära sööma pidid. Ma ju jänes ja ilma vähemalt kümne sõltumatu eksperdi arvamuseta laiema publiku ette oma söökidega ei julge minna. :D
Veel enne kohviku algustki oli hirm suur nahavahel, et kuhu ma ennast mässind olen, aga seltskond oli lõbus ja siis läks kõik suure kiiruga lahti ja enne kui õieti hinge tõmmata jõudsin, oli kaks tundi möödas ja koogikohvik läbi. :)

Minu poolt oli kolm kaasas kolm kooki, ehk et siis järgmiste postituste teemadki pole teab mis keeruline pähkel läbi ampsata.
Ja piltide eest suured tänud veelkord Vernandale!

Esimesena palju tunnustustust (!Mis seal salata, minu isikliku õunakoogi TOPigi lõi täitsa sassi :) Ja kõige ausamad toidukriitikud ehk lapsed kiitsid koogi väga heaks!!:) saanud martsipanikattega riivõunakoogi tutvustus.
Retsept pärit nami-namist (nagu ka koogi sildil ausalt näha on, vt altpoolt ;)). Mugandusi isegi eriti ei ole, kui mitte arvestada, et põhja taigna tegin vähe vedelema (rullida ei kannata, aga põhi jäi siis natuke pehmem, rohkem virsiku-kohupiimakoogi põhja moodi) ja õunu panin rohkem.

Vaja läks põhjaks:
180 g jahu
1 dl suhkurt
125 g võid
1 suur muna
1-2 tl vett
näpuotsatäis soola

Katteks:
50 g võid
150 g mandlimartsipani jämedalt riivituna
1 spl jahu
1 laimi mahl

5 suuuuurt õuna (antoonovkat) jämedalt riivituna
mandlilaaste peale, nii et kook oleks korralikult kaetud (nii umbes pool pakki ehk 50 g)

Segasin kokku suhkru, jahu ja soola, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin ühtlaseks. Surusin taigna koogivormi (26 cm) ja lasin külmkapis veidi (umbes pool tundi, aga vabalt võib ka kauem) taignal puhata.

Eelküpsetasin põhja 180C pöördõhus 10 minutit.

Sulatasin väikses potis või, lisasin riivitud martsipani, laimimahla ja jahu. Nõrgal tulel kuumutades segasin, kuni segu muutus ühtlaseks massiks.

Riivisin õunad.

Võtsin eelküpsetet põhja ahjust, panin sellele riivõuna ja kõige peale määrisin ühtlaselt laiali martsipanisegu. Riputasin peale mandlilaastud ja küpsetasin koogi 180 C pöördõhus pealt kuldseks, umbes võttis see aega 30 minutit.

Kaks lihtsat õunaampsu

2011-09-23T14:44:00.002+03:00

Enne selle-aastaste õunakoogileidude juurde minemist (mõtled küll, et õunakookide TOP 3 on ammu enda jaoks paigas, aga mõnikord ikka üllatud positiivselt ja pikendad TOP 3 TOP 5-ks), kirjutan üles kaks lihtsat, aga head õuntega küpsetist, mida saab teha kiiresti poest ostetud pärmilehttaignaga.

1. Õunagaletid

500 g pärmilehttaigent
õunu nii palju, et iga ringi koogi peale saab ilusti õunaviilud panna
demerera suhkrut peale riputamiseks
moosi (aprikoosi nt, aga mul oli suvikõritsa-sidrunimoos)

Sulatatud ja umbes 0,5 cm rullitud taignast lõikasin välja umbes 8 cm diameetriga rõngad. Sinna peale panin õhukesed õunaviilud. Riputasin suhkruga üle.
Panin 200 c (pöördõhk) ahju ja küpsetasin, kuni õunad küpsed ja ringid kuldsed.
Lahjendasin moosi paari teelusikatäie veega ja määrisin segu õuntele. Lasin veel paar minutit ahjus küpseda.

Maitsesid nii soojalt kui külmalt.

2. Õunapirukad kohupiima-vaniljekreemiga

500 g pärmilehttaigent
õunu nii palju, et igasse pirukasse mahuks väike peotäis ja soovi korral ka peotäis arooniaid
1 tl kaneeli ja 1 spl suhkurt õunaviiludega segamiseks
1 toru maitsestamata kohupiimapastat
175 g võid
2 pk vaniljekreemipulbrit
suhkurt vastavalt maitsele
määrimiseks muna

Rullisin taigna õhemaks (ka u 0,5 cm). Lõikasin välja ruudud (suurus vastavalt tegija soovile, mina tegin suht suured, sellised nagu poes on). Segasin õunad ja arooniad suhkru ja kaneeliga.
Sulatasin või, segasin sisse kohupiima ja vaniljekreemipulbri, lisasin natuke suhkurt.
Panin igale ruudukesele õuna-arooniatükid ja sinna peale kreemi (jagasin õunad/kreemi ruutude peale ära). Surusin ruudu otsad kokku (küpsedes enamik läheb küll uuesti lahti, aga välja täidis ei voola), määrisin munaga ja küpsetasin 180C pöördõhus kuni pirukad olid kuldsed ja õunad sees pehmed.

Kõige paremad olid samal päeval!

Üks vana võlg - ananassikarri rannakarpide ja tiigerkrevettidega

2011-09-22T23:19:00.002+03:00

Täna küsis üks hea tuttav;) mu käest, et mida teha rannakarpidest. Ma kohe teatasin, et ananassikarrit! Aasta alguses tegime seda kodus (nami-namis oli karride kooskokkamine ja seal Maria tegi seda karrit ja kiitis. Ma sellepeale tegin ka kohe ja ka kiitsin :)) Olin täiesti kindel, et retsept sai ka kirja pandud, täna aga otsisin ja võta näpust, polegi.
Võiksin vist praegu lubada, et kui kitseliha otsas ja see suur tükk head Saaremaa seakaela ka otsas, siis teen rannakarbi-tiigerkreveti-ananassikarrit! oi-oi-oi.. limpsab keelt... :)
Aga nagu Woody A. ütleb, et If you want make God laugh, tell him your plans....

Nii et siis siit tuleb üks ammu tehtud vana hea asi, mida tulevikus kindlasti korrata tuleks! Voilà mr.L, siin on teile idee, mida teha rannakarpidest:

Vaja läheb:
6 dl kookospiima
2 spl punast Tai karripastat
2 spl Tai kalakastet
1 spl suhkrut
250 g kooriku ja seljaveenita tooreid hiidkrevette
400 g puhastatud rannakarpe (kuna pärast jääb kastet nagunii üle, võib neid isegi rohkem olla, saab kastmega uuesti juurde keeta)
175 g peenelt hakitud värsket ananassi
5 katkirebitud kaffiri laimilehte
Serveerimisel peale riputamiseks kaks seemnetest puhastatud punast (mul oli seekord roheline) tšillikauna ja hakitud värsket koriandrit

Kuumutasin pool kookospiimast potis keemiseni ja keetsin vaiksel tulel umbes 5 minutit.
Segasin juurde karripasta ja kuumutasin tasasel tulel veel 5 minutit.
Lisasin kalakaste ja suhkur ning keetsin veel paar minutit. Segasin juurde ülejäänud kookospiima ja kuumutasin uuesti keemiseni.
Lisasin krevetid, puhastatud rannakarbid, ananassitükid ja kaffiri laimilehed.
Kuumutasin keemiseni, vähendasin kuumust ja keetsin vaiksel tulel umbes 3-4 minutit, kuni rannakarbid olid avanenud. (NB! Eemaldasin rannakarbid, mis ei olnud lahti läinud ja viskasin minema.)
Tõstsin karri suurde serveerimisnõusse, puistasin peale hakitud tšilli ja koriander.
Kõrvale sõime (kastme viimaste tilkade kättesaamiseks) tavalist baquette'i ja jõime valget veini (täpsemaid marke enam ei mäleta :P)

Kurgisalat, hilinemisega

2011-09-14T10:11:00.000+03:00

Minu vastus küsimusele, et kas pea higine hoidiseid vekkiv toidublogija on tõesti müüt, on JAH, sel aastal küll:)))
Sisse sai tehtud täpselt kolm purki kirsimoosi, natuke seeni (kuna pole veel metsa õieti jõudnudki, aga lootust on, et ikka jõuan ja teen miskit) ja nüüd siis läheb lahti suuremat sorti aroonia-kirsisiirupi tegemine.
Sügavkülma küll üht-teist on saanud, aga ka mitte hoidiste kujul.
Moosid, kompotid, suvikõrvitsatšatnid??? Ei, ei ole ja ei tule ka. Saak oma aias oli vilets, polnud ei vaarikaid ega maasikaid, suvikõrvitsaid vähe (kuigi taimi oli 12), tomateid sain vähe, kurke täpselt niipalju, et malasonajaid teha, õunu ümmargune null jne.
Juba paar aastat olen olnud suht põhimõtteline, et sissetegemiseks marju, puu-ja köögivilju ei osta. Ei tundu nagu otstarbekas olevat, sest ega meil ju neid moose-kompotte sööda ka eriti. Sahvririiulite tühjendamiseks saatsime ülejäägid heategevusprojektidesse...
Nii et elu on ilus ja talvele võib vastu minna ka siis kui sahvris ei ole kümmet purki maasikamoosi :)) Piisab kui on mõnikümmend purki seeni ja muidugi 100 liitrit ämma tehtud kurke (jah, tõsijutt, minu superämm saatis mulle 100 liitrit marineeritud kurke!)!!!

Angerjat muidugi ostaks ja teeks sisse, aga pole sel aastal häid pakkumisi olnud:(( Ohkab igatsevalt...
Mida ma aga tegin ja mida ohtralt söödi ja mis on juba peaaaegu otsas, oli kurgisalat...

...erinevad, aga sama tüüpi kurgisalatid on viimasel ajal palju teisteski blogides olnud, aga minu retsept on pärit ühelt toredalt inimeselt nimega Ivi, kes aga ei lubanud seda Ivi kurgisalatiks nimetada, kuna tema sai selle retsepti oma naabrinaiselt.

Vaja läheb
2 kilo kurki
2 spl soola
4 spl suhkrut
2 spl äädikat
tilli (õisikuid või suur peotäis hakitud tilli)
4 suurt! küünt küüslauku
4 sibulat

Lõika kurgid viiludeks (meile meeldis maitse rohkem, kui oli viilutatud õhukeseks riivi küljel oleva viilutajaga (mis selle õige nimi on, ei tea)), viiluta sibul ja küüslauk (võimalikult peenikeseks). Sega läbi ja lisa sool-suhkur-äädikas. Pane külma seisma (meie hoiame üleöö, maksimum 24 tundi).

Sööme kas kohe või paneme purkidesse. Väidetavalt sobib söömiseks kuu jooksul ja hiljemgi. Meil kahjuks nii kaua ei seisnud.

Vahtrasiirupi müsli ehk granola

2011-08-18T22:20:00.001+03:00

Idee teha vahtrasiirupiga müslit sain siit. Aga kuna ei apelsinimaitse ega rosinad meie müslisööjatele peale ei lähe, siis tegin lihtsamalt. Lastele väga meeldis ja suur purk müslit on paari päevaga juba otsas. Praegu suvisel ajal on see kodus istuvate laste peamine hommikusöök (ja vist ka lõunasöök, kui arvestada, et lõunaks valmis pandud toidud on õhtul kõik alles, aga müsli kahaneb ülihelikiirusel).

Vaja läks:

350 g täistera kaerahelbeid

100 g kreeka pähkleid

100 g kookosehelbeid (või laaste)

80 g võid

1,5 dl vahtrasiirupit

Sulatasin või ja segasin kokku vahtrasiirupiga, valasin segu kaerahelvestele. Segasin hoolikalt läbi ja panin ahjuplaadile õhukese kihina ning plaadi 140C pöördõhuga ahju 30 minutiks. Segasin aeg-ajalt.

Panin juurde purustatud kreeka pähklid ja kookoshelbed. Lasin veel küpseda umbes kümmekond minutit, kuni kaerahelbed olid kenad krõmpsud.

Aedoad Rumeenia-päraselt

2011-08-17T22:19:00.002+03:00

Retsept pärit Rumeeniast kaasa toodud kokaraamatust. Oad pärit koduaiapeenralt.:)
Kui me tavapäraselt teeme ube küüslaugu, oliivõli ja parmesanikildudega, siis see kooslus oli vahelduse mõttes väga tervitatav.

Vaja läks:
pool kilo aedube
soola-pipart
suur peotäis hakitud tilli
sama suur peotäis hakitud peterselli
kaks küüslauguküünt väga peeneks hakituna
punase veini äädikat
oliivõli

Lasin vee keema ja panin oad potti, lisasin soola ja keetin 12 minutit (väiksemaid ube võiks vähem keeta, aga meie oad olid juba peaaegu ülekasvanud).
Segasin kokku tilli, peterselli, küüslaugu, oliivõli ja punase veini äädika. Maitsestasin soola ja pipraga.
Nõrutasin oad ja segasin kastmega läbi.

Sobivad nii soojalt kui külmalt.

Kanamaksapasteedi crostinid

2011-08-16T11:50:00.000+03:00

Jätkuvalt prosecco kõrvale sobivate eelroogade lainel.

Ciabatta tegin suitsupaprikase maitsega. Ciabattaviilud pintseldasin oliivõliga ja grillisime (lisaks tavalisele söele, viskasime ka salveioksi grillile). Soojadele ciabattaviiludele määrisime kanamaksapasteeti (mille retsepti sain nami-namist.

Kanamaksapasteediks läks vaja:

1 karp kanamaksa (450 g)

oliivõli praadimiseks

0,5 tl soola

0,5 tl pipart

1 punane sibul viilutatult

2 küünt küüslauku

4-5 salveilehte

1,5 dl vermutit

(originaalreptseptis ka kadakamarju)

Poolitasin kanamaksad, kuivatasin köögipaberiga, hõõrusin soola-pipraga sisse ja praadisin kõrgel kuumusel oliivõlis (ühelt poolt 2-3 minutit ja teiselt poolt ka 2 minutit). Tõstsin kanamaksad pannilt ära.

Praadisin sibulat madalal kuumusel umbes paar minutit, lisasin hakitud küüslaugu ja hakitud salvei. Hautasin kuni sibul oli klaasjas.

Lisasin vermuti ja keetsin kastme kokku st paar minutit kõrgel kuumusel, kuni kaste oli siirupjas.

Valasin kastme kanamaksadele ja ajasin kogu kupatuse kaks korda hakklihamasinast läbi.

Maitsestasin täiendavalt soola-pipraga.

Panin külmkappi tahenema (seisab edukalt paar-kolm päevagi).

Kuna ciabattasid sai küpsetatud ka päikesekuivatet tomatitega, siis grillisime ka neid.

Lisandiks sai kreeka pähkli adžikat (imeline asi, Kaunissaare talu toode, Sadama turult ostetud!) määritud grillitud saiale, sinna peale viil tomatit ja viil mozarellat. Grillisoojast läbi, kuni juust sulama hakkab ja lauale :)

Eelroad paprikast

2011-08-15T12:06:00.002+03:00

Kaks paprikat

kaks palli mozarellat

kaheksa anšoovist

peotäis oliive ja peotäis päikesekuivatet tomateid

õli tomatipurgist

soola-pipart

küüslauku

Poolitasin paprikad, puhastasin seemnetest ja määrisin kokku päiksekuivatet tomatite õliga. Grillisime paprikad peaaegu valmis.

Hakkisin küüslaugu, päiksekuivatet tomati ja oliivid, niristasin peale tomatipurgist õli, hakkisin anšoovised ja segasin kõik kokku. Lisasin basiiliku ja maitsestasin soola-pipraga. Segu peaks olema pigem terav, kui lahja :)

Määrisin segu paprikapooltele, peale panin poolitatud mozarellapalli ja uuesti grillile. Grillisime kuni mozarella hakkas sulama.

Serveerida klaasikese jahutatud proseccoga. :)

Kaks paprikat ja kaks tomatit

oliivõli

kaheksa anšoovist

kaks suurt küünt küüslauku

soola ja pipart

basiilikut

Grillisime poolitatud ja oliivõliga määritud paprikad ja poolitatud tomatid poolpehmeks (kui ma neid paprikaid ahjus teen, siis eemaldan enne tomatitelt nahad, aga grilli peal tehes jätsin nahad külge, muidu oleks pisut ebamugav neid grillida olnud). Hakkisin küüslaugu. Igale paprikapoolele panin küüslaugu ja kaks anšoovist, purustasin soola ja pipart, raputasin basiilikut ning peale panin poolitatud tomati. Grillisime paprikad pehmeks.

Jälle serveerida klaasikese jahutatud proseccoga!

Nimetatud paprikad on tuntud ka Piemonte paprikate nime all ja ei olnud meie söögilaual teps mitte esimest korda, aga esimest korda tegime me neid tavalisel grillil, mitte ahjus.

Suvikõrvitsast kolm eelrooga: hea, parem ja parim.

2011-08-12T14:28:00.004+03:00

Ei teagi, kas alustada paprikatest tehtud eelroogadest või suvikõrvitsast. Ei hakka viite eraldi postitust tegema, piirdun praegu kahega. Esimeses kolm suvikõrvitsaeelrooga, üks pidulik, üks vähem pidulik ja üks tavaline salat põhiroa kõrvale. Teises grillitud paprikaga eelroad. Kolmas postitus tuleb küll ilmselt ka, crostinidest (neid me hakkame täna õhtul katsetama).

Et mis siis nüüd juhtus, et selline antipastide uputus?! Kuna mr.L peab serveerima järgmisel nädalal head (ja huvitavat ja sellist mida tuleks koha peal teha ehk mis ei oleks täielikult ette valmis tehtud ja mida võiks teha ka grillil) eelrooga prosecco kõrvale, siis surfasime retseptides, otsisime ideid ja katsetame. :D

Kolm eelrooga suvikõrvitsast said hinnanguks hea, parem ja parim.
Ehk siis jogurtikastmes punase sibula ja suvikõrvitsa salat oli hea.
Suvikõrvitsa carpaccio oli parem ja prociutto grillitud suvikõrvitsatega oli parim (laulan tõesti seekord kiidulaulu selle koosluse ja kastme harmooniast jnejne, jätan ülejäänu kirjutamata ja võimaluse teil endil ette kujutada ülivõrdes kiidulaulu:)) ja nõustun G.Ramsay'ga, kes oli selle imelise eelroa oma Maailma Köögi raamatusse valinud).

Nr. 1 - Prociutto koos grillitud suvikõrvitsaga
Vaja läheb:
2 suvikõrvitsat
100 g prociuttot (meil oli Serrano sink)
Oliivõli
soola-pipart

Kastmeks:
2 spl balsamicot
poole sidruni mahl
1 spl mett
soola-pipart
tüümianilehti
6 spl eriti head oliivõli (mulle maitseb näiteks Portugali Santa Vitoria oliivõli Sadama turu Portugali poest, PS poe omanik ei tea midagi sellest reklaamist!)
petersellilehti

Viilutasin suvikõrvitsa, määrisin viilud oliivõliga ja purustasin peale soola ja pipart. Valmistasin kastme, segasin kokku balsamico, sidrunimahla ja mee, vispeldasin sisse oliivõli ja lisasin tüümianilehed, maitsestasin soola ja pipraga.

Sättisin singiviilud taldrikule. Mr.L grillis suvikõrvitsaviilud.
Grillitud suvikõrvitsaviilud panin singi peale ja nõristasin kastme peale. Peale riputasin petersellilehti. Mr.Ramsay riputab peale ka seedermänniseemneid, mina ei pannud seekord sellel põhjusel, et poes lihtsalt polnud neid:(.

Nr. 2 - carpaccio suvikõrvitsast:
Suvikõrvitsast koorijaga viilutada imeõhukesi ribasid niipalju, kui carpaccio soovi on.
Segasin kokku poole sidruni mahla ja u 1 spl oliivõli, segasin kastme suvikõrvitsaribadele ning lasin seista külmkapis umbes 15 minutit.
Riputasin peale soolahelbeid, purustasin piprat ning raspeldasin parmesaniviile.

Nr. 3 - salat suvikõrvitsast ja punasest sibulast.
1 pisike suvikõrvits
1 punane sibul

1 dl maitsestamata jogurtit
poole (väikese) sidruni mahl
1 spl oliivõli
soola-pipart

Viilutasin suvikõrvitsa nagu kurgi kurgisalatiks. Viilutasin ka punase sibula. Segasin nad kokku.
Jogurtisse pigistasin sidrunimahla ja nõristasin oliivõli, segasin ja maitsestasin soola ja pipraga.
Segasin kastme salatisse.
Eriti hea oli grillliha kõrvalroaks!

Tallekeeled lõpuks ka minu köögis;)

2011-08-07T00:08:00.002+03:00

See oli talve lõpp, kui tallekeeled oli popp teema toidublogijate hulgas. Siis ma sellega veel kaasa ei läinud, kuigi õigem oleks öelda, et tegudes ei läinud kaasa, aga mõtetes olin juba sõrme andnud ning esitanud emale tellimuse, et kui tallekeeled saadaval, siis võtku mulle ka. Nüüd siis pea pool aastat hiljem ema tõi mulle kilokese.

Kuidagi patt tundus nii pisikesi keelekesi keeta ja süüa, aga pragmaatikuna ja karnivoorina tuleb tõdeda, et elu on elu ja mis vahet seal enam, kas kints või keel. Ja tuleb tunnistada, et maitsesid tõesti hõrgult!

Ma olen keelefänn olnud terve oma elu. Keel (muidugi tavaline veisekeel, tallekeel on uus trend meie jaoks:))on alati mul seostunud suurte pidustustega ja lookas pulma-/juubelilaudadega, see tundub, kui üks haruldane delikatess, mille keetmine on aeganõudev ja mida ainult pidupäeval saab. Seekord siis olime ära teeninud erilise koduse pidupäeva kõige tavalisemal argiõhtul.

Keetsin siis keeled:

1 kilo keeli

vett (niipalju, et keeled oleks kaetud ja natuke rohkemgi)

piprateri kümmekond

paar loorberilehte

kolm-neli tera vürtspipart

tilli (nt üks õisik)

0,5 spl meresoola

kaks porgandit

suur sibul

Lasin veel ja keeltel kiirel tulel keema tõusta, riisusin vahu ja keerasin tule madalaks. Panin potti maitseained ja sibula-porgandi (mõlemad neljaks lõigatud)

Keetsin (ilma kaaneta) umbes 50-60 minutit, kuni keeled olid noaga katsudes pehmed.

Valasin keeduvee minema, lasin jahtuda ja koorisin valge kihi maha.

Viilutasin keeled, segasin salatilehtedega, kõrvale tegin peedi-toorjuustukreemi (karp toorjuustu, kuhu segasin sisse riivitud peeti umbes 100 grammi, küüslauku ja tilli, maitseks pipart ja mädarõigast).

Sõime niisama eelroaks, keeratuna salatilehte ja määrituna peedikreemiga. Jäägid olid ideaalseks võileivakatteks järgmisel hommikul.

Sidrunimaitseline suvikõrvitsakook

2011-08-03T09:51:00.003+03:00

Suvikõrvitsauputus meie kodus pole veel pihta hakanud, kuigi ega enam pikalt lähe!

Aga Saaremaal juba uputab kõrvitsatega! Ja kui oli vaja üks kook ruttu laupäevaks kaasa küpsetada ja kapist vaatas vastu kaks suurt suvikõrvitsat, mis grillimiseks juba tiba üle kasvanud, polnud pikemalt mõtlemist, kui et poodi ja sidruneid ostma!

Koogiretsept on pärit BBC GoodFoodist ja tehtud suuremate mugandusteta, lihtsalt üks sidrunivaabakiht on vahelt ära jäetud, tundus, et see läheks juba liiaks ja koogi tekstuur ei nõudnud ka sileda kihiga katmist enne kreemitamist.:) Kõlab jube targalt, vist:P

Kook oli uskumatult hea ja värskendavalt sidrunihapu! Üllatusena proovisid ja kiitsid ka need inimesed, kes tavaliselt ei pane sellist koogitükki suhugi, kus miski suvi- või muu kõrvitsaline sees on! :)

Ja päev millal me seda kooki sõime, oli ka imetore, ühel kaunil Saaremaa kõrval asuval väikesaarel. Ma tahaks ka juba pensionile ja Saarde tagasi........(ohkan igatsevalt);)

Koogi juurde! Vaja läks:

200 g võid
3 sidrunit
200g suhkrut
3 muna

1 keskmisest veidi suurem suvikõrvits, jämedalt riivitud ja nõrutatud!!! Kui korralikult ei nõruta, jääb koogi tekstuur selline clafoutis'-sarnane, aga maitse on ikka väga hea!

1 tl mooniseemneid

1 tl vanilliekstrakti

200g jahu

2 tl küpsetuspulbrit

Kreemiks läks vaja:

50 g võid

150 g tuhksuhkrut

400 g pakk toorjuustu

sidrunimahl (koogitaignast ülejäänud sidrunitest)

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin ükshaaval munad, jätkates vahustamist. Riivisin kahelt sidrunilt koore ja pigistasin kolmelt sidrunilt mahla. Sidrunikoore lisasin või-munasegusse, edasi läks sinna vanilliekstrakt, mooniseemned, nõrutatud suvikõrvits ja 1 spl sidrunimahla.

Segasin kokku kuivained ja lisasin segusse.

Küpsetasin väikesel ahjuplaadil, aga võib ka kahes lahtikäivas koogivormis (20 cm) 160C pöördõhus umbes 30 minutit, kuni tikk puhtaks jäi.

Jahutasin koogi vormis maha, kummutasin välja ja lõikasin pooleks.

Segasin kokku kreemi, pehmest võist ja toorjuustust ja tuhksuhkrust, lisasin allesjäänud sidrunimahla. Määrisin kreemi ühele poolele, tõstsin teise poole peale ja määrisin ka koogi peale paksu kihi toorjuustukreemi. Kui soovi on, võib ka kreemi peale mooniseemneid kaunistuseks panna.

Enne laualekandmist võiks külmas seista. Meil oli küll öö otsa külmas, aga siis tunnike merel ja siis lihtsalt laual (varjus) ja kreem ära ei sulanud!

Enam värskemat lesta ei saa:) Otse võrguga merest ja grillile:)

Just üks õhtu avaldasin arvamust, et maailma kõige-kõige parem toit on värsked keedukartulid, värske praetud lest ja tomati-kurgisalat hapukoore ja tilliga.Aga lesta kohta pole muud öelda, et ega oma juurtest ju ei pääse. Võid ju küll ööbikukeeli (loe:tallekeeli) ja kammkarpe süüa, aga kõrvad plaksuvad lesta peale! :)))

Mr.L ei nõustunud minuga, aga ta ei suutnud midagi maailma parimaks pakkuda, proovis nalja visata, et hakklihakaste (kes ei tea, siis mr.L ei kannata hakklihakastet silmaotsaski ja meie väikesed Linnulapsed saavad hakklihakastet (ja ka makarone hakklihaga) ainult siis kui mr.L on kodust ära). :))

Rege rauta suvel ja jahutavat suvejooki tee talvel (või peaaegu talvel)

2011-07-25T18:56:00.001+03:00

Jahutava suvejoogi tegemisega tuleb alustada juba siis, kui talv otsa saama hakkab.:) Kasemahla korjamine varakevade teema, aga alljärgneva retsepti järgi tehtud jooki saab jooma hakata alles jaanipäeva paiku!

Praegust vahvate puhkuseilmadega super jook! Pildil küll sidruniga serveeritud, aga minu isiklik maitsemeel eelistab apelsiniviiluga!

NB! Ja lapsed võivad ka juua.

Teeme selle retsepti järgi kasejooki juba teist aastat. Üksi teine kasemahla säilitamise retsept ei ole kordamisele veel läinud, aga selle järgi teeme ka järgmistel aastatel jälle ja jälle! Kuulsin kevadel, et sarnase retsepti järgi tegi kasemahlajooki juba ühe tuttava vanaema ja vist ka juba tema vana-vanaema (ega ma ajalooga väga hästi kursis ei ole, aga mul tuli kohe küsimus, et kust nad apelsini said, aga noh, üks loll jõuab ju rohkem küsida kui sada... jne):D

Mina sain retspeti nami-namist. Kuna kirjaviis on 1926 a muutmata, annan selle ka siinkohal samamoodi edasi!

Arve:
6 L kasemahla,
50 rosinat,
1 apelsini koor,
25 sm musta sõstra vart,
10 supilusika-täit suhkrut,
10 pudelit,
10 uut korki,
lakki.

Kasemahl täidetakse pudelitesse, lisatakse igale pudelile 5-7 poolekstõmmatud rosinat juure, poole sõrme suurune tükk apelsinikoort, 2,5 sm pikkune tükk musta sõstra vart ja supilusika-täis suhkrut. Pudelid korgitakse masina abil ja lakitakse korgid. Pannakse keldri. Suvel hää jahutav jook.

Allikas:A.Tannbaum; Keedu- ja majapidamis-juht. 1926., Tartu. (kirjaviis muutmata).

Meie kasutame pudeliteks keeratava korgiga veinipudeleid ja vahuveinipudeleid, millel on plastmassist kork (häbenen küll, aga satub selliseidki meie majja) ja metallümbrise hoiame ka alles ja keerame peale. Säilitame pudeleid sahvris, aga enne serveerimist toome külmkappi. Tundub, et parim serveerimistemperatuur jääb sinna kuivade vahuveinide serveerimistemperatuuri juurde. ;)

Lihtsad värskendavad sõõmud kuumal päeval ehk mida teha vohava melissiga.

2011-07-19T11:09:00.003+03:00

Panen melissioksad ja paar viilu sidrunit kannu ja täidan veega. Lasen seista päeva või vähem või rohkem ja joome tavalise vee asemel.

Jääteed teeme kannutäiest kangest teest, kas rohelisest või mustast (mina eelistan rohelist), lisan rohkelt mett, nii et tee oleks ikka väga magus, torkan sisse melissioksad ja sidruniviilud.

Kui tee on jahtunud, valan jääga täidetud klaasi.
Juuakse meil ka seda liitrite viisi, tee tegemisega on lihtne, kui ainult jääga järgi jõuaks.:)

PS rändamast õnnelikult tagasi ja kahjuks toidupilte sheerida rohkem ei ole, kui oli hea toit ja isuäratav serveering, polnud fotokat kaasas, või ei tulnud pilt välja. Sellest oli eriti kahju Moldovas, kus ma sain eluhead grillitud karpkala. Moldovast võiks ilmselt pikemalt muljetada, lihtsalt ülimõnus maa ja millised vapustavad kuivad vahuveinid ja üldse veinid, hindadest ei räägigi parem, kahju et autoga ei olnud, oleks vähe rohkem koju kaasa toonud!!

PPS Nami-namis on praegu ka värskendavate jookide kooskokkamine, nende jookidega andsin ka mina oma panuse sinna!

Micist ja papanasist ...Rumeenia

2011-07-06T16:21:00.001+03:00

Mici on Rumeenia grillitud hakklihavorst. Retsepti sain ja koju jõudes proovin kindlasti ja kui retsept töötab, kirjutan üles.

Papanasi on kohupiimapontšikud magusaks tehtud hapukoorega ja moosiga. Väga kena serveerimisviis ja tõesti-tõesti, suhkruga hapukoor ja moos andsid pontšikutele palju juurde! Ja retsept on ka olemas:)

Kürtös kalacs'it tehakse siis nii:

Paar turupilti ka ;)

Kastanipüree vahukoorega ja tähtpäevad

2011-07-02T22:41:00.001+03:00

Esimest korda elus sõin kastanipüreed. Maitses väga hea, nagu rummipallimaitseline kastanipuder, kuigi nii labaselt vist ei ole kena öelda. Aga tõesti maitses hea! Teinekord kui Ungarisse satub keegi, tasub proovida.

Tähtpäevadest niipalju, et täna on nii mul kui ka minu blogil sünnipäev!! :)
Arvestades tänast vihmast ja külma päeva Slovakkias ja Ungaris, sobib järgnev laululooke mulle sünnipäevaks väga kenasti!

Holodnik po staropolski munaga

2011-06-30T23:56:00.000+03:00

Retsepti ei ole jagada. Maitses nagu hea holodnik maitsema peab:)
Sõin seda just Zaglobas Bielsk Podl-i lähedal. Külmsupid suvel on lihtsalt ülihead!

Rabarbrihooaja kokkuvõte

2011-06-27T11:38:00.000+03:00

Sel aastal jäi hooaeg kesiseks, mul alles värske rabarbripõõsas. Aga ühte, teist ja kolmadat sai tehtud.
Väike ülevaade tehtust.
Põhiaur läks rabarbritoscale, lihtsalt ülihea.

Meie lapsepõlve klassika, biskviit ja rabarber (nii hr.L ja mina ka, mõlemad ei viitsinud teha lapsena muretainast põhjaks alla ja tegime lihtsalt biskviidiga rabarberikooki).

Läbi aastate üks mu lemmikuid, hapukoorekattega rabarbrikook.

BBC GF ainetel vanillikreemiga rabarbrikook (oli küll hea aga mitte midagi ülisäravat, iga kell eelistan hapukoorekattega kooki)

Nüüd juhtub see, et tekib pikemat sorti paus minu söögitegemisse.
Kuni juuli keskpaigani teeb minu köögis mu pojakesele süüa keegi teine;) Ja tütred söövad vanaemade juures.
Mu plaanid enne ärasõitu alustada Ida-Euroopa maitsete tutvumisega juba kodus, läksid vett vedama. Vahepeale mahtus nii palju muid tähtsaid ja edasilükkamist mitte kannatavaid asju, pluss veel 25 lapsele lõpupeo toidu tegemine. Nii et me hr.L-iga aga alustame Ida-Euroopa maitsetega taastutvumist alles teel olles. Hoian pöidlad pihus, et põnevaid söögi- ja joogielamusi ikka tuleks palju. :)

Västerbottenspaj

2011-06-09T11:55:00.002+03:00

Rootsi teema lõpetuseks Västerbotteni juustu pirukas. Pikka juttu ei hakkagi ajama. Smålandi piirkonnas veedetud viie päeva jooksul ei söönud ühtegi toitu, mis mulle meeldinud ei oleks. Isegi småländska isterband maitses väga hästi, jube kahju, et ilmad nii soojaks läksid ja kaasa tuua ei saanud. Aga juust (ja ka hulgaliselt erinevaid heeringaid jaaniõhtu entertainment'iks) jõudis koju.

Västerbottenipiruka kohta ütlesid kõik meie sõber-rootslased, et see on lihtsalt niiii hea. Ja on ka. Retsepti võtsin nami-namist. Juustu on veel, nii et jõuan ka mõne muu retsepti järele proovida.

Põhjaks läks vaja:

200 g jahu

100 g külma võid

natuke soola

1 muna

Katteks läks vaja:

200 g västerbottenost'i riivitult

3 muna

2 dl rõõska koort (ma kasutasin10%)

soola-pipart

Näppisin või ja jahu kokku, lisasin muna ja segasin kiiresti ühtlase taignapalli. Surusin taigna 26cm koogivormi põhjale ja äärtesse ning panin pooleks tunniks külma. Küpetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Kloppisin munad lahti ja segasin juurde rõõsa koore ning juustu. Maitsestasin soola-pipraga (pigem vähem soola, sest hiljem juust annab soola juurde). Valasin katteained eelküpsetet põhjale ning küpsetasin 25 minutit 180C pöördõhus.

Enne söömist lasin jahtuda, aga sõib ka soojalt süüa.

Nii et siis selleks korraks Rootsiga ühel pool. Hej då Sverige! Vi sees igen!

Lõpetuseks ka kõige popim laul (ja mitte ainult laul vaid ka pidev jututeema :D) meie ürituselt.

Svenska köket vol 2

2011-05-25T20:01:00.001+03:00

Jätkan Rootsi lainel. Kuidagi peab ju omale Rootsi-külastuse apetiitseks muutma :P.
Seekordsed kolm retsepti sobiks imeliselt ühel söögikorral teha.

Ehk siis ooperikeldri räimed (nimi räimedel pärineb Operkällari nimelise restorani populaarsetest räimedest ja allpool esitletu on namis olev versioon neist), Skåne sinepised ja rõõska koorde uputatud kartulid ning salatiks võiks nende kaloripommist kartulite ja rõõsas koores leotet räimede kõrvale teha kapsasalatit (mida nami-namist pärineva info põhjal peaks saama enamasti pizzakohtadest ning mida kutsutaksegi pizzasalatiks). Nagu juba aru saada võis, on kõik kolm retsepti nami-namist.

Skåne sinepisteks kartuliteks läks vaja:
1 kg kartulit, lõigatuna 1 cm kuubikuteks
1 suurem sibul
3 dl 35% rõõska koort
2 spl teralist Dijoni sinepit
soola ja pipart
praadimiseks rapsiõli

Praadisin sibula õlis, lisasin kartulikuubikud ja praadisin veidi aega veel. Lisasin omavahel segatud koore, sinepi, soola-pipra. Hautasin aeg-ajalt segades niikaua, kuni kartul oli pehme.

Kapsa- ehk pizzasalatiks läks vaja:
400g värsket kapsast peenteks ribadeks hakituna
1 lt keevat vett
Kastmeks:
2 spl sidrunimahla
2 spl oliivõli
soola-pipart
1 spl salatimaitseainet (ostsin poest SM valmissegu, Rootsis on kindlasti teistsugune, aga eks ma uurin järele salat on küll seda väärt, et üks kotike salladskrydda't) kaasa osta).

Valasin kapsaribad kuuma veega üle, nõrutasin ja lasin jahtuda. Segasin kokku kastmeained ja seejärel segasin ettevaatlikult kokku kastme ja salati.

Ooperikeldri räimedeks oli vaja:
600 g puhastatud räimi
2 dl 35% rõõska koort
2 muna
rukkijahu
soola
praadimiseks õli

Kloppisin munad lahti ja vispeldasin rõõsa koore sisse. Valasin kalad koore-muna segusse ja lasin seista tunnikese, vahepeal segades.
Ajasin panni kuumaks, paneerisin kalad rukkijahu-soola segus (fileed uuesti muljusin kokku kalakujuliseks)ja praadisin ära.
Maitses väga mõnusalt pehme.

Mida sõbrad/tuttavad soovitasid:
Lisaks Jansson frestele'le (mis nagunii on meie ammune lemmik), Isterband'ile, stekt strömming'ule ja inlagd sill'ile ka spettekaka't ja Smalandi ostkaka't ja veel selliseid asju nagu:

Ärtsoppa - Peasoup of yellow peas and thick bacon.
Bruna bönor - A stew of brown beens and served with bacon or falukorv.
Lappskojs - meat from reindeer and mashed potatoes.
Kroppkakor - its a boiled doe of potatoes and pork and spices inside, served with lingonberries and white sause.
Fläsk med löksås - Pork bacon with onionsauce and boiled potatoes with its skin on.

Eks proovime ära:)

Rootsi eriväljaanne, vol 1

2011-05-21T22:56:00.001+03:00

Ei räägi surströmmingust. Praegu veel mitte. Muuseas, minu muljed sellest mädakalast on üllatavalt positiivsed. Milleks lasta end häirida millestki nii tühisest nagu lõhn :D

Hoopis Rootsi eri algas meie kodumenüüs ja kestab veel ... kuni 10 päeva pärast on 2011.a rattahooaja avastart esimesele "pikemale väljasõidule".
Just küsisin hr.L-i käest, et kuidas eesti keeli peaks meie "väljasõite" nimetama. Meie klubi keel on inglish ja väljasõite kutsutakse "meeting'uteks", eesti keeli kõlab see minu jaoks nagu Kivirähu Kalevipoja Meeste konverentsid, ainult et meil on mõnikord naised ka kaasa lubatud:D:D :D No tegelikult ju vahet pole.

Ühesõnaga sõit on Rootsi ja põhjalikuma uurimise alla tuleb Smålandi piirkond.
Ja et uuesti end Rootsi köögipoolel kindlalt tunda ja ka nö reisiisu turgutamiseks alustasin ka koduköögis Rootsi-eriga.

Kõik Rootsi söögi ajatu klassika lemmikud ja rootslastest tuttavate soovitused kavatsen ka pikemas perspektiivis blogisse üles tähendada, praegu aga esimesed kaks positiivset üllatajat.
Rootsi suvesalat nami-namist (siin küll vähendatud kogustega ja tibake muudetuna) ja lihapallid hapukoore ja rohke tilliga BBC GF-st.

Suvesalatiks läks vaja:
1 väike lillkapsas
4 porgandit
2 dl herneid

Kastmeks:
200 g kodujuustu
1 dl hapukoort
1,5 spl Dijoni sinepit
suur peotäis murulauguvarsi (peenikeseks hakituna)
1 tl soola
musta pipart maitse järgi

Serveerimiseks:
5 keedetud muna
singiviile

Keetsin lillkapsa õisikuid ja porgandikuubikuid kolm minutit, lisasid herned, keetsin veel minuti. Valasin köögivilja sõelale ja loputasin külma veega. Segasin kokku kastmeained.

Ettevaatlikult segasin kokku kastmeained ja köögiviljad.
Serveerisin keedetud munapoolikutega ja singiviiludega.

Need kes proovida julgesid, kiitsid ja arvasid, et suvel grillliha kõrvale sööksid nad seda teinekordki hea meelega!

Lihapallideks läks vaja:
500 g hakkliha (kuna mul ju nüüd hakklihamaisn, tegin hakkliha ilusast abatükist)
1 sibul väga peenikeseks hakitud
suur peotäis tilli hakituna
1 munakollane
soola ja pipart

Kastmeks:
1 dl hapukoort
suur peotäis tilli (ikka peeneks hakituna)

Segasin hakklihasse sibula, tilli ja munakollase, maitsestasin soola ja pipraga.
Veeretasin märgade käte vahel hakklihasegust 10 lihapalli. Praadisin õlis pallikesi, kuni need olid igast küljest ilusad pruunikad. Kokku nii umbes 13-15 minutit. Valasin peale hapukoore-tillikastme. Segasin soojal pannil kastme ja pallikesed läbi ja valmis ta oligi.
Kõrvale pakkusin keedukartuleid (kuigi kartulipuder oleks ju kordades maitsvam ja klassikalisem olnud, siis puhtalt lähenevalt motohooajale mõeldes, sundisin ka ülejäänud perele peale madalakalorilisemad keedukartulid).

Rootsi erile peaks järg tulema. Nii soolast kui magusat.
Ja siis veel see võrratu Rootsi muusika :D:D:D

Poolest juunist peaks Rootsi eri muutuma Rumeenia-Moldova-Ukraina-Valgevene eriks väikese põikega Slovakkia ja Ungari köögi pärlitele ;) Tundub, et tuleb suvi täis erinevaid rahvuskööke! :D

Paljukiidetud kaneelilõõts

2011-05-14T20:27:00.000+03:00

Kõik muudkui teevad ja kiidavad. Võtsin ka plaani, et järgmine kord, kui kaneelisaiade/ahvileiva vms kaneelise saia isu tuleb, teen seda lõõtsana. Muud ei ole öelda, kui et plaanisin lõõtsa pakkuda tänaõhtuse Getteri esinemise kõrvale, aga kahjuks on lõõts otsas.
Lihtsalt ülihea, ka saialine osa oli absoluutne õnnestumine. Retsepti koostisained võtsin nami-namist, aga taina segamise/sõtkumise asemel voltisin taignasse õhku Bertinet' õpetuse järgi.

Vaja läks:
360 g jahu
4 sl suhkrut
25 g pärmi
0.5 tl soola
125 g piima
50 g võid
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kaneelitäidis:
200 g suhkrut
2 tl kaneeli
0.5 tl riivitud muskaatpähklit
50 g sulatatud võid
Sulatasin pärmi leiges piimas ja suhkrus. Soola ja vanillisuhkru segasin jahusse. Valasin jahu piimasegusse ja lisasin sulatatud või ning munad. Nagu eelpool juba ütlesin, tegin taignasõtkumise Bertinet' järgi. Taigen jäi ikkagi suhteliselt pehme, selline piiripealne, et kui natuke veel vedelam oleks, ei oleks teda võimalik rullida ka ükskõik mis jahukogusega.
Lasin kerkida kahekordseks.
Valasin taigna kausist jahusele lõikelaulale, venitasin umbes cm paksuseks ruuduks. Määrisin peale kaneeli-suhkru-muskaatpähkli ja või segu. Lõikasin kuueks ribaks. Ribad tõstsin üksteise peale ja lõikasin ruutudeks. Vahelt väljapudisenud suhkrusegu tõstsin uuesti ruudukeste peale ja lisaks määrisin võiga ka suhkrusegust puutumata jänud saiaotsi.

Ruudud panin küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi, lasin kerkida umbes pool tundi ja küpsetasin 180C pöördõhus 15 minutit, seejärel 160C pöörõhus veel 15 minutit.
NB! Pealt peab jääma suhteliselt krõbe pruun! Maitseb imeline!

Praeahjus suitsutatud lõhe

2011-04-25T08:24:00.002+03:00

ehk ära igaks juhuks kodus järgi tee;)
Kõik algas sellest, et Sadama turu Eesti toidu päeval MEKK pakkus imeliselt head lõhet. Peakoka sõnul suitsutavad nad seda praeahjus ja suits minevat väidetavalt otse pliidi kohal asuvasse õhupuhastajasse. No eks neil seal kindlasti tugevamad masinad, kui minu pisike aga tubli tuulutaja.

Aga kärbes igatahes sumisema peas hakkas ja kui ehituspoes nägin lepapuru hinnaga mingi 0,50 senti kotitäis, siis otsus oli tehtud - kuumsuitsu lõhe.

Tõmbaja muidugi suitsu ära ei tõmmanud, korralik tuulutus tuli ka teha. Kõige rohkem suitsu tuli sisse sellega, et mingil hetkel, kui kala oli peaaegu valmis, ütlesid mul närvid üles ja võtsin lepapuru ahjust välja ja viisin õue.

Aga kala oli hea, kohe ikka väga hea. Jahtunult oli veelgi parem.

Kindlasti ei jää selline suitutamine meil viimaseks korraks (suitsuahju ehitamine on küll hr.Linnul täitsa plaanis, aga TehaVajavateTöödeNimekirjas vist oma 178.kohal). Talvel ma muidugi seda teha vist ei prooviks.

Vaja polnudki muud kui tervest lõhest kaks fileed.

2dl lepapuru 1 kilo kala kohta (4 dl läks mul)

3 tükki suhkrut (ilusa karamellise jume jaoks)

Panin ahju altkuumuselt 200C peale, lepapuru ja suhkrutükid panin ühele vanale ahjuplaadile, millest kahju ei ole, kui rikki läheb ja panin plaadi ahju põhja.

Kui lepalõhna oli tuba täis, aga suitsu veel ahjus ei olnud, panin kala ahju. Küpsetasin 10 minutit, ahi oli selleks ajaks suitsu täis ja siis ütlesid närvid üles ja võtsin lepapuru välja. Lasin veel paar minutit küpseda ja kala oligi valmis.

Off-topicuna ka pildimeenutus munadest.
Meie selleaastased pühademunad olid küll äärmiselt minimalistlikud. Tüdrukud nii tahtsid poevärve osta ja nendega värvida. Vingusid ja vingusid, et miks meil ei ole nagu normaalsetel inimsestel, et asju poest ostetakse :(((((

Singi-juustu kringel

2011-04-23T21:16:00.001+03:00

Sõnu pole, polegi vaja. :)
Hetketrendidest kõigutamatu klassika. :)
Maitseb enamasti kõigile. :)
Teen sageli.
Viimati tegin kohe mitu tükki korraga.
Tihti saab enne otsa, kui korralikult jõuab jahtuda.

Peale seda, kui Kätrin avaldas oma singi-juustu pärja retsepti, teen taigent tema retsepti järgi. On parem taigen, kui mul endal oli, või vähemalt mulle tundub nii.

Vaja läheb taignaks:
400 g jahu

1 spl suhkrut

40 g võid

1 muna

20 g pärmi

1 tl soola

1,5 dl vett

Täidiseks:
150 g riivitud juustu (tavalist)
50 g riivitud parmesani (või muud tugevamaitselist)
200 g pisikeseks tükeldatud sinki
majoneesi

Lahustan pärmi leiges vees, lisan juurde soola ja suhkru ja vähehaaval jahu. Poole segamise ajal lisan muna ja pehme või. Sõtkun ilusaks ühtlaseks taignaks. Lasen kerkida umbes tunnikese.

Seejärel kummutan taigna lauale ning rullin umbes sentimeetripaksuseks ristkülikuks. Segan riivjuustud majoneesiga ühtlaseks pastaks ning määrin taignale. Riputan peale singitükid. Voldin kolmeks, surun kergelt õhu välja, lasen natuke aega taignal puhata ning seejärel lõikan kolmeks ribaks ning punun pärjaks.

Lasen kerkida umbes 15 minutit, määrin munaga ning küpsetan 170 C pöördõhus 20-25 minutit.

Meile maitseb. Niipalju kui olen julgenud külakostiks küpsetada või külalistele pakkuda, kurta ei ole keegi julgenud. ;)

Linnupere vaieldamatu TOP 1 - virsiku-kohupiimakook

2011-04-22T21:49:00.001+03:00

Lihavõttepühade toidulaual on meie peres alati pasha ja kulitš ja sibulakoortega värvitud munad. Soolased toidud varieeruvad ja enamasti sõltuvad konkreetse aasta asjaoludest.
Seekord paluti mul lihavõttelaua magusaks katteks teha midagi sellist, mis kõigile tõesti väga maitseks ja mida kõik tahaks ja sööks. Pole vaja palju nuputada, mis see meie peres olla võiks, virsiku-kohupiimakook on juba aegade algusest olnud Linnu-meeste koogi-topis kõige kõrgemal kohal. Muidugi ei tähenda see seda, et pasha meile ei meeldiks, ikka meeldib. Aga tavaliselt sööme selle vanima Linnulapsega kahekesi ära.

Sel aastal tuleb siis kevad teisiti, lisaks pashale ja kulitšile saab ka virsikukooki. Ja munad ei ole värvitud sibulakoortega, vaid Linnupreilide tujudele järele andes mingite sädelevate poevärvidega. Ja homme hakkan lõhet küpsetama lepapuru suitsus.

Ega minu tavapärases virsikukoogis midagi erilist ei ole (kuigi, kuigi! niipalju kui ma kuskil kohvikus seda kooki söönud olen, on nood hoopis teistsugused, kohupiima osa pigem selline raskem ja kohupiimasem, minu omal aga kreemisem ja ei oskagi parema sõnaga kirjeldada, kui et õhulisem) ja ega ma poleks seda bloginudki, sest retsept on mul juba iidamast aadamast ajast vihikus kirjas ja erivariatsioonide katsetustestki kribatud lehenurkadele. Aga kuna ükspäev alles tööl sai räägitud sellest koogist, siis miks ka mitte siia üles riputada.

24 cm läbimõõduga vormis tehtud koogi põhjaks läheb vaja:
125 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Hõõrusin või ja suhkru vahule, lisasin muna. Segasin kuivained omavahel ning lisasin või-munavahule.
Surusin taigna vormi põhja ja külgedele (märgade kätega on seda alati lihtsam teha) ja küpsetasin 180C pöördõhus 10 minutit.

Täidiseks:
1 suur (poole kilone) virsikukonserv
2 muna
300 g kohupiimapastat
250 g hapukoort
1 tl vanillisuhkrut
1 dl suhkrut
2 spl kartulitärklist

Mikserdan munad heledaks vahuks. Õrnalt segades lisan kõik muud ained.
Eelküpsetatud põhjale panen kõigepealt viriskupoolikud ja seejärel valan kohupiimasegu peale.
Küpsetan 180C pöördõhu juures umbes 40 minutit, kuni kook keskelt enam ei võbele.

Enne serveerimist peaks kook olema täielikult jahtunud.

Käisin praegu küsisin hr.Linnult, et miks ta on seda kooki täna õhtu jooksul söönud ära kolm või neli suurt tükki, samas kui ta tavaliselt isegi ei proovi kooke. Vastuseks sain lihtsalt ja lakooniliselt et sellepärast, et see kook on hea ja lahe (st kerge).

Musta pipra terriin

2011-04-18T21:50:00.002+03:00

Võiks juba ju kevadisematest katsetustest kirjutada, aga ei ole veel miskist põnevast kirjutada, paastuaeg ju alles käib, seetõttu on Linnuperes rõõmupäevad ja nad saavad söögiks tavalisi, st ilma retseptita tehtud klassikalisi "kodutoite". :))) Neljapäeva hommikul aga algab uus puhas elu, mis päädib ühe toreda laulu-ja tantsuõhtuga, mille korraldab üks tore bänd, kus laulab ja mängib pilli ka üks mu tore sõber. :D Nii et seni katsun need paar päeva veel üle elada. Sellest ka kevadisest rõõmust mittepakatav postitus.
Juttu tuleb seekord terriinist. Loomulikult sobib see maitsev amps hästi ka kevadisele suupistelauale, nii et kõlbab seda kevadel küpsetada küll.:)
Terriinidega mul erilist suhet ei ole kunagi olnud. Eks ma olen ju neid ikka proovinud, aga erilisi "ohhoo" efekte ei ole nagu tekitanud. Tegemine on alati tundunud üks paras mittehuviäratav nikerdamine. Maksapasteet tundub nagu kordades etem olevat.

Aga nami-namis lõppes just terriinide kooskokkamine, mis andis hea tõuke ka paar retsepti ära proovida. Eriti aga oli tahtmine ära teha ühte köögiviljaterriini sparglitega (kuigi kohalik hooaeg ei ole veel alanud, oleks võinud ju poest väljamaa oma osta), mis mul ToDoListis vedeleb juba aastaid.
Aga nagu öeldakse, et jumal naerab, kui sina plaane teed. Ahju ja lauale jõudis ainult üks lihaga terriin. Köögiviljaterriini tegemise kompenseerisin endale köögiviljaterriini söömisega ühes Riia nooblis restoranis. Maitses väga hea, aga minu ettekujutus, mis suuresti tänu ka nami-namile oli juba üsna asjatundlik, oli terriinist veidi teistsugune.

Lihaga terriini retsept pärineb BBC GoodFoodist, natuke kohandasin vastavalt kapis olevatele lihakogustele. Kahjuks selline kogus terriini on meie "pisikese" pere jaoks liig mis liig, peale selle on ta ka üsna nö tugeva maitsega, mida küll röstsaiaviil ja kapparid hästi mahendavad. Kui oleks pisikesi vorme, siis teeks järgmine kord poole kogusega.

Vaja läks
500 g sea kõhuäärt
250 g veise hakkliha
1 spl tüümiani
1 tl musta pipart (purustasin uhmris)
500 g kanamaksa
4 spl punast veini
1 tl soola
u10 viilu toorsuitsupeekonit (kogus peab olema selline, et kataks vormi pealt ära)
Röstsaiaviile, kappareid ja pisikesi marineeritud kurke serveerimiseks

Panin ahju 160C pöördõhule sooja. Vooderdasin 25 cm keeksivormi fooliumiga.
Tükeldasin 200 g kõhuäärest suhteliselt pisikesteks (nii 1 cm suurusteks) tükkideks. Segasin tükid tüümiani ja uhmerdatud pipraga. Panin kõrvale ootele.

Ülejäänud kõhuääred, veisehakkliha ja 2/3 puhastatud kanamaksast koos punase veini ja soolaga blenderdasin ühtlaseks paté'ks.
Pool paté'st panin vormi, selle peale ühtlase kihina jämedamalt hakitud kõhuäär tüümianiga, ülejäänud terved kanamaksad (terve vormi ulatuses ühtlase triibuna) ning kõige selle peale ülejäänud paté.

Paté katsin toorsuitsupeekoniviiludega, nii et paté paistma ei jäänud ja seejärel katsin vormi fooliumiga.
Panin vormi suurde ahjuvormi, mille täitsin külma veega.
Küpsetasin 1 tunni ja 50 minutit (kuni terriin on veidi tahenenud).

Võtsin veevannist välja ja jahutasin maha. NB! Vormist välja ei võtnud! Kui terriin oli jahtunud, panin vormile raskuseks peale kolm konservipurki (400grammiseid). Lasin vajutise all olla terve öö, kuni järgmise lõunani.

Järgmisel lõunal kummutasin terriini ettevaatlikult vormist välja ning veel ettevaatlikumalt lõikasin terava noaga võimalikult õhukesed viilud, mida siis koos kapparitega röstsaial serveerida. Peab ütlema, et kapparid sobisid selle terriiniga imeliselt.

Tõe huvides pean seda ka mainima, et Linnumehed lasid endale terriini kõrvale keeta kartuleid ja teha külma kastet marineeritud kurgiga ja sõid terriiniviilakaid nagu tavalisi lihatükke. Ja olevat ka niimoodi maitsenud väga hea.

Panzanella ehk saiasalat

2011-04-05T22:33:00.003+03:00

Kevadetunne hakkab ka lõpuks pisitasa lähemale tulema ja hing ei ihka enam ei tummiseid suppe ega lihahautisi, hapukapsaid ega punast veini. Tahaks juba proseccosid, värskeid salateid ja Eton messi. Kurk maitseb juba täitsa hea, basiilik vohab aknalaual ja kuigi tomatitega veel küll nii hea lugu ei ole, siis mõned suuremad kirss-kobartomatid kõlbavad täitsa hästi ja nii ongi vaikselt, aga järjekindlalt talvetoidud laualt kadunud ja hooajalisel menüül uus lehekülg keeratud.
Kreeka salatit on tehtud juba korda kolm, kreeka salat (suhteliselt autentne, niipalju kui see Eestis võimalik on) on nimelt hr. Linnu lemmiksalat ja seda ma pean tegema kogu aeg. Ma vahest ikka mõtlen, et ei tea kas ta sellest kunagi ära ka tüdineb??!! Kusjuures soovitatavalt pean ma seda tegema kogu aeg ühe maitsega ja ka väljas süües on salati headuse kriteeriumiks sarnasus minu salatiga :D. Aga näiteks Caesari salatit me kodus ei söö/tee, kui mul isu tuleb, siis söön seda väljas ja teistele meie peres ei avalda see mingit erilist muljet.
Aga käesoleva kevadhooaja esimeseks toredaks salatileiuks on panzanella. Mitte ei ole juhtunud seda päritoluriigis sööma, aga ehk ma lihtsalt ei ole osanud märgata, seal ju tahaks igasugu prociuttodega ja formaggiodega rikastatud salateid süüa:).
Panzanella ehk saiasalat on pärit Itaaliast,pidavat olema väga levinud maapiirkondade kodudes ning salatisse võib vabalt lisada erinevaid mereande või linnuliha või misa iganes.
Ma olen nüüd teinud mitu korda kõige tavalisemat versiooni ja saia olen pannud poole vähem, kui õpetustes ette nähtud (lihtsalt sellepärast, et katsuks kevadel natuke jahutoodetega piiri pidada).

Vaja läks:
umbes 400 g kõvaks minema hakkavat saia (nt iseküpsetatud ciabattat ;))
100 ml valget kuiva veini
2 suurt punast sibulat
4 suurt lihatomatit
2 varselleri vart
1 salatikurk (kooritud)
suur peotäis basiilikulehti
soola ja valget pipart
5 spl oliivõli
3 spl balsamicot

Lisada võib juurde vastavalt soovile tuunikala, kanaliha, mereande, kappareid vms, aga ei pea lisama midagi, kui ei taha.

Saiast lõikasin kuubikud, niisutasin valge veiniga (peaks jääma niiske, aga mitte märg, kui liiga märg jääb, siis tuleks vein välja pigistada. Aga parem on ikkagi rohkem veini, sest muidu jääb sai liiga kõva). Panin saiakuubikud salatikaussi, kui sai oli niiskuse endasse imanud, segasin hulka tomati-, kurgi-,varselleri- ja sibulatükid. Basiilikulehed rebisin tükkideks ja panin väikesesse kaussi, kuhu valasin ka oliivõli. Maitsestasin õli soola ja pipraga. Valasin salatile ning lasin seista 3 tundi külmas (kuni 4 tundi on hea seista lasta). Siis lisasin balsamico ja ülejäänud rebitud basiilikulehed (kui vaja siis lisada ka soola ja pipart).

Maitseb hea ja kõrvale maitseb hea ka mõni jahutatud Valdobbiadenest pärit kihisev jook.

Tunnustus

2011-03-29T19:19:00.003+03:00

Viimasel nädalal ringleb blogijate hulgas "The Gorgeous Bloggeri" tunnustuse jagamine.
Minu blogi sai ka ära märgitud Kiilikese poolt, kes peab üht äraütlemata asjalikku toidublogi, mis on kahtlemata ka üks minu lemmikutest! (Lisaks veel pean mainima, et meie "toidumaitsed" on sarnased, nii et kui tema miskit kiidab või laidab, võin kindel olla et perek.Lind jõuab samale arvamusele. Ja mõte käib meil ühte rada, saarlaste värk :P)
Tegi ikka meele rõõmsaks küll, et keegi peab minu "retseptiraamatut" huvitavaks. :)

Ja nüüd siis tunnustusega kaasnevate kohustuste juurde, milleks on esmalt viiele küsimusele vastamine ja seejärel viie hea blogi tunnustamine.

1. Millal alustasid oma blogiga?
2009 juuli alguses, päev peale minu sünnipäeva mil sain kingituseks uue fotoaparaadi.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Retsepidest ja toidust ja vahest ka hetkemõtetest, mis kirjutamise hetkel tahavad kirja saada (mulle meeldib aastaid hiljem lugeda, et "näe 2010 viisin lilled terrassile 7.mail:)")

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei pea oma blogi eriliseks teistega võrreldes, ja ega ma tahagi võrrelda. Minu blogi on ainult minu isiklike "tulevikus kordamisele tulevate retseptide" kogumik, millest mu pojakese pruudid saaksid näpunäiteid, kuidas Linnupojukesele kõhu kaudu südamesse hiilida ;) ja tütrekestel oleks koht, kust võtta ühe või teise lapsepõlvemaitse juhiseid. Kuigi kiusatus on suur talletada kõike tehtut ja jagada vahest õpetussõnugi, siis ikkagi katsun meeles hoida oma põhieesmärki.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Blogi esimese sissekande päevaks oli täis saanud minu käsitsikirjutatud retseptivihik (mille kohta lapsed ükskord küsisid, et kes selle endale saab, kui ma ära suren:)). Kuna käsitsi kirjutada enam ei viitsinud ja selleks ajaks olin ka hakanud vaikselt toitudest pilte tegema nami-sse, siis tundus blogimõte täitsa ok olevat. Algul blogisin "salaja", aga siis saabus hetk, kui pidin vennanaisele retsepti saatma ja laiskusest saatsin talle hoopis blogi lingi. Sealtmaalt on blogi ka avalik olnud, kuigi ma ei tee kuskil (peale nami-nami) talle reklaami:.)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Soovin, et isand Lind, kellel on fotonduse peale rohkem silma ja kätt, hakkaks minu asemel siia pilte tegema. :D

Nüüd raskem osa, minu 5 lemmikut. Mul on neid muidugi rohkem kui viis, esimese hooga annaks ju tunnustuse ka kohe Kiilikesele tagasi.

Minu vanem tütar tegi mu valiku väga lihtsaks. Ta nõudis, et ma pean tunnustama "seda Sadama turu perenaist, kes vaarikakooki tegi" ja vahelduseks olime me täitsa ühel meelel. Nii et siis:

1. Liina Aglio et Olio, tema kirjutamisstiil on mulle väga meelepäraseks saanud. Väga mõnus lugemine.
2. Vernanda Da Vahta Residence, samad sõnad mis eelmisele.
Mõlemal autoril on väga isikupärane käekiri, mida ma väga naudin ja mida lugedas saab tihtipeale naeru pugistada :P.
3. Thredahlia Pisike ja Pisut Segi - tema teaduslikud lahtiseletused ja muidu mõnusad kirjutised imponeerivad mulle väga.
4. Kätrini Kokkamispäevik - eriti meeldivad mulle tema küpsetiste postitused! Meie pere sulab ainuüksi mõeldes tema juustuküpsistele või singi-juustupärjale. :)
5. Kuna Mari-Liisi (kes muidu oleks mu valik kindlasti olnud) on juba nii palju kiidetud, siis annan tunnustuse hoopis Zoozi tegemistele. Mul oli väga hea meel, kui ta lõpuks blogima hakkas! Tema valikute mitmekesisus on lihtsalt hämmastav. Ilmselt olen ma aastate jooksul Zoozi kommentaare retseptidele, nii nami-namis ja nüüd ka ta blogis, kõige rohkem arvesse võtnud.

Lõpetuseks laulu seekord. Minu ja hr.Linnu praeguse hetke lemmiklaul, mis kuidagi oma veidral moel sobib siia:). Mulle vähemalt tulevad esimeste "laitteet'itena" meelde kohe kõikvõimalikud köögitarbed, mida ma tahtnud olen ja et mul siiamaani ei ole sausegurit :D:D:D.

Kammkarbid vol 2

2011-03-29T12:08:00.001+03:00

Jälle oli käes see suurpäev, kui armas H. andis teada suurepärasest võimalusest saada värskeid kammkarpe.

Võtsin kohe esimese hooga neli kilo ja siis pärast kõik allesjäänud karbid ka.:) Natuke jagasin värsket saaki ka Zooziga, kes võttis seepeale ikka päris suurelt katsetamise ette. Zoozi on lihtsalt supertubli.

Me võtsime vähe lihtsamalt ette. Hr.Lind arvas, et tema erilisi uusi katsetusi ei tahaks, vaid sööks lihtsalt nõrkemiseni seda tavalist, aga ülihead juustuviiluga varianti. :) Mis seal salata, mulle maitseb see ka väga. Ja see pidavat olema kõige tavalisem variant kuidas karbipüüdjad ise karpe söövad. Nii et enamus karpe sai tehtud Häli retsepti ja õpetuse järgi. Mulle meenutab selline karpide söömine suvist vähkide püüdmist-keetmist-söömist Saaremaal. :D

Printisin küll välja paar retspeti GoodFoodist, kuid lõpuks ikkagi loobusin neist, kuidagi ei raatsinud saiapuru ja küüslauguga hõrku maiuspala "rikkuma" hakata :P. Sõelale jäi teise variandina ainult Juci blogist pärit Aasia-pärane retsept.

Karpide avamine ja puhastamine (nagu kõikide muude kalade rookimine) on meie majas meeste töö. Nagu pildilt näha, antakse oskusi edasi isalt pojale. :D

Nagu öeldud, mõned karbimusklid ja korallid (oranž emaspool karbis) tegin ka Aasia-pärase soja-sidrunikastmega (Sibyl Kapoori retsept, Juci blogi).

Vaja läks:
umbes 10 musklit ja koralli
2 spl extra virgin oliivõli

3 spl sojakastet

1 spl mett

1 sidruni koor

poole sidruni mahl

1 spl seesamiseemne õli

1 väike tšilli (kuna meie tšilli ei olnud üldse tugeva maitsega, siis panin terve kauna, kuid teravamat võiks vast vähem panna).

Panin kastrulisse mee, sojakastme ja tšilli ning kuumutasin, kuni mesi oli sulanud. Lisasin sidrunikoore ja mahla ning seesamiseemne õli.

Lõikasin musklid pooleks (korallid jätsin terveks). Määrisin oliivõliga. Praadisin kuumal pannil mõlemalt poolt umbes umbes 1 minuti.

Panin serveerimiskaussi ja valasin kastmega üle.

Karpe loputasime alla Mionetto proseccodega.

Viimastegi kastmeriismete kättesaamiseks oli abiks värkse ciabatta.

Mis ma muud lõpetuseks oskan öelda kui et aitäh Häli ja ma loodan isekalt, et see ei jääks viimaseks korraks, kui sa karpe tood. ;)

Sibulapirukas

2011-03-24T10:17:00.000+02:00

Sibulapirukas on viimasel ajal väga tihe supikõrvane meie söögilaual, vaheldusena mustale leivale või valgele saiale ja tihti just Vahemere-päraste suppide lisandina. Algtõuke sain blogikohvikust, kus Profa pakkus oma sibulapirukat. Aja jooksul olen ära proovinud päris mitmeid erinevaid retseptiga ja retseptita variante, küll juustuga ja muna-piimaseguga ja millega iganes. Üsna selgelt on aga pere ja sööjate lemmikuks kujunenud see magusa sibulaga variant:

Põhjaks teen tavalise muretaigna:
100 g külma võid
150 g jahu
3 spl külma vett

Jahu ja või hakin kiiresti noaga läbi, lisan külma vee ja segan kiiresti taignapalliks, mille panen paariks tunniks külmkappi tahenema. Siis rullin taigna, panen vormi ja koos vormiga uuesti vähemalt veerand tunniks külma.
Täksin kahvliga augud sisse ja eelküpsetan umbes 15 minutit 205 C pöördõhus.

Täidiseks läheb vaja:
6 keskmisest suuremat sibulat, õhukesteks viiludeks viilutet
1 spl mett
1 tl tüümiani
soola ja pipart
musti oliive
päikesekuivatet tomateid
praadimiseks võid

Praen sibula võis klaasjaks (suhteliselt madalal kuumusel, et sibul ei pruunistuks), see võtab aega umbes 10-15 minutit. Lisan mee ja tüümiani, soola ja pipra.
Eelküpsetatud põhjal valan sibulasegu, lisan oliivid ja päikesekuivatet tomati tükid.
Küpsetan 205C pöördõhus umbes 20 minutit (altkuumusega režiimil).

Vahel teen väikeste tartlettidena ka:

Aleksandrikook

2011-03-23T20:19:00.002+02:00

Minu laste lemmikkook.
Mulle endale ka lapsena maitses, aga nüüd ma seda ei ostaks kohvikust ka siis, kui mitte midagi muud valida ei oleks. Seetõttu on Aleksandrikook olnud mu ToDoListis juba aastaid. Listi korraliku puhastustöö käigus otsustasin ka selle ära teha, lootuses, et praegusel paastuajal ei teki mul endal kiusatust seda magusat ampsu proovida. Irww:) Sõin kohe mitu tükki ja pärast käisin ja näksisin juurde :P. Maitses palju värskem ja muredam, kui viimati 30 aastat tagasi Maiasmoka kohvikus Kuressaares. :)

Kuna vaarikamooside ja hapude mooside varud on selleks aastaks otsas, tegin ploomimoosiga. Järgmine kord teen jõhvikamoosiga ja suvel ka kindlasti vaarikatoormoosiga.

Põhja läks vaja (retsept nami-namist):
1,75 dl suhkurt
5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
200 g toasooja võid
1 muna

Segasin kuivained omavahel, näppisin sisse või, lisasin muna ja segasin kiiresti taignapalliks.
Rullisin küpsetuspaberil ahjuplaadi suuruseks ja küpsetasin 155C pöördõhuga umbes 20 minutiga kuldseks.

Lõikasin plaadi kaheks ja servad ilusti ühtlaseks, määrisin ühele plaadile umbes 3 dl moosi ja tõstsin teise plaadi peale.

Glasuuriks oli vaja:
4 dl tuhksuhkurt
4 spl arooniamahla (seekord oli mul lahja mahl, sellest ka lahjem värv)

Segasin tuhksuhkrusse mahla ja hõõrusin ühtlaseks. Kui kook oli ilusti jahtunud, määrisin glasuuri koogile.
Enne koogi lahtilõikamist lasin glasuuril kenasti taheneda, see võttis ikka paar-kolm tundi aega.

Kook on väga magus, kuid mis mulle aga väga meeldib on see, et kook seisab värskena üsna pikka aega. Päris mitmeks päevaks jagus meile sellest ühest plaaditäiest ning ei olnud karta, et kook vanaks läheks enne kui ta ära süüakse.

Siidris hautatud köögiviljad sealihaga

2011-03-22T18:44:00.001+02:00

St.Patricku päeva puhul pidasime meeles kaunist Iirimaad ja toredaid iirlasi, jõime klaasikese Black Velvetit (1/2 osa Guinessi ja 1/2 osa kuiva vahuveini) ja sõime siidris hautatud iiri-pärast köögiviljahautist sealihaga (BBC GF-st algretsept).
Kuigi mu mõningad "kiuslikud" pereliikmed küsisid, et mis vahe nüüd siis oli sellel suurepärasel roal tavalise suurepärase ühepajatoiduga, siis mina küll leidsin mõnusa nüansivahe.

Vaja läks
1/2 keskmist kapsast
4 keskmist porgandit
1/2 kaalikat
4 suuremat kartulit
toorsuitsupeekonit kümmekond viilu
5 lõiku sealiha
2 loorberilehte
300 ml kuiva õunasiidrit
200 ml kanapuljongit

Pruunistasin sealihalõike suurel kuumusel mõlemalt poolt maksimum paar minutit. Samal pannil pruunistasin kartuli-, porgandi- ja kaalikatükke, kuni nad muutsid kergelt värvust. Panin köögiviljad haudepotti, lisasin kapsatükid ja loorberi, panin lihatükid peale, valasin siidri ja puljongiga üle, katsin kaanega ning hautasin madalal kuumusel umbes 20 minutit, kuni köögivili oli pehme.
Originaalretseptis soovitatakse serveerida koos colcannoniga, kuid kuna kartul oli juba hautises sees, siis meie kõrvale midagi ei serveerinud. Joogiks siis Guinessi asemel Black Velvet.

Ja järjekordselt unustasin Patricku päeval rohelist kanda :D

Mimosa-kokteil

2011-03-20T21:05:00.001+02:00

Ei ole reklaam. Pudel on ausalt ise ostetud. Aga nagu Saaremaa LT toodangu puhul, on mul ka selle joogi müüja juures käpp sees ja kuna mind on fänniks ära tinistatud (muidugi mitte ainult Henkell Bruti), siis pilt tuli nagu ta tuli, pühendusega töökale maaletoojate kollektiivile :D
Ja oma mimosad teen ma tõesti viimasel ajal Henkell Brutiga.

Valan 1/3 apelsinimahla (värskelt pressitud ja veel parem kui punase apelsini mahla) vahuveiniklaasi ja valan 2/3 osa (kuiva) vahuveini peale.

Vanaema pannileib

2011-03-11T16:50:00.003+02:00

Nüüd on kätte jõudnud jälle see kole päev, kui ma pean silmad häbis maha lööma ja oma sõnu sööma. Olen ma ju eluaeg rusikatega vastu rinda tagunud ja öelnud, et pannileib on õudus kuubis ja seda jälkust ma enda suhu ei pane. Paar nädalat tagasi proovisin onutütar K tütre M sünnipäeval. See maitses täpselt nagu laupäeva õhtuti vanaema juures 30 aastat tagasi (kusjuures ma ei ole kindel, kas ma kunagi seda vanaema oma proovinudki olen) ja appikene kui hea see oli!!! Täna oli siis see suurpäev, kui ma tegin ise oma esimese pannileiva, ikka onutütar K-lt saadud retsepti järgi, kes sai selle retsepti oma emalt, kes omakorda sai selle minu vanaemalt :) Tõe huvides pean mainima, et mu oma ema teeb ka sama pannileiba, aga ma ei ole kindel, kas see on sama maitsega, sest ma pole seda kunagi proovinud :(((

Ma ei tea kas mandril ka pannileiba tehakse, meil Saaremaal tehakse seda tihti ja igas peres vist erinevalt. Igatahes see retsept, mis nami-namis on, ei ole meie oma moodigi.

Minu vanaema pannileiva jaoks on vaja:
2 sibulat väga peenikeseks hakitult
u 300 g toorest soolapeekonit, väikesteks kubikuteks lõigatud (või suitsupeekonit või isegi näiteks kõhuäärt, mis tuleks vast natuke enne ära praadida)
1 muna
0,5 l piima
1 tl soola
jahu niipalju, et tuleks vedela hapukoore taoline tainas.

Segasin kõik ained (sibulat ja liha ei prae enne!) omavahel ära ja valasin ahjuplaadile.
Küpsetasin 160C pöördõhus, kuni pannileib oli pealt ilus kuldne.

Maitseb nii soojalt kui külmalt.
Ma olen üksi kodus ja pool plaati on otsas (kes oleks seda veel kuu aega tagasi uskuda võinud:P). Lapsed loomulikult ei proovigi (ja seekord ma ei saa neile seda pahaks panna, olen ju ise sama imelik olnud) ja isand Linnu arvates saavad sellist asja süüa ainult saarlased, nii et ilmselt ta ka ei anna pannileivale võimalust.

Šokolaadimuffinid

2011-03-05T19:59:00.002+02:00

Nooremad lapsed sõitsid nädalavahetuseks mamma juurde Saaremaale. Selle sõidu juures on traditsiooniks, et küpsetan teele kaasa kotitäie muffineid, tavaliselt kahte sorti. Seekord tegin kaasa kaerahelbe-banaani-porgandimuffineid Martha Stewarti järgi ja Hummingbird Bakery šokolaaadimuffineid ilma valge šokolaadita. Tervislikud porgandi-jpm-muffinid kordamisele ei lähe, imalad ja läilad.
Aga no need šokolaadimuffinid, tekstuurilt on nad väga lähedased brownie'dele, (kuigi natuke rohkem küpsenud, sest tikk peab puhtaks jääma) see aga tähendab šokohoolikutele, et tegemist on eriti maitsva ampsuga. :) Tegin läbilõikest pilti ka, et oleks ilusti näha mõnusalt niiske tekstuur. NB! Tegemist ei ole vähe kerkinud ja untsu läinud küpsetisega.

Hummingbird Bakery retsepti sain nami-namist. Muuseas, nami-namis lööb laineid ka Hummingbird Bakery vaarika-toorjuustu-šokolaaditort. Sain seda proovida blogijate kohvikus, pole lihtsalt sõnu kui hea see oli. :) Ilmselt saan seda sünnipäevade hooajal mitmeid kordi teha.

Muffiniteks läks vaja:
2 muna
200 g suhkrut
130 g jahu
50 g kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
1,75 dl piima
näpuotsatäis soola
0,5 tl vanillisuhkrut (mul on isetehtud vanillisuhkur, palju kangem, kui poes müüdav)
100 g sulatatud võid (algretseptis 150 g)
100 g tumedat (70%) šokolaadi (hakkisin suhteliselt ebaühtlaselt, et suuremaid tükke ka jääks).
(50 g valget šokolaadi on ka algretsepti järgi panna)

Kloppisin munad suhkruga heledaks vahuks, segasin teises kausis kuivained. Segasin kuivained vaheldumisi piimaga munavahusse. Lõpus lisasin sulatatud või ja hakitud šokolaadi

Küpsetasin 160C pöördõhus 30+2 minutit, kuni puutikk puhtaks jäi.

Vastlakuklid, klassikalised, a la Ida Savi

2011-03-03T09:47:00.002+02:00

Huvitav, kas talv on sellepärast nii pikk sel aastal, et vastlaliu saaks ikka ära lastud?? 8.märtsil ju tavapärasel aastal kelgutada ei saaks.

Segased tunded selle kevadega sel aastal mul. Ühest küljest nagu õudselt tahaks juba ja veedame aega oma lemmiktegevusega, st atlas näpus suvisele matkale marsruute valides ja kataloogid näpus uut varustust imetledes :D. Plaan minna läbi Valgevene ja Ukraina Rumeeniasse, kus me siis saame tuttavatega Šibius kokku ja siis sõidame kohapeal ringi. Nüüd siis dilemma, kas sõita läbi Odessa või otse, kus ja mida teha ja kas kambajõmme üldse tahaks või oleks omaette :D Ja uusi kindaid oleks mulle vaja, aga valikut teha raske. Kohutav isu juba ratta selga istuda ja minna, eriti veel seetõttu et eelmine suvi jäid pikad sõidud ära. (Igaks juhuks vist peaks mainima neile, kes meid ei tunne, et me matkame mootorratastega;), muidu võidakse arvata, et ma ikka puhta segane, suviseks reisiks lõunamaale otsib kindaid:P)

Teisest küljest aga, kuidas sa ikka kevadet tahad, kui vastlakukli hooaeg alles algab. Mulle igatahes vastlakukli aeg väga-väga meeldib.

Eile tegin esimese proovipartii. Vanasti, kui ma ei olnud pärmitaignaga suur sõber, otsisin alati nö ideaalselt retsepti, mis lollikindlalt välja tuleks, siis nüüd, kui põhitõed peas, pole enam seda muret, küsimus juba pigem peenelt öeldes maitsenüanssides :) Eelmisel aastal said minult ideaalste kuklite nimetuse Bertinet' taignast tehtud ja martsipani ning pohlamoosiga tehtud kuklid.

Aga rahutu hing ei saa ju pidama jääda vanale ja järeleproovitule. Ikkagi tahtsin proovida midagi, mida ma seni teinud ei olnud.
Kukleid tegin kolme erineva täidisega. Igal meist oma lemmikud. Mul martsipanitäidise ja pohla- või jõhvikamoosiga, meestel lihtsalt pohla- või jõhvikamoos ja vahukoor(ja martsipan nende jaoks nii jäle, et nad nokivad selle välja), ühel tüdrukul maasikatoormoosiga ja teisel tüdrukul kuklitest absoluutselt ja siiralt ükskõik.

Vaja läks:
250 ml piima
30 g pärmi
100 g suhkrut
1 muna
100 g võid

riivitud sidrunikoort (1 sidruni)

0,5tl kardemoni (või 2 sl roosivett)

0,5 tl soola (järgmine kord paneks kuni 1 tl)
475 g jahu (I.S ütleb 450-500g, mul piisas 475g.)

3 dl 35% rõõska koort
martsipani
vastavalt soovile erinevaid moose

Lahustasin pärmi suhkrus ja lisasin käesooja piima ning poole jahu kogusest. Segasin ja lasin kerkida umbes tunnikese.

Segasin jahuga kuivained ja lisasin taignasse, sõtkumise käigus lisasin muna ja pehme või. Sõtkusin ja venitasin ja lappisin tainast, kuni sain ilusa siidise palli.

Lasin kerkida umbes kahekordseks.

Jagasin taigna kaheks, veeretasin pikad vorstid ja lõikasin kukli suurusteks tükkideks, vormisin ilusad pallikesed ja panin ahjuplaadile kerkima. Umbes 15 minuti pärast määrisin kuklid piima-suhkruseguga ja küpsetasin 200C pöördõhus 10 minutit.

Lasin kuklitel jahtuda, lõikasin pealt ära mütsikesed, osadel uuristasin sisu välja.

Segasin ja hekseldasin martsipani ja saiasisu segu ühtlaseks ja panin kuklitesse.
Lisasin moosid ja kõige peale vahukoore, siis kuklitele mütsid pähe ja tuhksuhkrust lumi peale.

Kuklid olid ausad ja head. Õigel liulaskmise päeval teen Berinet' tainast kuklid. Aga kindlasti teen kunagi jälle ka Ida Savi kukleid.

Vol 2 õigel vastlapäeval. Kuklid Bertinet' taignast. Täidist kolme sorti - 1) tavaline vahukoor; 2) vaarika toormoosiga läbi segatud vahukoor (minu lemmik) ja 3) vaarika toormoos all ja peal tavaline vahukoor.

Ülejäänud pärmitaigna keerasin kaneelisaiakesteks, mis töö juures järgmine päev rõõmuga ära söödi ;).

Juustukakukesed ja juustuküpsised

2011-03-01T20:45:00.001+02:00

Väga mõnusad supikõrvaseks. Retsept pärit ühest ammusest Valio üllitisest nimega Küpsetised.

Vaja läks:
3,5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 tl köömneid
2 dl riivitud juustu
2 dl piima
50 g sulatatud võid

Segasin kuivained ja riivitud juustu (ma kasutasin Saaremaa extra juustu, mille pisut parmesanilik magus maitse minu meelest siia küpsetisse imehästi sobis. Ei ole reklaam. Lihtsalt ma ainult Saaremaa liha- ja piimatooteid ostan. Patriotismist ja usaldusest.), kuivainesegu hulka segasin piima ja sulavõi segu ning vormisin kaheksa pätsikest, mille siis ahjuplaadil lapikuks muljusin. Täksisin kahvliga auke täis ja küpsetasin 230C pöördõhus 12 minutit.

Leigena maitsesid kõige paremini.

Kuna mul jäi riivjuustu üle, tegin pärmilehttaignast küpsiseid. Rullisin 250 g taignalehe, määrisin piima-munaseguga kergelt üle, puistasin peale riivitud juustu, nii et taigna kogu pind oli korralikult kaetud ja riputasin peale köömneid. Lõikasin paraja ampsu suurused ristkülikud ning küpsetasin 200C pöördõhus u 10 minutiti, kuni olid kuldsed.

Kadusid laualt ülehelikiirusel. :D

Meie pere Vabariigi aastapäeva kokkuvõte kulinaarsest aspektist.

2011-02-25T12:09:00.009+02:00

Väike ülevaade meie pere selle-aastasest vabariigi aastapäevast. Kuna aeg on kiire ja kunstiliik nimega kirjandus paelub mind hetkel rohkem kui kokandus, siis midagi väga keerulist ja pingutust nõudva tooraine hankimisega seotud plaane ei viitsinud teha. Külalisi oodata ei olnud, meie tavapärased pidukülalised viibisid ka Ameerikamaal ja seetõttu plaanisin piduõhtuks teha kerged suupisted ja isand Linnul lasta korkida lahti ühe hea punase veini ja presidendi vastuvõtu ajal lugeda diivanil raamatut (silmanuragst piiluda vastuvõtu kleite), limpsida veini ja näksida heeringakaaviari mustal röstleival. Nii ka tegelikult läks :)
Aga sellele eelnevast:
Hommik algas kamapannkookidega, mida sõime maasikatoormoosiga (viimane, nüüd sügavkülm täitsa tühi marjasest ja moosidest).

Tegemist oli meie pere lemmiku krepitaignaga, kuhu lisasin 1 dl kamajahu.

Taigen siis kolmest detsiliitrist kuivainest, millest 1 dl oli kamajahu ja 2 dl tavalist jahu, 1 tl soola
2 spl suhkrut, kuivainete segule valasin peale 3 muna ja poole liitri piima segu (tavaliselt piima vähem, aga kuna taigen kippus paks tulema, lisasin piima), 40 g sulatud võid ka lisaks.

Lasin paisuda taignal umbes pool tunnikest. Krepitaina algretsept ei olegi pärit mu oma peast või vanaema käest, vaid hoopis ühest vanast Oma Maitsest, kus rubriigis Kokakool oli see baasretseptiks. Kui ma küpsetan neid puupliidil, siis maitsevad täitsa vanaema pannkookide moodi. Minu lapsepõlve pannkoogid vanaema juures olid õhukesed ja väikesed, pruunide täppidega heledad koogid. Moosiga. :) Õnneks minu lastele maitsevad need õhukesed pannakad ka.

Lõunaks sõime mulgi putru. Kruubid ja kartulid, rohkelt praetud sibulat, suitsusink ja seekord ka kukeseeni. Kõrvale külm hapukoorekaste rohke tilliga.

Õhtuks kolme sorti suupisteid ja kook. Kõige kiiremini kadusid laualt heeringakaaviariga leivakesed, õigustatult, sest heeringakaaviar ehk "vaese mehe kaaviar" oli tõesti väga maitsev.

Algtõuke heeringakaaviari tegemiseks sain tükk-tükk aega tagasi Mari-Liisilt (praegu linki otsides vaatan, et see idee on seisnud ideetasandil üle aasta :O), seejärel ühelt juubelilt Rootsis, kus serveeriti mustalt leival mingit heeringa-kalamarja-majoneesi salatit nimega "Vana mehe kiusatus", aga varem polnud tulnud veel seda õiget hetke, et "kaaviari-tegu" ette võtta.
Plaanisin vaadata natuke ringi ja otsida erinevaid variante ja ideid, aga siis testis Kiilike, hea inimene, kolme erinevat nami-nami retsepti.
Kasutasin selle ära ja tegin kahte neist, külamehe heeringakaaviari ja heeringakaaviari Hans Välimäki moodi.

Kuna mul hakklihamasinat ei ole, siis hr. Lind oli nii armas ja riivis heeringafileed ära. Ma arvan, et imepeenikeseks tükeldamine oleks samuti asja ära ajanud.

"Kaaviari" serveerisin röstitud porgandileival ja röstitud täisteraleival.

Kolmandaks suupisteks oli nami-namist pärit sibula-juustupirukas.
Sibulapirukad meil praegu eriti popid, kuid tuleb tunnistada, et eilne pirukas jäi natuke alla tavalisele sibula-oliivipirukale, mis on maitsestatud meega ja tüümianiga.

Magusaks tegin virsiku-maasika-jõhvika šarloti. Sellest pole midagi pikemalt kirjutada, kuna tegu oli väga kalorivaese ja mitte väga kreemja tekstuuriga šarlotiga. Koogi täidis oli iseenesest mõnus siidine ja õhuline parajalt hapukas-magus (jõhvikad ja maasikad selle aasta viimased sügavkülmast), kuid rullbiskviidiks järgmine kord kasutan kindlasti tavalist rullkoogi tainast.

Täna on jääkide söömise päev. :)

Sidrunivõide muffinid

2011-02-15T21:17:00.000+02:00

Mida teha kui kapis on lemon curdi seismas ja tahaks kappi ruumi teha. Muidugi võiks teha ju beseekattega sidrunivõidetorti või sidruni-beseekooki või korvikesi, aga neid juba tehtud küll ja küll. Ja mitte alati ei ole neid edukalt otsa söödud :( Tegin siis muffineid, need lähevad meil tavaliselt hästi peale.
Põhimõtteliselt võib lemon curd'i muffinieid teha ka tavalise muffinitaignaga ning muffinivormis kahe taignakihi vahele 1 teelusikatäit sidrunivõiet pannes ja peale küpsemist muffineid sooja vedelasse sidrunivõidesse ning siis suhkrusse kastes.
Mina tegin magusama ja vähem õhulisema taigna, arvestades, et sidrunivõie on paks ja perek. Linnule ei pruugi sidrunivõide hapusus maitseda.

NB! Tuginedes ühe eelmise postituse kommentaarile ja meie pere eelmise nädala parimale naljale, kinnitan kõigile lugejatele, et ma ei ole idioot ja ei toida blogis avaldatavate toitudega neid linnukesi, kes lendavad lageda taeva all ja esindavad liiki "linnud". Nii et pole vaja helistada mu sugulastele ja et paluda neid mind keelata vaeseid linnukesi krevetikarriga toitmast :)))) Minu perekonnaliikmete aus ja ametlik perekonnanimi on LIND, sealt ka käesoleva blogi pealkiri. Tegemist on homo sapiens liigi esindajatega, keda võib julgelt krevetikarriga ja lemon curdi muffinitega toita! ;)

Vaja läks:
1 muna
60 g võid
150 ml piima
1 tl vanillisuhkurt
200 g jahu
80 g suhkurt
1 tl küpsetuspulbrit
60 ml sidrunivõiet

Peale puistamiseks suhkurt ja määrmiseks sidrunivõiet.

Segasin kokku kuivained, sh suhkru, ühes kausis ja teises kausis muna, sulatatud või ja piima. Segasin kuivained munasegusse.
Muffinivormidesse tõstsin 1 spl tainast, siis 1 tl sidrunivõiet ja siis veel 1 spl tainast.
Sellest kogusest sain ainult 10 muffinit, aga need kerkisid pealt ilusti kõrgeks.
Küpsetasin 190C pöördõhu juures umbes 15 minutit, kuni muffinisse torgatud tikk puhtaks jäi.

Sulatasin sidrunivõiet vedelamaks ja kastsin muffinipealsed võidesse, seejärel kastsin pärlsuhkru ja demererasuhkru segusse.
Enne Linnu-perele serveerimist lasin täielikult maha jahtuda.

PS Minu maitse jaoks olid nad natuke liiga magusad, aga laste meelest ideaalsed:).

Hiinapärane kanasupp

2011-02-14T22:59:00.000+02:00

Nami-namis kooskokkamise teemaks Hiina köök. Sellepärast, ja ka nö külmetushaiguste ennetuseks/raviks, tegin hiinapärast kanasuppi (vanasti tegin ma seda üsna sageli, aga nüüd polnud tükk aega enam meeldegi tulnud, et selline hea kerge ja kõigile maitsev supp oli ka olemas). Retsepti algupärane idee on minu jaoks pärit ühest vanast Postimehest, mille nädalalõpu lisas see ilmus. Nädalalõpu lisa soovitas kõrvale Gewürtztraminerit juua, soovitavalt näiteks Alsace'i oma. Ja seda me ka alati teeme, ajalehes ju öeldi :)))

Supp saab kiiresti valmis ja kanaliha on veidi vürtsikam, kui tavaliselt, aga sellise tšillikogusega ka lastele täiesti söödav.

Vaja läks marinaadiks:
4 sl õli
poole sidruni mahl
1 punane ja 1 roheline tšillipipar
1 küüslauguküüs

2 kanafileed

Tükeldasin tšillid ja küüslaugu ning segasin kokku marinaadiained kokku.Panin kanafileed marinaadi. Marineerisin neid paar tundi (aga võib ka jätta terveks päevaks marinaadi, kui aega on:)).

Supiks läks vaja:
kolm-neli porgandit
1 sibul
2 küüslauguküünt
1,5 lt vett
2 kanapuljongi kuubikut
200 g külmutatud herneid
munanuudleid (üks brikett või paar palli, oleneb milliseid kasutad, mitte üle 100 gr)
0,5 tl karripulbrit
soola-pipart
peterselli

Tükeldasin porgandid, sibulad ja küüslaugu. Võtsin küüslaugu marinaadist, puhastasin tšillitükkidest ja lõikasin viiludeks.
Pruunistasin kanafilee õlis, lisasin porgandi, sibula ja küüslaugu.
Panin vee ja puljongikuubikud keema (kui päris kanapuljongit on, siis loomulikult on seda parem kasutada, aga mul tol õhtul just parasjagu ei olnud). Lisasin kana, köögiviljad ja maitseained. Keetsin kümmekond minutit, lisasin herned ja munanuudlid ning keetsin veel paar minutit.
Peale riputasin hakitud peterselli ja suurtele inimestele ka kõrvale siis seda gewürtztraminerit :)

Lisaks retseptile jagaks sõbrapäeva puhul kõikide tuttavate ja mittetuttavate lugejatega ka ühte toredat lauljat, kelle olemasolu ma täna avastasin ja see laul on lihtsalt nii päevakohaselt romantiline;) :)))

Mississippi mudakook

2011-01-30T15:30:00.001+02:00

Gordon Ramsay retsept.
Tegin kohe kaks päeva järjest, nii hea on. Peaaegu sama hea kui tarte au chocolat või tegelikult sama hea. :) Ja miks ta ei peakski olema sama hea, täidise põhimõte ju sama, kuid mudakoogis pole isegi seda 1 supilusikatäit jahu.

Pikka juttu ei hakka kirjutama ja igasugu asjassepuutuvaid ja mitteasjassepuutuvaid mõtteid heietama. Mudakook on Ameerikamaa lõunaosariikides väga populaarne kook. Retseptivariatsioone on väga palju ja erinevaid. Nami-namiski kolm väga-väga erinevat mudakooki, millel nimeks just Mississippi mudakook. Miks selline nimi? Sest see pidavat meenutama Mississippi mudaseid kaldaid.

Koogist siis:
Põhjaks läks vaja:
200 g Digestive küpsiseid
60 g võid
60 g tumedat šokolaadi

Kreemiks läks vaja:
180 g tumedat šokolaadi
180 g võid
4 suurt muna
90 g heledat muscovadot
90 g tumedat muscovadot
200 ml 35% rõõska koort

Katteks:
100 ml 35% rõõska koort
2 spl tuhksuhkurt
šokolaadilaaste

Purustasin taignarulliga küpsised. Sulatasin šokolaaditükid ja võikuubikud vesivannil. Segasin küpsisepuru ja vedela šokolaadi-võisegu kokku. Küpsisemassi valasin lahtikäivasse koogivormi (mul oli suur 26cm vorm, väiksema 18 cm vormi jaoks tegin 2/3 kogustega) ja surusin ühtlaselt põhjale ja külgedele. Panin koogivormi külmkappi tahenema.

Lülitasin ahju 160C pöördõhuga soojenema.
Sulatasin täidise šokolaadi- ja võikuubikud vesivannil ja lasin jahtuda. Vahustasin munad ja suhkrud paksuks vahuks. Mikserdasin sisse rõõsa koore.
Seejärel segasin ettevaatlikult sisse natuke jahtunud šokolaadi-võisegu. Valasin täidise küpsisepõhjale ja panin ahju. Lasin küpseda 45 minutit.

Kook tuli jahutada täielikult ära. Tegin tegelikult koogi valmis eelmisel õhtul, sest jahtumine võtab ikka paar-kolm tundi kindlasti aega.
Katteks vahustasin vahukoore tugevaks vahuks, segasin sisse tuhksuhkru. Valasin vahukoore koogile ja riivisin peale šokolaadi.

Tõsiselt šokolaadine kook. Minusugusele piisas täiesti ühest väikesest tükist (kuigi ilmselt enesedistsipliini puudumisel oleks mõne aja pärast ju ka teise tüki kindlasti võtnud. :)) Aga mõni noorem mees sõi ikka paar-kolm tükki korraga ja vahepalaks veel dippis puuvilju šokolaadifondüüsse. :))

Krevetikarri

2011-01-19T09:34:00.007+02:00

Nami-nami kooskokkamise teemaks on sel kuul soojendavad vürtsikad karrid.

Kuna karrid on meil kodus väga harvad külalised (vanimale Linnulapsele ei meeldi karri-nimeline maitseainesegu), siis seekord võtsin plaani kooskokkamisest aktiivselt osa võtta ja teha ära kõik karride retspetid, mis mul kuskil ToDoListides seisavad juba pikemat aega ja kui aega üle jääb, siis teha ka veel neid karriseid, mis kooskokkamises kiidetakse. :) Eilne Tai-pärane krevetikarri oli kuues karri meie laual. Eelmised viis olid India köögist. Tikka masala sai üksmeelse esikoha. Vindaloo ja lillkapsa-kookosekarri maitsesid mulle väga ja ega seene-kartuli-pommukarrilgi miskit viga polnud.Madrase kanagi oli täitsa suupärane :), aga ega ma seda laste pärast väga tuliseks ei teinudki, kes tahtis pani tšillit juurde (tulepudrusõbrad hr. Lind ja mina tahtsime).

Taipärane krevetikarri (BBC GF-st retsept, ilma suuremate mugandusteta) oli hoopis teisest ooperist, kerge ja värske :) Ülilihtne teha ja väga kiiresti valmiv :)

Vaja läks:

1 sibul

1 spl peeneks tükeldatud ingverit

õli praadimiseks

1-2 tl punast tai karripastat (ma panin 1,5 tl, oli parajalt vürtsikas, aga lastele enam-vähem söödav)

1 purk purustatud tomateid

200 ml eriti kreemist kookospiima

400 g krevette (tooreid)

värsket koriandrit

Praadisin sibulatükid ja ingveri õlis, kuni sibul oli klaasjas. Lisasin karriapsta ja segasin korraliult läbi ning praadisin veel u 1 minuti. Valasin tomatid pannile ning segasin juurde kookospiima. Hautasin 5 minutit. Lisasin krevetid (kuna mul ei olnud tooreid krevette, siis rohkem ei hautanud, kui oleks toored, siis oleks veel vaja u 4-5 minutit hautada).

Segasin juurde hakitud koriandri ja valmis ta oligi. Juurde serveerisin riisi.

Kuigi minu pere just vaimustusest ei kiljunud (ilmselt koriandri tõttu, mille maitse neile väga ei meeldi), siis mulle maitses see kerge karri kohe väga-väga! Ja jube vähe kaloreid on selles ka ;)

Head uut!

2011-01-03T11:29:00.003+02:00

Aastavahetus tuli rajult :D
Vana-aasta viimase õhtu teemaks oli meil Vene köök, sinna kõrvale kulda ja karda ja uhkeid riideid ja loomulikult valitud Vene muusika pärle :)
Kõik oli väga vahva ja toidud maitseid ka hästi. Kuigi kogustega panime tohutult puusse :) Aga Vene-pärane laud peabki lookas olema:)
Kuni uue aasta tulekuni oli kõik väga vahva. Uue aasta esimese 15 tunniga oli iga mu lapsega juhtunud midagi koledat :( Aga kõik see kole lõppes õnneks hästi.
Nüüd siis uuel aastal uue hooga.
Laual oli Uraali seenesalat (väga maitsev, nami-namist)

Herne-munasalat (nami-namist, ka väga maitsev)

Velvetsalat (nami-namist, krabinuudlisalat, ka jälle maitsev, aga kõige kahvatum neist kõigist)

Kasukas, tavaline, vähese heeringaga

Bitkiid (väga maitsvad)

Kalamarja-pannkoogitort (imehea)

Isetehtud pelmeenid erinevate täidistega (kõrvale tegime tilli-hapukoorekastet ja küüslaugukastet)

Kirsi-maksapirukad (pool kogust olid väikesed pirukad ja pool taignast sai suureks pirukaks)

Magusaks olid sotšnikud

Magusaks oli veel Miša kook, mis vanasti, nii umbes 20-aastat tagasi, sai tehtud Laura koogi nime all ja rohkema koguse hapukoorega on ta tuntud ka kräsupea nime all. Konkreetse retsepti järgi tehtuna jäi ikka väga kuivaks. Pilti pole.
Loomulikult oli ka hapukurki meega ja marineeritud puravikke ja külma viina, vene komme ja barankasid, aastavahetuse paugutamiseks isegi üks sovetskoje vahuvein :D

Tänud kõigile söögitegijatele ja pidulistele. Uuel aastal uue hooga :)

Tallekints, aeglaselt küpsetatud

2010-12-28T22:47:00.002+02:00

Täiesti ootamatult ja äraütlemata meeldiva üllatusena sain tallekintsu (ja paar kilo ribi ka:)), Vormsil kasvatatud ja puha. Suured tänud kasvatajatele ja kui järgmine kord jälle lammast üle jääb, siis palun pakkuge jälle :).

Ribi küpsetasin köögiviljapadjal rohke küüslaugu ja rosmariiniga, valades seda aeg-ajalt üle sortsu punase veiniga ja praeleemega. Oi, kui hea oli!

Kintsuga võtsin suuremalt hoogu ja esimesele päeval kui peale jõulu jälle rahulikult kodus saime toimetada, võtsin kintsuküpsetamise ette. Algidee ja küpsetamiseajad tulid nami-nami värskest kokaraamatust (just nimelt raamatust, mitte internetist, sest noorhärra Lind on IT-guru ja see pole esimene kord, kui peale tema arvuti parendusi-täiendusi meil terve maja internetita ja/või telekapildita on :D)

Torkasin kintsu augud pika peenikese terava noaga, toppisin sisse küüslauku ja rosmariini, määrisin kintsu sisse meresoola ja pipraga. Panin kintsu kõige suuremale ahjupannile, mis mul kodus oli ja valasin pannipõhja suure klaasitäie punast veini ja sama palju vett.

Küpsetasin algul 200C pöördõhu juures 15 minutit ja siis 110C pöördõhu juures 4,5 tundi. Umbes iga poole tunni tagant kastsin liha pealt leemega pannipõhjalt. Ühe korra valasin sortsu veini ka juurde.

Peale küpsemist mässisin liha fooliumisse ja lasin veel pool tundi taheneda.
Tagasihoidlikult öeldes oli tallekints väga hea :)
Kõrvale tegid lapsed selliseid kartuleid:) Pr.Hulda koorib ja viilutab meil nüüd kartulied ja õunu :D

Punase sibula ja tomati fougasse

2010-12-17T09:53:00.001+02:00

Jõulud küll lähenevad ja eks jõuluköök töötab ka peaaegu täiskiirusel, aga uusi jõuluretsepte ei olegi katsetanud. Me läheme jõuludeks sel aastal hr.Linnu emakoju ja seal kokkasid nii palju ja kõik tahavad oma oskusi näidata, nii et minul polegi vaja miskit jõululauda planeerida. Inglise puuviljakeeks ja jõulupuding on minu poolt, need on ammu valmis ja laagerduvad. Kui söömiseks läheb, eks siis näha ole, kas pudingutegu veel kunagi ette võtan.

Aga ühel reedeõhtul oli meil siin linnupesas punase veini ja juustu õhtu. Saiaks tegin imekauni ;)mimoosilehekujulise fougasse (algretsept GF-st).
Fougasse on prantsuse, õigemini Provance'i, versioon itaallaste focacciast. Ajaloost niipalju, et vanasti küpsetati focacciat või fougasse't (hogaza Hispaanias, fogassa Kataloonias või pogača Balkanimaades) sellepärast, et aimu saada puudega köetava ahju temperatuurist, ehk siis lapikleiva küpsemiskiiruse järgi hinnati ahju soojust enne kui pärisleivad ahju läksid.

2 mimoosilehekujulise fougasse' tegemiseks läks vaja:
400 g nisujahu
100 g durumnisujahu
1 kotike kuivpärmi
2 tl soola
1 tl suhkurt
350 ml sooja vett
2 spl oliivõli

2 punast sibulat
1 spl oliivõli

päikesekuivatatud tomateid (umbes kümmekond, vastavalt soovile)

rosmariini
Maldoni meresoolahelbeid

Segasin kuivained kokku, lisasin sooja vee ja õli ning sõtkusin taigna. Lasin kerkida umbes tunnikese, kuni taigen oli umbes kahekordne.
Viilutasin sibula peeneks ja praadisin oliivõlis.
Sõtkusin taignasse praetud sibula ja näpuotsaga (võib ka rohkem muidugi;)) rosmariini.
Jagasin taigna kaheks ja rullisin u 2 cm paksused lehekujulised latakad ja tõstsin küpsetuspaberiga ahjuplaadile. Lõikasin sisse leherootsud (venitasin auke ka veidi lahtisemaks), panin peale päikesekuivatatud tomatid, rosmariini ja meresoolahelbed.
Lasin veel u 15 minutit kerkida ja küpsetasin 220C pöördõhus u 15 minutit. (Traditsioonilise veekausi asemel pritsisin paar sortsu vett ahjupõrandalet veepritsist poole küpsemise ajal. )

Kohe, st jahtunult, süües oli väga hea. Järgmiseks päevaks pole mõtet jätta!

Originaalretseptis kasutati kirsstomateid. Kindlasti on ka nendega väga hea, tomatihooajal proovin järele.

Pehme piparkook

2010-12-09T21:24:00.002+02:00

Jõulukiirus ja tegutsemistahe on mind tabanud:) Positiivses mõttes. Arvutis ei ole üldse aega toimetada. Kuidagi ei tundugi enam väga tähtis oma mailboksi tšekkida iga natukese aja tagant ;) Kellel väga vaja on, see saab helistada ka :)
Nuputasin siin mitu päeva, et mida oma pisima lapse jõulupeo lauale kaasa viia, tahtsin teha ülirohke täidisega mahlast kringlit (mille tegemisest ma ka praegu sõltuvuses olen), aga kuna pidu tööpäeval, siis see ei läheks loosi, parim on ta ikkagi kohe. Pehme piparkook, mis on nami-namis juba mitu aastat väga popp, aga minul siiani proovimata, jäi seekord kohe sõelale, plussiks see, et koogi võib valmis küpsetada eelmisel päeval ja järgmisel päeval kreemiga katta. Arvan, et maitseomadused ei kahjustuks, kui ka eelmine päev juba kreemiga katta, sest kook oli ka päev hiljem väga-väga hea!
Tavaliselt ma proovikooke ei tee, sest algaja õnn töötab väga tihti minu kasuks:) Seekord tegin, loodan et uuesti tehes midagi ära ei riku :)

Vaja läks:
400 g jahu
340 g suhkurt (järgmine kord proovin vähem panna, kuna minu jaoks oli tiba liiga magus)
1 spl kaneeli
2 tl jahvatet nelki
1 spl söögisoodat
5 dl keefiri
1 dl pohlamoosi
150 g sulatatud võid

Kreemiks:
200g toorjuustu (kasutasin Farmit)
50 g toasooja võid
3 dl tuhksuhkrut

Kaunistuseks röstitud metsapähkleid ja jõhvikaid.

Segasin kuivained omavahel. Lisasin keefiri ja pohlamoosi (lihtsam on, kui need ka omavahel kokku segada ennem, kui keefir jahuseguga kokku segada, tuleb edasi tegutseda ülikiiresti! nii et kiiremini saab, kui moos ja keefir juba koos) ja sulatatud või.

Valasin taigna klaasvormi (u 20*30, suur kook tuleb!!!), ja küpsetasin 180C pöördõhus 30 minutit (kuni puutikk puhtaks jäi).

Lasin koogi jahtuda, kummutasin vormist välja.

Segasin kreemiained omavahel kokku, hõõrusin siledaks ja määrisin jahtunud koogile.

Kaunistasin pähklite ja jõhvikatega.

Glasuuritud seapraad ehk avalöök jõulutoitudele

2010-11-21T18:09:00.001+02:00

Kuidagi ilma planeerimata saabus jõulutoidu hooaja avamine. Tegelikult oleme hapukapsast (õlles hautatud, loomulikult ;) ) ja verivorsti juba söönud, aga see oli kogemata ja kiirustades, nii et ei lähe avalöögina arvesse. Ega eilegi polnud mul plaanis seapraega peret toita, aga hommikul külmakapi inventuuri tehes, selgus, et ega seal suurt midagi pole, peale 2 kilose seakaelakarbonaadi tüki, mille mu armas pr.ema mulle just saatis (ta nimelt on Saaremaa Lihatööstuse payroll'is, nii et Saaremaa toodangu headuses kahtlejatel on õigus kahleda mu objektiivsuses).

Hakkasin siis ideid ja retsepte otsima. Ja jäin pidama nami-namis oleval glasuuritud seaprae retseptil. Tegin 2 kilose lihakäntsaka kaheks, et saaks kahte erinevat retsepti proovida. Aga nimetatud glasuuritud liha osutus nii menukaks, et praegu on ahjus vol 2. Meeste nõudmisel.

Vaja läks:
1 kilo sealiha
soola-pipart
küüslauguküüsi (nii palju kui lihasse mahub)
kuivatatud ploome (ka nii palju kui mahub)

Glasuuriks:
100 g muscovado suhkurt
0,5 spl dijoni sinepit
1,5 spl balsamicot (võib olla viletsamat sorti)
25 g jahu

Torkasin pika peenikese noaga lihast läbi avause, millesse toppisin nii palju küüslauguküüsi ja ploome, kui palju sinna mahtus. Hõõrusin kokku soola ja pipraga. Panin liha ja natuke vett ahjuvormi (liha oli juba toatemperatuuril). Küpsetasin liha 145C pöördõhu juures poolteist tundi. Kastsin aeg-ajalt praeleemega.
Segasin kokku glasuuriained. Kui liha oli poolteist tundi küpsenud, keerasin temperatuuri 210C grillrežiimile (ainult ülevalt tulevale soojusele). Määrsin liha pealt kokku glasuuriga. Küpsetasin 10 minutit.
Enne serveerimist lasin u pool tundi taheneda fooliumi all.
Kastmeks oli seesama glasuuriga segunenud praeleem.

Järgmisel päeval sobis ka ülihästi leivaviilule!

Moonirullid

2010-11-17T21:57:00.006+02:00

Kui ma tahan teha lollikindlalt häid saiu-kooke-pirukaid, võtan riiulist Ida Savi surematu klassikateose. Suur oli mu rõõm lugeda kuskilt (õhtulehest?), et Ida Savi klassika on näiteks Angelica Uudekülli lemmikkokaraamat:) Ma polegi ainuke:) Kuigi ma ei ütleks, et see mu lemmikkokaraamat oleks, lemmikutest mulle meeldib kauneid pilte imetleda ja siis jälle retsepte lugeda ja jälle pilte imetleda ja siis järjehoidjaid neile retseptidele vahele panna, mida kindlasti kunagi teha ja siis jälle pilte imetleda ja võib olla aegajalt ka midagigi lõpuks reaalis proovida.

Ida Savi aga pakub puhast töötegemist. Hästitöötavaid baasretsepte ilma igasuguste suud vesistama ajavate piltideta. Ei mingit meelelahutust. Aga kui tead, mida tahad teha, siis Ida Savi aitab lollikindlalt hea retseptiga.

Kui olin mitu korda juba teinud singi-juustukringlit (Kätrini postitusest inspireerituna, esimene kord retsepti järgi, hiljem juba täiendustega:), vallutas mind tohutu moonirullide isu. Mõtlesin küll, et teen Bertinet' alatitöötava saiataigna mooniseemnete/suhkru/võiga, aga siis mõtlesin ümber, et proovin ära ühe päris moonirulli retsepti.. Ida Savi moonirullid maitsesid kõigile. Pisipiiga pandi enne magama, kui rullid valmis said ja vanad Linnud ei jätnud talle mitte ühtegi pisikest moonirullipoegagi:( Ma siis ühe võtsin ja peitsin ära, et mu väike nukitsamees ka hommikul rullikest saaks :P

Vaja läks:

2,5 dl piima

25 g pärmi

0.75 dl suhkurt

75 g võid

1 sidruni koor, riivitult

0,5 tl soola

400 g jahu

Täidiseks 4 spl sulatatud võid, 3 spl mooniseemneid ja 1-1,25 dl suhkurt

Käesoojas piimas lahustasin pärmi ja suhkru. Lisasin jahu (millesse oli segatud sool) ja sulatatud või.

Sõtkusin taigna (keskmine Linnulaps sõtkus oma 5-6 minutit). Lasin kerkida kahekordeks.

Kummutasin taigna kausist suurele lõikelauale (mugavam oli seda teha kahes jaos). Rullisin õhukeseks, pintseldasin võiga, raputasin peale mooniseemned ja suhkru. Keerasin rulliks, lõikasin u 2 cm rattad ja lasin veel neil ahjuplaadil u 20 minutit kerkida.

Ahjus lasin küpseda 200C pöördõhu juures u 12 minutit.

Kuigi peale oleks tulnud teha kakaovaap, soovisid Linnud rullid kohe ära süüa. Raputasin siis veidi tuhksuhkurt....

Egiptuse köök El Pashas

2010-11-01T12:20:00.002+02:00

Eelmisel nädalal kutsuti umbes viisteist toidublogijat El Pashasse egiptuse köögi tutvustusele. Õnn ja rõõm oli ka mul sellel üritusel osaleda. Nii kui kutse sain, vastasin jaatavalt, mulle väga meeldivad Lähis Ida maitsed ja lisaks veel boonusena võimalus kohtuda teiste blogijatega :)
Sealtkandi köök on mulle viimaste aastatega heaks sõbraks saanud, lisaks on käidud nami-nami Liibanoni köögi koolitusel ja eks natuke on ka hiljutisest kreeka köögi katsetustest abi, nii et nimed ja maitsed väga võõrad ei ole ja teadsin, mida oodata. Lisaks sellele ei olnud see minu esimene El Pasha külastus, töökaaslastega oleme seal lõunatamas varemgi käinud.
Kuigi Egiptuse enda kohta pean mainima, et ma olen koos meie pere Lindudega ilmselt ainuke eestlane, kes Egiptuses käinud ei ole ja lähima paarikümne aasta jooksul ei näe ka aega ja tahtmist Egiptuse külastus ette võtta, muid reisiideid (mis nõuavad julget pealehakkamist ja noort tervist;)) on veel nii palju realiseerimata.
Kodus Lindudele ma Lähis Ida kööki eriti propageerinud ei ole, kuid vahepeal oli pita-leivad meie ülisuured lemmikud, ainult neid tegimegi ja täitsime kõikvõimalike variantidega.
Kuna sõpradele/sugulastele olen siiani ühe Lähis Ida õhtu võlgu ja kuna õde, kes armastab Egiptuses aega veeta, teatas, et tema ei fänna egiptuse kööki, on mul nüüd hea motivatsioon ettevõtmaks üks lähis-idapärane egipti köögi mõjudega mezzelaud kodus :)

Õhtusöök El Pashas oli tore, võõrustaja rõõmsameelne oma maa ja - toidu ja restoranis pakutava tutvustamine oli vahva ja inspireeriv:) El Pasha peakoka ideeks on pakkuda egiptuse kööki sellisena, nagu sa saad seda oma egiptuse vanaema juures! Kuna minul Egiptuses vanaema ei ole, siis autentsuse osas sõna ei võta:) Usaldan tegijaid :) Pakuti läbilõiget pea kogu menüüst. Toit maitses hea ja meelolu oli hea :) Mida sa hing siis veel ihaldad :)
Kui pitad välja jätta, mis olid tõesti suurepärased, maitses mulle eelroogadest enim baklažaani ürtidega ehk badinžan:

NB! Pildid jutu juurde on võetud El Pasha kodulehelt ja korraldajate poolt meile saadetud fotode hulgast.

Eelroogade mixi julgeks ka soovitada, mõnus ülevaade, mis sisaldas muuhulgas ka hummust ja baba gannoushi:

Maitsta anti meile põhiroogadest kana, lammast, kofta kebabi ja kala. Ka liha oli maitsev, aga minu vaieldamatu lemmik oli kala:

Siis viidi meid üles El Pasha "salakambrisse" ehk lounge'i, kus pakuti kohvi, teed ja magusat:)

Minu poolt suured tänud võõrustajatele ja korraldajatele ja osalejatele toreda õhtu ja hea söögi ja seltskonna eest!
El Pashasse satun kindlasti edaspidigi ja juba tean, mida ma seal kohe süüa tahan ;) Ja mu väga austet õde ning muud sõbrad ja sugulased, üsna varsti (aga mitte enne järgmise nädala lõppu) olete oodatud meile mezze-õhtule :)

Kreeka minu köögis

2010-10-21T13:28:00.006+03:00

Kuna viimasel minutil selgus, et Nami-nami Kreeka koolitus mu päevakavva mitte kuidagi ei sobi, seda peamiselt pr.Ema juubelipidustustel serveeritava suupistelaua tõttu, siis lohutuseks tegin endale ise koduse Kreeka-koolituse nädalakese jagu päevi hiljem.

Hiljem sellepärast, et mu ema sõitis peale oma juubelipidustusi Kreetale ja tõi mulle sealt toidu-ja maitseaineid ja kohalikku oliivõli. Ja ka kokaraamatu :)

Loomulikult oli toiduvalik väiksem kui Nami-nami koolitusel, sest sõime seda ikkagi ainult oma perega. Aga järgmine kord järgmised toidud!

Laual olid hiidoad tomatikastmes:

Sidrunikartulid:

Kanapirukad ehk kotopitakiad (lisasin veidi fetajuustu ka täidisesse, oi, need olid ühed head ampsud, järgmisel õhtul tegin uuesti ja siis keerasin pirukad "sigari"rullideks, kuna hr.Lind ei ole just filotaigna suurim sõber ja sigarina jäi sellist nö puhast krõbedat filot vähem):Tomatikotletid ja tzatzikikaste (ilma retseptita ja ema toodud tzatzikisegust tehtud):Magusat ma Kreeka-õhtul ei teinud. Sõime Kreetalt toodud komme. Aga järgmisel päeval tegin järele jäänud filotainast õuna-kohupiimarulle:

Rohelise sibula küpsised

2010-10-13T13:24:00.010+03:00

Kas tegu küpsiste või kakukestega, ei oska isegi arvata. Inglise keelses pealkirjas oli tegu biscuits'itega, kuid meenutasid nad ameerika-päraseid biscuits'e, mis on pigem briti scone'de moodi. Seest olid pehmekesed ja väljast kõvad :) Mulle meenutas välispidine konsistents sotšnikuid:)
Retsept pärit epicurious.com'ist ja tehtud ilma suuremate mugandusteta, lihtsalt kohandatud kohalikku toorainesse ja kergitusaineks lisasin küpsetuspulbrile soodat, meenutades tädi Laine õpetust, et kui taignas on keefir või hapukoor või jogurt, tuleb kasutada küpsetuspulbri asemel soodat.

Maitsvateks kakuküpsisteks läks vaja:
1,9 dl keefiri
1.25 dl hakitud rohelist sibulat
5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
1,25 dl maisimannat
3 spl suhkurt
0,5 tl pipart
0,5 tl soola
1,25 ml võid + määrmiseks sulavõid u 25 g.

Pealepuistamiseks meresoolahelbeid (kui soovi on).

Segasin hakitud rohelise sibula keefiri sisse, seejärel segasin kokku kuivained, näppisin sisse või ja lisasin keefiri-sibulasegu. Jahuga ülepuistatud laual rullisin taigna umbes 0,5 cm paksuseks ja lõikasin piparkoogivormiga ilusad ümmargused rattad.
Määrisin pealt sulavõiga ja riputasin ratastele soolahelbeid.
Küpsetasin 200C pöördõhus umbes 15-20 minutit, kuni kakud olid kuldsed ja tikk jäi puhtaks.

Karrised tuuleoad

2010-10-11T22:07:00.004+03:00

Ma siin kuulsin läbi kolmandate isikute tagasisidet oma ema juubelilaua kohta, et kas tõesti tuuletaskuid teen ka ise:) Sellepeale tegin kohe ühe portsu tuuleubasid meestele õllekõrvale :P

Retsepti võtsin nami-namist.

Vaja läks:

1,75 dl vett

75 g võid

0,5 tl soola

110 g jahu

3 suurt muna

1 tl vürtsköömenid (kuna mul terveid ei olnud, kasutasin jahvatatuid)

2 tl karrit

1 tl kurkumit

0,25 tl cayennepipart

1 sibul

Valmistasin tuuletaskutaigna, lasin vee ja või soolaga keema, lisasin korraga jahu, hoidsin potti keskmisel kuumusel ja mikserdasin kuni taignapall poti küljest lahti hakkas tulema. Võtsin taigna tulelt ja lasin paar minutit jahtuda ja lisasin ükshaavale munad, enne ikka muna taignapalliga ühtlaseks mikserdades ja siis uut muna lisades.

Röstisin keskmisel kuumusel pisikeseks hakitud sibula. Lisasin sibula ja maitseainesegu taignale ja mikserdasin ühtlaseks.

Läbi kondiitripritsi pigistasin ahjuplaadile ilusaid oakesi ja pallikesi.

Küpsetasin 160C pöördõhu juures 25 minutit ja lasin siis jahtuda praokil uksega ahjus.

Juubelipidustused

2010-10-04T20:03:00.006+03:00

Minu proua Ema juubelipidustused toimusid seekord meie kodus, kuna järgmisel päeval peale pidulikku üritust, väljus prouadel lend puhkusereisile. Nii et seekordsel juubelil hommikuni süldilaua taga laulda ei saanud ja jalga keerutada vahvate vanade laulude saatel ka mitte :)) Seda saab jälle viie aasta pärast :D

Piduõhtuks katsime suupistelaua. Väga tore istumine oli:) Kuigi nii mõnigi inimene ei olnud kunagi varem meilt nii vara õhtul ära läinud :)

Laual olevad suupisted on meie pidulaudadel varemi pakutud ja enamasti teen neid ilma mingi retseptita (kuid algideed on pärit nii mõnelgi juhul nami-namist)

Singirullid, toorsink meloniga, suvikõrvitsarullid kappari-päikesekuivatet tomati toorjuustutäidisega

Kalad - värske lõhe, õlletaignas valge kala, rollmops, heeringas hapukurgiga

Tuuletaskud männiriisikatäidisega ja tuuletaskud tuunikalakreemitäidisega Tortillakorvikesed kanafileega

Peekonirullid oliividega ja peekonirullid mustade ploomidegaBrie juust röstitud kreeka pähklitega ja meegaVürtsised kanatiivadProua endatehtud kuuseriisikad marinaadis (ülihead:))Pähkli-jõhvika leib ja tartarkasteJoogiks prouadele magusaarmastajatele Voilat ja meile imehäid proseccosid ja frizzantesid :)Järgmine hommik tabasime, et magusapildid jäid tegemata :( Aga pakutud sai sidruni-beseekooki ja stritslit vanilje-kohupiimakreemiga ja õuntega ning stritslit martsipani ja õuntega.

Väikesed pidulised lustisid ka täiega :D

Suvikõrvitsahooaja lõpetuseks...

2010-09-27T14:55:00.008+03:00

... viimased selleaastased suvikõrvitsatoidud.

Pidulik suvikõrvitsahooaja lõpetamine pisipisikeste oliivõlis röstitud suvikõrvitsapoegadega, millele peale näpuotsaga meresoolahelbeid ja kõrvale valge, külm ja kuiv vahuvein :)))

Teine ja (ka sel hooajal viimane) suvikõrvitsaroog, mis Linnupere poolt heaks kiideti ja paluti järgmistel hooaegadelgi korrata oli selline:

2 väiksemat suvikõrvitsat

400 g noorlooma hakkliha

2 suurt porgandit

3 suurt küüslauguküünt

400 g purustatud tomatit

2 tl Herbamare köögiviljapuljongit

u 1 dl vett

1 tl jahvatatud vürtsköömenit

soola, pipart (ei hakka vist lisama, et meresoola ja värskelt jahvatatud pipart)

oliivõli praadimiseks

Tükeldasin porgandi ja purustasin küüslaugud, praadisin oliivõlis porgandit mõne minuti, lisasin küüslaugu. Praadisin veel minuti keskmisel kuumusel. Lisasin suvikõrvitsatükid ja praadisin seda segu minutid.

Teisel pannil pruunistasin hakkliha ja valasin suvikõrvitsasegule peale. Segasin läbi ja lisasin purustatud tomatid. Maitsestasin ja lasin podiseda umbes 15 minutit.

Serveerisin küll kartuli-porgandipudruga, aga ma arvan, et palju maitsvam oleks hoopis riisiga! Järgmine kord teen kõigesööjatele riisiga ja kartuliusku inimestele kartulipudruga :P

Krõbedik

2010-09-19T17:17:00.007+03:00

Polegi ühtegi krõbediku retsepti siia üles pannud:O, kuigi neil täita suht suur roll meie magustoidulaual.

Kõrbedikud minu suured lemmikud, mulle kohe väga maitsevad sellised hapud-mahlased krõbe-magusad asjad, mida saab süüa jäätise, vahukoore või vanillikastmega.

Plussiks veel see, et valmistamine ülilihtne.

Neist on sadu erinevaid variante, kuidas ja millega krõbedikukatet teha või milliste aiasaadustega põhi teha, küll rabarber, õunad, ploomid, põldmarjad jms, küll lisatakse pähkelid ja mandlilaaste ja seemneid ja mida iganes.

Mulle maitseb see kõige lihtsam variant ka, kus kattes on ainult kaerahelbed, või ja suhkur, nagu selles variandis siin (retsept pärit nami-namist).

Vaja läks:

3 dl täistera kaerahelbeid

1,5 dl fariinsuhkurt

100 g võid

kreeke ja õunaviile nii palju, et vormi põhi on paksult kaetud

2 tl vanillisuhkurt

pistaatsiapähkleid (mittesoolaseid)

võid vormi määrmiseks

Tükeldasin õunad ja eemaldasin kreekidelt kivid. Määrisin vormi võiga, valasin õunatükid ja kreekid vormi, raputasin üle vanillisuhkruga ja puistasin peale pähklipuru.

Sulatasin või ja fariinsuhkru ja segasin sellesse segusse kaerahelbed. Raputasin selle segu puuviljade peale.

Küpetasin 205C pöördõhu juures 20 minutit.

Serveerisin soojalt või leigelt vanillikreemiga. Aga külmalt maitseb ka hea :)

Kalkuni-tšilli-vürtsköömne-piimasupp köögiviljadega

2010-09-16T21:27:00.007+03:00

Sounds not so yummie :), isegi siis kui ei ole lapsepõlvest piima-köögiviljasupitraumat.

Minul ei ole, sest ma lihtsalt ei ole piima-köögiviljasuppi mitte kunagi elus suu sisse pannud ja ilmselt keegi ei ole sundinud mind seda tegema ka. Ju ma siis lihtsalt istusin lasteaias suu kinni laua taga, kuni mind rahule jäeti. Nii et juuresolevat suppi ei oska võrrelda nende kurikuulsate suppidega.

See konkreetne supp igatahes maitses mulle väga hästi. Hr.Lind arvas, et tegemist on liiga moodsa supiga tema maitse jaoks :O Vast vürtsköömen on see moodne maitse??!!

Otsetõlkes pealkirjaks kalkuni-tšilli-piimahautis. Leidsin netiavarustest, foodgawkeri kaudu.

Vaja läks:
1 suur sibul
3 küünt küüslauku
oliivõli praadimiseks
300 g kalkuni hakkliha
1 tl soola
1 tl pipart
0,5 tl suitsupaprikat (magusat)
0,5 tl jahvatatud vürtsköömenit
0.25 tl jahvatatud tšillit (selle kogusega tuleb ikkagi terav supp)
5 dl kanapuljongit
1 väike juurseller
3 porgandit
4 kartulit
1 purk valgeid ube
1 väike purk maisi
1 dl hapukoort
2 dl piima
peale raputamiseks parmesani või värsket koriandrit (mis meie peres ei tule kahjuks kõne allagi:()

Hauta hakitud sibulat oliivõlis ja lisa küüslauk. Hoia neid keskmiselt madalal tulel, kuni kegelt pruunistuma hakkavad. Lisa hakkliha. Kui hakkliha on pruunistatud lisa kõik maitseained ja sega läbi. Lisa puljong, seejärel peeneks hakitud (tikkudeks lõigatud) juurseller ja porgandikuubikud. Keeda natuke aega, aga mitte pehmeks! Lisa oad (koos veega, millega nad purgis on) ja mais ja kartulikuubikud. Kui köögiviljad on valmis keenud, keera kuumus maha ja lisa hapukoor, sega korralikult ja lisa piim. Lase korraks veel keema tõusta ja ongi supp valmis. Serveerimisel lisa parmesanijuustu laaste või koriandrit või nt tšillipipraribasid. Mina panin parmesani.

Oravlus - seened.

2010-09-08T09:11:00.003+03:00

Ega siin sõnu polegi vaja:) Minu viimased viis päeva on siin nähtaval.

Sügavkülm on täis kukeseeni. Sel aastal enam ei praadinud, vaid panin keevasse vette 30 sekundiks, siis sõelale nõrguma ja jahtuma. Eelmise talve kogemus - kõige maitsvamad seened olid niiviisi külmutatult.

Puravikke, tatikaid, kitsemapleid ja riisikaid marineerisin enam-vähem ühe marinaadiga, riisikatele lisasin veidi soola ja äädikat, et tiba teravam tuleks. Muidu aga magusamat sorti mahe puravikumarinaad, milles on:

1 lt vett

2 spl soola

3 spl suhkurt

6-8 tera pipart

2 tera vürtspipart

1 leht loorberit

1 sibul

1 porgand

1-2 tilliõisikut või vart või tillioksi

3 spl äädikat

Keetsin vee, soola ja suhkru ning maitseained paar minutit läbi, lisasin porgandi ja sibula. Kui need olid parajalt krõmpsuks keenud, siis panin sisse seened (puravikud toorelt, kupatamist vajavad seened kupatatult). Keetsin 10 minuti ja siis lisasin äädika. Keetsin veel paar minutit ja siis - purkidesse.

Neile, kes saavad aru, millest ma räägin - tundub, et olen nüüd Suti Niina marinaadi saladuse lõpuks kätte saanud ;))) Igatahes proovipurgid maitsesid küll samamoodi!!!

Küpsised M&Midega ehk lapsed köögis

2010-09-03T09:51:00.007+03:00

175 g jahu
0,5 tl soodat
0,5 tl küpsetuspulbrit
125 g võid
150 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
M&M komme

Vahustasime lastega toasooja või suhkruga, lisasime muna ja hõõrusime vahule. Sõelusime jahu kaussi, lisasime ülejäänud kuivained ja lisasime järk-järgult vahustatud võile.
Vormisime väikesed pallikesed (u 20 tk tuli), surusime pallikestesse 4-6 M&M kommi, vajutades pallikesed lapikuks latakaks.
Küpsiste vahele tuleb jätta palju ruumi, sest nad kerkivad väga mehiselt.
Küpsetasime 160C pöördõhus u 15 minutit, kuni küpsised olid kuldpruunid.

Kahte sorti küpsised

2010-09-01T10:21:00.007+03:00

Enne järgmist suvikõrvitsa-teemalist postitust, vahelduse mõttes küpsistest. Täitsin pühapäeval hoogsalt küpsisepurki (mis on suht tänamatu ettevõtmine, sest meie ahjualused tõmbavad purgi ülehelikiirusel kohe tühjaks). Aga vahetult peale küpsiste purki ladumist on hea tunne küll uuele nädalale täis küpsisepurgiga vastu minna :D Ei hakka kahte eraldi postitust tegema, mõlemad küpsised väga lihtsad ja kiirelt tehtavad. Esimeseks Aniitrami blogi ainetel võiküpsised (Aniitrami pilt oli nii isuäratav, et lapsed üksmeelselt kiljusid, et just neid küpsiseid tuleb teha!), mina teen neist pisikesed kevadlilleküpsisekujulised lillekesed. Võiküpsisteks läheb vaja:
110 g võid
150 g jahu
3 spl tuhksuhkrut
1 tl vanillisuhkrut
50 g šokolaadi (piima-või tumedat šokolaadi)

Hõõrusin või tuhksuhkruga vahule, lisasin jahu. Pritsisin (hr.Linnu jõulise abiga, sest ise ei jaksanud muljuda:)) tordipritsiga väiksed lillekesed ja küpsetasin 160C pöördõhus umbes 15 minutit, kuldseks. Peale ahjust väljavõtmist panin küpsised restile jahtuma. Sulatasin veevannil šokolaadi (ühekordses kilest tordipritsis) ja jahtunud küpsistele pritsisin peale šokolaadisüdamiku (käesoleval pildil ilma südamikuta).

Snickerdoodelite retsept on pärit Pille blogist ja nami-namist, küpsiste nimi tegi uudishimulikuks ja uurisin lisaks ka tausta. Tegu siis väga vanade traditsiooniliste suhkurküpsistega, mida eristab tavalisest suhkruküpsisest see, et teda on kaneelis veeretatud. Iseloomulikuks pidavat veel olema kergelt murenenud/lõhenenud väljanägemine.
Vaja läks:
250 g nisujahu
0.5 tl riivitud muskaatpähklit
0.75 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
125 g pehmet võid
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
1spl kaneeli
1 spl suhkurt

Vahustasin või ja suhkru, lisasin muna ja kloppisin veidi veel vahusemaks. Kuivained segasin omavahel. Segasin jahusegu võivahuga kokku. Veeretasin väikesed pallikesed (sain sellest kogusest taignast kaks plaaditäit küpsiseid). Ühe plaaditäie pallikesi veeretasin kaneelisuhkru segus ja panin plaadile. Pallikese vajutasin kahvliga lapikuks. Küpsetasin 160Cpöördõhus umbes 15 minutit (kuldseks). Jahutasin restil. Teise plaaditäie pallikesi panin kilekotti koos kaneelisuhkruga ja õrnalt segasin-raputasin. Muu protseduur sama, ikka plaadile ja kahvliga lapikuks. Need küpsised jäid väga palju rohkem kaneelisemaks ja "iseloomulik lõhenemine" paistis ka paremini silma. Täiskasvanutele meeldisid need rohkem, lastel oli ükskõik :P

Suvikõrvitsast viiendat, kuuendat ja ka seitsmendat moodi :)

2010-08-23T13:19:00.014+03:00

Seekord siis kolme-käiguline suvikõrvitsaõhtusöök, mida meie pesakonnas söödi reedel, mis juhtumisi oli ka vabariigi taasiseseisvumise päev ja minu noorpõlveunistuse täitumise eelõhtu. Naljakas, kuidas unistused võivad täide minna :D Kahjuks enamasti alles siis, kui nendest enam ei unistatagi nii väga :( Muidu oleks vist õnn liiga suur, et korraga taluda :) Unistuseks siis korra elus olla U2 kontserdil ja unistus pärit aastast 1990, kui ma olin keskkooli viimases klassis ja olime Iirimaal, elasime vahetusperes. U2 oli siis just tagasi USAst, meeletu edu, Joshua Tree lõi ikka veel metsikuid lained, Rattle and Hum oli just väljas. Terve Iirimaa kohtles neid kui rahvuskangelasi. Vaatasime Rattle and Humi filmi perepoegadega vist korda 5 :) Käisime Dublinis, lonkisime perepoegadega pubides, kus Bono (kes pole kunagi mulle eriti imponeerinud :P) olevat armastanud käia. U2 kontserile minek tol ajal oli meie jaoks ULME!!! Isegi unistamiseks liiga võimatu :) Aga meeldima mulle U2 muusika tol ajal hakkas (ja Edge ja Adam ja Larry on ka nii cool'id :P) Vahepealse aja jooksul on U2 teinud muusikat, mis mulle korda eriti ei ole läinud ja siis jälle paar asja, mis mulle kohe väga meeldisid. Aga mis seal salata, kui mu sõprade käest küsida, mis Kirsikese lemmikbänd on, siis ilmselt enamik ütleb esimese asjana U2 (mis muidugi ammugi pole enam ultimate truth). 15 aastat hiljem olin Milano lähedal, kui neil oli Milanos kontsert, ei läinud ligilähedalegi (mitmetel põhjustel, kuigi südamepõhjas oleks tahtnud). Ja Göteborgis olid nad paar aastat tagasi, aga ka siis oli mul tähtsamat teha. Ja siis nüüd, 20 aastat hiljem, ei kasutanud ka kohe esimest võimalust, et pilet osta. Aga pilet tuli ise mu juurde. 1 pilet. Põdesin veidi hinges. Vanasti kui kuskil üksi käisid, oli see märk, et sul pole sõpru :D Lapsepõlvetraumad :D Aga sain üle ja olin rõõmuga valmis ka üksi minema. Ja siis tuli ka variant minna kaaslasega. Hopsti! Lase asjadest lahti ja kõik laheneb iseesest kõige paremal moel! Mul oli suurepärane laupäev, 21.august 2010! Ja seda koos inimesega, keda ma olin enne näinud täpselt 1 kord (aga selle eest kestis see üks kord u 10 tundi ja oli väga vahva). Kui sa seda kunagi lugema juhtud, siis aitäh, Anu! :) Suurepärane oli ka eelmise päeva kolmekäiguline suvikõrvitsasöök :)

Esimene käik oli suvikõrvitsapüreesupp.
Vaja läks:
2 keskmiselt suurt suvikõrvitsat, kooritult ja tükeldatult
2 küünt küüslauku oliivõli
4 dl puljongit
50 g riivitud parmesani
1 dl rõõska koort (võib ka näiteks toorjuustu)
suur peotäis värsket basiilikut
sama suur peotäis värsket peterselli
musta pipart
(vajadusel soola)
krutoone umbes 4 viilust röstsaiast

Praadisin suvikõrvitsat ja küüslauku oliivõlis umbes 10 minutit. Valasin peale puljongi ja keetsin veel 10 minutit. Lisasin ürdid. Blenderdasin püreeks. Panin saiakuubikud ahju 200 C juurde. Ajasin uuesti püree uuesti keema, lisasin rõõsa koore ja juustu. Serveerisin krutoonidega. Linnulaps nr 1 algul keeldus ja ajas mingit krevertipüreesupijura, mis olevat ainuke supp, mida ta söövat. Siis proovis ja sõi korralikult. Ülima kiitusena kõlas see, et supil ei pidavat olema üldse suvikõrvitsa maitset:) Pearoaks oli suvikõrvitsakotletid vürtsköömnetega.
Vaja läks:

2 keskmiselt suurt suvikõrvitsat riivitult

1 riivitud porgand

1 hakitud sibul

2 dl jahu

3 muna

soola ja pipart

1,5 tl jahvatatud vürtsköömneid

1 tl küpsetuspulbrit

Panin riivitud suvikõrvitsa sõelale, segasin juurde soola ja panin nõrguma umbes pooleks tunniks. Segasin juurde porgandi ja sibula. Kuivained segasin omavahel. Segasin munad suvikõrvitsa juurde ja lisasin kuivained. Praadisin kotletid oliivõlis kuldseks.

Kõrvale serveerisin keedukartulit ja küüslaugu-kurgi-hapukoorekastet. Magusaks oli suvikõrvitsa-šokolaadikook vaniljekastmega. (BBC GF ainetel)
Vaja läks:
400 g suvikõrvitsat (kooritud, seemned eemaldatud ja riivitud)

4 dl jahu

1,5 tl küpsetuspulbrit 0,5 tl kaneeli

0,5 tl jahvatatud nelki

1,2 dl kakaod

muskaatpähklit, riivitud

näpuotsaga musta pipart

2 muna

1 dl oliivõli

2,5 dl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

100 g pähkleid tükeldatud

1 kotike vaniljekastmepulbrit

2,5 dl piima

Segasin kuivained omavahel. Suvikõrvitsa juurde segasin munad ja oliivõli, lisasin kuivained ja pähklid. Valasin taigna 26cm vormi ja küpsetasin 160C pöördõhus 60 minutit.

Lasin koogil täielikult jahtuda ja serveerisin vaniljekastmega.

Kõik on küll fantastiline, minu isiklikuks suureks lemmikuks on veel näiteks suvikõrvitsa ja kirsstomati ja keedukartulifrittata, aga järgmisel aastal ma ilmselt suvikõrvitsataimi maha ei pane :))))

Suvikõrvitsast kolmandat ja neljandat moodi

2010-08-03T14:10:00.009+03:00

Tegelikult mulle väga meeldib see igaaastane suvikõrvitsate - ja suvikõrvitsaõite uputus. See annab mulle võimaluse süüa frititud lilli (näiteks niimoodi) ja hiljem, talvel, säästab mind hooajavälistest kiusatustest osta poest mingit x-päritolu zucchinisid. Igakord kui talvel poes näen ahvatlevalt ilusaid pisikesi zucchinisid, mõtlen hilissuve suvikõrvitsauputusele, verinoortele, hõrkudele, just korjatud suvikõrvitsatele ja hooajalisele toitumisele ;) Ja jätan poest välismaa kõrvitsad ostmata :P
Eelmistel päevadel tegin suvikõrvitsakotlette.
Ühed on lihaga kotletid ja teised ilma lihata.
Retseptid on nami-namist, jällegi väikeste muudatustega.
Mõlemad kotletid on väga maitsvad ja lihata kotletid said mulle üllatusena menukamateks, kui lihaga kotletid. Isegi vanim Linnulaps, veendunud lihausku teismeline, teatas, et neid köögiviljakotlette tuleks teinekordki teha!!! Lihaga kotletid:
Vaja läks:
400 g hakkliha
300 g riivitud suvikõrvitsat
100 g toorjuustu
1 muna
1 dl riivsaia
1 tl soola
musta pipart ja rohkelt basiilikut
Segasin ained kokku. Vormisin kotletid ja praadisin õlis.

Lihata kotletidele läks vaja:1 sibul
6 keedetud kartulit
2 porgandit
2 suvikõrvitsat
4 spl jahu
3 muna
0,5 tl (või rohkem)
aroomisoola ja 0,5 tl valget pipart

Tampisin kartulid pudruks, riivisin porgandi, sibula ja suvikõrvitsa. Riivitud suvikõrvitsa panin korraks soolvette seisma ja siis pigistasin vee välja (siis ei jää kotletid liiga vesised ja püsivad paremini koos). Kloppisin munad lahti, segasin sisse jahu ja maitsestasin. Tegin segu väga tugeva maitsega, oleks võinud veel tugevama teha, sest köögiviljad tõmbasid ikka väga tugevalt maitset endasse). Segasin ained kokku, lasin natuke seista ja praadisin õlis.

Mõlemate kotletide kõrvale sobisid imehästi hapukoore-küüslaugu-värske kurgi kaste ja värsked keedetud kartulid!!! Salatilehtede salat hapukoore ja suhkruga ka :)
Ja täna tahtsin teha türgipärast suvikõrvitsarooga ja ennäe imet :O ühtegi korjamiskõlbulikku kõrvitsat peenral pole täna :))) Linnud peavad sööma täna kana saltimbocca't:)

Suvikõrvitsast nii ja teisiti

2010-08-02T12:00:00.008+03:00

Suvikõrvits on ainuke köögivili, mis meie "põllumaa" peal korralikult kasvab. Ja igal aastal on meil suvikõrvitsauputus. Sel aastal hakkas vähe varem peale, kui tavaliselt. Kõik naabrid on suvikõrvitsaga varustatud ja iga päev sööme erinevates variantides, küll täidetuna põhiroaks, siis röstituna või grillituna salati asemel, küll kotleti sisse panduna ja saia sisse riivituna (sellest lapsed ei tea ametlikult midagi :P) :)
Hoidistasin ka. Eelmisel aastal tegin suvikõrvitsa-arooniamoosi.
Enamik sellest tarbiti ära morsina, osa sain ka muffinitesse/keeksidesse panna. Arooniate valmimiseni on praegu veel aega küllalt, aga kui siis veel suvikõrvitsaid jagub, teen kindlasti seda moosi ka veel. Nädalavahetusel tegin BBC GFi retseptide (mida natuke timmisin oma maitse järgi) põhjal kahte sorti moosi, üks oli magus ja teine mitte. Ega täpselt ei tea, kuidas välja tuli, maitsete täielikuks segunemiseks pidavat aega minema, väidab GF. Magusaks moosiks läks vaja:
1,8 kilo suvikõrvitsat, koorituna ja tükeldatuna
1 kilo suhkurt
1 pakk moosipaksendajat
4 suurt sidrunit
100 g inverit

Panin suvikõrvitsatükid potti koos ühe sidruni mahlaga. Kuumutasin ja segasin kuni mahl hakkas kõrvitsast välja tulema. Riivisin potti kõikidelt sidrunitelt koore, pigistasin kõikidest sidrunitest mahla ja panin ka sidrunipoolikud potti keema. Keetsin päris kaua, umbes pool tundi, et kõrvits pehmeneks. Lisasin vahepeal ka riivitud inveri potti. Siis lisasin suhkru ja paksendaja. Keetsin u 15 minutit.
Võtsin välja sidrunipoolikud ja viskasin minema.
Osade kaupa blenderdasin moosi ühtlaseks.
Keetsin veel umbes 5 minutit, kuni moos oli piisavalt paks.
Sellest kogusest sai veidi vähem kui 2 liitrit želeed.

Soolasesse moosi ehk suvikõrvitsa chutney'sse läks vaja:
2 sibulat, tükeldatuna
500 g suvikõrvitsat
500 g tomateid
250 ml valge veini äädikat
2 haput õuna
1 spl sinepiseemneid
1 kaneelipulk
vürtspipart, 6-7 tera
musta pipart, 10-15 tera
pool muskaatpähklit riivituna
nelki 5-6 tera
4 küüslauguküünt, purustatuna
ingverit u pöidla suurune jupp, riivituna
250 g tumedat suhkurt (ma kasutasin fariinsuhkurt)

Panin kõik ained potti ja keetsin u 45 minutit. Sellest kogusest tuli u 1,3 liitrit chutneyt. Lõpptulemus oli natuke magus ja natuke terav. Loodan südamest, et paari-kolme nädala pärast on maitse vähe rohkem teravamaks tõmmanud.

Vahukoor, besee ja marjad

2010-07-23T10:45:00.002+03:00

Seekord tegin kihilise magustoiduna. Polegi midagi lisada. Maasikad, mustikad, väikesed beseetükid ja vahukoor.

Second best thing in the world :)

Maasikatordid

2010-07-14T11:17:00.010+03:00

Pildimeenutused selle hooaja maasikakookidest/tortidest.

Retsepte kirja panna pole mõtet, kõik olid väga lihtsad ja tavalised, kas tarretatud jogurtiga või vahukoore/kohupiimaga koogid biskviitpõhjal.

1. Minu sünnipäevaks tehtud maasikajogurtitort, kadus laualt nii kiiresti, et viimased külalised ei saanudki. (Maasikajogurt, vahukoor, biskviit immutatud piimaga)

2. Maasika-mandlikook (vt postitus juba eelmise aasta juulis), muidu polekski vast uuesti teinud, aga oli kiiresti vaja üks kook teha ja selle koostisained olid kodus olemas.

3. Pavlova (besee ja vahukoor). Pilt eelmisest aastast. Sel aastal, Pavlova-päeval, oli isand Lind fotoka endaga kaasa Saaremaale võtnud, et seal motikaid pildistada :O 4. Maasika-vahukoore rulltort (tavaline biskviit ja vahukoore-kohupiimasegu)5. Jogurtitarretise kook (perenaine.ee idee, tarretatud jogurt maasikatükkidega) 6. Gordon Ramsey (GF, aga ka perenaine.ee ja qsti blogi) maasika-basiiliku tuhandelehetort (vahukoore sisse oli segatud sidrunikoor, basiilik ja maasikad, kihid olid lehttaignast), kreemi maitse oli väga hea! Kuid seistes läksid taignakihid väga sitkeks :(( Kook on ilmselt väga hea siis, kui küpsetatud kiht on veel krõbe. Rohkem maasikakooke sel hooajal ei tee, natuke maasikaid sai ka sügavkülma, kuid keedumoosi tegin ainult ühe poole liitrise purgi (ühel suvalisel päeval hakkas natuke maasikaid käest ära minema ja keegi neid süüa ei tahtnud, panin siis potti ja keetsin moosiks).

Sõir (itaalia-pärane)

2010-06-29T10:13:00.011+03:00

Minu esimene sõirategu oli algul ainult katsetamiseks, kas meie perele (sh mulle) sõir üldse maitseb. Tuleb häbiga tunnistada, et me polnud seda enne proovinudki :((
Lugesin läbi kõik nami-nami postitused sõira kohta, valisin välja retsepti nami-namist (igaks juhuks traditsioonilisest ei alustanud :)) ja läks lahti.
Esimene kord tegin poolte kogustega.
Nüüdseks olen teinud seda juba kordi ja teen edaspidigi ja täiskogustega:)
Söövad kõik ja hea meelega. Sõid ka eesti-välised külalised, kelle jaoks küll maitse oli tiba võõras, aga viisakate inimestena sõid nad ikka kõik ära :)

Vaja läks:
1 l piima
500 g kohupiima (nii Pajumäega kui Nopriga olid head ja minu jaoks üsna sarnased :)
50 g võid
2 muna
0.5 tl soola
3 värsket küünt küüslauku
10 lehte basiilikut
3 tk päiksekuivatatud tomatit

Hakkisin küüslauguküüned, basiilikulehed ja päikesekuivatatud tomatid peeneks.
Kuumutasin piima keemiseni ka lisasin kohupiima ja kuumutasin, kuni eraldus vadak (selline kollakas vedelik).
Kippus kangesti ühte suurde klimpi keema, aga segasin kogu aeg.
Kallasin marliga vooderdatud sõelale nõrguma umbes 15 minutiks.

Sulatasin potis või, lisasin nõrgunud kohupiimamassi ja kuumutasin pidevalt segades, kuni moodustus ühtlane mass. Segasin juurde soolaga lahtiklopitud munad, hakitud basiiliku, päikesekuivatatud tomatid ja küüslaugu. Kuumutasin pidevalt segades veel 5 minutit keskmisel kuumusel, NB! ära keema lase minna!

Panin sõira külma veega kastetud vormi hanguma.
Kui sõir oli täielikult jahtunud, kummutasin kausist välja taldrikule ning kaunistasin basiilikuga.
Esimene kord oli tsipa mage maitselt, riputasin veidi meresoolahelbeid peale. Ilusti lõigatav oli ja maitses hea.
Mees sõi õllekõrvaseks terve sõira korraga ära :)
Nüüd olen täitsa valmis ka uusi maitseid katsetama, kuigi tundub, et see itaalia-pärane jääb esialgu kõige nõutavamaks.

Full English a la Gordon ;)

2010-06-28T10:37:00.010+03:00

Olid meil külalised, mitmest kohast korraga. Ühel hommikul, peale ametliku Eesti-turnee lõppu, olime viimaste külalistega meie kodus ja sõber Inglismaalt lubas teha hommikusöögi. Tegi siis full english'i, seitsmele inimesele. Pole küll eriti suvine teemakäsitlus, aga panen siia kirja oma tähelepanekud sellest, kuidas, milliste kogustega ja mis järjekorras ta midagi tegi. Seda muidugi ei pea mainima, et söök oli väga maitsev :)

Neljale inimesele läheks vaja:

8 toorvorsti

1 väike karp pruune šampinjone

1 pakk toorsuitsupeekonit

4 suurt tomatit

maksimum 1 purk valgeid ube tomatikastmes

8 muna + kui keegi tahab praemune, siis vastavalt nii palju mune lisaks, kui palju praemune tellitakse

4 viilu röstsaia

võid praadimiseks

soola, pipart

pruun kaste (HP Brown sauce)

Esimesena toorvorstid ahju (220C). Valmista ette seened, puhasta ja viiluta. Kui toorvorstid on poolküpsed, siis läheb kiireks :)

Pane ahju tomatid (mille peale on lõigatud suur ja sügav rist ja peale riputatud tibake soola).

Pane ahju peekoniribad (ilusti pannile üksteise kõrvale laotuna).

Prae seened võiga ja maitsesta soola ja pipraga.

Kuumuta potis oad.

Pane röstsaiad ahju röstima.

Klopi munad lahti, maitsesta soola ja pipraga ja valmista munapuder - kuumuta potis munasegu madalal (kuni keskmisel) tulel kogu aeg segades, kuni muna hüübib. Lisa segamise ajal munadele ka pisut võid (max 20 g). NB! Jälgi et põhja ei kõrbeks!

Kui keegi tahab praemuna, siis tee need ka valmis.

Katsu nüüd seda kupatust kõike ühtlase soojusega hoida, kuni serveerimiseni :) See oli selle asja juures kõige keerulisem :)

Serveeri ja kõrvale valab igaüks endale pruuni kastet, maitse järgi. Maitses loomulikult väga hea ja enne õhtut süüa ei tahtnud! Aga nüüd algab pikk paastunädal, sünnipäevaks tahaks saada samasse kaalu tagasi nagu eelmise aasta sünnipäeval :)

Rabarbrisiirup

2010-06-17T13:42:00.003+03:00

Vaja läks:

1,5 kilo rabarbrit

800 g suhkurt

3 suurt apelsini

2 suurt sidrunit

Koorisin ja tükeldasin apelsinid ja sidrunid. Tükeldasin rabarbri (ei koorinud).

Valasin potti kokku, lisasin suhkru ja valasin 2 liitrit vett peale.

Lasin keema, kuumutasin madalal tulel 10 minutit ning lasin maha jahtuda.

Kurnasin läbi sõela ja panin pudelitesse. Sain umbes 3,5 liitrit mahla.

Lahjendamiseks umbes 1 osa rabarbrimahla ja 2 osa vett (gaasiga või ilma). Ma panin melissi ka sisse. Mulle meeldis :)

Ahvileib

2010-06-11T13:12:00.008+03:00

Sain ajutiseks kasutamiseks ahvileiva vormi, et enne kui vormi ostma minna, teaks millega ka tegu.
Vaatasin natuke internetis ringi ja uurisin kuidas seda küpsetist mujal maailmas tehakse.
Küpsetis osutus äraütlemata menukaks.
Tegemist on suht lihtsa, paljude pisikeste kaneelisaiakeste kogumiga, aga väga rikkalikult suhkrune ja kaneeline ning saiatükke saab näppida kenade väikeste ampsudena:)

Taignaks kasutasin Bertinet' seda magusa saia retsepti.
Segasin lõikelauale 1 dl suhkurt ja 1 paki kaneeli.

Kallasin taigna sinna peale ja lõikasin taignast väikesed pallikesed (kaootlise suurusega, aga u 3*3 cm vist). Veeretasin pallikesed korralikult suhkru ja kaneelisegus ja panin vormi. Kui kõik oli valmis lasin taignal vormis natuke veel kerkida ja kallasin üle fariinisuhkru ja sulavõi seguga (u 80 g võid ja 2 dl fariinsuhkurt), määrisin võisegu ilusti ühtlaselt laiali ning küpsetasin 200 C pöördõhu juures 20 minutit ja 160 C pöördõhuga 10 minutit. Lasin jahtuda ning kummutasin ahvileiva vormist välja. Tume värv ei ole mitte kõrbemisest vaid fariinsuhkrust:)

Kanakoivad veinikastmes

2010-06-10T10:07:00.007+03:00

Pea kuu juba möödas ja midagi uut ja ülestähendamist väärivat siiani ei olegi nagu teinud ja ega inspiratsiooni ka eriti pole olnud.
Sööme aga jätkuvalt hästi:)
Sparglihooaeg möödus nii, et uusi, korduvat tegemist väärivaid lemmikuid ei leidnudki (kergelt grillitud spargel soolahelveste ja parmesaniga on jätkuvalt parim :)
Nüüd aga siis kohe kolm retsepti jutti vaja kirja panna :)

Esmalt siis coq au vin'ist inspireeritud kanakoivad.
Inspiratsiooni ammutasin erinevatest coq au vin'i retspetidest ja mugandasin kodus kättesaadavale toorainele.
Vaja läks:
6 poolkoiba
3 suurt sibulat
4 dl kukeseeni
100 g peekonit
3 küüslauguküünt
1 spl tomatipastat
300 ml punast veini
1 spl muscovado suhkurt
500 ml kanapuljongit
jahu
soola ja pipart

Veeretasin kanakoivad jahust läbi ja pruunistasin pannil.
Panin kanakoivad haudepotti ootele.
Tükeldasin sibula ja peekoni peenikesteks ribadeks ja pruunistasin pannil.
Lisasin puruks muljutud küüslaugu ja kukeseened.

Kui kogu kompott oli parajalt pruunistunud, valasin selle kanakoibadele peale. Panin pannile tomatipasta, suhkru, veini ja puljongi, keetsin mõned minutit korralikult segades, maitsestasin soola ja pipraga ning valasin kanakoibadele.
Hautasin madalal kuumusel tund aega, kuni kana oli väga pehme. Serveerisin ciabattaga (mõnele kartuliusku mehele praekartulitega:))

Teemantisaiakesed Printsessi kokaraamatust

2010-05-13T12:24:00.012+03:00

Keskmine prl. Lind on minu suureks rõõmuks väga suur lugeja ja Keskraamatukogu püsiklient, keda sealsed töötajad teavad juba nime-ja nägupidi :)
Lisaks juturaamatutele toob ta sealt tihti koju ka lastele mõeldud kokaraamatuid.
Ja muidugi katsetab neist siis retsepte nii üksi kui koos minuga (mis mulle teeb suurt rõõmu, aga vahest ajab ikka kurjaks ka :)).

Praegu on mul köögis Printsessi kokaraamat, Disney oma.
Ükspäev tegi prl.L sealt Kaunitari võluküpsiseid (kuna ta on meil väga loominguline läheneja retseptidele, kasutas jahu asemel kaerajahu ja poole väiksemas koguses, nii et küpsised tulid imeõhukesed suured latakad, aga maitse oli neil selle eest lihtsalt jumalik!).
Eile võtsin siis ette ja tegin kukleid nimega Teemantisaiakesed. Lootuses, et hommikusöögiks saavad lapsed värskeid kukleid. Miks iganes selline nimi neil kuklitel, jääb autorite teada. Vaja läks:
100 g võid
1 dl piima
200 g kodujuustu
50 g pärmi (või 18 g kuivpärmi)
1 muna
65 g suhkurt
1 tl jämedat soola
475 g jahu

Sulatasin või, lisasin piima, kodujuustu ja pärmi. Seejärel lisasin kõik ülejäänud ained. Sõtkusin taigna korralikult läbi ja lasin u pool tundi soojas kohas kerkida.
Vormisin umbes 30 pallikest ja panin ahjuplaadile veel 30 minutiks kerkima.
Määrisin kuklid pealt piima-suhkruseguga ja puistasin peale pärlsuhkurt.
Küpsetasin 180C pöördõhus umbes 20 minutit, kuni kuklid olid pealt kuldsed. Kuklid kadusid laualt 10 minutiga. Kuigi minu lapsed kodujuustu ei võta suu sissegi. Vanim Linnulaps ei uskunud, et sellises heas asjas võib midagi nii jälki sees olla, kui seda on kodujuust;)
Tuleb tunnistada, et ka minu arvates oli tegu väga pehmete ja hõrkude pärmitaignast küpsetistega. Täna juba uus taigen kerkimas, millest plaanin teha kaneelirulle (vt ülemine pilt).
Ja kindlasti proovin ükspäev seda sama taigent vähendatud suhkrukogusega ja lisan ürte vms.

Ciambelline al vino bianco e pisikesed valge veini sõõrikud :)

2010-05-13T11:59:00.008+03:00

Retsept algselt tastespottingu kaudu, kuid täiendasin oma teadmisi ka YouTubis olevate videotega:) Teha võib neid nii valge kui punase veiniga. Kindlasti proovin ka punasega ära! Väga mõnusad küpsised, tugevalt tuntava oliivõli maitsega. Minu jaoks maitses küll eheda Itaaliana:)

Ei hakka siin pikemalt meie pere Itaalia-lembusest heietama, kes teab, see teab :) Ära pean ikka mainima, et meie peres ei ole inimest, kes ei oleks Itaalias käinud ja suurem osa perest on käinud seal korduvalt :) Viimase 13 aasta jooksul on ainult mõned aastad, kui me ei oleks seal olnud. Ja ikka metsikutel paarinädalastel auto/motomatkadel, mitte ristiinimese kombel viksilt lennukiga :) Kuigi ka lennukiga on üks kord käidud, pisim prl.Lind oli siis 5,5-kuune ja meiega kaasas. Aga ka see oli omamoodi road trip from Barcelona to Milan :)

Äraminekuigatsus on praegu küll oi-oi kui tugev, ühed sõbrad saavad just praegu Alcase's kokku ja teised sõbrad Allgäu Mountains'is. Aga õnneks on ilm ilus, lilled sai õue kolitud, terrassil soe, päike paistab ja värskelt jahvatatud kohviubadest piimakohv aurab lemmikkruusis :)
Kui nüüd ainult Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia teise osa saaks ka kiiremini kätte ja lugema:))

Aga küpsisteks oli vaja:
250 g jahu
100 g suhkurt
80 ml valget veini
80 ml extra virgin oliivõli
1,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Segasin kõik ained kokku, kuni moodustus ilus pehme taignapall. Murdsin taignapallist u 25 grammised pallikesed, rullisin käte vahel peenikeseks köieks ja tegin rõnga. Ühe poole rõngast kastsin suhkrust läbi.
Rõngas võiks ikka u 3 cm auguga olla, muidu kerkivad ahjus tavaliseks plänniks (nagu mul pildil), mitte ei jää rõngaks :) Maitseomadusi see ei mõjuta :)

Küpsetasin 180 C pöördõhus umbes 15 minutit, kuni rõngad olid kuldsed.
Ahjust välja võttes panin kohe restile jahtuma.

Porgandi-juustupasta

2010-05-07T16:37:00.007+03:00

Kui ma selle pastaroa retsepti nägin tastespottingus, paelus see mind just suurepärase värvi pärast. Olin üpris kindel, et mu lihausku mehed seda toitu fännama ei hakka. Eksisin :) Elu suudab ikka üllatusi ka vahel pakkuda :)

Algretsepti sai ikka päris kõvasti tuunitud.

Vaja läks u 400 g pastat

1 kilo porgandeid

1 apelsini mahl ja koor

1,5 dl valget veini

300 g riivitud juustu

1 spl estragoni

soola ja valget pipart

Porgandid tükeldasin võimalikult peenikeseks, pigistasin peale apelsinimahla ja riivisin apelsinikoore. Lisasin veini ja u 1 dl vett ja ajasin keema. Hautasin, kuni porgand oli pehme.

Keetsin pasta al dente'ks.

Püreestasin pehmeks hautatud porgandi. Lisasin pastakeeduvett, kuni porgandikaste tuli ilus kreemjas. Maitsestasin soola, valge pipra ja estragoniga.

Segasin pannil pasta ja porgandikastme ja pool juustukogusest. Praadisin veidi, kuni kõik oli ilusti segunenud ja juust sulama hakanud. Lisasin ülejäänud juustu pasta peale ja panin panni ahju 200C juurde 10 minutiks, kuni juust ilusti mullitas pealt.

Enne serveerimist lasin veidi taheneda.

Selline ilus vormiroatüüpi pastatoit oli :) Kõrvale pidin pakkuma mingit lihalist, aga üllatusena ei olnudki vaja, sobis sööjatele ka ilma lihata. Mõtlesin, et järgmine kord võiks seda kastet teha orsotole või risotolegi. Orsotoga maitseks mulle see ilmselt palju rohkem, teatavasti pole ma just maailma suurim riisifänn:)

Spaghetti alla Carbonara written by MarcO

2010-04-27T15:31:00.010+03:00

Meie pere lemmik-carbonara (vähendatud kogustega teen kodus), retsept saab siinkohal tulevikutarbeks ilma pildita talletatud.
Retsepti ja näpunäited kirjutas ja edastas mulle üks meie sõber:

OK friends, here it is. Perhaps the best pasta dish out there. When we lived in Italy we ate this at least once a week. Yummy,quick and easy to make. Here's our recipe as we learned it from our local Italian friends:

Spaghetti alla Carbonara a'la MarcO
INGREDIENTS
1 pound pancetta, diced into 1/4-inch cubes (unsmoked bacon, or use smoked if you can't find unsmoked)
Sea salt and freshly ground black pepper
6 eggs, at room temperature (you can use less, but it's really worth trying it this way first)
1/2 cup heavy cream, at room temperature (some Italians don't use cream, ours did, but leave it out if you really want to)
1 1/4 cup freshly grated Parmesan (use real Parmigiano,freshly grated, not from a can or bag, it makes a bid difference)
1 pound dried spaghetti (buy pasta that has a rough surface, not the smooth kind. Sauce will stick to the rough surface better)
4 tablespoons chopped fresh parsley leaves (optional)

HOW TO
In a large pot, boil 6 quarts of salted boiling water (the water will be ready by the time you do the next steps). Heat a large saute pan, until hot. Add pancetta and saute until golden brown and crispy, about 5 minutes. Season with black pepper and remove pan from heat. In a medium bowl, lightly beat the eggs and cream. Season with salt and pepper. Stir in Parmesan, reserving 2 tablespoons for garnish.Add pasta to the boiling water and cook until al dente, about 8 to 10 minutes. do these next steps one after the other, nonstop:Drain pasta in a colander which is sitting in your serving bowl (this will preheat your serving bowl !!). Do not rinse with water; you want to retain the pasta's natural starches so that the sauce will stick.While the pasta is still hot, return it back to the pot. Add the browned pancetta and mix well. Add the cream mixture and coat the pasta completely. (tip-I add one tablespoon of the pasta cooking water at this time,it'll be creamier) It's important to work quickly while the pasta is still warm so that the cream mixture will cook, but not curdle. Add remaining Parmesan and chopped parsley.Place into your drained preheated serving bowl and serve immediately.
Bon Appetiteher are a couple of links to videos to show you how easy it is to make, with a couple of variations:http://www.youtube.com/watch?v=dH-oZMkdDm8 in English,but he forgot the pepper !http://www.youtube.com/watch?v=GmP9BkFoQto in Italian (he doesn't use the egg whites, I do with great results)There are many recipes for this,non of them wrong. Because it's so easy to make and very tasty you might be adding it to your family's list of favorites.

Šokolaadiga tiigrikeeks

2010-04-22T20:03:00.008+03:00

Hommikul polnud mul küll veel vähematki plaani tiigrikeeksi teha, üldse polnud mul tänaseks mingeid plaane, pidin niisama vedelema, lugema, ühe elatishagi üle vaatama ja hagi tagamisest materjale otsima, saia tegema ja turule minema.
Neljapäeva hommikuti ma käin turul.
Juba eelmine nädal oli turul kevadet tunda.
Täna ei suutnud enam kiusatusele vastu panna.
Tõin koju väikeseid kurke, lihatomateid, salatit, värsket küüslauku jms. Eestimaisega küll kahjuks tegu veel pole. UusKongo salatid tulevad paari nädala pärast, kui nüüd natukene päikest paistaks.
Koju jõudes panin kurgid kohe marinaadi ja malasolnaja hooaeg sai avatud (eelmise aasta tilli ja mustsõstraga, küll on hea, et ma neid sügavkülma panin). Nüüd juba krõmpsutame :)

Lisaks värskehapukurgihooajale algas täna ka meie pere ametlik karulauguhooaeg. Turul tädid juba müüsid 10 kr punt ja esimene punt on meil juba otsas. Osa tegin karulaugu-toorjuustuks, teise osa karulaugu-tilli kartulipudruks, oigamapanevalt hea :)
Peale seda kõike ja raamatu lõpuni lugemist ja viimase tüki beseerulli ärasöömist (kuigi tahtsin paastupäeva teha:() tahtsin midagi küpsetada, et mitte tööle hakata :)
ToDoListis ootel palju asju. Kuigi see tiigrikeeksi mõte eriti isutama ei ajanud, mõtlesin, et teen ta ikkagi ära, saab listist välja.
Aga täitsa hea maitsega asi tuli välja, šokolaad on mõnusalt tuntav ja täiesti erinev kakaoga tiigrikeeksist. Ja ma sõin seda rohkem kui vaja oleks olnud :S
Retsept:
5,25 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl meresoola
175 g võid
2,5 dl suhkurt
4 muna
1 tl vanillisuhkurt
1,25 dl piima
120 g tumedat šokolaadi.

Segasin kuivained kokku. Mikserdasin või suhkruga vahule, lisasin ükshaaval vahustades munad. Segasin jahu vaheldumisi piimaga või-munasegusse.
Panin šokolaadi sulama. Jagasin taigna kaheks ning teise poole sisse segasin vedela šokolaadi. Keeksivormi võitasin ära. Taigna tõstsin vaheldumisi, malelauamustrina, supilusikate abiga, vormi ja tõmbasin 7-8 korda noaga läbi, et ruudud seguneksid.
Küpsetasin 145C pöördõhuga 1 tunni ja 25 minutit.

Hr Lind ei tahtnud algul küll proovida. Aga siis proovis, ilmselt pererahu huvides ja ka seetõttu, et ei suutnud tumeda šokolaadi kiusatusele vastu panna :) Kui ma õieti aru sain, siis talle ikkagi maitses:) Eks komplimentid on meestel ju loetud ja tänane päevanorm oli juba täidetud :)))

Tiramisujäätise kook

2010-04-18T21:38:00.006+03:00

Nami-namis käib kooskokkamine, teemaga kohv toidus. Surfasin ringi ja otsisin retsepte. Algatuseks tegin tiramisut jäätisena. Retsept BBC GF-st. Plaanis järgmisena kukeseenekaste kohviga, eks näis kas süüakse ära :)

Külmutatud tiramisu maitses aga tõeliselt imeliselt hea!!! Ma ise siiras vaimustuses! Kiitsid ka külalised. Isegi minu lapsed sõid hea meelega (kuigi alkoholikogus on selles päris suur ja maitsest ka tunda, purju muidugi ei teinud kedagi. Loodan et keegi nüüd laste mürgitamise pärast mind sotsiaalametisse ei kaeba. Oma vabanduseks võin öelda, et muus osas nad söövad suht e-ainetevaba tervislikku hooajalist ja eelistatult kohalikku toitu:), salaja natuke rämpsutoitu ka oma taskuraha eest. Kõik nad on allergiavabad ja terved nagu purikad ptüiptüiptüi).

Retsept ise siin:
2 x 250g mascarponet
115g suhkurt

6 spl marsalat (minul seda kodus polnud ja asendasin šerriga:))
50g tumedat šokolaadiga, hakitult
1,5 dl vahukoort
5 spl värskelt jahvatatud kohvi
85g suhkurt
3 spl bräandit
300 g Savoiardi küpsiseid

Vahustasin mascarpone suhkruga, lisasin veini ja šokolaad. Segasin õrnalt kokku vahustatud rõõsa koorega. Tegin valmis kohvi (600 ml veega), maitsestasin suhkru ja brändiga.

Vooderdasin keeksivormi kilega.

Küpsised kastsin kohvist läbi ja vooderdasin vorm küpsistega.

Valasin pool mascarponevahust vormi, panin mõned küpsised peale, surusin natuke kokku seda kõike ja valasin ülejäänud vahu peale. Katsin küpsistega.

Kiletasin pealt ka kinni ja pistsin sügavkülma.

6 tunni pärast oli täiesti serveerimiskõlbulik!

Hispaaniateemaline pühapäevane sööming

2010-04-18T18:07:00.017+03:00

Vend tuli komandeeringust Hispaaniast, tõi pimenton paprikat ja lomo iberico de bellota't. Jõudis ilusti viimaste töötavate lendudega koju. Õde siis just läks komandeeringusse Hispaaniasse. Pidi eile tagasi tulema, koos maitseainetega ja mõne hea-parema söögiasjaga. Meie pidime siis tegema talle vastuvõtuks tapas-laua.

Kuna söögikraam oli valmis ostetud, tuli laud teha ära ilma õeta (kes ilmselt veel nädalakse saab oodata kas siis Malagas või kuskil Saksamaal ja kellele täna anti Estravelist soovituseks puhata hotellis ja nautida kevadet :) Iseenesest ilus soovitus, aga Malagas lausvihm, vesi keldrites ja külm ja hotellituppa ju info kätte ei jookse ise :)). Eilseid toreda reisibüroo soovitusi ma ei hakka kirja panema, loomulikult on reisibüroo ülesanne ainult suurkliendilt raha vastu võtta ja praegune minu õe situatsioon liiga keeruline nende jaoks, sest see nõuab vähe rohkem kombineerimist ka maismaatranspordiga :))))

Aga lõunalauas oli lisaks perele ka onutütar koos oma kaaslasega;) Sõime ja jõime mitu tundi. Tore pühapäev!

Lauale sai seatud siis:

Seesamisuupisted (minu ja prl.A-le meeldisid väga)

Tšillised seened šerri ja küüslauguga (sellega olin kõige vähema rahul, šampinjonidega oleks parem olnud)

Hispaania kartuliomlett sibulaga e tortilja

Frititud kalmaarirõngad küüslaugumajoneesiga

Vürtsikad kanatiivad
Oliivileib
Šerripirnid Portugali kreemikoogid e Pasteis de NataJoogiks valgest veinist Sangria :)
Lisaks oli veel näksimiseks oliive, cipolline'sid, melonit ja sinki otse Hispaaniast :)
Vol 2, nädal hiljem toimus uus katse, seekord tuhavangist vabanenud õega.
Veel üks pilt seesamisuupistetest:

Seekord kukeseente asemel pruunid šampinjonid ja hoopis parem kohe!

Kukeseeneomlett

2010-04-17T22:35:00.004+03:00

Kiire vahepostitus tänahommikusest imeheast seeneomletist! Retsept nami-namist.

Vaja läks:

6 muna

0,5 dl hapukoort (mul oli koor väga vedel ja see ilmselt aitas tulemusele kaasa, nii et keefir peaks ka sobima hästi)

kukeseeni u 2 dl

suitsupeekonit mõned viilud (võimalikult peeneks hakitult)

soola-pipart-rohelist sibulat

Prae seened ja peekoniribad.

Klopi munad, lisa hapukoor ja maitsesta soola-pipraga. Vala pannile ja küpseta omlett nagu Julia Child seda teeb ;)

Isand Linnu jaoks on selline omletivalmistamine muidugi tiba creepy, sest omlett jäävat seest ju toores niimoodi (hommikul ta ka küsis, et kas jäi tooreks vä :O ) Aga minu meelest üks õhulisemaid ja paremaid omlette.

Moositähekesed

2010-04-13T22:44:00.008+03:00

Äraunustatud head asjad. Õigemini mina polnud neid enne teinud ja söönud. Kuidagi pole isutanud need ja pole ostnud ka. Eile tööl tehti, maitsesid nii hästi ja moosi kulus ka kenasti palju. Tegin õhtul kodus ka. Söödi ära kohe väga kiiresti ja kästi täna jälle teha. Rohkem polegi midagi öelda. Hakkan tegema. 500 g pärmilehttaignast jäi meie perele väheks. Täna teen ühe kilo taignaga. Ruudud lõikan võimalikult pisikesed ja peale mahub umbes pool teelusikatäit moosi.

Moosimuffinid

2010-04-12T19:34:00.006+03:00

Ikka veel sahver moose täis. Õnneks tuli tööl jutuks ja nüüd saab mõned moosid sinna viidud, et siis üheskoos moositähekesi ja õunakamme teha :) Lehttaigna ja küpsetamise võtab üks vapper meespereesindaja enda peale :) Eks näis mis välja tuleb ;)

Aga pool purki moosi ja jogurtipurgi lõpu sain ära kasutatud muffinitaignas.

Vaja läks:

200 g jahu

2 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

näpuotsaga soola

60 g võid

60 g suhkurt

1 muna

250 ml jogurtit (seekord oli mooniseemne-martsipanijogurt)

1 dl moosi (seekord õuna-vaarika-arooniamoosi)

Vahustasin toasooja või suhkruga ja lisasin edasi vahustades muna. Lisasin jogurti ja moosi ja vispeldasin ühtlaseks. Kuivained segasin omavahel. Sõelusin kuivained taignasse ja jagasin muffinivormide vahel ära.

Küpsetasin 190Cpöördõhu juures 20 minutit. Peale puistasin tuhksuhkurt.

Väga lihtsad ja täitsa maitsvad.

Saba vol 2

2010-04-12T19:09:00.004+03:00

Seekord mul konkreetset retsepti ega algideed ei olnud. Turul oli lihtsalt nii ilusad sabatükid väljas :) Võtsin igale sööjale ühe sabatüki ja meestele veel kummagile ühe tüki lisaks. Vaatasin üle nami-namist kõik sabaroad ja tegin siis kodus saada olevatest vahenditest. Ja väga hea tuli.

Vaja läks:

1 kilo jagu sabatükke

5 porgandit

3 sibulat

küüslauk (terve)

2 dl kukeseeni

2 loorberilehte

2 tl adžikat (pigem küll maitse järgi, oleneb adžika kangusest, mul oli kange)

3 dl valget veini

4 dl loomalihapuljongit

soola, pipart, võid, õli ja jahu

Veeratasin sabatükid jahus ja praadisin oliivõli ja või segus igast küljest pruuniks. Panin ahjupotti. Praadisin proganditükid ja sibulatükid. Küüslaugu lõikasin keskelt pooleks ja praadisin ka seda veidi. Valasin valge veini pannile, kuumutasin seda mõne hetke kõrgel kuumusel, lisasin loorberi. Lisasin puljongi, kukeseened ja adžika. Adžikat panin nii palju, et kastme maitse oli üpriski terav (selline, et laste jaoks oleks juba liiga tugev, muretseda pole vaja lõpptulemus on tunduvalt mahedam). Kuumutasin seda u 5 minutit ning valasin sabale peale.

Hautasin saba ahjus 180 C pöördõhu juures 3 tundi.

Enne söömist pigistasin küüslaugupudru koortest välja, segasin veelkord läbi ja lasin umbes pool tundi seista ja taheneda.

Kõrvale serveerisin kartuliputru rohelise sibulaga.

Olevat hea maitsnud :) Keskmine Linnulaps tegi ka edusamme, seekord ta suutis isegi meiega ühe laua taga istuda (eelmine kord ta ei suutnud sellist õudust isegi mitte nähe laual :( )

Värske salat praetud juustuga

2010-04-10T20:42:00.004+03:00

Juba nami-nami gruusia koolitusest saadik tahaks kõike gruusia-pärast teha. Aga kuidagi ei võta vedu, ikka igasugu muid toite tuleb vahele. Aga neljapäeval võtsin kätte ja tõin sulugunikera turult koju. Praadisin ühe portsu hr. Linnule lõunaks, kõrvale tiba rohelist ampsu ja basturma viile.

Siis tegin hatšapurit. Imehea.

Nüüd tahtis hr. Lind oma kreeka salatit, aga feta oli otsas. Tegin talle siis aseaine.

Rohelisele salatisegupõhjale lõikasin u 5 cm jupi kurki peenikesteks kangideks ja 5-6 kirsstomatit sektoriteks. Maitsestasin Maldoni meresoolahelvestega, oliivõli ja balsamicoga ning jahvatasin peale pipart.

Suluguniviilud kastsin jahust läbi ja praadisin kiirelt mõlemalt poolt kuldseks.

Soojad juustuviilud asetasin salatile.

Aga gruusiaõhtu teeme kindlasti lähitulevikus ära ja liibanoni mezze ka :)

Munadepühad või pigem küll rafting Amatal.

2010-04-04T20:30:00.008+03:00

Väike pildimeenutus munadepühadest. Retsepte kirja panema ei hakka, kulitš oli väga hea maitsega, aga ei küpsenud korralikult läbi, järgmisel aastal proovin uuesti. Linnupesad olid lihtsalt armsad. Pašhat teen alati sellesama retsepti järgi, see mul vihikus kirjas. Munade värv oli liiga tume ja munakoored nii pehmed, et korralikku koksimismuna ei olnudki.

Üldse läks toidutegemise ja pühade ettevalmistuste tegemisega väga nutuseks, Amatale jõudis suurvesi kohale ja oli vaja minna.

Amata on Baltikumi ainuke nö mägijõgi, asub Lätis. Ühe abivalmis kohaliku sõnul on sellist jõge olnud 4 korda 1978. aastast siiamaani ja üks kord on olnud veel kõrgem vesi. Terve põlvkond on üles kasvanud ilma sellist Amatat nägemata/sõitmata. Seetõttu oli seal ka meeletul hulgal ullikesi sõitmas, kes ei teanud, mis neid ees ootab. Meie nende hulgas.

Eelmise aasta sõit oli meil megalahe ja ka väga ohtlik. Seekord oli ainult ohtlik :) Lahe muidugi ka, neile kes sõita said. Mina ei saanud. Peale esimest kilomeetrit sõitu (mis oli nagu sõit karusellil, kuid veel ei saanud aru, mis suunas see karusell töötab) tuli hr.Lind oma paadikesega minu juurde, et tunda huvi, kuidas mul ka läheb ja mis ma asjast arvan. Silmad särasid põnevusest ja ees ootavast katsumusest/elamusest meil mõlemal! Aga eemale ta minust enam ei saanud, kaks kõrvuti olevat paati ei allunud juhtimisele, aerud jäid paatide vahele kinni. Aeru oleksin vabaks saanud, kui oleks selle hr. Linnul üle pea tõmmanud, st talle aeruga vasta pead andnud ja ta veel märjaks ka pritsinud. Ei teagi, miks ma seda ei teinud (pererahu huvides vist :P), aga oma aeru ma kätte ei saanud. See tähendas aga seda, et vool viis meid vastu kaljuseina. Minu paat tegi plõks ja üks oks oligi paadi küljest sees. Kogu mu sõit. Õnneks on maailmas olemas abivalmis inimesi, tänu kellele ma sain väga vahva mitmetunnise giidiga matka Amata kallastel, koos korraliku väljaõppega, kuidas kuskil paati juhtida.

Ja kui ma tagantjärele mõtlen, et sõudsin tühjeneva paadiga, astusin lainete vahel tühjast paadist teise paati, sõitsin suurtel lainetel tühjaks läinud paat taga lohisemas, paadinöör ümber käe, ja siis veel sõitsin mitusada meetrit istudes/kõlkudes väikese kummipaadi paadilaual lahtiselt, kuskilt kinni hoida ei olnud ja ümberringi ülikiire vetevool ja kõrged lained :) Oli võimas küll. Ja pean vist õnne tänama, et paat katki läks, sest see mis ees ootas, oli veel võimsam, aga ma ei ole kindel, kas ma oleks sellega hakkama saanud.

Samas vanim Linnulaps ja hr Lind ja veel kolm meie sõpra tegid selle ära ja väga hästi!!! Kaks meie sõpra katkestas, üks vabatahtlikult ja teisel läks ka paat katki. Lätlaste pilte näeb siit.

See ilmselt selgitab, miks ei tulnud munadepühade laud selline, nagu ma juba mitu aega ette plaaninud olin:)